Hmm

Täna oli jubehuvitav peale kolme vaba päeva tööle minna. Esiteks - esimene telefonikõne, mis ma tegin (hotellis käib kogu suhtlus ju telefonide teel) ja kus ma ühe lihtsa väikse küsimuse küsisin, sai palgaks kaheminutilise hüsteerilise karjumise. Kui ma siis tunnikese hiljem ühele neiule ütlesin, et puuduolevad asjad varsti tuuakse, siis sain ma vastuseks üheminutilise hüsteerilise karjumise. Sel puhul sain kohevarsti vabanduse ka. Veel hiljem tuli välja, et juhataja on mind järgmisel neljapäeval õhtupoole tööle pannud ja teadupärast on mul kool neljapäeviti ju... Kui ma ei oleks kolm päeva juberahulikult närve puhanud, oleks ma ka ilmselt päeva lõpuks hüsteeriliselt karjuma hakanud, muig.

Minu vikerkaar

Your rainbow is strongly shaded green.

What is says about you: You are an intelligent person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. Those around you admire your fresh outlook and vitality.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Bürokraatiaga võideldes...

... olen edasi jõudnud nii palju, et vana omanikuga asju ajades sebis ta mulle maja haldavalt agentuurilt kirja, et ma ei ole seal eriti elanud, pluss et minu arvele on pandud ka kuu aega uute üüriliste veearvet ja et see tuleb maha võtta; et vanad üürnikud elasid seal veel sees ka jms. Ühesõnaga, et seda summat peaks nagu saama tunduvalt vähendada. Nüüd tuleb siis Thames Water'ile selline 'ilus' ja osav kiri kirjutada. Ohk. Milleks mul siis Jamaika on? Muig. Kahepeale saame ehk hakkama.

Üldises plaanis ei ole liiga palju vaba aega hea. Ma olen oma vabad päevad veetnud peamiselt mossitades ja mitte midagi tehes. Võibolla ongi nii hea, aga tööl olles on vähemalt põhjust mossitada. :D
Varsti kooli. :)

Omad vitsad peksavad

Eile hommikul sain kirja inkassofirmalt, mis väitis, et ma võlgnen Thames Water Ltd-le (kohalik veefirma) 107 naela. Neile helistades sain teada, et see on mu vanalt aadressilt ja 2st aprillist kuni 6nda septembrini minu nimel. Kes selle minu nimele pani, pole aimugi, ilmselt üks vanadest majakaaslastest, salaja... Ja nüüd ma siis helistan läbi firmasid ja inimesi, et teada saada, mis värk on. Ära maksma pean ma selle nagunii. Sest muidu läheb minu nimi nö musta nimekirja, kus ma ei saa enam asju järelmaksuga osta jms.
Loo moraal on selles, et ma oleks pidanud veekompaniile kohe helistama, kui ma välja kolisin jne. Tore. Just täpselt sihukesi õppetunde ongi vaja, mis su kontot tühjendavad. Sest ilmselgelt on mul raha ju ülearu.

Imeline Eesti

Pühapäev

Huvitav, mis värk on? Ma olen juba kaks korda küsinud, kuidas Ghana eesti keeles on (ehkki eesti keele iseärasusi arvestades on see kindlasti Gaana, sest täishäälikuid, me eestlased, ju armastame: Italy-Itaalia, Africa-Aafrika, America-Ameerika, Moldova-Moldaavia, Spain-Hispaania, jne jne jne) ja keegi pole mulle öelnud. :P Liina, kas sa oled talveunes või? Muig, just vaatasin järele, on eesti keeles kah ikka Ghana. Huvitav-huvitav, see jäi vist keeleteadlastel kogemata täishäälikustamata.

