Mul ei vea. Mul lihtsalt ei vea. Ma ei tea. Ma olen uues kodus. Juba neli tundi olen olnud, millest kolm tundi netis. Ma ootasin, et emotsioonid selguksid ja et saaks muljetest kirjutada. Sest enne ei olnud mingit muljet. Nüüd on. Või vähemalt hakkab tekkima. Ma ei saa aru noh.
Ma ei räägi asjadest kronoloogilises, vaid emotsionaalses järjekorras. Mingi psühholoogiavärk pidavat olema, et lase inimesel alati enne kurta ja siis headest asjadest rääkida - siis on lõpp hea-kõik hea jne.
Jõudsin uude koju kl 16 Muraka abiga. Murakas jättis mu kottidega ukse taha ja ma siis andsin kella. Kaks korda. Keegi ei avanud. Ma olin 15 mintsa tagasi just pereemaga rääkinud ja öelnud, et olen teel. Helistasin ja ütlesin, et temast oleks kena mind sisse lasta. Oli üllatunud, et ma juba kohal olen ja tuli rutuga ust avama. Ukerdasin oma kottidega sisse. Abi ta muideks ei pakkunud. Läksin sisse, pakkus mulle tassi teed ja küpsist ja läks vanni, sest tal vannivesi jooksis (mõtlema hakates - ma saatsin hommikupoole smsi, et jõuan nelja ajal - täielik kokkusattumus, et tal just sel ajal vannivesi jooksis). Nojah. Ütles, et võin oma asju lahti pakkima minna ja et ta tuleb pärast üles, kui lõpetanud on. Kohvri aitas ikka neljandale tassida. Pakkisin siis. Tuba on kena muidu. Vanaaegne. Vanaaegse voodi, kummuti, öökapiga. Külas olev vanaisa tuli muga juttu rääkima. Prantslane, ilgelt tore papi. Pakkisin enamuse asju lahti ja katsetasin, kas netti on. On küll. =) Lebotan oma voodis ja netin, vahva. Mingi kolme tunni pärast tuli ema siis üles, küsis kas ma olen näljane ja mu vastuse peale ütles, et soojendab mulle kanalihaühepajatoitu. Päris hea oli. Istusime all köögis, midagi eriti rääkida ei olnud. Imelik oli. Selline piinliku vaikuse moodi asi. Fuih. Tuli isa koju. Isa tervitas rõõmsalt. Vanisa ütles, et näed, see on minu 'little son', hihii. Armas. Vaatan, et lapsed panevad ennast riidesse. Küsisin vanema plika käest, et kas nad lähevad välja. Nad lähevad välja jah. Ahaa. Tore. Keegi must välja ei teinud, missest, et ma seal köögis ja koridoris jõlkusin. Mis ma seal siis ikka passin, läksin oma tuppa. Nüüd siis ei ole kedagi kodus. Võtmeid mulle ei antud, välja minna ma ei saa. Keegi ei suvatsenud (noh, ma oleks eeeeeldanud, et vanematest keegi oleks mulle ikkagi öelnud, et nad lähevad välja - mul on esimene fucking õhtu siin eksole!) mulle öelda, et nad välja lähevad. Või kui kauaks või midagi. Et ... Homse päeva plaanide kohta oli vastus, et pole õrna aimugi. Ma ei eelda, et keegi annaks mulle aru, eriti kuna ma olen võõras siin majas. Aga nii palju viisakust võiks olla, et annaks mulle ka võtmed. Ma ei tea.
Tulin päeval Muraka juurest. Ma käisin tal külas. Ta elab ka eksole võõraste juures, aga ei ole mingit probleemi, et keegi külla tuleb. Lubasid lahkelt kõik punased veinid ära juua. Murakal, kes peaks neile võõras olema ja minul, kes ma olengi mingi täielik võõras. Ma lihtsalt ei tea. Ma üritasin eksole mitte halba näha ja mitte vinguda, aga hetkel on tõesti tunne, et mille kuradimaga ma sellise suhtumise ära teeninud olen. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Kui siin ka mingi jama on, lähen minema. Jälle.
Sellistel hetkedel tahaks ära koju. Sellistel hetkedel mõtled, et milleks kõike seda jama vaja on. Sellistel hetkedel tahaks pea padja alla panna ja kolm tundi järjest nutta. Mida ma ei kavatse praegu üldsegi teha. Sest mõnes mõttes on isegi hea, et mind rahule jäeti. Tulin juba siia selle tundega, et ma ei taha siia tulla. Paha oli olla kuidagi. Nii et oli päris hea üksinda olla. Aga see, et sa lähed kodust ära ütlemata ja mulle võtmeid andmata, on lihtsalt... Ma ei tea. Nõme. Mis ma pean nüüd siis luku taga istuma, jah? Fucking hell, ma ütlen.
