Koolipäeva eksootika - moslemid

Väljamaal elades harjud igast asjadega ära, kõiksuguste tsurkade, muidusööjate ning trummilööjatega. Üks asi, mis mulle ikka veel veidi müstiline ja tundmatu on, on moslemid. Seda sel lihtsal põhjusel, et enamasti nad ei tööta ja seetõttu on neid töökeskkondades vähe (hotellis näiteks kohtasin 3 aasta jooksul vaid 3 moslemineiut) ning tänavatel jõlguvad nad alati omasugustega ja katmata peadega inimestega ei suhtle. No sorry, kui ma kellegi varba peale astun,  aga nelja siinoldud aasta jooksul ei ole ma ei tänaval, bussis, poes, vms kohas mitte ühtegi korda mitte ainumagi (ilmselge-) moslemiga rääkinud. Samas kui kõik muud 'katmata pead' vabalt suhtlevad, olenemata värvist või riietusest.  Siinkohal ka küsimus moslemitele - miks te mittemoslemitega nii vähe suhtlete? Miks ei jagu ühtegi naeratust katmata peaga naisele, samas kui kaetud peaga naised külvatakse jutuvada ja siira heameelega üle. Tänaval ei näe mitte kunagi moslemit ja mittemoslemit kõrvuti käimas, sõbrannadena. Vahel harva näeb koolilapsi segapuntides, aga see pole ju päris see. 

Seetõttu on just ürpides lehvivad mosleminaised minu jaoks tume maa. Huvitav tume maa, nendin ära, sest islami ümber on ju nii palju vastakaid kuulukaid.

Ja nii oligi, et kui me oma värvilise seltskonnaga lõunat lõpetasime (2 iirlannat, 2 somaalineiut, 1 brasiillanna ja 1 mina), läks üks moslemineiu tagasi söökla suunas. Ma mõtlesin,  et ta läheb kohvi ostma vms ja küsisin, et kus ta läheb ja et ma ootan ta ära. Mille peale vastas tema suure naeratusega kollase pearäti alt, et ta läheb palvetab veits, et hiljem näeme. Ja see, kuidas ta seda niimoodi vabalt ja naljaga ütles, tekitas minus ka hea tunde. Vaat, mina ei ole kunagi osanud nurgas palvetavatesse moslemitesse kuidagi suhtuda. Pigem selline ebamugav tunne on olnud, kui kuskil jälle mõnda musta hunnikut põrandal näed ja peale pikka jõllitamist taipad, et see seal on naine mustas ürbis, kes palvetab. Aga Najma (Nadzhma) on vahva, ta on suure naeratusega ja hästi vabalt suhtlev. Kas siis on lihtsalt sobivat keskkonda vaja, et omaette hoidvatest moslemitest seltskonnalõvid saaks? Sest isegi too teine naine, kes on vähe vanem ning viie lapse ema, tema suhtles ka täiesti vabalt. Segadus. :D

Aga lahe on, mulle meeldib, et selline segaseltskond on. :)

Needus murtud

Peale esimest leivategu kohtasin igal sammul ebausku - järgmine kord läheb nässu, edaspidi hakkabki nässu minema, algaja õnn, jne. Tegin täna teist raksu. Tainast sai palju, nii et kerkides tilkus osa üle ääre maha, aga maitse oli jätkuvalt super, kerkis ja küpses kenaste. Mulle kusjuures tundus, et juuretis oli seekord hapum - isegi peale suhkru ja mee lisamist oli tainas jumalast hapu! Noh, kühveldasin mett edasi. :P Üldises plaanis sai veidi kohevam ning pehmem. Igatahes, kallid leivaküpsetajad - ärge uskuge hullude juttu! Saab ka peale algaja õnnest läbi imbunud esimest korda head leiba küpsetada. :) 

Täna käisin käsitööringis ka. Läksime seekord hoopis Evely kihlatu vanavanematele külla, kes sealsamas lähedal elavad. Neil on järgmisel aastal teemantpulm - 60 aastat abielus. Ja nad on lihtsalt niiiiiiiii toredad, ma kohe ei või! :) 

Muidu olen oma vaba aega maalides veetnud, varsti saab see kauatehtud kaunikene valmis kah. :) 

(Kahekümne-) Esimene September :)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled...

