Just praegu lõpetasin jutuajamise pereemaga. Eile oli õhtu otsa vaikus, täna hommikul trehvasin vanaisa ja isa, muidu täielik vaikus. Läksin siis kodust minema, et mis ma siin ikka siis passin. (Vahepealsetest seiklustest kõnelen allpool) Ja tulin koju, jälle lausvaikus. Ma mõtlesin, et nad välja läinud, kuni isa tuli mu ukse taha nillima ja kaema, et kas ma olen tagasi jõudnud. Nad olid kodus. Ma ei kujuta ette küll, kuidas 6 inimest, kellest 3 on lapsed, suudavad küll nii hiirvaikselt olla. Igatahes. Jutuajamise tulemus. Tehti mulle märkus pesemata taldriku kohta. Ja ma ei saanud aru, et kas ka ringi kolamise kohta või oligi ainult selle taldriku kohta. Aga et kuna ma ikkagi elan ja söön seal (just, kaks röstsaia, eiei - eile õhtul sõin ju ka veel ühe, tass kohvi, ma tarbin koooohutavates kogustes toitu.), siis kodu ei muutu nädalavahetusel hotelliks ja ma pean ikka oma osa andma ja vähim, mis ma teha saan, on pesta oma nõud enda järelt ära, mitte ei jäta neid kapinurgale ootama, et ema nad sealt ära korjaks, sest mu ema ei ole seal.
Pandi paika, ühesõnaga. Kusjuures selle taldriku jätsin ma sinna sellepärast, et ma ei ole harjunud enam midagi käsitsi pesema - nõudepesumasin alles töötas ja ma jätsin taldriku nagu uue masinatäie jaoks ootele. Aga tundub, et tuleb siis uuesti ümber õppida.
Igatahes. Lapsed tuleb üles ajada
kl 7. Siis vannivesi jooksma lastele.
7.15 lähen alla hommikusööki tegema ja lunch box'e valmis panema
7.30 peavad lapsed all söömas olema
7.30-7-45 peab vanem plika uksest välja astuma
8.00 peavad kõik valmis olema, kotid korras, juuksed kammitud, hambad pestud
8.00 jooksen mina üles ennast valmis sättima
8.15 tuleb takso ja sõidame lastega kooli
Sõidan koju tagasi, koristan siit-sealt (köögipõrand nt ja veits riideid triikida, lastetoad enamvähem viisakasse konditsiooni)
15.30 lastele kooli järgi. Koju, siis näksi neile ja põhimõtteliselt olen lihtsalt olemas kuniks ema tuleb töölt 17-18 vahel.
Oehh. Ei ole tegelikult palju teha, olgem ausad. Aga ma tunnen, et ma ei taha. ma lihtsalt ei taha. Pereema muidugi ütles, et annab mulle pileti, mis on iseenesest ilgelt hea, sest ma saan siis ju pappi kokku jälle hoida. Aga... Noh, ütleme nii, et naeratamise või muu sõbralikkusega ei viitsi keegi eriti vaeva näha.
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Aga päev oli iseenest ootamatu pöördega. Pelmeenise pöördega. Sõitsime bussiga White Chapel'i poole, kui korraga silmasin tänavat nimega Parmister Street. Mälu ütles, et too Siilikese kunagi mainitet pelmeenipood on sel tänaval. Mingi punane maja paistis ka, nagu pildi pealt mäletasin. Hüppasime maha, kolasime ringi ja olgi pood seal! =D Lähed sisse, A Le Coqi silt vaatab vastu. Külmikutes paistis Kissi siidrit =D Olime natuke meeletud ja mina olin igatahes natuke hingetu ja natuke ekstaasis ka. =D Pelmeenid! Sprotid! Hautatud sealiha - sulaselges eesti keeles! Hapukoor - ikka üks õige smetaana, mitte mingi sour cream. Ostsimegi siis sprotte, kohukesi (Karums), Moskva vorsti (kui jumalik võib olla üks kuradima vorst), hapukoort, pelmeene (kaks megahiiglast pakki), musta leiba, neli Kissi siidrit ja valgeid ube arahhiis suhkrus pähe. =D Nägime ka präänikuid ja 16 naelast megasuurt Viru Valget (kui Murakas minu pealekäimisel kenaste vene keeles müüjalt küsis, et kas neil vodka Viru Valge jest), lahtist suitsusilku ja kaaluga hapukurki. Pood oli venkusid täis. Müüja rääkis minuga vene keeles. Õnn oli, et Murakas Photopointi abiga vene keele selgeks saanud oli.
Ilgema rutuga lidusime Kay korterisse tagasi. Pliit küdema (okei, keerasme nuppu, aga küdema kõlab oluliselt ägedamana), pelmeenid pannile, nuga Murakale ja Moskva vorsti talgud võisid alata. =D Siider, õige vorst, kohukesed, hiljem pelmeenid tegid päeva nii superheaks.