Igatahes. On õnnis paduvihmane külm pühapäev, linnud laulavad taevast alla kallavale järvele vaatamata, küte on väljas tänu laisale haldajale, minu oma pisike radikas muudkui huugab ja huugab, ikka seda sooja õhku, maalimisasjad vedelevad mööda tuba laiali, aga seda õiget nõksu ei ole täna, minu aedviljadega kummikud teenisid mind truult, kui mööda lompe kolasin pisukese aja eest ning nägu oli naeru täis, kui vihma juustest krae vahele nirises või siis väljasirutatud peopesa peale kõdi tegi. Ühesõnaga, üks pühapäev on täna. Ilma teeb eesti muusika - kuldsed kuuekümnendad Vello Orumetsa, Marju Läniku ja Anne Veskiga ja 2 Quick Start ja niimoodi. Hetkelugu Koit Toome ja Lenna Kuurmaa 'Kallim kullast'




Ahjaa, kamashokolaadi leidsin ka riiuli pealt.

Uued prillid ja kodused ülesanded

Hahaa, on kolmapäeva pärastlõuna, ma olen väljamaganud, linna peal kingi otsimas käinud, kiletaskud ja söögikraami ära ostnud, kohevarsti lähen trenni ja ma olen lõpetanud ära kõik kodutööd, mis eile anti! :D Noh, homme saame muidugi uue laari otsa, aga vahet pole, vähemalt homme päevapoole on vaba, kool algab 6st. :)
Ma pean teile ausalt ära ütlema, et ega ma varsti ei näe isegi enam vaeva sellega, mis sõnade vasted eesti keeles olla võiks. Sest erialased sõnad, uhh, on ikka keerulised. A la cardiovascular on eesti keeles südameveresoonkonna. Nii et milleks?:P

Igatahes, terve nädalavahetuse veetsin muidugi eilseks kodutöid ettevalmistades ja pühapäeva 'htuks oli juhe nii koos, et läksime Rochelle'iga Rumbasse bailama. Ausõna, ma olin ise ka imestunud, et tal tuli. :D Igatahes väga mõnus oli, sai ikka vihutud.
Koolis eile siis sai rohkem inimestega suheldud, mul on tunne, et kõik shokolaadineiud vahivad valge silmaga, muig. Ausalt, eile rääkisime juttu sööklas mõne neiuga pausi ajal (filipiinlanna, ghanalanna(??mähh, kuidas Ghana eestikeeles on?!) ja üks inglise thsikk jamaikalastest vanematega) ja tuli siis jutuks, et mis eriala peale sa ülikoolis minna tahad ja mis tööd üleüldse teha, siis see Ghana neiu Priscilla soovitas mulle terapeuti või taastusravi, sest ma näen sihukene välja, ise samal ajal rääkides, kuidas temal töö juures kõik needsamad mitte kui midagi ei tee. Aint teed joovad liitrite kaupa. Ja siis ütles pisut vaiksema häälega sellele pool-Jamaika tshikile Jemmale, et tead, need valged inimesed on juba kord sellised, nad ei taha midagi sellist teha, kus peab käed külge panema. Ärge saage valesti aru - ta on väga tore tshikk ja meil ei ole seal mingeid pingeid, aga noh, ütleme nii, et see näitab üldist suhtumist, muig.

Ja siis veel muidugi minu uued prillid. Oijah. Jubeilusad on, aga isver kuidas võtab harjumist. Alguses ajasid oksele, pea hakkas nii ringi käima, maailm sõidab kaasa (keerulised klaasid, ei viitsi pikemalt seletada) ja moonutab veits (jah, see peabki nii olema). Täna linna peal kakerdades astusin kaks korda auto ette, sest sang varjab külje pealt vaatevälja ära ja lihtsalt ei näinud. Õnneks sõitsid mõlemad suhtaeglaselt, et midagi ei juhtunud. Peale enda kasvava ebakindluse, muidugi.

Nüüd siis riidesse ja trenni. Mõtlengi, et kas katsetada prillidega trenni andmist või oleks ohutum ikka läätsedega minna...