Ma olen mingi kümme korda kirjutanud ja ära kustutanud, et kuidas siis eile läks. Ei oska kuidagi sõnadesse panna. Oli esimene koolipäev, see ütleb kõik. Oli hea tunne, läbi kõigi nende maiste hädade (eksinud, näljane, põiekas, palju infi, jne). :) 

Töö juurde ei ole ma veel helistanud, et maad kuulata. Pole tahtmist mingeid võimalikke ebameeldivaid kommentaare kuulata. 

Ja eile õhtul käisin teatris kah veel, vaatamas muusikali Wicked. Kurb looke, väga tume, aga lavadekoratsioonid ikka VÕIMSAD, lauljad panid ka hästi, tantsijad ning kostüümid lihtsalt super. Teist korda ei läheks seda vaatama, aga üldkokkuvõttes täitsa mõnus. :) 

Lood on nüüd sedamoodi

Et homsest alates olen ma koolilaps. Juhhei! Täiskohaga. Millega seoses oli vaja ka töölepingus muudatusi teha... Aga ma vist lähenesin asjale veidi valest otsast. Sest täna hommikul, kui mul algas sujuvaks koolialguseks võetud kahenädalane puhkus, sain ma töölt kõne, mille sisuks oli lihtsalt sõim ning mille tulemusena mina siis nüüd hommikul vara kohe voodis istun ja peatäit nutan. Sõimu sisuks see, et ma õigete inimestega ei rääkinud ja üleülde ei rääkinud. Aga ma ei rääkinudki kellelegi. Viimastel päevadel ütlesin mõningatele kolleegidele, et vot nii on lood. Sest liiga palju kordi olen ma välja kuulutanud asju, mis pärast tegemata jäävad ning mille kohta kõik siis küsivad ja siis on sihuke hea mõnus idioodi tunne. Majadirektoriga rääkisin küll, tema ütles, et poole kohaga käimine on ok. Ma siis naiivselt arvasin, et tema sõna on seadus. Ei ole. Sest nüüd mulle visati näkku, et neil ei vajata inimesi, kes saavad oma valitud päevadel tööl käia ja et mul veab, kui nad mind üldse varutöötajategi nimekirjas hoiavad. Ja et ma olen üleüldse üks nõme eit. Ja võibolla olen ka, tõepoolest, oleks ju olnud kena oma juhatajaga ka rääkida, eks. Aga ma ei tahtnud. Ja nüüd on tulemus käes. Et oktoobrist siis vist polegi enam töökohta.

Täiesti (meeldivalt) jabur

Paar minutit tagasi koputati uksele. Mina jälle nagu peata kana tõttasin seeliku lehvides esikusse, sest pakiootuse aeg on taaskord käes ning ega postimees üle kolme sekundi seal ukse taga passida ei viitsi. Juba eemalt nägin läbi klaasiosa, et postiljon see kindlasti ei ole. Oli neid suisa kaks. Kuna mu sammude müdin oli ilmselgelt ka õue kuulda, oleks olnud imelik korraga vaikseks jääda ning trepiastmel kükitada ja varjuda. Tõmbasin aga selle 'ma-ei-taha-minge-ära' maski pähe ning avasin ukse. Ukse taga kaks naisterahvast. Piibel näpu vahel. Mõtlesin, et jälle need pagana Jehoovatunnistajad. Rõõmsameelne naine küsis mu käest, et kas ma olen viimasel ajal mõelnud sellele, kas maailmast võiks veel üks tore paik saada? Mina vahtisin teda jube umbusklikult, ei vastanud. Tema jätkas, et noh, telekas ja ajalehes on ju nii palju halbu uudiseid ja palju kuritegevust jne ning kordas oma küsimust. Ma siis mokaotsast pressisin välja, et teate, ma arvan küll, et maailmast saab üks parem paik. Tädi oli üllatunud ja et oh kui tore, selline positiivne suhtumine. Ning seejärel lõi Piibli lahti ning luges sealt mulle paar rida, mille sisuks oli see, et varsti on kõik inimesed rõõmsad ning kriiskavad õnnest. :P Ning siis ütles, et näete, Jumal on meile andnud lubaduse, et head ajad naasevad, see on Piiblis kirjas. See on lubadus! Pistis mulle veel mingi lendlehe näpu vahele ja läinud nad olidki. Ma lendlehe pealt vaatasin, et olid jah Jehoovatunnistajad, aga täiesti sürr. Mitte mingit pähemäärimist, mitte midagi, lihtsalt tuli keegi hommikul ukse taha ja teatas, et maailmast saab varsti jälle üks paradiis. Jube äge mu meelest. :P