Siis aga jõudsin koju. Plaanisin 7ks jõuda, aga jõudsin 7.45. Sest vaatamata tõigale, et laupäeval võttis Kay juurest siia saamine 30 minutit, võttis täna siia jõudmine 1.10 aega. Olin tige või ma olin ekstratige? Urr.
Aga jah. Kokkuvõttes oli äge päev. Eks ma tunnen, et au pairindus ei ole minu eriala, aga kui ikka väga väga ei meeldi, lähen minema. Ja üleüldse, ma ootan Kayd tagasi. Muraka jaoks jääb aega küll vähemaks, aga üks soe ja armastusega antud kallistus kuluks praegu ära. =)
Pandi paika, ühesõnaga. Kusjuures selle taldriku jätsin ma sinna sellepärast, et ma ei ole harjunud enam midagi käsitsi pesema - nõudepesumasin alles töötas ja ma jätsin taldriku nagu uue masinatäie jaoks ootele. Aga tundub, et tuleb siis uuesti ümber õppida.
Igatahes. Lapsed tuleb üles ajada
kl 7. Siis vannivesi jooksma lastele.
7.15 lähen alla hommikusööki tegema ja lunch box'e valmis panema
7.30 peavad lapsed all söömas olema
7.30-7-45 peab vanem plika uksest välja astuma
8.00 peavad kõik valmis olema, kotid korras, juuksed kammitud, hambad pestud
8.00 jooksen mina üles ennast valmis sättima
8.15 tuleb takso ja sõidame lastega kooli
Sõidan koju tagasi, koristan siit-sealt (köögipõrand nt ja veits riideid triikida, lastetoad enamvähem viisakasse konditsiooni)
15.30 lastele kooli järgi. Koju, siis näksi neile ja põhimõtteliselt olen lihtsalt olemas kuniks ema tuleb töölt 17-18 vahel.
Oehh. Ei ole tegelikult palju teha, olgem ausad. Aga ma tunnen, et ma ei taha. ma lihtsalt ei taha. Pereema muidugi ütles, et annab mulle pileti, mis on iseenesest ilgelt hea, sest ma saan siis ju pappi kokku jälle hoida. Aga... Noh, ütleme nii, et naeratamise või muu sõbralikkusega ei viitsi keegi eriti vaeva näha.
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Aga päev oli iseenest ootamatu pöördega. Pelmeenise pöördega. Sõitsime bussiga White Chapel'i poole, kui korraga silmasin tänavat nimega Parmister Street. Mälu ütles, et too Siilikese kunagi mainitet pelmeenipood on sel tänaval. Mingi punane maja paistis ka, nagu pildi pealt mäletasin. Hüppasime maha, kolasime ringi ja olgi pood seal! =D Lähed sisse, A Le Coqi silt vaatab vastu. Külmikutes paistis Kissi siidrit =D Olime natuke meeletud ja mina olin igatahes natuke hingetu ja natuke ekstaasis ka. =D Pelmeenid! Sprotid! Hautatud sealiha - sulaselges eesti keeles! Hapukoor - ikka üks õige smetaana, mitte mingi sour cream. Ostsimegi siis sprotte, kohukesi (Karums), Moskva vorsti (kui jumalik võib olla üks kuradima vorst), hapukoort, pelmeene (kaks megahiiglast pakki), musta leiba, neli Kissi siidrit ja valgeid ube arahhiis suhkrus pähe. =D Nägime ka präänikuid ja 16 naelast megasuurt Viru Valget (kui Murakas minu pealekäimisel kenaste vene keeles müüjalt küsis, et kas neil vodka Viru Valge jest), lahtist suitsusilku ja kaaluga hapukurki. Pood oli venkusid täis. Müüja rääkis minuga vene keeles. Õnn oli, et Murakas Photopointi abiga vene keele selgeks saanud oli.
Ilgema rutuga lidusime Kay korterisse tagasi. Pliit küdema (okei, keerasme nuppu, aga küdema kõlab oluliselt ägedamana), pelmeenid pannile, nuga Murakale ja Moskva vorsti talgud võisid alata. =D Siider, õige vorst, kohukesed, hiljem pelmeenid tegid päeva nii superheaks.
Siis aga jõudsin koju. Plaanisin 7ks jõuda, aga jõudsin 7.45. Sest vaatamata tõigale, et laupäeval võttis Kay juurest siia saamine 30 minutit, võttis täna siia jõudmine 1.10 aega. Olin tige või ma olin ekstratige? Urr.
Aga jah. Kokkuvõttes oli äge päev. Eks ma tunnen, et au pairindus ei ole minu eriala, aga kui ikka väga väga ei meeldi, lähen minema. Ja üleüldse, ma ootan Kayd tagasi. Muraka jaoks jääb aega küll vähemaks, aga üks soe ja armastusega antud kallistus kuluks praegu ära. =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar