Millesse ma ennast m2ssinud olen?

Kas ma nagu p2riselt ka t2iesti vabatahtlikult l2ksin ylikooli v6i? Et ise ma selle supi omale keetsin, kus kodut88d tunduvad yletamatult keerulised? 

*kisub juukseid peast v2lja*

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. No tahaks n2ha.

Ylej22gisall

Oli l6nga ylej22ke ja valmis selline heegelsallike:

Tarbimisest

T2na l2ks meil majas boiler katki. Noh, mul oli sisemine tuli takus ning ei lasknud ennast sellest heidutada. Keetsin veekeetjaga 2 kannut2it vett ning valasin pesukaussi, mis sai umbes poolenisti t2is. Ylej22nud panin kylma vett. Yhes6naga, selle pesukausiga sain ma juuksed shampoonitatud ja palsamiga niisutatud, ennast yleni 2ra pestud, nipet-n2pet asjatatud ning pool kaussi oli veel puhast vett alles. Et p6him6tteliselt saab ennast vabalt yleni 2ra pesta v2hem kui 10 liitri veega. Ma pakun, et minul kulus 5-7 liitrit, viimased liitrid olid kyll 2rakasutamise m6ttes, mitte otsesest vajadusest.

Veidike ringi guugeldades leidsin, et yks keskmine dushiotsik kulutab yhe minuti jooksul v2hemalt 11 liitrit vett. Noh, mina kyll yhe minutiga k2idud ei saa. K6igepealt peab vesi minut-kaks jooksma, et kuumas l2heks ning alles siis saab ennast pesema hakata. Kui juukseid pesta vaja pole, saab kuskil viie minutiga hakkama. Kui veel naiselike protseduuridega tegelda ja juukseid pesta, siis.... Oi-oi-oi, ei taha selle peale m6eldagi. Isegi k6ige lyhem dush kulutab v2hemalt 50-60 liitrit vett! H6kk. Piinlik hakkab.

Hea kyll, nii palju olen ma teadlikult tegemata j2tnud, et dushiotsikut katlakivist 2ra ei puhasta - siis tuleb v2hem vett l2bi. :D Ning t2nase kausipesu suurim miinus oli see, et jahedas vannitoas m2rjana ja alasti istuda pole just eriti tore. Aga ikkagi. Kui v2he on vaja ja kui palju me tarbime...

Huvitav

Sinitihase blogisse kommentaari kirjutades tekkis minu ajus huvitav lyhis. K6igepealt l2ks suvel terve mu yahoo konto inboxi sisu. Nendega meile vahetades j6udsin ma t2pipealt mitte kuhugi - taastada nad neid ei suutnud ning k6ige l6puks yritasid nad mulle selgeks teha, et ma tegelikult ise kustutasin sadade kaupa emaile kogemata 2ra... Noh, mis siis ikka. Siis l2ks l2pakas. K6ige t2iega. N2dalap2evad tagasi l2ks kogu mu telefoni sisu. Jah, tore nutitelekvoon kyll. T2pselt nii nutikas oligi, et nyyd on mul peale n2dalast taastamisperioodi telefonis 23 numbrit. Naljakas oli kyll - UK numbritest tean peast vaid yht. Kooli- ning t88kaaslaste numbrid sain kenasti nende k2est yle kysitud. Aga piltidest oli veidi kahju. Noh, 6nneks olid osad arvutis olemas. 

Et kas mingi puhastumisprotsess toimub v?

Panin t2na j6ulutuled seina peale. Oh, kui m6nus! Siinses getos on sellisel aastaajal hea elada. Linnavalitsus on nii vaene, et t2navate j6ulukaunistusteks raha ei ole, seega seda nii meeletult kurku ei topita ja teate, p2ris m6nus mitte-okse-tunne on. :D

Hmm

Kool on peaaegu l2bi. Nii j6uluvaheaja m6ttes. Et egas mul detsembris loenguid ei ole, on vaid hunnikutega iseseisvat hindelist 6ppimist... Mul on hea meel, et see hullumaja veidikeseks maha rahuneb. :) Juhe oli vahepeal ikka v2ga koos.

 

Ungarlannaga teeme siin hoolega kudumisringi ja need s22rised siin tegin ma brasiillannale kingiks. :) Tema mu blogi ei loe, et v6in n2idata kyll. Ahjaa, oma sinise kampsuni sain valmis, aga kuna ma ei ole tollega sada prossa rahul, siis pole pilti teinud veel...

Ilmadega on meil vedanud, siiani on mingi 10 kraadi ringis ja nulli pole kordagi langenud... Mulle sobib, kuna talvesaapaid mul j2tkuvalt ei ole. :D  

Ja l6puks ometi avastasin kodu l2hedal yhe pargi ka. Nii nutune oli olla enne, et kuskil mingit rohelust k2eulatuses ei ole. Aga yhe lagedamat sorti pargi l6puks ikka leidsin. :)  

Jah, enesetunne pole just kiita. Nina jookseb nagu mahlakask, kurk on valus ja kahtlaselt kraabib kogu aeg, nii et ilmselt on k8ha kah veel soolas... Aga muidugi viimaste n2dalate tempot arvestades ei saa seda kuidagi imeks panna. 

Muideks, ilgelt kohutavalt r6vedalt vastik on kogemata pealt kuulda vaidlust, mis kohati k2ib sinu kohta ja mis ei ole mitte sinu k6rvadele m6eldud. Ja kui sa siis p2rast pead tegema n2gusid, et sa ei tea mitte millestki mitte midagi ja normaalselt k2ituma. Vuihh. Ei soovita! 

Kas ma olen muidu kekanud, et mu j2rgmine praktikakoht on operatsiooniosakonnas? Oi, kui p6nev. Kuulduste j2rgi pidavat isegi tudengid 'pidzaamades' ringi uitama ja mitte oma tavalist vormiriietust kandma. Ja myts k2ib ka kupli kaunistuseks, nii et soengu p2rast ei pea muretsema. Super! Google leidis mulle selline pildi 'pidzaamade' illustratsiooniks. :)

Igati 2ge. :) 

Ma siin yritan meelehetilikult 6ppimisest k6rvale viilida....

Parem hilja kui mitte kunagi

Ehk siis eelmine n2dal sai k6ik halamine tasa tehtud. 

Teisip2evasest l6unast j6udsin ma juba pajatada. Reedesest bailamisest aga mitte. :) Nii et j2tkakem siis aga peatykiga 'Vahvaid seiklusi Londoni linnas'.

Reedel saabusid siiasammusesse udupealinna t2htsad kylalised Iirimaalt. Ja ega kuna t2htsaid kylalisi ei saanud ju ometi niisama raisku lasta minna, v6tsin oma ungarlanna kaenlasse ning p6rutasime kesklinna. Enne seda muidugi kuulasime muusikat, tegime soengut ja meiki (loe: mina tegin ungarlannale soengut ja meiki) ja vanad head ajad - peamiselt Tikri korteris - tulid meelde...; s6ime ja proovisime hilpe selga. Igati tore oli. Kesklinna saime kenasti, pargitud saime l2bi h2da ning jalgsimatk kohtumispaika v6is alata. Nutitelekvooni linnakaart aga eksitas meid lahedalt 2ra - ma, vana blondiin, ei tulnud kuidagi mitte selle peale, et v6iks vahepeal telekvooni tagurpidi keerata.... Noh, kohale me l6puks siis saime. Sinna kokkusaamiskohta siis. T2htsad kylalised j6udsid meist paar minutit hiljem kohale, nii et ideaalne ajastus. Siis me, naised nagu naised ikka, muutsime meelt ning valisime sihtpaigaks yhe klubi Trafalgaril, mis t2hendas veelkord pikka jalutamist. Ning otseloomulikult 2ra eksimist. Kaks blondi kaardilugejat v6rdub eriti pikk jalutusk2ik. :D Au tuleb siiski teisele blondiinile rohkem anda, tema kaarti ei tulnud ymber keerata ja kummardada ja musutada ja palvetada...

Klubi ise oli vahva, kolme saaliga, kus m2ngiti erinevat muusikat. Meie valisime 70-80-90ndad ning 6igesti tegime. Vihtusime tantsu sisseastumishetkest v2ljaastumishetkeni. No kuidas sa siis ei tantsi, kui tulevad sihukesed vanad head lood nagu Coco Jambo ja Saturday Night ja Lambada ja Macarena ja Ricky Martin ja Destinys Child jne. No minust igatahes sai tshempion, sest vahepeal tuiasin tantsuplatsil t2itsa omaette,  kuna k6ik mu kaaslased olid v2sinud ning puhkasid oma kontsastatud jalakesi. :) Selles klubis oli veel yks eriti hea koht: nimelt s88gilett! Jaa, uskumatu, aga seal peenikeses k6rtsis sai osta burgerit ja hot dogi ja kr6pse ja j22tist. :) Noh, jah, kes mind teab, see juba aimas, kus leti ees ma vahepeal suures meeleheites raha loopimas k2isin. :D K6ige paremad pea6htud on alati mingi burgeriga poolitatud v6i 22rmisel juhul l6petatud. 