Igatahes. Kuulake Skini. Mulle on kogu aeg Skunk Anansie meeldinud ja Skiniga eesotsas muidugi, aga mul ei ole peaaegu kunagi kaabeltelevisiooni olnud, nii et muusikavideotest ei ole mul paraku eriti aimu olnud. Nüüd ma siis youtubest vahin neid. Need on lihtsalt nii meeletult head. Eriti hea on Skini 'Trashed' - lisaks väga headele sõnadele näeb ta seal sigahea välja. Ja 'Carmen Queasy' - siinkohal tänud Mariale, kes mu kunagi selle lauluga tuttavaks tegi.
Oeh.
Aga vähemalt eile oli tore. Kay juurest bussiga Victoria Stationisse minek ei ole hea idee. 1.20 võttis aega. Mul oli närv jumalast must. Lõpuks sain ringi peale, et sinna pärapõrgusse Muraka juurde sõita. Võtsin jaama eest takso, kimasime sinna, Murakas tuli stiilselt majast jooksuga ja maksis taksoarve, hehee. =P
Tsillisime köögis, lapsed vaatasid telekat. Nunnud on teised. Aga kogu selle õhtu jooksul tundsin ma järjest rohkem, et ehk ei olegi see au pairi töö minu jaoks. Nüüd ma hakkan vaikselt siin sisse elama ja au pair ei ole enam ainuke reaalsena mõeldav variant. Murakas oli kuidagi jube rahulik nendega, hihii. =P Igatahes, pärast mõningaid intsidente istusime siis köögis, jõime veini, sõime juustu, rääkisime juttu. Mingi hetk rikastas meie täiskasvanulikult (lapsed magama pandud) ja sõbrannalikult (jutuajamine veiniklaasi taga) sisustatud õhtut paar temaatilist laulukest sõnadega ...shut ur fucking face unclefucker, ur the one who fucked ur uncle unclefucker, ur the unclefucker yes its true, nobody fucks uncles quite like u... ning ...hey there mister hinduist, merry fucking christmas, put down that book that coran, and hear some holiday wishes... Asjatundjad said ilmselt juba aru, et tegu on South Parkiga. Ja tavaliste eesti lembelaulukeste asemel laulsime hoopis neid, kui olime aru saanud, et me mõlemad teame sõnu. =D Äge. Pärast tuli õlle (ilgelt suure mandariinikoorte hunniku kõrvale) ja vaatasime eesti aurolaule. Ikka oli äge. Siis läksime ära magama. Joodud alkohol ja väsimus panid mu nii siva magama, et ma ei jõudnud puusavalu pärast veel külgegi keerama hakata. Ma olen nagu vanainimene, eksole, muudkui kurdan oma luuvalusid.
Hommikul läksime plikadega talli kaasa - neil oli ratsutamistund ja mina näppisin sel ajal südamerahuga kõiki boksides seisvad hobuseid. Õnnestus näha isegi ühte Tõeliselt Suurt Hobust. Saate aru, suur hobune on minu jaoks see, kui ma oma 183 cm juures ei ulata tal üle turja vaatama. Äge oli. Sain kohe natuke aru, mida inimesed mõtlevad selle all, kui ütlevad, et hobused on suured loomad. =P
Ülehomme saan siis stuudiosse jalutada. Meeldetuletamise mõttes, uus kodu on tantsustuudiost kiviviske kaugusel. Sõna otses mõttes - mingi 5 mintsa jalutada.
Lastel on vaheaeg ja nad sõidavad suusatama. Huvitav, kas mulle ka makstakse vaba nädala eest? Ehh jah. Eks see ole näha. Paistab, et ma ei saa selle pereemaga kuidagi jutule. Aga seda meeletult võltsi kiip smailingut ei ole.
Nii, kisa järgi allpool tundub, et nad jõudsid nüüd tagasi. Eks ma pean siis vist alla nillima minema. Ehkki ma ei tea, kas ongi nii väga mõtet enam välja minna, hoiaks parem raha kokku. Ikkagi üks kõhutantsukursus paistab, kuhu tahaks ilgelt minna. Ma vist ei ole sellest siia kirjutanud? Mingi Spirit of Tabla ja Soul of Nay. Tabla on eksole trumm ja Nay on mingi araabia flööt. Kursus õpetab siis elus pillimehega tantsimist, ühel puhul ainult tabla jörgi ja teisel juhul ainult flöödi järgi. Kõlab päris huvitavalt. Mõlemad kursused kokku 55 naela.
