EDIT: Selline jutt sai siis eile õhtul kirjutatud...
Ma istun oma toas ja tunnen, et olen lõksus. Lihtsalt. Kui ma välja läheks, koristaks automaatselt köögi ära. Või noh, peaks koristama. Välja ei taha-jaksa minna, sest olek tõbine ja puusale ka parem kui eriti ringi ei sebi. Olen nüüd peale seda sörki vähem liikunud ja täiesti hämmastav tunne on ilma valudeta kõndida. Noh, mitte päris ilma, aga oluliselt vähem on valus. Igatahes. Ma tahan siit ära. Ma tean, et järgmisel nädalavahetusel ongi minek, aga tunne ei ole üldse selline. Tunne on selline, nagu ma oleks siin igavesti lõksus. Ah ma ei tea.
Ave oli oma perele nagu liige ja Murakas räägib ka ainult head. Liinal olid perega head suhted. Kohalik Liina muidugist pani jooksu, irw, ja Kaidi pere polnud ka just taevalik... Nii et võibolla ei olegi mu olukord kõige hullem. Aga kas üheski peres on selgeks tehtud, et õhtusöök on pere oma aeg? Mis tähendab seda, et sina koos nendega ei söö. Missest, et sina selle söögi valmis vaaritanud oled ning lauagi katnud ja nad istuvad juba lauda, kui sina siis oma söögiga üles tuppa jooksed. Nõme nõme nõme tunne. Et nagu täiesti teisejärguline. Söögi tegemiseks kõlban, aga minuga ühe laua taga süüa ei sobi. Oh jah. Ma lähen siit järgmisel nädalavahetusel minema. Lähen, lähen, lähen...
Täna olid õhtusöögiks kartulid. Tegelikult oli õhtusöögiks mõeldud hapukapsas ja viinerid, aga ma tegin kartulit sellepärast, et endal oli isu. Ja noh, olgem ausad, ega nende hapukapsas mulle ei maitsenud ja viie inimese peale oleks üks purk nagunii liiga vähe olnud. Ja siis ma maiustasin. Kartuliga. Keedukartuliga. Milline õnnistus. Küll ikka, kurat küll, tehakse häid asju siin maailmas. Niimoodi viimase piirini enne pudisema hakkamist keedetud, parajalt soolased. Võtad kahvli, surud selle õrnalt kartulist läbi ja tõstad omale tüki suhu. Ja siis see sulab suus. Mmmmm. =) Ma ei oleks kunagi uskunud, et keedukartul võib selliseid mõnuaistinguid tekitada. =D Uskumatu. Igatahes niiiii hea oli. Oligi parem üksinda seda oma toas nautida, kui all koos nendega süüa. Mulle ei meeldi nendega koos süüa. Esiteks ilmselt sellepärast, et on tunda, et nemad mind sinna eriti ei taha ja teiseks kipuvad nad riidlema laua taga ja kolmandaks ei suhtle me omavahel üldse. Nii et. Tegelikult oli päris hea oma toas süüa. =)
Tõbi on mul siis nüüd kallal. Ma ei tea, kas palavikku on või mitte, sest kraadiklaasi mina medkapist leida ei suuda (see on riiulist riiulini karpe-purke-torusid täis topitud). Aga nohu on ja veidi sitt on olla. Ja ma olen täiesti kindel, et haigeks jäin ma ainult sellepärast, et ma viimane nädal aega imestasin kogu aeg, et ma kogu selle pingega ei ole haigeks veel jäänud...
Arsti juurde regamine läks üle ootuste libedalt. Maja üles otsimisega sai küll veidi vatti näha, seda panin esimese hooga ikka väga kaugele, aga tegin esmaabikõne pereemale ja siis ta aitas mind hädast välja. Teed juhatades. =) Igatahes. See kliinik ei kuulunud NHSi alla (National Health Service), ja neil ei olnud mingeid sadu tõendeid vaja, et ma kuskil elan. Pereema kirja küll, aga mitte tema passi ja värke. Õde teeb mulle läbivaatuse järgmisel kolmapäeval kl 11.40 ja arsti juurde on aeg 11.20. =) Tore! On lootust abi saada.