Igatahes, voodisse saime kell 5 hommikul ning 8.30 olid meil m6lemal silmaluugid lahti... P2ris naljakas... 

Noh, ungarlannal polnud hullu midagi, mina olin see, keskella 12.30ks mingile ravimtaimede koolitusele l2ks. Sinna l2ksime Evelyga ja see oli sihuke l2bikukkumine, et anna olla. Noh, jalutada sai ja m6lemad nentisime, et sinna piirkonda me enam elu sees jalga ei t6sta (Hainault). Sihuke geto, et sure hirmu k2tte 2ra. Mitte tavaline mustade geto, eiei, sellega oleme harjunud, aga sihuke nagu mingid k6ik Ida-Euroopa p6hjak2inud vandaalid ja m6ned 'm2gede pojad' ja gruusialased sekka... No jumala k6he oli. 

Ja kui see seiklus otsa sai, algas tavaline hullumaja j2lle pihta. :) 

Killuke elu

No kujutate ette, ma käisin teisipäeval peenikeses puhvetis lõunat söömas. Jajaa, Evelyga läksime parki jalutama (peale kooli) ja pargis oli igati sööklalõhnaline peente roogadega kohvik. Istusime keset muinasjutuliselt kaunist parki ja sõime hingehinnaga soetatud lõunat. Väliterrassil istuda polnud üldse külm, kuigi väljas oli esimene november ja puha. Väga luks oli.

Kuna ma sõidan kooli ja koolist tagasi kolme rongiga, siis aegajalt näeb seal igast huvitavaid asju. Näiteks eile istus minu vastas vana hindu naine. Punane täpp otsa ees, hall sari seljas, jalas varbavaheplätud. Ega need plätud eriti mugavad vist ei olnud, kuna ta võttis need ükshaaval jalast ära, tõstis oma koiva sülle ja asus põhjalikult kratsima ja masseerima. Vahepeal pühkis tekkinud mustust maha. Kui jalad sügatud, jõudis järg nào kätte, mida ta siis põhjalikult hõõrus, vahepeal sõrmi ninna ja suhu toppides. Näo puhul jäi kusjuures mulje, et ta teeb seda teadmatult...

Hullumajapuhvet

T2hendab. Ma kohe ei tea, kust otsast alustada. 

P6him6tteliselt on lood nii, et t6epoolest ei ole hool ega hoobil vahet. Kooli suhtes siis eelk6ige, p2eva6ppes yli6pilane, nagu ma olen. T88mahust aimu saamiseks on siinkohal asjakohane n2ide, et eilseks loenguks valmistasin ma ette 9 tundi. Pluss siis veel kaks loengut, milleks tuleb ka ette valmistada ning mis tavaliselt v6tavad nii umbes 2-3-4 tundi. Siis k2iks nagu t88l ja v6ibolla vahel harva teeks nagu syya ka. Eile 6htul k2isin isegi mingi ime l2bi kinos. ('The Help' on muideks fantastfilm, soovitan v2gagi soojalt). 

Ma kuulsin esimese kursuse jooksul pidevalt teise ja kolmanda kursuse tudengite k2est, et esimene aasta on k2kitegu. Uskusin ma neid jee. Minu arust oli esimene aasta juba raske, arvasin, et ega sellest hullemaks ikka minna ei anna. Oi, kuidas ma eksisin. Mul oli mitu head n2dalat sihuke tunne, et viska lusikas nurka. Aus6na. Eelmisel n2dalavahetusel oli murdepunkt. K6igepealt murdusin ja siis panin punkti. :D Murdumisele siis. See n2dal oli juba parem olla. 

Muust elust ei ole midagi r22kida. Sest muud elu lihtsalt ei ole. :D Jah, kinos k2isin eile. Ja siis enne seda mingi miljon ajayhikut tagasi k2isin Evelyga seedri juures. Ja oma armsa brasiillannaga k2isin p2rast loengut l6unat s88mas. Mingi 3-4 n2dalat tagasi. Masendav. :D

Tellisin omale kundalini jooga dvd. Kui ma veel eelmises kohas elasin, t6mbasin ma selle omale netist, aga kuna ma kasutan laenatud l2pakat, siis siia ei hakka mingeid progesid t6mbama. Mulle hirmsasti meeldis see stiil ja nyyd olen ka paar korda j6udnud juba teha. Noh, et juhe p2ris lootusetult kokku ei jookseks. Aitab kyll! 

Nagu vana hea Eesti vanas6na ytleb: r22kimine h6be, vaikine kuld. V6i et siis kui midagi 8elda pole, hoia parem mokad maas. Mul ei ole rohkem midagi 8elda. :P Aga eesti keelt peab vahel ikka harjutama ka, muidu unustan t2itsa 2ra.

Kuidas mu romantiline õhtusôök vett vedama läks

Tegime majakaaslasega aiamaalt saadud tomatitest (ülivõrratult maitsvat oivalist) tomatisuppi. Arusaadavalt siis mitte keset oktoobrit, eks, ikka varem. Istun siis laua taha, küünal põleb ja puha ning minu õhtusöögikaaslaseks 8 aastane poiss. Ülejäänud näljased istusid supikaussidega teleka ees. Vestluse veeretamise mõttes kommenteerin, et näed, poiss, meil on romantiline õhtusöök. Poiss vastab, et ei ole, ta ei ole piisavalt pikk!
Nii palju siis romantikast, eks :P

Ja tere!

Ega tegelikult olen ma täitsa elus. Meditsiiniliste näitajate järgi vähemalt. Enesetunde järgi otsustades pole päris kindel. Kool on alanud ja tööl käin edasi. Selle aastaga võrreldes oli esimene ülikooliaasta ikka käkitegu. Näitena võib tuua selle, et kõik õppejõud kontrollivad kodutöid (!) ning nende kodutööde maht on meeletu. Seega, kui eelmisel aastal õnnestus aegajalt ka mõni vaba päev leida, siis praegust töömahtu arvestades ei ole vabu päevi enne detsembrit oodata. Ainuke lohutus on see, et õpin seda, mis mulle meeldib ning teen tööd, mis samuti rahuldust pakub. Ehkki jah, kui mõni klient sulle vastu vahtimist tõmbab ainuüksi selle eest, et sa tal ennast pesta aitad, siis nii paariks minutiks tekib küll kàegalöömise tunne. Paari minuti möödudes on muidugi nalja nabani jälle. :)

Eestis oli tookord augustis väga vahva. Ja selle aasta sünnipäev oli üks parimaid sünnipäevi üldse.
Pärast sünnipäeva hakkas kool, nii et sealt maalt edasi pole sotsiaalses vallas midagi eriti toimunud. Paar kinoskäiku, veidike poodlemist ning rohkelt söömist. :)
Praegu unelen niisama voodis, kass kaisus (jaa, nurrub teine teki all) ning varsti tuleb pesu pesta ja õppima hakata, ohoo-jajahh!

Eesti on tore

Jaanikiriku hamburger on tore. Solarise katusekovik on tore. Soe võrratu suveilm, mida ma pole sel aastal näha ega nautida saanud, on tore. Pikad blondid tüdrukud ilusate kõrgete kingadega on toredad. Linnahalli katusel on tore. Kõikidel vaateplatvormidel on tore. Magada on tore. Plemeenind on toredad. Igale poole jalgsi minna on tore. 

Eestis on tore. :)

Reisimelu

Minu kodumaaväisamisega käib tavaliselt kaasas hommikusöök lennujaamas. Seda mitte sellepärast, et mul raha ülearu oleks, vaid seetõttu, et mu lend alati ebainimlikult vara on ning ma teps mitte ei jõua/taha enne seda veel kodus keha kinnitada. Minu laksuks on ikka kakao ja saiake, aga mõni mees ostab pool seitse hommikul viinakokteili! :)

Helge hetk

Eile olin hooldekodus tööl vaimuhaigete osakonnas. Noh, skisod jms. Ja ma sain ikka mõnusalt irvitada, kui üks u 1.85cm pikkune hästitoidetud meesterahvas keset koridori põrandal lesis. Käed olid kenasti kõhu peal ja tshillis seal omaette. Ma siis läbi naeru küsisin, et miks ta põrandal on? Ta vastas sellepeale, et olen või? :)

Grrrr

T2hendab, ma ei saa oma YouTube'i kontosse sisse logida. Sest see lihtsalt ei funksi. Krt, n2rvi ajab. OMA l2pakal oli seadistatud nii, et kogu aeg olin sees, vaat, ainult vahel harva oli vaja uuesti sisse logida. Aga siit teisest arvutist ei saa sisse logida. Vana *(%&*@)%&$@<3**. Ja need kontotaastamiskysimused on minule yle j6u k2ivad. Raisk.