On olemas lühikeste sissekannete inimesed ja pikkade sissekannete inimesed. Mina olen kahtlemata pikkade sissekannete inimene. =D
Ja vabandust, kui ma seal ülevalpool nii masendav tundusin. Mul hakkas juba parem. =)
Majast endast ei ole ma kirjutanud. Praegu eriti ei viitsi ka (keegi tuleb mööda treppi üles ja laulab - kuna meeshääl, siis saab see olla vaid isa või vanaisa). Neli korrust on ja täielik vastand eelmisele majale...
Ma ei räägi asjadest kronoloogilises, vaid emotsionaalses järjekorras. Mingi psühholoogiavärk pidavat olema, et lase inimesel alati enne kurta ja siis headest asjadest rääkida - siis on lõpp hea-kõik hea jne.
Jõudsin uude koju kl 16 Muraka abiga. Murakas jättis mu kottidega ukse taha ja ma siis andsin kella. Kaks korda. Keegi ei avanud. Ma olin 15 mintsa tagasi just pereemaga rääkinud ja öelnud, et olen teel. Helistasin ja ütlesin, et temast oleks kena mind sisse lasta. Oli üllatunud, et ma juba kohal olen ja tuli rutuga ust avama. Ukerdasin oma kottidega sisse. Abi ta muideks ei pakkunud. Läksin sisse, pakkus mulle tassi teed ja küpsist ja läks vanni, sest tal vannivesi jooksis (mõtlema hakates - ma saatsin hommikupoole smsi, et jõuan nelja ajal - täielik kokkusattumus, et tal just sel ajal vannivesi jooksis). Nojah. Ütles, et võin oma asju lahti pakkima minna ja et ta tuleb pärast üles, kui lõpetanud on. Kohvri aitas ikka neljandale tassida. Pakkisin siis. Tuba on kena muidu. Vanaaegne. Vanaaegse voodi, kummuti, öökapiga. Külas olev vanaisa tuli muga juttu rääkima. Prantslane, ilgelt tore papi. Pakkisin enamuse asju lahti ja katsetasin, kas netti on. On küll. =) Lebotan oma voodis ja netin, vahva. Mingi kolme tunni pärast tuli ema siis üles, küsis kas ma olen näljane ja mu vastuse peale ütles, et soojendab mulle kanalihaühepajatoitu. Päris hea oli. Istusime all köögis, midagi eriti rääkida ei olnud. Imelik oli. Selline piinliku vaikuse moodi asi. Fuih. Tuli isa koju. Isa tervitas rõõmsalt. Vanisa ütles, et näed, see on minu 'little son', hihii. Armas. Vaatan, et lapsed panevad ennast riidesse. Küsisin vanema plika käest, et kas nad lähevad välja. Nad lähevad välja jah. Ahaa. Tore. Keegi must välja ei teinud, missest, et ma seal köögis ja koridoris jõlkusin. Mis ma seal siis ikka passin, läksin oma tuppa. Nüüd siis ei ole kedagi kodus. Võtmeid mulle ei antud, välja minna ma ei saa. Keegi ei suvatsenud (noh, ma oleks eeeeeldanud, et vanematest keegi oleks mulle ikkagi öelnud, et nad lähevad välja - mul on esimene fucking õhtu siin eksole!) mulle öelda, et nad välja lähevad. Või kui kauaks või midagi. Et ... Homse päeva plaanide kohta oli vastus, et pole õrna aimugi. Ma ei eelda, et keegi annaks mulle aru, eriti kuna ma olen võõras siin majas. Aga nii palju viisakust võiks olla, et annaks mulle ka võtmed. Ma ei tea.
Tulin päeval Muraka juurest. Ma käisin tal külas. Ta elab ka eksole võõraste juures, aga ei ole mingit probleemi, et keegi külla tuleb. Lubasid lahkelt kõik punased veinid ära juua. Murakal, kes peaks neile võõras olema ja minul, kes ma olengi mingi täielik võõras. Ma lihtsalt ei tea. Ma üritasin eksole mitte halba näha ja mitte vinguda, aga hetkel on tõesti tunne, et mille kuradimaga ma sellise suhtumise ära teeninud olen. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Kui siin ka mingi jama on, lähen minema. Jälle.