Irw. Naljakaid leide ühest arstiste jaoks täitmist vajavast dokumendist:
Et nagu pereliikmete haiguste kohta küsimused, tee linnuke:
Vähk
Nahagahaigus
Neerupuudulikkus
Kaksikud
Mõni muu haigus
Irw.
Minu etniline pärinevus:
Valge britt
Valge iirlane
Mõni muu valge tagataust
Irw. Irw. Irw.
Kuulge, mu tuju lähebki juba paremaks. =) Vaatan aga inglise seebikat ja kriban ja luristan nina ja kohendan oma põrandal istumisest kangeks jäävat tagumikku. Täitsa äge.
Veel tantsimisest rääkides (vaatasin telekast saadet ‚10 years younger’, ehk siis sama, mis ‚Totaalne muutumine’ ja selle lõpulooks oli mingi lugu, mis mus mõtteid äratas) – ma olen mitu nädalat mõelnud selle peale, millist muusikat oma trennis kasutada. Et kui ma nagu Egiptuse stiili tõdesid jagan, et peaks siis ju muusikagi Egiptuse oma olema? Noh, ma usun,et lihtsalt araabia ja selgelt äratuntav kõhutantsumuusika sobib ka. =P Sügisel Zahra kursusel olles kasutas Zahra mingit väga lampi muusikat – a la mingit instrumentaalhiphopi laadset asja harjutamiseks ja pärast tema cd-d kuulates leidsin sealt pealt veel salsat ja Nightwish’i. Et siis. Mingi edasijõudnute eri?=P
Nagu ma aru saan, siis pead lihtsalt ise muusika saatel ennast hästi ja enesekindlalt tundma. Et muusika peab olema selline, mis sus endas inspiratsiooni tekitab. Katsetasin esmaspäeval ühte Bollywoodi filmi soundtrackilt pärit lugu soojenduseks ja hea oli. Tõesti oli hea. Et julgust siis katsetamisel!
Teate, ma pean järgmisel nädalal kolima hakkama. Vaatasin oma leopardimustrilist kotti mõtliku pilguga ja arendasin mõtet, kuidas kurat ma nende asjadega siit minema saan. Vaevalt, et nad mulle küüti pakuvad. Ja kui pakuvad, ei tea, kas tahan vastu võtta. Peaks äkki osa asju enne Kay juurde tassima? Siia kolisin ühe pooltühja kohvriga, aga seegi osutuks nii raskeks, et pereema korjas mind kuskilt peatusest üles. Nüüd on mul kaks kotti (noh, tegelikult mahuvad mu asjad kohvrisse ära küll, aga kesse siis seda enam liigutada jaksab?) – ja ei mingit abi. Ma arendan mõtet vinguval moel. Tegelikult ma ei vingu, ma tean, et ma saan hakkama. Lihtsalt. See mõte. See pakkimise mõte. Tegelikult pakkimise mõte on päris mõnus =D Tahaks juba peale hakata. Mismoodi ma siit ära lähen? Mismoodi see viimane päev välja näeb? Mis sõnad viimasteks saavad? Kindlasti midagi inglaslikult viisakat, a la ‚Take care!’ jne.
Ja muideks! Londonis on roosa kimusiin!!! =D Ma olen ALATI tahtnud roosa limusiiniga sõita, siin on vähemasti see võimalus olemas. Juhuu! See on niiiiii nunnu!
On absoluutselt kurjast arvutit lahti hoida blogi pärast. Iga paari mintui tagant turgatab midagi pähe, mille siis kohe nobedad näpud ära toksivad. =P
Ma istun oma toas ja tunnen, et olen lõksus. Lihtsalt. Kui ma välja läheks, koristaks automaatselt köögi ära. Või noh, peaks koristama. Välja ei taha-jaksa minna, sest olek tõbine ja puusale ka parem kui eriti ringi ei sebi. Olen nüüd peale seda sörki vähem liikunud ja täiesti hämmastav tunne on ilma valudeta kõndida. Noh, mitte päris ilma, aga oluliselt vähem on valus. Igatahes. Ma tahan siit ära. Ma tean, et järgmisel nädalavahetusel ongi minek, aga tunne ei ole üldse selline. Tunne on selline, nagu ma oleks siin igavesti lõksus. Ah ma ei tea.
Ave oli oma perele nagu liige ja Murakas räägib ka ainult head. Liinal olid perega head suhted. Kohalik Liina muidugist pani jooksu, irw, ja Kaidi pere polnud ka just taevalik... Nii et võibolla ei olegi mu olukord kõige hullem. Aga kas üheski peres on selgeks tehtud, et õhtusöök on pere oma aeg? Mis tähendab seda, et sina koos nendega ei söö. Missest, et sina selle söögi valmis vaaritanud oled ning lauagi katnud ja nad istuvad juba lauda, kui sina siis oma söögiga üles tuppa jooksed. Nõme nõme nõme tunne. Et nagu täiesti teisejärguline. Söögi tegemiseks kõlban, aga minuga ühe laua taga süüa ei sobi. Oh jah. Ma lähen siit järgmisel nädalavahetusel minema. Lähen, lähen, lähen...
Täna olid õhtusöögiks kartulid. Tegelikult oli õhtusöögiks mõeldud hapukapsas ja viinerid, aga ma tegin kartulit sellepärast, et endal oli isu. Ja noh, olgem ausad, ega nende hapukapsas mulle ei maitsenud ja viie inimese peale oleks üks purk nagunii liiga vähe olnud. Ja siis ma maiustasin. Kartuliga. Keedukartuliga. Milline õnnistus. Küll ikka, kurat küll, tehakse häid asju siin maailmas. Niimoodi viimase piirini enne pudisema hakkamist keedetud, parajalt soolased. Võtad kahvli, surud selle õrnalt kartulist läbi ja tõstad omale tüki suhu. Ja siis see sulab suus. Mmmmm. =) Ma ei oleks kunagi uskunud, et keedukartul võib selliseid mõnuaistinguid tekitada. =D Uskumatu. Igatahes niiiii hea oli. Oligi parem üksinda seda oma toas nautida, kui all koos nendega süüa. Mulle ei meeldi nendega koos süüa. Esiteks ilmselt sellepärast, et on tunda, et nemad mind sinna eriti ei taha ja teiseks kipuvad nad riidlema laua taga ja kolmandaks ei suhtle me omavahel üldse. Nii et. Tegelikult oli päris hea oma toas süüa. =)
Tõbi on mul siis nüüd kallal. Ma ei tea, kas palavikku on või mitte, sest kraadiklaasi mina medkapist leida ei suuda (see on riiulist riiulini karpe-purke-torusid täis topitud). Aga nohu on ja veidi sitt on olla. Ja ma olen täiesti kindel, et haigeks jäin ma ainult sellepärast, et ma viimane nädal aega imestasin kogu aeg, et ma kogu selle pingega ei ole haigeks veel jäänud...
Arsti juurde regamine läks üle ootuste libedalt. Maja üles otsimisega sai küll veidi vatti näha, seda panin esimese hooga ikka väga kaugele, aga tegin esmaabikõne pereemale ja siis ta aitas mind hädast välja. Teed juhatades. =) Igatahes. See kliinik ei kuulunud NHSi alla (National Health Service), ja neil ei olnud mingeid sadu tõendeid vaja, et ma kuskil elan. Pereema kirja küll, aga mitte tema passi ja värke. Õde teeb mulle läbivaatuse järgmisel kolmapäeval kl 11.40 ja arsti juurde on aeg 11.20. =) Tore! On lootust abi saada.
Irw. Naljakaid leide ühest arstiste jaoks täitmist vajavast dokumendist:
Et nagu pereliikmete haiguste kohta küsimused, tee linnuke:
Vähk
Nahagahaigus
Neerupuudulikkus
Kaksikud
Mõni muu haigus
Irw.
Minu etniline pärinevus:
Valge britt
Valge iirlane
Mõni muu valge tagataust
Irw. Irw. Irw.
Kuulge, mu tuju lähebki juba paremaks. =) Vaatan aga inglise seebikat ja kriban ja luristan nina ja kohendan oma põrandal istumisest kangeks jäävat tagumikku. Täitsa äge.