Ja l2bi ta ongi

Esimene kooliaasta on l2bi! T2iesti uskumatu... Heas m6ttes muidugi. Arvestades veel seda, misukeseks see suvi siin kujunenud on... K6ik t88d ja pabermajandus on esitatud. Ametlikud hinded tulevad ka varsti v2lja, aga sinna ei anna enam nagunii midagi parata, nii et praktiliselt ja p6him6tteliselt olen ma teise aasta tudeng, juhhei!

Viimane praktika oli huvitav ja raske. Raske sellepoolest, et see osakond, kuhu ma alguses l2ksin, suleti n2dal aega hiljem. Ning siis sain ma erinevate osakondade vahet r2nnata koos oma juhendajaga. Iseenesest oli see v2ga vahva - n2eb ja 6pib igast p6nevaid asju. Samas, uskuge mind, on ikka p2ris v2sitav ja juhet kokku ajav, kui sul on yle p2eva 'esimene p2ev'.

Uute asjadena v6iks nimetada klistiiri, lihasesse k2ivat systi, PEG kasutamist ja hooldamist (percutaneous endoscopic gastrostomy ehk siis voolik k6hus), siia-sinna organisatsioonilist asjaajamist ning k6ige huvitavama uue asjana tracheostomy care.

S6naraamatus sellele vastet ei ole, aga p6him6ttelist on trachy, nagu me seda seal mugandatult kutsusime, plastmassist toruke k6ris, mis siis hingamisteid avatuna hoiab. Jah, ilmselgelt on see ainult nendel inimestel, kelle oma hingetoru erinevatel p6hjustel avatuna ei pysi. Sellega on aga n6ks, et p6him6tteliselt tuleb neid hingamisteid puhastada, sest hingamisorganid eritavad lima ja muud head paremat. Seda siis nii tihti, kui patsiendil parasjagu vaja on. Meile omal oli kogu aeg vaja, vahed k6ikusid 15 minutist 2 tunnini. Kui sa kuuled, et patsiendi hingamine nagu muliseks ja k6riseks ja r8giseks yheegselt, siis viskad k6ik k2esolevad asjad kus seda ja teist ning lidud voodi 22rde. Torukese ava on keset k6ri ning sellestsamast avausest ajad sisse peenikese voolikukese, mis imeb nagu tolmuimeja. Ning sellega siis sorgid teise hingamistorus, kuni lima ja tatt ja muu hea parem on v2lja imetud. Noh, nii laias laastus r22kides. :) Igatahes seda TEHA on oluliselt parem kui vaadata. See ajas mind selle hetkeni k66ksuma, kui ma seda ise proovida sain. :) 

Khmm, jah, ajan teile siin sydamepaha juttu. ;) Igatahes, 2ge oli. Aga veel 2gedam oli see, et see l2bi sai. Varsti hakkan j2lle haigla j2rele igatsema, ma tean kyll... Aga nyyd on mul paar n2dalat suvepuhkust, mille sisse isegi kodumaa v2isamine mahub. Pelmeenid ja juustushnitsel, siit ma tulen!

Paika pandud

Mina: what do you think nurses do?
7a poiss: nurses check if people are dead. And then they have a break.

Vahi ungarlasi

Kolitud. Jee!

Lõunaks pakuti mulle Ungari toitu. Mis oli Ungari toiduks? Makaronid hapukoore ja tuhksuhkruga...

Saatuse iroonia

Aitäh kõigile kaasaelajatele, kommenteerijatele ja sõnumineerijatele. Oli toeks. :) Hea uudis on see, et maja täiesti puhtaks ei tehtud, kallid tehnikaasjad ja dokumendid läksid põhiliselt. Shokk oli see sellegipoolest. Ukse sisse jalaga auk lõhutud, terve tuba alukaid täis loobitud. Sõrmejäljegede võtmiseks kasutatavat musta pulbrit pole ma siiani ukse pealt maha pesnud. Meeldetuletuse mõttes.
Saatuse iroonia peitub selles, et pakin kolimiseks asju ja NEID ON NII KURADIMA PALJU! Ma pean vist Windsori lossi kolima, palju ruumi ümber maja, kuhu asju panna...

Kurk

Eile sain aiamaalt kaks esimest kurki! Rõõm oli taevani. Tomatitel aga mingi haigus kallal, peaaednik käis millegagi pritsimas. Ja tänu Kaidi usinatele sõrmedele saime rinnuni umbrohust lahti. Väga tore oli. Laulsime peenarde vahel Kihnuneiut ja tuletasime pöialpoiste nimesid meelde. Kulus marjaks ära see mõnus aeg.

...

Räme masendus on. Väsinud ja tüdinud kõikidest üksteise otsa komistavatest jamadest. Sihukest masendust pole enam aastaid näinud.

Nüüd olen ma elus kõik ära näinud

Nimelt nägin eile koju tulles sissepekstud uksi ja segamini tube. Ja haigutavaid tühje kohti seal, kus oleksid pidanud olema asjad.

Vargad.

Minu toas.
Minu asjades.
Minu kuradima ALUSPESUS!
Minu sahtlites ja kappides.
Minu voodis.

Tagasi telefoniga blogimise juurde, kuna oma läpakat ma ilmselt enam rohkem ei näe. Pangakaardid peatasin, hunnik dokumente tuleb otsast peale taotleda.

Minu toas.

Minu ukses haigutab auk. Mis kasu on lukust, kui ust ennast pole?

Masendus.

Tünn

Ha! Kaks päeva praktikat on möödas ja vererõhumõõtmisest pole undki näinud. Küll aga sain esimesel päeval süste teha ja jõledaid haavu siduda. :) Ja täna veetsin päeva röntgeniosakonnas, vaadates erinevaid skänne: tavaline röntgen, CT, mis on nagu 3D röntgen, fluoroskoopia ja ultraheli. Peale selle nägin maksabiopsiat, liigeste vahele käivad steroidisüste, kopsust liigse vedeliku välja niristamist ja selle jublaka hooldust, mis nagu peenikese voolikuna keset kõhtu otse makku läheb ja mille kaudu kõike söödavat-joodavat manustatakse. Oma esimesel päeval õppisin sellesama toitmisvooliku kaudu asju manustama ka. Väga põnev. Veits kurb oli aga see, et nägin täna röntgenis ühte patsienti, kellega kohtusin oma esimesel praktikal jannuaris. Ning ei olnud ta teps mitte paremaks saanud, vägagi vastupidi...

Aga homme uuele ringile!

Tsoonis

Homme hommikul algab esimese ülikooliaasta viimane praktika, mis kestab neli nädalat ning mille lõppedes on vaja vaid praktika-aruanne esitada ja kõik. Kõik siis esimese aastaga. Hommikul rääkisin Brasiilia neiuga ning ta tahtis mulle head praktikat soovida. Saatsin ta kuu peale, sest tunnet ei olnud veel. Et homme olen kõigi silmis tervishoiutöötaja. Homme olen vormikitlis ja terve päeva jalul. Inimestel on õigus minu käest asju küsida. Ja peale seda nelja nädalat ei saa ma enam öelda, et oi, ma olen esimese aasta tudeng, ma ei tea midagi. Olen terve päeva otsinud kokku nimesilte, magnetkaarte, toidukarpe, pastakaid, paberimajandust, sukapükse, kingi, tablette ja muud eluks vajalikku. Aga tunne tuli alles siis, kui veetsin 30 minutit kolme kitlit triikides. Homme. 

Täna hommikul ärgates pidin endalt hämminguga küsima, kas ma reedel mitte deliiriumis polnud. Noh, minu mäletamist mööda ma nutsin enamuse õhtust valust ja halvast enesetundest (siinkohal tänud armsale jutuvestjale, kes mu tähelepanu osavasti mujale juhtis. Terve õhtu.). Eile tegin töö juures heategevuslaadal näomaalinguid ning olin valuvaigisteid silmini täis. Tunda andis kogu aeg, aga jalutuks-tujutuks-võimetuks ei võtnud. Ning täna hommikul oli valutu olemine. Kodus ringi liikudes andis vähe tunda, poes käies rohkem - raskete asjade tassimine ilmselgelt mõjutab. Tulin poest taksoga koju. Nüüd loodan ja palvetan, et mu praktika valutult läheks. Sõna otseses mõttes.  

Alguses tagasi

Eile pärast kooli tabas mind ilge seljavalu. Nagu esimenegi kord, sai see alguse mitte millestki. Lihtsalt kõndides hakkas tunda andma ja läks nii koledaks kätte, et terve tee koju valasin pisaraid. Vaadake, see nädal on muidu täiesti korras olnud, ainult siin-seal pisut tunda andnud. Olen mingi kümme päeva järjest iga jumala hommik teinud seljalihaseharjutusi ja Kundalini joogat (mille harjutused on vägagi seljapõhised). Olen ennast tundnud paremini kui kunagi varem. Noh, peaaegu. Ja täiesti lambist hakkas uuesti peale. Palju tugevamini kui esimene kord. Olen valuvaigisteid silmini täis. Ja esmaspäeval algab uus praktikakoht... Oh jah...

See saladuslik päev

Ja see päev, millest ma tagantjärele rääkida lubasin, oli möödunud neljapäev. Päev, mil mu pisikesed jalakesed esimest korda Brightoni tänavaid mööda paterdasid. Ja vot see on alles linnake! Ausõna, kohe võtaks oma seitse kodinat õlale ning paneks Brightoni poole ajama. Linn on mõnus ja hubane ja armas. Rannajoon on fantast. Ilmaga meil 'vedas'. Ilm oli temperamentne nagu purjus venelanna. Iga viie minuti tagant muutus. Vihma sadas, päike paistis, pilved kihutasid, tuul oli meeletu. Milline elamus! :) 

Kuninglik Paviljon oli kui pesuehtne idamaine tempel...

Ma enne minemist ikka unistasin varba vette kastmisest kah, aga kohale jõudes nii väga nagu enam ei tahtnudki...

See kummitusteloss on vana mahapõlenud kai. Väga meeleolukas, ma pean tunnistama.

Ja siis me muudkui jalutasime. Rühkisime oleks vist õigem öelda, kiviklibus ei ole kerge kõndida ning lisaks sellele oli meeeeeeletu tuul ja tujukad vihmahood.

Brightoni kriidikaljud... Nonde pärast ma sinna läksingi. Mitukümmend meetrit kõrged ja täitsa kriidist! Katsusin, käsi oli valge! Joonistasin kriidikaljutükiga asfaldile ka.

Ning pärast miilidepikkust rändamist ronisime kaljude peale. Ja ausõna, päike paistis, vihma sadas ning vaatepilt oli täiesti lummav - justkui udu oleks mere peal. Mida, muideks, viis minutit tagasi muidugi ei olnud.

Ja siin veepeal elavad igast rikkurid. Me sõime kah kirvehinna eest taevalikku juustukooki...

Meri oli kui elav maal, mis iga veidikese aja tagant värve ja kuju muutis.

Iga kell läheks tagasi. :) 

PS. Prantslase asemel kolis üks Itaalia neiu sisse. Pärast viieminutist jutuajamist on minu hinnang - TEMPERAMENTNE! Hästi nunnu iseenesest, aga ma olen ikkagi eestlane, khmm. Liigsed emotsioonid tekitavad minus hämmingut ja ebamugavust. :D

Haiglahõngu

Alustuseks patsutan iseendale õlale, et hommikul 22 minutit ravivõimlemist tegin. Juhhei! Kummardada sellegipoolest eriti ei saa (noh, näiteks kükitada), sihuke tunne on, et alaselg läheb krampi. Aga kõndides on ok. :)

Siis aga võtsin täna ette matka sinna haiglasse, kus ma jaanuaris-veebruaris praktikal olin. Seda nimelt sellepärast, et järgmine prakikakoht on samas haiglas. Teine osakond muidugi. Eesti keeles pole aimugi, mis selle osakonna nimi võiks olla - otsetõlkes oleks meditsiiniline osakond. :D Igatahes jah, rääkisin seal osakonnajuhatajaga juttu ja samal ajal vaatasin, kuidas üks patsient sõi lõunat. Ühes käes oli hapnikumask, teises kahvel. :) Oh, jah, kaks nädalat veel, siis on jälle süstid ja maskid ja siibrid ja vererõhumõõtmine. No igatahes täiega ootan!

Mokad maha

Aitab sellest lobisemisest küll, vaatame nüüd natuke pilte ka. 

See on naabrimehe antud kapsataim.

Minu teine kartulisaak

Rukkililled ja saialilled. :)

Esimene laar kummeliõisi kuivatamiseks

Üle kahe aasta tegin kooki. Pehmet õunakooki, mille retsepti saab siit. Välja tuli väga hea, ainult et liiiiiiga magus, kuigi panin vähem suhkrut. 

Ja kõige lõpuks - Clarks'is on allahindlus... :)

Ainult veidike veel...

Tundub, et tunneli lõpus kumab valgus. Nimelt tundub (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla ja kuna ma ikkagi Inglise pinnal viibin, siis knock the wood), et emotsionaalse stressi põhjus on hakanud vähenema. Korras ei ole, kaugel sellest, aga kriitiline hetk tundub ületatud olevat. Ptüi-ptüi-ptüi.

Ning täna ei ole terve päev selg valutanud! Oi, kui tore. Juba öösel oli parem. See väljendus selles, et ma ei ärganud külge keerates üles. :) Kablutasin hommikul päris usinalt peatänavat mööda ringi ja jalga alt ära ei tõmmanud ja kahtlaseks kah ei läinud. Kodus liikudes on siin-seal tunda andnud, aga asendi muutudes ka kohe kadunud. Ma tean seda juba ise ammusest ajast ning üks blogilugeja on seda mulle siin meelde tuletanud, et peaks ravivõimlemist tegema, et selg tugevam oleks. No ma juutuubist leidsin paar asjakohast videot, aga kust ma tean, et neid tehes uuesti valus ei hakka? Või peabki just valus hakkama? Millal on õige aeg tegema hakata? Siis kui selg haige on või siis kui täitsa tervena tunned? Või on isjas sihuke loom, et enne harjutuste tegemist üldse ära ei kao? Oeh, palju küsimusi, vähe vastuseid. 

Jah, viimaste päevade meeleolus jätkates viriseks veel veidi. Oluliselt maisemal teemal. Mul on sel nädalal üks hea plaan (millest räägin tagantjärele), aga sellega kaasneb ilmateate kohaselt vihmasadu. Ja siis et mina vihmasajus. Nii võtsin ma selle ürituse uuesti ette, et ostaks omale vihmamantli. Sihukese viisaka, mitte sellist säästuka kilekotti vms. Ma mäletan küll, miks ma selle teema eelmine kord pooleli jätsin. Sest see tundub täiesti võimatu olevat! Kõigi vähegi viisakamate mantlinäoga asjade hinnaklass algab umbes sajast naelast. £200 eest saaks täitsa kobeda.  Noh, ma oleks nagu mingi 30-40 naelaga hakkama saada. Hommikul käisin kohalikus matkapoes ja sealt oleks päris viisaka pooliku jaki ka £10 eest saanud, aga poolikust pole mingit tolku ju - kintsud saavad ikka märjaks. Oeh. Igavene ikaldus, noh.

Marise abiga sain Picasas oma albumid ära uuendatud ja siinkohal siis ka väike fotosüüdistus Hanbury Manor Spa'st. Tähendab, see on selline hotell tervisekeskusega. Võimatult ilus maakoht.

Mõttetu hala

Olukord läänerindel on muutusteta. Närvipingest tingituna on mul suht valulikud päevad (peale esimest päeva ei valuta mul muidu kunagi), nii et keha valutab eest ja tagant. Selg on siis suht okei, kui vähe liigun. Ehk siis päev otsa muudkui tegevused, mida saab istudes teha. Käed on kah suhtmetsas, jällegi võin selle närvipinge arvele panna. Et siis palju karedaid laike sõrmedel, mis sugugi ära ei parane ja liigsel veega või millega iganes kokkupuutumisel veritsema võivad hakata. Öelge veel, et emotsioonid ja vaimne pinge keha ei mõjuta!

Kudumise progressile mõjub see kõik muidugi hästi. Kuna mul on peenike lõng, on minu tempo umbes 5cm tunnis. Mis on ikka jubevähe, eriti valge kampsuniga võrreldes. Valget kudusin ma vist number 4 varrastega (kes ei tea, siis suht jämedad, umbes pool pastakat), sinist teen number 3 varrastega (umbes pastaka tina paksune). Asjatundmatutele nii palju, et 3 ja 4 vahel on veel kolm suurust (mida minu ema andmetel Eestis näiteks ei ole, on vaid täisnumbrid), 3/15, 3/30 ja 3/45. Et üsna peenike töö, mis aeglaselt edasi läheb. Aga noh, eks ta vaikselt edeneb, kus ta pääseb. 