Ohkides ja puhkides

Neiu sinises on meie tore adminnineiu Lõuna-Aafrikast. Minu maitse järgi üks ilusamatest kleitidest. Muahaha, missest, et see minu matsakaks maakaks teeb. :D

Siin oma tiimi poolatari ja Malaisast pärit bronnijaga.

Ja jällegi minu oma tiim, Ghana-Filipiinid-Ghana. :)

Kokkuvõttes oli nii, et oli minust paremini riietatud naisi ja kehvemini, nii et silma torkasin ma ehk ainult värvi tõttu, mitte lihtsuse. Õhtusöök oli suht nigel, vein seevastu vägagi hõrk, lõputu auhinnajagamine lõppes kell 10, mil me siis oma laudkonnaga varvast lasime, sest kõigil oli ju tööpäev ees ootamas. Erinevalt mõnedest teistest laudkondadest...

Üleeile oli ka esimene koolipäev. :) Peaaegu oleksin hilinenud, aga ikka jõudsin üle noatera. Noh, ütleme nii, et järgmiseks nädalaks anti 7 asja teha. :D Et nüüdsest alates saab ikka kiire olema. Vaba aeg kulub kõik õppimisele.

Olen hetkel kah jubeväsinud, sest neli varast vahetust järjest pluss kool pluss trenn võrdub vähe magamist ja üldse mitte mahalaadimist. Homme hiline vahetus ja nädalavahetus vaba, siis saan järelejäänud kaks kodutööd ära teha.
Aga nüüd me käime Jamaikaga samas koolis ja teisipäeviti lõpetame ühel ajal :P Nii oligi, et minu esimene päev lõppes varem ja ülejäänud aja istusin hoopis Jamaika tunnis. :) Kõige nummim.

Igatahes, varsti pikemalt!

Nutt, hala ja otsustusvõimetus

Ehk miilide kaupa naiselikke hädasid.

Ühesõnaga, me kõik teame tänu minu korduvale mainimisele, et homme on hotelliketi õhtusöök/vastuvõtt/ilusate-kleitide-pidu. Ja mina olen seisus, kus ma ei tea, kas minna või mitte. Ja seda kõige tavalisemal ja frustreerivamal põhjusel - mul ei ole midagi selga panna.
Mul ei ole enam väga kaua seda tunnet olnud, et riideid täis kapist vaatab mulle vastu ikka tühjus. Aga ma lihtsalt ei ole nii peenikestel üritustel käinud, et omale sestsinatseid uhkeid kleidikesi kokku osta. Ja noh, jalanumbriga 41-42 vaevalt sinna kingagi juurde leiaks, kui just väga suurt otsimisretke ette ei võtaks.
Ühesõnaga, veel eile oli mul plaan minna linna peale ja leida omale kreemikasvalge ilus pluus oma maani helelilla läikiva printsesslõikega seeliku peale, sest kreemikasvalged ilusad kingad ootavad ikka oma esimest sisseõnnistamist kohvris ja karbis. Tuligi siis Jamaika mulle seltsiks ja kärutasime metrooga Oxford Streetile. Temal oli päikseprille tarvis ja tuli mulle otsustajaks-valijaks kaasa. Juhtus aga nii, et esimesena läksime sinna prillipoodi. Kust me lahkusime oluliselt vaesemana. Prilliraamid nimelt olid Jamaika kingitus, aga klaasid pidin ise sisse ostma. Aga kui su silmad on nii nässus kui minu omad, siis lähevad klaasid maksma umbes 250 naela... Sinna otsa siis veel raamid ja arstlik kontroll (mis maksid kokku vähem kui klaasid, sest need on eritellimus ja neid Inglismaal ei toodetagi). Ohk. Rahast raske südamega maksin muidugi ära - prille pole mul juba kümme aastat olnud ja nüüdseks olen poolteist aastat kogu aeg läätsedega ringi käinud, et annaks äkki puhkust silmadele, eksole.

Igatahes, poest väljudes ei olnud mul mitte mingisugustki tahtmist veel millegi peale raha kulutada, aga sedasorti pluus, mis sobiks minu kaunitarist seeliku peale, oleks vähemalt 30-40 naelane väljaminek. Nii jäigi ostmata ja eile mõtlesin, et vahet pole, ei lähegi peole.
Täna aga hakkasin mõtlema, et tegelikult oleks ju päris vahva minna ja hommikupoole läks meel üsna mustaks, et vastavat riietust ei ole. Otsisin siis veel kapis ja mul on üks selline kena tagasihoidlik põlvini, kolmveerandkäistega fuksiaroosa kleit, mille juurde oleks ka kott olemas. Noh, pika tuhnimise peale leidsin üles ka 9nda klassi lõpukingad, mis enamvähem lähevad ka kleidi alla. Kuldsed rihmikud põhimõtteliselt. Läksin siis poodi ja ostsin omale varuks veel ühed sukad ja roosa küünelaki (muuhulgas ostsin ka lambipirne, mopi ja zilette).
Nüüd ma oleks põhimõtteliselt valmis minema, aga ma ei ole kindel. Kas see kleit ei ole liiga tagasihoidlik, tavaline? Sätendavate ehetega saaks muidugi tuunida. Tööl kah kõik vastavad ümber nurga, milline see dress code siis täpselt on. Umbes, et be posh või et only long dresses või lihtsalt raputavad pead jms. Ma ei tea, noh. Umbes nagu kõik ootaks, et ma ilmuks mingi kartulikotiga kohale, et siis irvitada saaks. Õhh!
Ma ei ole paranoiline, ma lihtsalt ei tea, kas see prillide ost ei olnud mitte märk, et oleks targem minemata jätta. Sest asjad ei suju, saate aru. Tore on ennast muidugi üles lüüa ja eriti oma hotelli inimestele näidata, et koleda vormiriietuse taga on tegelikult kena naine. Aga ... Õhh! Õhhh! Õhhhh! Frustratsioon, nutt, hala!

Ja siis ma veel ei tea, mida juustega teha. Sirgendada? Üles panna? Pooled kinni panna? Lokkidele rõhuda?

Eks ma võtan oma riided hotelli kaasa ja lakin täna juba küüned kõik roosaks ja loodan, et homme tekib parem tunne.

Oi mulle ei meeldi, kui mul sihukesed mured on. Mul hakkab kool järgmisest nädalast ja rahast saab defitsiit.
Pealegi on ilm nii külm, et peaksin seal Hiltonis riideid vahetama, sest palja tagumikuga ja ilma kampsunita mina küll ühes hotellist teise liikuda ei kavatse, tehku need inglannad siis mis nad teevad.

Piimamees!

Ühesõnaga, nagu näete ka postituste sagedusest, olen ma tööl tagasi, täie rauaga. Et polegi nagu enam midagi kirjutada, muig. Üks juhtum oli tegelikult, kus ma meie uuele juhataja asetäitjale natuke draamat tegin. Et ütlesin talle, et ta ei kohtleks mind nagu s*tta ja edasine vestlus, kus tema püüdis asja selgitada ja siluda, jõudis veel selleni, kus ma talle ütlesin, et ise ta ei tea, kuidas pooli asju teha ja et kogu aeg nõuab, et asju tehtaks teistmoodi ja aint nõuab ja nõuab ja kellelegi mingit muud võimalust ei jäta jms. Noh, ühesõnaga selline tüüp on, kes kohutavalt kamandab ja üle piiri läheb, näiteks haaras ta mul käsivarrest ja tõmbas jõuga üle poole kontori, et näidata, kus ma koosoleku ajal seisma pean. Nii et ma ei tunne mingeid süümekaid draama tegemise pärast. :)