Leivateopäevik - viies-kuues päev

Vaatamata napakale kùpsetusajale keset ööd, on mind leiva küpsetamisel saatnud puhas edu! :) Kerkis hästi, kùpses kenaste, maitses nagu lapsepõlv. Suhkrut panin vaid veidi, ülejäänu osa panin mett. Ahjust välja võttes keerasin märja rätiku sisse ning kobisin magama. Hommikusöögiks sõin leiba võiga.
Teinekordki! :)

Igasugustest mõõdupuudest

Istun siin keset ööd köögis, läpakas laual, keset kolmepäevast töömaratoni, paar tundi juba maganud ning nüüd unesegasena haigutan kõrge laua taga. Nimelt sai leivataigen just sellisel jabural kellaajal nagu kesköö valmis ning kuna selle küpsetamisel tuleb kuumust kogu aeg vähendada, pean korraliku perenaisena siin leiba valvama. Haigu-haigu. 

Igatahes mõtlesin, et see on selline hea moment minu viimase nädala mõtted kirja panna, kuna varsti tulevad muud mõtted peale. Tahaksin nimelt rääkida asjade mõõdupuudest.

Asi sai alguse sellest peenikesest lahkumispeost eelmisel laupäeval, mis mind kesklinna pidutsema viis. Jätsin jumalaga neiuga, kes pikemaks ajaks ära kolib, aga kellega me viimase aasta jooksul vist ei näinudki... Londoni värk, telefonis suhtlesime ikka. Sellele eelnesid sõnumid infoga kus ja mis ja millal, aga ka sentimentaalsed lisandid sellest, kuidas sõbrad jube ägedad on, kuidas meid hakatakse taga igatsema jne. Ma ei mäleta, et ma oleks just eriti palju selliseid sms'se enne ta käest saanud...

Asi ei ole selles, et ta ei oleks mind piisavalt heaks sõpsiks pidanud, vaid selles, et tihtipeale hakkad asju hindama siis, kui neist ilma jääd. Millest on igavesti kahju. Selle juures mõtlesin, et peaks ükspäev tegema Sõprade Hindamise Peo. Mitte, et minul isiklikult oleks sinna kedagi väga kutsuda, irw, vast mõned vaid. Aga on ju teisi, kellel on sõpru-tuttavaid palju rohkem. Miks mitte hinnata neid siis, kui nad igapäevaselt sinu kõrval on?

Ja samuti oli paar päeva tagasi see 'tähtis päev'. Sünnipäev, minul jah. Kes nüüd paaniliselt mõtleb, et oi, raisk, ma unustasin õnne soovida - võtke asja rahulikult. Sel aastal pääsete kergema karistusega. :D Ma olen sel aastal nii palju mõelnud, miks ja kuidas me sünnipäeva tähistame. Miks on sünnipäev oluline? No võibolla teie olete mingid superinglid, aga kui mina mõtlen 'sünnipäev', siis esimesena seostuvad sellega kingitused, pidu, tort küünaldega. Ma ei mõtle kunagi selle peale, et m i k s ma selle või teise inimese sünnipäeva oluliseks pean. Ja et ikka jubedalt kole ja reeturlik on, kui musttuhat inimest sulle õnne ei soovi. Missest, et viimased aasta aega on needsamad inimesed 'unustanud' suga üldse suhelda.