Üle hulga aja vitsutasin jäätist kah. Ja shokolaadi. Vaimne magusavajadus oli. After all, I am just a woman. :P

Ega ta kergemaks ei lähe

Mida tund edasi, sest raskem on kõrvalseisja rollis olla. Tahaks kuidagigi aidata, midagigi teha. Süda on nii raske ja muret täis. Vaatamata tungivale püüdmisele olla tugev ja rahulik, võtta asja mõistusega, olla teisele kindel kalju - löövad hirm ja mure iga natukese aja tagant pisarapaisu lahti. Mis aitab sellise olukorra vastu kõige paremini? Kudumine ja Futurama uus hooaeg. Eile lõpetasin seljatüki ära, nüüd varsti alustan esitükiga. Viib mõtted mujale. 

Selg on ikka pe*ses. Täna hommikuks oli juba parem ja ma idioot kablutasin siis kohe ju aiamaale. Ma vihkan mõttetult kodus istumist. Ei plaaninud miskit suurt teha ja ei teinudki, aga kõige lõpus, siis kui tünnis käsi pesin, käis jõnks läbi ja jälle 'korras'. Hea, et jalgsi koju sain. Olen ohmoon, raisk, ma tean, aga ma lihtsalt ei suuda niimoodi kodus tegevusetult passida. Sest peale kudumise, lugemise ja netis passimise ei saa suurt midagi teha ju. Nojah, eks ma ise maksan oma vigade eest. Käisin eile muide perearsti juures sama murega. Too saadab mind mind millalgi MRI skänni tegema ning peale seda füsioteraapiasse, et seljalihaseid tugevdada. Mingi mõttetu geeli kirjutas ka välja. Olen seda usinasti peale määrinud, aga Vietnami salv kärab mu meelest paremini.

Aiamaal on aga imeline võime sellist suurt rahu sisendada. Seal olles olin palju rahulikum kui kodus. Rukkililled ja saialilled ja kummel ja mesilased ja lillelõhnad ja tomatitaimedest erituv lõhn ning uued redised ja üksik maasikas ja nälkjad kompostitünnis ja teine kartulisaak ning tärkavad porgandid jne. Kohe kogu olemine läheb teise rütmi, positiivsus justkui voolab jalataldade, silmade, kõrvade, käte ja nina kaudu sisse.

Oh jah, otsin omale ühe Ibumaxi ja siis võib kudumine alata...

Vahetevahel...

Vahetevahel on kahju, kui kellelgi miskit juhtub. Või on halb, sest kellelgi kallil on halb. Kõige nutusem on asja juures fakt, et mõnikord ei saa aidata. Aga niimoodi abituna on ju eriti näkane olla. Nii üritadki lihtsalt võimalikult vähe jalus olla ning aegajalt sooja sisuga sõnumeid saata. Missest, et teha tahaks nii palju rohkem. 

Ja siis need vahepealsed juhtumised panevad oma elu üle mõtlema. Mis siis, kui juhtub mulle veel lähedasematega... Mis siis, kui mind ei ole seal, kus mind vajatakse...

Hambad ristis

Einoh, nüüd on tõesõna vanadus platsis. Esimest korda elus on mul isjas, nagu mu ema sümptomite kirjeldamise peale lahkelt diagnoosis. No olgu või isjas, aga ei ole tore olla juba teisipäeva pärastlõunast. Valuvaigistid igatahes siiani aidanud ei ole, massaash, Vietnami salv, puhkamine versus liigutamine ka mitte. Arghh, mul on laupäeval ja pühapäeval vaja tööl olla! Aga sihukese valuga ei lähe ma paraku küll kuskile. Üritan siin perearsti valveõde pingsalt kätte saada - praeguse seisuga olen 53 korda helistanud, ikka annab kinnist.... 

Eestlaste värk

Paar kuud hiljem tõestus minu usinast näputööst:

Näitaks muidu paar pilti aiamaast ja spa-päevast, aga Picasa millegipärast ei uuenda albumeid ning ringi tuhnimisele vaatamata ei leidnud ka kohta, kus seda manuaalselt teha saab. Järelikult jääb järgmiseks korraks. 

Aaa, muidu, täna sain ma esimese kartulisaagi. :) Oma põlla pealt. Ja Talunike Turult sain päris täiesti töötlemata lehmapiima! Teate, ausõna, mul tulid seal leti ääres maitstes pisarad silma - lapsepõlv, noh! Hind on muidugi kirves - 2 pinti £3...

Brasiilia neiu luges My Estonia läbi ja on nüüd igati äksi täis, et Maarjamaad ihusilmaga kaema minna. Talle mõningaid asju seletades (miks on 'thanks - aitäh', aga many thanks hoopis midagi muud?) tuli välja, et eestlaste põhiolemuseks ei ole mitte tuimus ja põikpäisus ja misiganes. Selleks on hoopis hapukoor. Vähe sellest, et hapukoort süüakse kõikvõimalikes ja -võimatutes soolastes toitudes, käib see ka magustoitudesse ning vajaduselt kõlbab ka ravivahendina peale määrida (päikesepõletuse korral näiteks) ja koerad-kassid ära toita. Eestlased - hapukoorerahvas. :) 

Tea nüüd, peaks uuesti magamist üritama või...? Homme, see tähendab täna, ikkagi koolipäev...

Nagu seeni pärast vihma ehk nagu türklasi pärast sooja päikest

Suvi on. Väljas on suvi. Toas on suvi. Palav suvi. Lõpuks ometi on saabunud palavusest unetud öö(d), mil pärani lahti aken ei paku mitte mingit leevendust. Mil raudkindlad hommiku- ning päevainimesed pärast asjatut vähkremist hoopis väärtuslikku uneaega blogimisele kulutavad. Lootkem, et neid öid veel jagub ning et esimene ei jääks viimaseks, nagu viimasel ajal päikseliste ilmadega just juhtunud on. Justkui talongiga käib see soe ilm. 1 talong, pool tundi päiksepaistet päevas. Kui sel ajal juhtud tööl olema, noh, kelle süü see siis veel on?

Sel aastal olen ma täheldanud erilist türklaste ülestõusu. Mässavad teised vast kiire elutempo vastu. Mitte ühelgi varasemal siinoldud aastal ei ole ma näinud nii palju Türgi vanamehi pingsalt lauamänge mängimas. Inglise eesaiad on umbes paar ruutmeetrit, kuhu on pigistatud suur prügikast ning taaskasutuskastid, ning mis on piiratud madala kivimüürikesega. Ikka ja jälle näeb sinna kastide vahele pigistatud õllekõhuga hilises keskeas ja varases vanaduses Türgi papisid seal ääre peal istumas. Või on nad sinna suutnud kaks tooli ja väikse laua mahutada. Või istuvad nad bussipeatuses. Või oma aias kell 1 hommikul. Või kahtlase väärtusega kohvikutes juba hommikul kella seitsmest saati. Või hoopis pargis mahakukkunud puu tüve peal. Kõht on ikka punnis, nägu päikese poole. Kui käsil ei ole pingeline doomino või mõni tundmatu lauamäng, vahitakse täiesti häbematult möödakäivaid naisterahvaid või arutatakse kesteabmida, võimalikult kõvasti ning võimalikult korraga.  

Londonis on igasuguseid piirkondi, a la Väike India ja Väike Jamaika ning muud head paremat. Ma kahtlustan, et minu piirkonda hakatakse varsti ametlikult Väikseks Türgiks kutsuma. 

Läbi (nagu Läti raha)

Läbi! 

Praktika on läbi! Juhhei!

Kuigi mul on hea meel, et läbi sai, on kahju ka... Sest patsiendid olid toredad. Oeh. Aga eks see nii olegi, eks. Muudmoodi ma ju oma õppeprogrammi läbi ei tee... Kui transpordijamad välja arvata, oli väga mõnus. Kui see haigla mulle lähemal oleks, küsiksin omale seal tööd. 

Väsimuse aste on muidugi utoopiline. Täna hommikul näiteks serveerisin hooldekodus südamerahuga teed soolaga... 

Eksiarvamus

Et teil kellegi ei tekiks arvamust, et ma justkui miskis kenas mullis elaks. Praeguseks olen ma juba maha rahunenud, aga nii pool tunnikest tagasi ma lausa nutsin vihast, häbist ja abitusest ning olin valmis maja laiali lammutama. Mida ma muidugi ei teinud. Ja et ma muidu olen igati ja täiesti väsinud, 50 töötunnine nädal umbes 15 tunnise transpordikuluga ajab juhtme lihtsalt täiesti täiesti kokku.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Ehk kui sul midagi tarka öelda pole, siis hoia suu kinni. Mul ei ole midagi tarka öelda. :D Elu tiksub praegu sellises rütmis, et ma loen päevi, mil mu praktika läbi saab. Mitte, et praktika nii jube oleks, täitsa vahva on 'kuningate' ja 'multimiljonäridega' juttu rääkida. Aga mis asja nii väljakannatamatuks teeb, on aeg, mis transpordi peale kulub. See ajab mind lihtsalt halliks. Ausõna. Ükskõik, mis vahetuses ma olen, üks ots läheb kiiremini ja teine on liiklusummikud. Kui on hommikune vahetus, siis lahkun kodust 5.30 ja jõuan sinna 6.50, nii et bussis mingi 45 minutit. Kuulan mussi, joon termosest kakaod ja on täitsa tshill. Samast vahetusest tagasi tulles kulub aeg hoopis teisiti - lõpetan 2.30 ning koju jõuan umbes 5.00. Ehk siis umbes 1.30 bussis. Ma ei räägi mingist mõnusast mugavast kaugliinibussist, kus lased aga silma looja ning tee muudkui kulgeb. Ma räägin bussist, mis keerab, pöörab ja väänleb iga paarikümne meetri tagant, peatub igal tänavanurgal, on rahvast täis ja liiklusummikus. Istmed on väikeste vahedega ja ebamugavad, eriti minusugusel kolgel, eks. Kui lähen õhtusesse vahetusse, siis on pikem ots minnes ning lühem ots tulles. 

Ning seetõttu ongi, et kui ma ükskord koju jõuan, ei taha ma peale dushi ja voodi mitte midagi näha ega kuulda. No nii tubli ma olen, et aiamaal ikka kastmas käin. :) Ja Kaidi oli kolm ööpäeva külas, et temaga sai ka vesteldud ja kükke tehtud ja poes käidud. :)

Ja nii ongi - vaikne elu. 

PS. Olen natuke oma erialaseid oskusi ka täiendanud - nimelt kellelegi teisele silmatilku pannud (endale tuhandeid kordi, teistele paraku mitte kordagi), neid astma  abiks sissehingatavaid asju andnud ning kohe päris ise igasuguseid ravumeid (ikka kraadiga järelvaataja valvsa pilgu all) patsientidele laiali jaganud. No teate küll, sellest suurest ravimikärust. :D Ma ei kujuta üldse ette, mis selle asja nimi eesti keeles võiks olla. Ning igasugustest vaimsetest häiretest on mul ka palju parem ülevaade. Ning seadusandlusest, mis vaimuhaigustega kaasas käib. :)

Laiskusest ja uuest hullumajast

Heh, olen ikka lohe küll. Olen täitsa blogimata jätnud, et olen oma esimesed saagid aiamaalt kätte saanud. :) Nimelt mitu head peotäit rediseid nahka pistnud, õhtusöögijagu salatilehti pintslisse pannud, kaks maasikat maiustanud ja natukene tilli nokkinud. :) Jajaa, pühapäeval rohisin kuskil 3 tundi, ülejäänud aeg kulus kurkide istutamisele ning kastmisele. Oma aiast söön iga päev väikse peotäie vaarikaid. Jube mõnus!

Aga uus hullumaja on minu uus praktikakoht. Sõna otseses mõttes. Täna oli esimene päev. Noh, raske on kirjeldada, mis seal toimus, aga igatahes ei olnud see üldse nii õudne kui ma ennist arvasin.... Asja SUUUUR miinus on see, et sinna minekuks kulus 1.45h ja tagasi tulles 2h... Sest see on nii kaugel... Vuih. Ja mul läks mõlemal korral süda nii pahaks, et läksin pärast tööd otsemat teed apteeki ja ostsin mingeid 'pahasüdame' vastaseid tablette.

Alumise korruse inglise kutid kolisid välja, ehk siis Räpakäpp ja tema sõber, kes enne jõule tuli ja pidi üheks kuuks jääma... Mingi Leedu piff kolib asemele. 

Igatahes, allesjäänud poolteist tundi tuleks võimalikult mõnusalt ära kasutada... Sest homsest teen varaseid vahetusi, mis algavad kell 7 hommikul. Ning mis tähendab, et ma pean mingi 5.15 kodust lahkuma...

Päev kirjas

Istutasin täna 57 tomatit, 4 kimpu basiilikut ning 13 salatitaime. Päev kirjas või mis? Peale selle polegi nagu jõudnud miskit asjalikku teha.

Nädalast

Johhaidii, täna sain oma selle aasta esimese päikesepõletuse. No ei ole tore, valus on. Ah, et kust ma sain? Sain aiamaalt, suure rohimise, kaevamise, mulla kobestamise ning kastmise käigus. Turi täitsa kibe, Piff andis mulle mingit päevitamisjärgset kreemi, mis sisaldab ka pantenooli, nii et ehk annab varsti järele. 

Aga muidu käis ju emps külas. :) Käisime paadiga Thames'i peale sõitmas ning Camdenis kolamas ning muidu shoppamas ning Hyde pargis ning Alexandra palee juures ning Mehhiko restoranis ja niisama kolamas-jalutamas. Ema andis edasi ka pakikese Liinalt, tänu kellele saan ma kohe My Estonia 2 lugema hakata. :) Mulle ingliskeelne meeldib rohkem, sest siis ma saan seda siin teistele ette lugeda või laenata - praegu näiteks andsin esimese osa brasiilia neiule lugeda. :) Ning siis tekib see tunne rohkem, et kuidagi võõra pilgu läbi vaatad oma. Ning Signe Seepide roosa savi seebiga olen ma nüüd kenasti varustatud, sest nii ema kui Liina tõid mulle ühe, hehee. Ja muidugi süüa on saanud mehiselt. Olen viie päeva jooksul kolm pätsi leiba küpsetanud! Noh, viimane läks koju külakostiks kaasa... Aga brasiilia neiu Kate proovis kah eestipärast praeliha, kodutehtud kalakotlette, musta rukkileiba ning põdra täissuitsuvorsti. Ja kusjuures talle kõik jumalast maitses! Ning minu suurima üllatuseks sai Jamaika jerk chicken festival'idega (noh, nende pirukatega), mida ma arvasin ema jaoks kaugeltki liiga vürtsikad olevat, aga tuli välja hoopis nii, et ema vitsutas rohkem kui mina! :D

Kooliasjadega pole ma eriti kuskile jõudnud, aga täiesti hämmastavalt kombel helistati mulle töölt IGA päev, mil ema siin oli, küsimusega, kas ma saaksin tööle minna. Kokku sain VIIS kõnet. Kus nad siis on, kui mul päriselt aega on?:P Aiamaal on veel hunnikuga teha... Lõpmatult rohida, tomatid tahavad maha istutamist, tugikeppe on vaja osta, kartulivaod kõrgemaks rehitseda, lilledele pühendatud peenar ära kobestada, nälkjagraanulid maha panna, koduaiast kolm maasikataime aiamaale ära viia, samuti koduaia kompostihunnikust mädanevat löga aiamaa omasse viia, kurgid järgmisel nädalal õue istutada ning osad peenrad, kus nälkjad ja lehetäid puhta töö teinud on, tühjaks teha ning teisele ringile salatilistega minna. Nii üldisemas plaanis oleks vaja maalappide vahele pandud vaibaribad üles võtta ning puutükikesed (wood chips?) asemele panna, selleks on vaja mõnele itaallasele keelt kõrva ajama minna, et käru laenata saaks... Nii et jah, mul vist ei olegi aega kahe nädala pärast uuele praktikakohale minna. :P 

Aga nüüd võiks hakata zumba jaoks riidesse panema, onju, kell juba sealmaal...

PS. See on Google'ist leitud jerk chicken ja festival'i pilt, juhuks kui kellelgi huvi pakub. Äärmiselt maitsev on. 

Aitüma!

Aitüma taevale selle eest, et kui ma täna tujutult aiamaale läksin eesmärgiga kasta ning koju tagasi komberdada, kohtasin ma seal oma naabrinnat, keda ma vist siis ennegi maininud olen. Noh, sõna otseses mõttes naabrinnat, meie maalapid on kõrvuti. Sihuke Vietnami taustaga piff. Igatahes, lobisesime sääl temaga ning kurtsin talle oma tujutust aiamaaga seoses, et seemned ei idane ning kõik kohad on umbrohtu täis jne. Ja kuigi ta mingit võlunõuandeid ei jaganud, sain ma temaga suheldes sihukese motivatsioonilaksu, et rohisin jummala suure ala ära, ise temaga samal ajal juttu puhudes. Põhiline oli aga see, et ära lase pead norgu, limuskid ja teod ja kõrvuni umbrohi käib asjaga kaasas. Nüüd on jälle zen olla. :) 

Lapsukestest ja pesunaistest

Lapsukesed on minu tomatid, kurgid ja salat, mis kenasti plastmassalusel kasvavad. Minu tomatilapsukesed jäid eile esimest korda ööseks õue. Jube naljakas, õhtul magamaminnes oli kohe mure, et äkki on ikka veel liiga külm ja nii. Hommikul kell pool seitse tõttasin õue kaema, ega külm neid ära võtnud pole. Rõõmsad nigu ennemuiste :D Ma ikka vaatasin ilmateadet ja nii ka, eks, ega ma päris huupi, aga i k k a g i. Jube kahju, kui kõik minu 60 lapsukest ühe ööga otsa oleks saanud. 

Õue jäid nad aga sellepärast, et üks teine itaallane aiamaalt andis mulle poti mingit salatit, et istuta alusele ümber, lase neil veidi kosuda ning siis pista peenrasse. Kuna need tema salatikesed olid sihukesed ärahellitatud kasvuhoonejõnglased, egas ma siis ometi neid saanud ööseks õue jätta, ikka enda omad, kes niigi iga päevad koidust ehani õues on olnud. 

Sellest ma vist kunagi juba rääkisin, et haiglas üks patsient imestas, et kuidas ma vormikleit ikka niiiii valge on ning kuidas majakaaslane oli siiras hämmelduses, kuidas mu värviline pesu kõik nii kärts on. Noh, eile tabas mind hull plekieemaldaja vaimustus. :D Eelmisel suvel õnnestus mul oma lemmikud hallid linased püksid kiirnuudlite rasvaga ära mäkerdada. See rasv, mis pükste peale tilkus, oli sihuke kaval vennike, et iga pesuga läks t u m e d a m a k s. Proovisin igasugu värke, tavaliselt õnnestub mul igast plekkidest lahti saada. Aga vot sellest ei saanud. Aasta aega hiljem mõtlesin, et proovin uuesti. Ostsin mingi pisikese plekieemaldi ning kuskil 90% on plekkidest lännu! :) Jube tore, saab sel suvel ka neid pükse ikka kanda. 

Esseekirjutamisega on lood.... Noh.... Ei olegi lugusid, kui aus olla. Viimase ja suurima jaoks olen vaid kavandi valmis teinud. Ning siis seda keskmist parandasin õppejõu soovituste kohaselt täna hommikul. Nii et keskmisega on nüüd kindlasti ühel pool. Ja siis neljapäeval tuleb emme! :) Millal küll emmest ema saab? Siis kui ise emaks saan? Siis oleks küll naljakas, kui kõik käivad ringi ja kutsuvad üksteist emmedeks. :D Einoh, aususe huvides ütlen ma enamasti küll emps, aga no ikkagi. ;) 

Ilusat kevadpüha kõigile!

Elust

Vahepeal on mul õnnestunud:

...palju magada. Jaa, mõnus, mul pole aastaid nii palju vaba aega olnud, sest alati on ju olnud töö ja kool ja trenn ja misiganes, nüüd on vaja aint esseesid vihtuda. Kaks on muide põhimõtteliselt valmis, kõige suurem ja koledam ootab veel tegemist. 

...hambapastat silma pritsida. No selleks peab ikka eriliselt andekas olema ja noh, ilmselgelt seda ma olengi. Jube valus oli, muideks, ärge kodus proovige. 

...lapsepõlve meenutada. Sest see juhtus mingi vähemalt 20 aastat tagasi, kui ma viimati mesilase käest nõelata sain. Stiil oli sama - varbasse, erinevalt aga kaugest lapsepõlvest läks jalake ikka paiste ka ning sügeles 2 ööpäeva nii, et ma pidin mööda seinu üles ronima. Nüüd on lihtsalt jalalaba sinine, justkui oleks mingi trauma olnud. Aa, muideks, ei saanud seda nõelamist sugugi mitte kuskil kaunil aasal kepseldes. Evely juures köögimati peal sain õndsaks. 

...isetehtud kampsuniga ringi käia. Jaa, kampsun sain valmis juba nädalapäevi tagasi, laiskus on aga maad võtnud ning pole pilti teinud. Igatahes olen seda juba päris mõnusalt järel lohistanud. 

...rohida. Võehh. Ma arvasin, et kui aiamaal seemned maha saab, siis on nagu vaiksem aeg, et saab ühte nurka kuhjatud sodihunnikut lõpuks korda tegema hakata. Lootus on lollide lohutus. Kuna see maalapp oli enne juba päris hooletusse jäetud, siis kaevamine ja väetamine vist ainult võimendasid umbrohu kasvu. Masendav. 

...kuumalainet nautida. Inglismaad ründas üks supermõnus kuumalaine, mil me kõik aias istusime ja suvekleitidega ringi kondasime. No kinniste jalanõudega oli liiga palav. Isegi õlapaeltega pluusiga higistasin nagu mingi põrsas. Aga ärge muretsege/kadetsege, kuum läks mööda ning nüüd on jälle külm.  

...kodust juuksemaski proovida. Kes otsib, see leiab. Mina otsisin netist kodustehtavaid juuksemaske ning leidsin ka. Proovisin sellist maski, kus segad 3 lusikatäit oliiviõli ja 2 lusikatäit mett. Mõtlesin küll, et mis pagana moodi ma selle möksi juustesse saan ja milliste taevaste abidega mul see välja pesta õnnestub, aga kõik läks sujuvalt. Välja arvatud möksi pähesaamine, see oli üsna ebameeldiv ja valus. Tulemus - juuksed on siidpehmed ning libedad, kuigi ma olen vahepeal juba tavaliselt ilma möksimiseta ka juukseid pesnud. 

...trenni teha. Olen kolm teisipäeva järjest käinud kodulähedal zumbas. Oh, kui vahva! Ja oh, kui raske, irw. Ning siis käisin isegi jooksmas üks hommik... No ma ei tea, vaat, kui tööd ei tee ja kodus istud, siis kohe on tunne, et tahaks end liigutada. :) 

....brasiilia tüdrukuga tshillida. Sõitis mulle oma kaugest külakesest külla ning läksime kaubamajja laiama. Aga kuna tal olid autoga mingid jamad, pidi varsti varvast laskma, muig. A tore oli sellegipoolest.

Selleks korraks siis kõik. :P

Umphhhh

Nii palju siis kollasest kastekannust. Sain täna hommikul paki kätte ning seal sees oli täiesti tavaline roheline kastekann. Meili peale oli kah just eile õhtul kiri tulnud, et oi, poisid panid sulle rohelise kastekannu teele. No mille pagana pärast ma siis neile kaks meili kollase-kinnituseks saatsin ning kodukal tellides kollase värvi valisin? Tellimuse tegin pühapäeval, posti pandi teisipäeval. Mis need aianduskeskuse vennad magasid terve esmaspäeva või? Raisk, üldse ei ole zen olla. :D Jah, võiks tagasi saata küll ning lasta ümber vahetada, aga mul on kastekannu juba pikemat aega hädasti vaja ning meie postimajas käimine võtab pool päeva aega, nii et ma tõesti ei taha ega viitsi. Jah, tuleb vist olla õnnelik, et üldse midagi sain. 

Kurgid, muide, tärkavad täiesti silmnähtava kiirusega - paari tunniga on roheline nups väljas, eile hommikust saati on üks 2cm kasvanud... :)

Meelelahutust

 Naabripoisi loomingut veel... Nende kõigi sünnivalusid tean ma vägagi hästi... :P Mõnus meelelahutus sellegipoolest. Meenutab neid aegu, mil ma Pärnus festivalidel käisin....

My Housemate

The Only Way

What's In The Box

Maailma muutmas

Saatsin just mõni hetk tagasi Morrisoni toidupoeketi peakontorisse kirja, et nad võiksid tasuta kilekotid tasuliseks teha. Jaa, nüüd ongi minust ametlikult ökopede ja rohehull saanud. Appi! :)

Muideks, ma vist ei maininudki seda, et ma jõulu ajal kodus käies Pärnu Loomade Varjupaika mingi 10kg kassitoitu viisin...?