Sellistel hetkedel tahaks ära koju. Sellistel hetkedel mõtled, et milleks kõike seda jama vaja on. Sellistel hetkedel tahaks pea padja alla panna ja kolm tundi järjest nutta. Mida ma ei kavatse praegu üldsegi teha. Sest mõnes mõttes on isegi hea, et mind rahule jäeti. Tulin juba siia selle tundega, et ma ei taha siia tulla. Paha oli olla kuidagi. Nii et oli päris hea üksinda olla. Aga see, et sa lähed kodust ära ütlemata ja mulle võtmeid andmata, on lihtsalt... Ma ei tea. Nõme. Mis ma pean nüüd siis luku taga istuma, jah? Fucking hell, ma ütlen.
Igatahes. Kuulake Skini. Mulle on kogu aeg Skunk Anansie meeldinud ja Skiniga eesotsas muidugi, aga mul ei ole peaaegu kunagi kaabeltelevisiooni olnud, nii et muusikavideotest ei ole mul paraku eriti aimu olnud. Nüüd ma siis youtubest vahin neid. Need on lihtsalt nii meeletult head. Eriti hea on Skini 'Trashed' - lisaks väga headele sõnadele näeb ta seal sigahea välja. Ja 'Carmen Queasy' - siinkohal tänud Mariale, kes mu kunagi selle lauluga tuttavaks tegi.
Oeh.
Aga vähemalt eile oli tore. Kay juurest bussiga Victoria Stationisse minek ei ole hea idee. 1.20 võttis aega. Mul oli närv jumalast must. Lõpuks sain ringi peale, et sinna pärapõrgusse Muraka juurde sõita. Võtsin jaama eest takso, kimasime sinna, Murakas tuli stiilselt majast jooksuga ja maksis taksoarve, hehee. =P
Tsillisime köögis, lapsed vaatasid telekat. Nunnud on teised. Aga kogu selle õhtu jooksul tundsin ma järjest rohkem, et ehk ei olegi see au pairi töö minu jaoks. Nüüd ma hakkan vaikselt siin sisse elama ja au pair ei ole enam ainuke reaalsena mõeldav variant. Murakas oli kuidagi jube rahulik nendega, hihii. =P Igatahes, pärast mõningaid intsidente istusime siis köögis, jõime veini, sõime juustu, rääkisime juttu. Mingi hetk rikastas meie täiskasvanulikult (lapsed magama pandud) ja sõbrannalikult (jutuajamine veiniklaasi taga) sisustatud õhtut paar temaatilist laulukest sõnadega ...shut ur fucking face unclefucker, ur the one who fucked ur uncle unclefucker, ur the unclefucker yes its true, nobody fucks uncles quite like u... ning ...hey there mister hinduist, merry fucking christmas, put down that book that coran, and hear some holiday wishes... Asjatundjad said ilmselt juba aru, et tegu on South Parkiga. Ja tavaliste eesti lembelaulukeste asemel laulsime hoopis neid, kui olime aru saanud, et me mõlemad teame sõnu. =D Äge. Pärast tuli õlle (ilgelt suure mandariinikoorte hunniku kõrvale) ja vaatasime eesti aurolaule. Ikka oli äge. Siis läksime ära magama. Joodud alkohol ja väsimus panid mu nii siva magama, et ma ei jõudnud puusavalu pärast veel külgegi keerama hakata. Ma olen nagu vanainimene, eksole, muudkui kurdan oma luuvalusid.
Hommikul läksime plikadega talli kaasa - neil oli ratsutamistund ja mina näppisin sel ajal südamerahuga kõiki boksides seisvad hobuseid. Õnnestus näha isegi ühte Tõeliselt Suurt Hobust. Saate aru, suur hobune on minu jaoks see, kui ma oma 183 cm juures ei ulata tal üle turja vaatama. Äge oli. Sain kohe natuke aru, mida inimesed mõtlevad selle all, kui ütlevad, et hobused on suured loomad. =P
Ülehomme saan siis stuudiosse jalutada. Meeldetuletamise mõttes, uus kodu on tantsustuudiost kiviviske kaugusel. Sõna otses mõttes - mingi 5 mintsa jalutada.
Lastel on vaheaeg ja nad sõidavad suusatama. Huvitav, kas mulle ka makstakse vaba nädala eest? Ehh jah. Eks see ole näha. Paistab, et ma ei saa selle pereemaga kuidagi jutule. Aga seda meeletult võltsi kiip smailingut ei ole.