Ja ikkagi on nagu reegel see, et mida rohkem tähelepanu sünnipäevalaps saab, seda parem ja ägedam. Miks? Ülejäänud aasta on kõigil pohhui, aga vot just ühel päeval, siis kui mobiiltelefoni meeldetuletus undama hakkab, on sünnipäevaline korraga oluline. 

Ma saan aru, et näiteks vanemale on lapse sünnipäev oluline mõõdupuu. Sõprade-tuttavate jaoks see minu arust ei laiene - nende jaoks võiks näiteks tutvumispäev oluline olla, nagu paarikestelegi. Ja isegi iseendale ei laiene. Mida imelist olen ma elus korda saatnud, et ma seda suure peoga iga aasta tähistan? Et iga minu elatud aasta tähistab mingit positiivset muudatust maailmas, et ilma minuta oleks maailmal palju nigelam olla...? Ma arvan, et enamik võib ausalt järele mõeldes tunnistada, et ega nad ikka ei ole mingeid imelisi tegusid teinud küll. 

Aga et siis oledki nii vilets ja võimetu, et aastas korras saad end tähtsana tunda, kui igasugused vanad ja tuhmunud tuttavad sulle sõnumeid saadavad? Ning enamasti saad hulgaliselt kingitusi, mis varsti lagunema hakkavad, tuues sellega negatiivset energiat. Minul isiklikult läks sel aastal hästi - kõik saadud kingitused läksid tõesti asja ette. Töökaaslastelt sain näiteks kunstitarvete kasti ning imeilusa käekella. Aga kui tihti läheb nii, et inimesed tõesti naelapea pihta kinkimisega löövad? Muig, nagu mingid vanad jumalused, ohvriannid jalge ees, mõistame kohut tuleva hooaja ilma üle... 

Ühesõnaga, tegin minagi töökaaslastega õhtusöögi Hispaania restos, ning enamuse ajast tundsin, et raiskan aega inimestega, kellega mul tegelikult midagi ühist ei ole, kes mulle meelehetilikult kärakat peale pressisid ning pärast viisakal ajal minema ei lasknud. Jah, olin unustanud, et omaenda peolt niisama lihtsalt minema jalutada ei saa. Oli tore, ärge saage valesti aru, aga tühi. Mulle tundub sel aastal kogu see sünnipäeva tähistamise bisnis nii tühjana. Ausalt üles tunnistades pidasin ma oma sünnipäeva veidi ka hirmust. Sest eelmisel aastal tundsin ma end halvasti, et üldse ei tähistanud - esimest korda elus muideks (ei tähistanud). Eelmisel aastal mul ei olnud veel sellised ketserlikke mõtteid peas, nagu tänavu. :P 

Ühesõnaga, on aeg teha asju mõttega. Vaadata, m i k s midagi teha ja m õ  e l d a, mitte ainult järgida teiste ettekirjutusi.

PS. Leivalõhna tuleb, pealt on juba kena ja pruun, varsti võtan välja.

Valguse vähenemine

Hommikuti ärgates on väljas järjest hämaram. Nädala pärast ärkan juba pimedas. Homme hommikul tuleb toas tuli põlema panna, tänagi juba kobasin käsikaudu...

Leivateopäevik - neljas päev

Hommikul võtsin südame rindu ning läksin poodi rukkijahu otsima. Millegipärast arvasin, et seda siin kindlasti kuskil ei ole ning et pean lõpuks kuskilt netist tellima. Ja et kui ka midagi on, siis kindlasti selline mad made kemikaale täis jahu vms. Leidsin kohaliku maheda rukkijahu esimesest poest, kuhu sisse astusin ning mis oli juhtumisi täiesti tavaline Morrisons. :) Linnaseekstraki ei hakanud ostma, sest need tulevad ainult kuuspakina ning ma esimese eksperimentaalleiva peale ei tahaks nii palju ressurssi kulutada. :) Nüüd see 'hapukoore taoline mass' on klaaskausis, rätiku all, veekeetja kaane peal, muig, sest see ainuke soe koht... Terves majas ei taha kütet hakata sisse lülitama ainuüksi sellepärast, et mina saaks kausitäit leivakeefiri kääritada. :P  (Just lugesin Maalehe leivateoõpetust ja seal rõhutab küll soojuse olulisust väga tugevasti... Oeh, mai tea, mis ma öösel siis teen... Võtan veekeetja kaissu :D)