Igatahes muidu on nii, et enamus seemneid on aiamaal maha saanud. See tähendab siis petersell, till, lehtsalat, rocket-salat, mingi neljasalatisegu, redis, kummel, saialill, rukkilill, metslillesegu. Maikuud ootavad tüümian, murulauk, tomatid ning kurk, mis esialgu pole veel pottigi pandud. :D Lähema paari päeva jooksul ootavad mulda pistmist kartulid ning kahte sorti sibulaseemned. Jah, seemned, sest siis kui mina omadega ükskord sinnamaani jõudsin, et hakkaks seemne-sibulaid ostma, olid need kõik juba läbimüüdud. Nii et pidin hoopis täitsa seemneid ostma. No ma loodan, et nad ikka kasvavad! 

Siis tuleb veel üks aianurk risust puhtaks teha, puurisu ära sortida (mis lõkkesse, mis toekeppideks) ning siis ongi kõik enamvähem vonksis. :) Tundub suisa, et ruumi vähegi, muig... Noh, jah, egas mul tegelikult ju ongi ainult veerand maalappi ;) Ideaalis tahaks oma maalapile veel rabarberit, vaarikaid ning paari sõstrapõõsast. Ja järgmisel aastal kindlasti ka küüslauku, khmm. :) Ja üle kõige tahan ma kollast kastekannu! Praegu saan veel laenata, aga tulevikus tahan enda oma ja kollast (eBays oli, mingi 10 naela ringis). :) 

Aga paar päeva tagasi sain ma üllatuse osaliseks. Sain kingituse inimeselt, kelle olemasolust ma juba aastaid teadlik olen, aga kellega pole kunagi kohtunud ega suhelnud. Ja kingituseks olid need: 

See, et ma aga puhtatõuline eestlane olen ja oma tõe ning õiguse paekivi noppimisega ära olen kaitsnud, on selgelt jäädvustatud siin:

Vot sellised on lood siinpool Vargamäge. :)

Eksamitulemustest

Eksamitulemused on väljas! Mitte, et see teid morjendaks, eks. Aga esimene eksam läks paremini kui ma arvasin. St ma arvasin, et vedasin läbi, aga väga piiripealselt, aga tegelikult oli hinne täitsa keskmine ning teine eksam läks suisa üleootuste hästi, hindeks peaaegu et kõige parem! :) Noh, umbes nagu 5 väikse miinuse või punktiga. Uskumatu, ma olen nii rahul. Ma nii hullult pabistasin ja õppisin nagu jobu - ja tasus ära. :)))

Ja tänase päeva hea uudis on veel see, et lasteaiapraktika on otsas!!! Wheeeeeee! Ei jahumöksidele, sätendavale pulbrile, taignast tehtud voolimismassile, otsatule koristamisele, seebivahule, toas istumisele ja kingade otsimisele. Nii tore, nii tore, nii tore. 

Homme veel tööle ning siis on paar nädalat illusoorset vabadust. St et kooli- ning tööpäevi pole, küll aga ootab viietuhande sõna jagu esseesid (sest ma ühe väiksema tegin siin iga õhtu nokitsedes ära), ning oma mingi ametliku kausta igasugu paberite täitmine. 

Praegu aga niidab uni, muig... Juhe on koos, kuigi kell on vähe.

Hmm

Tähendab, ma ei jõudnudki kunagi selle sissekandeni, kus ma tahtsin hõisata, et kompost on laotatud. See sai juba eelmisel pühapäeval ehk umbes kümme päeva tagasi tehtud... Milleni pole aga jõudnud, on istutamine. Vaadake, ma veedan oma nädalased töötunnid ju lasteaias, eks. Eelmisel laupäeval olin kutupiilu, käisin korra linnas (loe: Oxford street'il) ja ülejäänud aja munesin niisama. Mul oli plaan pühapäeval seemnetega aiamaale minna. Ja siis sain 22.30 kõne küsimusega, kas ma saaks homme töötada. Noh, kuna mul graafikujärgselt ühtegi vahetust aprillikuusse pole, siis oli nagu tark otsus see pakkumine vastu võtta, eks. Sest ega meil siin raha ju puu otsas kasva. :P Nii siis veetsingi oma pühapäeva dementsete vanakestega, selle asemel et kuskil värskes õhus käppapidi mullas sorkida. :) Ja siis esmaspäevast läksin tagasi lasteaeda... Ausõna, siinsed lasteaiad on ikka nii imelikud, sellest mingi teine aeg pikemalt. Mul ei ole midagi laste vastu, aga seda juhul, kui nende kogus on väike, mingi näiteks maksimum 3, eks. Kui neid umbes 15 ja rohkem, siis ajavad need 2-3 aastased põnnid ikka juhtme kokku küll. Peale tänast 2 päeva veel, siis saab selle praktikaga ühele poole... 

Igatahes suundungi nüüd jälle lasteaeda, ohk. ;)

Päev kirjas

Mul oli läpi vahepeal kutupiilu - ei taht end üldse sisse lülida. Õnneks sain abimehe toega murest jagu. Tegelikult oleks õigem öelda, et abimees sai murest jagu, hkhmm. 

Aga tegelikult on nüüd nii, et eksamid on nüüd seljataga, juhhei. Ainult umbes kuue tuhande sõna väärtuses esseesid kirjutada, muig... Ja veel mingit nipet-näpet. 

Täna aga oli see märkimisväärne päev, mil peenrad said tehtud! No olen sunnitud tunnistama, et vahepeal oli küll tunne, et viskan selle labida nurka ja lähen ära koju, sest minu jaoks on seda tööd liiga palju. Aga tehtud ta sai, paekivi sai kah eestlase kombel veel ühe pange jagu korjatud. Kui taevas annab, lähme pühapäeval komposti (ehk mingit peenikest hobusesõnnikut) ostma/tooma ning kui see laiali laotatud/jaotatud saab, saabki hakata seemneid külvama! :) Ühesõnaga tundub, et selle tumeda tunneli lõpus hakkab valgust immitsema. :P Suure töötegemise käigus sain vist veidi päikest kah palgele, sest nigu õhetaks teised ikka veel...

Homme jälle tööle ja esmaspäevast uuele praktikakohale. :)

Homseks valmis

Allakäik on alanud. Ostsin omale just mingid looduslikud pastillid, mis mu eksami ajaks maha rahustama peaks. Elame, näeme...

Muidu tegin terve nädalavahetuse tööd ning ülejäänud päevad peale eelmist eksamit olen õppimise tähe all veetnud. Ning brasiilia neiuga tundide kaupa telefoni otsast üksteist eksamiküsimustega pommitanud.

Veidi olen kudunud ka. Nii igav mu elu ongi. :D

Stressitaluvusest

Minu stressitaluvus on paari pügala võrra madalamale vajunud. Ma ei ole kunagi olnud eriti hea stressitaluja, töötingimustes ka - mulle meeldib, kui on kiire, molutamist vihkan, aga väga suure pinge all kipun olema kannatamatu, tõsine ja tunnen end suhthalvasti. Võibolla on see perfekstionism - kui hull tamp taga on, ei saa ju kõike korralikult teha... Ma ei tea... Igatahes täna, kui eksamile läksin, juhtus selline väike lugu, et nimelt peale pooletunnist ootamist polnud ikka veel ühtegi bussi tulnud (Londonis, eks, sealt peatusest pidi muidu 4 bussi minu soovitud suunas minema), kell oli 11.30, eksamiks pidi kohal olema 12.00, plaanisin kohal olla 11.15. Õige bussiga oleks kohal olnud 12 minutiga, samas suunas bussidega oleks saanud õigesse kanti 7-8 minutiga pluss 15 mintsa jalgsi. Oleks buss tulnud, oleks jõudnud, eks. Aga bussi ei paistnud. Siis üks kaasootaja rääkis, et näed, kuskil oli õnnetus ning bussid ei saagi sinna suunda sõita... Oh jumal, mul oli paanika. Ma hoidsin vaevu-vaevu pisaraid tagasi kui kablutasin taksoputkat otsima. Õnneks leidsin ühe kohe ümber nurga ning õnneks oli neil takso käepärast ning kohale jõudsin kümme minutit enne kahteteist. Täiesti mõttetu asi, mille pärast endast välja minna, eks. Aga hiljaks jäämine o l u l i s e l e asjale on minu jaoks õudusunenägu.

Ma ei tea, võibolla mängis rolli see, et eksamiootusest olid närvid enivei püsti. Eksam ise... Kainelt mõeldes polnud kõige hullem, ehkki palju raskem, kui me grupiga arvasime. Emotsionaalselt võttes värisesin nagu haavaleht kuni kõige viimase küsimuseni ning tundsin ennast murust madalamana, kui vastata ei osanud. Koju jõudes nutsin pingelanguse mõttes ning tegin tunniajase zumbatrenni ja siis oli jälle hea olla. :) 

Ma ei tea, mul hakkab mingi häire vist tekkima, muig.