Nii, kisa järgi allpool tundub, et nad jõudsid nüüd tagasi. Eks ma pean siis vist alla nillima minema. Ehkki ma ei tea, kas ongi nii väga mõtet enam välja minna, hoiaks parem raha kokku. Ikkagi üks kõhutantsukursus paistab, kuhu tahaks ilgelt minna. Ma vist ei ole sellest siia kirjutanud? Mingi Spirit of Tabla ja Soul of Nay. Tabla on eksole trumm ja Nay on mingi araabia flööt. Kursus õpetab siis elus pillimehega tantsimist, ühel puhul ainult tabla jörgi ja teisel juhul ainult flöödi järgi. Kõlab päris huvitavalt. Mõlemad kursused kokku 55 naela.
On olemas lühikeste sissekannete inimesed ja pikkade sissekannete inimesed. Mina olen kahtlemata pikkade sissekannete inimene. =D
Ja vabandust, kui ma seal ülevalpool nii masendav tundusin. Mul hakkas juba parem. =)
Majast endast ei ole ma kirjutanud. Praegu eriti ei viitsi ka (keegi tuleb mööda treppi üles ja laulab - kuna meeshääl, siis saab see olla vaid isa või vanaisa). Neli korrust on ja täielik vastand eelmisele majale...
5 kommentaari:
aga mina arnastan sind :)
böö. ürita veel ilus olla ja hakkad uusi sõnu välja mõtlema!
m*
Tundub et on löönud ära mingi kell
Ja sellest märkamatust hetkest olen hell
Kui ma kuulen et mul kõik on alles ees
Et valla minu ees kõik teed ja veed
Kui juhtub ka et miskit on veel ees
Siis on see ammu juba varjul minu sees
Isegi kui keegi juhuslikult just
Jääb seisma ja puudutab mu ust
Ma tean ta tuleb ja juba on teel
Ta jaoks on olemas päev minu sees
Kui tunnen kuis puudutab ust
Siis tean see on tema just
Ma otsustasin täna armuda
Ja seisundisse sesse tarduda
Olen tühi olen vaba olen siin
Ja ootan kelle enesega viin
Ei mõtle et siin lõppeda võiks retk
Mind erutab me kohtumise hetk
Ma tahan tunda-see on tõesti tema
Ja jääda seda hetke igatsema
Ma tean ta tuleb ja juba on teel
Ta jaoks on olemas päev minu sees
Kui tunnen kuis puudutab ust
Siis tean see on tema just
Ei mõtle enam halvale või heale
Ma tahan olla lähedal ta peale
Ei mõtle oma tunnet häbeneda
Tahan öelda mida näen kui vaatan teda
Ma luban et vaid üliväikse viivu
Ma seisan talle liiga lähedal
Ja juba mõtted lehvitavad tiibu
Ükskõik mis teen ma tean on vähe tal
Ma tean ta tuleb ja juba on teel
Ta jaoks on olemas päev minu sees
Kui tunnen kuis puudutab ust
Siis tean see on tema just
Mu jaoks ei ole eilset ega homset
Ei läbikäidud ununevat teed
Kui istusid mu süles maial kombel
Siis istud nõnda igaviku veel
Kui olid ühel öösel minu hoida
Siis alati kui loojumas on päev
Kui aknaruudus hõbevalgus koidab
Sind jälle oma ukselävel näen
Ma tean ta tuleb ja juba on teel
Ta jaoks on olemas päev minu sees
Kui tunnen kuis puudutab ust
Siis tean see on tema just
Su minemisest tunnen ära ennast
Su tulemisest tunnen ära sind
Ma lükkan sinu paadi lahti rannast
Et selgemini võiksin näha sind
Ja kohe tean et igaveseks ilma
Ma kõigest mis võiks olnud olla teel
Veel paota korraks rohe-pruuni silma
Et süttiksid kõik tuled üle vee
Ma tean ta tuleb ja juba on teel
Ta jaoks on olemas päev minu sees
Kui tunnen kuis puudutab ust
Siis tean see on tema just
Jaan Tätte "Minemine"
Pea vastu, kallis. Ela sisse, harju... Ja tõepoolest, varsti tuleb aeg, mil alustad seal hoopis teise tööga kui seda on au pair'i oma.
Terviseid Tartust! Öösel oli siin u -22C külma. Tulime läbi linna Ultima Thule ja Tõnis Mägi kontserdilt tagasi ja hingeaur ning jää mõjusid juustele jäätavalt. Hihii.
Ole soojas, tibu!
Edit: laulu nimi on "Ta tuleb", aga ta on plaadilt "Minemine":)
Tähh. =)
Postita kommentaar