Olen nüüd kolm järgmist päeva tööl, mis tähendab vist seda, et homme peale tööd peaks teoreetiliselt see leivategu pihta hakkama... Mismoodi see tegelikkuses välja näeb, ma ei tea...

Leivateopäevik - kolmas päev

Eile hommikul olid mögina peal mullid ning kerge pärmilõhn. Kuna mul ei olnud aega eile jahusid otsida, jätsin selle sinnapaika. Õhtuks oli pärmilõhn asendunud tavalise leiva-keefiri lõhnaga, aga täna hommikul on pärmilõhn tagasi. Veider. Aga et siis täna jahujahile.

Leivateopäevik - teine päev

Tassis rätiku all on magusalõhnaline möks. Järelikult veel ei kääri. Ligi hiilib kergekujuline paanika, kust ma rukkijahu saan... Suur leivameister küll, ise pole jahude saadavustki uurinudki...

Leivateo päevik - esimene päev

Voodi kõrval leige radika vastas on rahvariidemustriga tassis kahtlane mögin. Mingisuguses Poola keefiris hulbivad Saaremaa leiva kaks murendatud viilu. Tegin selle nii hapukoore sarnaseks kui mõistus võttis. Konsistentsi poolest siis. Juuretisetegu on alanud.

Hõissa jõulud!

Ehk laps sai jälle paki! :))))) Ja pole ühtegi paremat asja, kui keset halli päeva kodust pakk saada. :) Sain SUUUUUUURE kotitäie lõnga, nii umbes 20 kera ja kaks tokki heiet. Nii aususe mõttes märgin ära, et heiet saatis mulle minu vana kunstiõpetaja. :P Lõnga eest vastutab muidugi ema, kellel muul seda ikka nii suurtes kogustes kodus vedeleb? 

Paki parimad palad olid ämbritäis kodust mett, Saaremaa juuretisega leib ning hall vihmamantel! Vihmamantel, mida ma nii meelehetilikult olen siin otsinud! Tuli lihtsalt koju kätte ja kõigele lisaks istus ka veel, juhhei! No meel nii hea, et anna olla. :) 

Plaanisin sellest leivast omale juuretise teha, aga täna tegudeni ei jõua. Peab homme õhtul peale tööd kuskilt hindussiputkast keefiri ostma ning siis selle mögina käima panema. Väsinud olen ma muideks sellepärast, et käisin eile linna peal litutamas. :P Täitsa tore oli. Piccadilly Circus'e kandis sõime õhtust, tegime esimesed dringid (õigemini ülejäänud seltskond tegi) ning siis suundusime Little Italy'sse, mis oli täpselt sama äge kui paar aastat tagasi, mil sinna esimest korda sattusin. Mõnus seltskond, vanus nii 30+, muusika popp-uus-vana-mõnus. ABBA ja Lady Gaga kõrvuti. :P Eriti tore oli see, et naised olid actually riides ja mitte nii alasti kui võimalik. Jah, vana konservatiiv nagu ma olen. ;) Magama sain hommikul kell 4. 

Muig, sihukestesse peenikestesse kohtadesse minekuga kaasnes mul ka tavaline naiste probleem. Mida selga panna? Asi ei olnud selles, et sobivaid riideid poleks olnud. Asi oli lihtsalt selles, et ma olen nii mõnusalt juurde võtnud, et ma näen kõikide riietega välja nagu rase. Aga ka see mure sai lõpuks lahendatud, sest õnneks on igasugused lohvakad lendlevad ürbid igate moes. :P 

Nii, kuulete must jälle, kui juuretisetegu pihta hakkab. :)