Veel tantsimisest rääkides (vaatasin telekast saadet ‚10 years younger’, ehk siis sama, mis ‚Totaalne muutumine’ ja selle lõpulooks oli mingi lugu, mis mus mõtteid äratas) – ma olen mitu nädalat mõelnud selle peale, millist muusikat oma trennis kasutada. Et kui ma nagu Egiptuse stiili tõdesid jagan, et peaks siis ju muusikagi Egiptuse oma olema? Noh, ma usun,et lihtsalt araabia ja selgelt äratuntav kõhutantsumuusika sobib ka. =P Sügisel Zahra kursusel olles kasutas Zahra mingit väga lampi muusikat – a la mingit instrumentaalhiphopi laadset asja harjutamiseks ja pärast tema cd-d kuulates leidsin sealt pealt veel salsat ja Nightwish’i. Et siis. Mingi edasijõudnute eri?=P
Nagu ma aru saan, siis pead lihtsalt ise muusika saatel ennast hästi ja enesekindlalt tundma. Et muusika peab olema selline, mis sus endas inspiratsiooni tekitab. Katsetasin esmaspäeval ühte Bollywoodi filmi soundtrackilt pärit lugu soojenduseks ja hea oli. Tõesti oli hea. Et julgust siis katsetamisel!
Teate, ma pean järgmisel nädalal kolima hakkama. Vaatasin oma leopardimustrilist kotti mõtliku pilguga ja arendasin mõtet, kuidas kurat ma nende asjadega siit minema saan. Vaevalt, et nad mulle küüti pakuvad. Ja kui pakuvad, ei tea, kas tahan vastu võtta. Peaks äkki osa asju enne Kay juurde tassima? Siia kolisin ühe pooltühja kohvriga, aga seegi osutuks nii raskeks, et pereema korjas mind kuskilt peatusest üles. Nüüd on mul kaks kotti (noh, tegelikult mahuvad mu asjad kohvrisse ära küll, aga kesse siis seda enam liigutada jaksab?) – ja ei mingit abi. Ma arendan mõtet vinguval moel. Tegelikult ma ei vingu, ma tean, et ma saan hakkama. Lihtsalt. See mõte. See pakkimise mõte. Tegelikult pakkimise mõte on päris mõnus =D Tahaks juba peale hakata. Mismoodi ma siit ära lähen? Mismoodi see viimane päev välja näeb? Mis sõnad viimasteks saavad? Kindlasti midagi inglaslikult viisakat, a la ‚Take care!’ jne.
Ja muideks! Londonis on roosa kimusiin!!! =D Ma olen ALATI tahtnud roosa limusiiniga sõita, siin on vähemasti see võimalus olemas. Juhuu! See on niiiiii nunnu!
On absoluutselt kurjast arvutit lahti hoida blogi pärast. Iga paari mintui tagant turgatab midagi pähe, mille siis kohe nobedad näpud ära toksivad. =P
4 kommentaari:
mina olen teatavasti lootusetu optimist. järelikult - järgmine pere on raudselt parem!
kui miski on parajasti sitt, siis saab ennast alati lohutada sellega, et edasi saab vaid paremaks minna. aitab päris hästi :D
sa pead meile külla tulema ja siis saad koos meiega õhtul süüa ning näed ka ära, kuidas lapsed salaja vanemate veini alla kulistavad :D
Või kui läheneda asjale selle külje pealt, et päev otsa oled abikaasast eraldi olnud ja õhtul tahaksid kahekesi/neljakesi olla, siis on üksindusesoov ka mõistetav. Aga ega ekvivalentse toiduga trepist üles enda kambrisse ronimine ka parim lahendus pole.
Ning pakkimise pärast ära küll praegu pabla.:) Hoopis lõbusamaks lähevad asjad siis, kui peaksid ühel hetkel otsustama Londonist kodumaa suunas jalga lasta.
Hiihii. Kalli!
Jah, ma saan aru, et tore on omaette ka olla, aga huvitav, kuidas teised pered oma au paire siis nii ei kohtle? Samas teeb see mu lahkumise mulle oluliselt kergemaks.
Postita kommentaar