Aga eile juhtus hoopis selline lugu. Sissejuhatuseks nii palju, et siin Londonis, kui sa tahad korralikku orgaanilist piima, klaaspudelis jne, siis sõidab sul mingi võrgust kastiga kaubik ringi ja poetab aga pudeleid ukse taha. Mulle on mulje jäänud, nagu oleks see piim see kõikse parem ja nii ma üritasingi mingi vahe hullult selle piimamehe numbrit saada, et omale kah koju tellida. Aga number oli jubekallis ja nii see helistamine muudkui aga venis. No vot. Aga lähen mina eile kodust välja, et trenni minema hakata, olen jõudnud jst esimese tänavanurgani, kui pimedusest lähenevad hirmsa kiirusega heledad autotuled suunaga minu peale. Ma olin kõnnitee peal, eks, aga ta sõitis täpselt minu suunas. Kuniks viimasel hetkel tõmbas minu ette tee äärde seisma. Auto oli vaevalt peatunud, kui uksest kargas välja selline krapsakas noormees, kes tegi nalja minu ehmunud näo üle ja väitis, et ega ta mind ju ometigi alla ajanud ei oleks. Nii me siis paar sõna vestlesime minu ehmatamisest ja siis haarasin mina härjal sarvist ning tõmbasin tüübi küsimustega letti. Kus, kuidas, millal, mis kell, kui palju? Ostsin kohe proovimiseks pudeli piima ja kui meeldib, panen laupäeva ukse taha sellesama pudelikesega kirja, et kui mitu korda nädalas ja kui palju tahan. Siinkohal ka küsimus tõlkijatele jällegi - whole milk eesti keeles? Täispiim, irw? Eestis on tegelikult vist hoopis protsentidega ju... Ühesõnaga, ostsin selle koorimata ja töötlemata lehmanisast pärit piima. :D Vaatame, kuidas too maitseb. Aga minu meelest on see lihtsalt fantastiline, mul oli tuju nii hea! :)

Nüüd olen kolm päeva vaba ja pühapäeval pärast tööd (jah, pärast tööd, sest keegi muutis graafikut ja pani mind ikkagi selleks päevaks tööle) lähen sellele hotelliketi pidulikule õhtusöögile.
Tahaks üles otsida ka Angelis ühe poe nimega Neal's Yard Remedies, mis tegeleb looduslike ja orgaaniliste kehahooldustoodetega, Inglismaal toodetud pealekauba. :) No vaatab, kas ma sinnamaale ka jõuan. Hetkel on küll peavalu ja kurk valus ja üleüldse uimane, ei tea, kust see nüüd korraga tuli. Tööl on vaikne olnud, et pingest ei tohiks olla.

Ja viimaseks siis selline ülekutse. Ma alguses mõtlesin, et ei kirjuta sellest blogis, aga noh, naisterahva asi, muutsin meelt. Ühesõnaga. Teeme jaanuarikuus lihavaba nädala. Vaatame, kas elu taimetoitlasena on võimalik. :)
Mulle endale on see taimetoitluse idee, eksole, ammu juba huvi pakkunud ja nüüd siis mõtlesingi, et prooviks nädalakese, vaataks, mis tunne on. Ekstreemsustesse ei läheks - piima võib juua ja muna praadida kah, aga kõik otsesed lihatooted - punane ja hele liha, kala (nuuks!), kotletid, singid, pasteedid, nädalaks ajaks silma alt ära. Mul on olemas 2 proovikivikaaslast, kui keegi soovib ühineda, jäta siia sabasse kommentaar (noh, seltsis ikka segasem ju) või jutusta msnis. Võime taimetoiduretsepte vahetada - ma sain ju jõuluks kokaraamatu. :D
Üleskutsel mingit revolutsioonilist või protestimaigulist plagu ei ole. Enda jaoks, sisemine puhastumine ja ehk maailmapildi avardamine, antud raamidest välja astumine. :)