Palavikuline unetus

Viimased paar nädalat on mind vaevanud see, mis on vaevanud mõnda teist pea terve elu. Nimelt on mul viimasel ajal probleeme uinumisega. Kui ma kord juba magan, on ok, aga lihtsalt ei jää.
Mõte töötab, pea suriseb, keha on väsinud, silmad liiva täis ja näed teadvus ei suuda minna lasta. Iga majas kostuv heli, mis päevasel ajal on turvaline taustaheli, muundub öösel millekski värdjalikuks. Kellegi sammud trepil on justkui koletisliku hiiglase rasked jalad, mis põrandat puudutades selle kõmisema panevad. Köögist kostev nõudekolksatus tundub vandenõu korras nõuderesti põrandale kukutamisega. Kellegi naerturtsak kõlab kui õela nõia pahatahtlik kõle naer. Põrandakriiks justkui suure laeva tormis murdumise kraapiv hääl. Sulguv uks on nagu suvine välk ja müristamine.
Ja kõige selle müra keskel üritad sa meeleheitlikult uinuda.
Täna sai mõõt täis ning ulgusin pool tundi hüsteeriliselt nutta, kui pärast pikka uinumisprotsessi naabrkutt mind oma kitarriplõnnimisega üles ajas. Õnneks oli, kellele helistada ning telefoni otsas luksuda. Käisin köögis omale maharahunemise mõttes putru moosiga tegemas. Sain soovituse rahulikku muusikat vaikselt kuulata. Asa mängibki juba, lähen teisele ringile...

Mitu kilomeetrit teie oma tööpäevas maha kõnnite?

Tellisin omale Ebayst sammulugeja, mis muuhulgas mõõdab ka distantsi ja kaloreid vastavalt sammuja kaalule ja sammupikkusele. Mina panin keskmiseks sammupikkuseks 60cm. Ja selle sammulugeja kohaselt siis hommikul koduuksest õhtul koduukseni käin ma maha umbes 12 kilomeetrit. No umbes 1 km läheb bussipeatusesse edasi-tagasi käimiseks. Ülejäänu aga on hooldekodus sees. Siin brittide maal soovitavad perearstid päevas umbes 10 000 sammu käia, siis peaksid olema terve ja tervislik. Mina käin tööpäeva jooksul täpselt topelt. Ülatusena tuli aga kalorite kulumine. Ma arvasin, et kõndimine kulutab rohkem kaloreid. 12 kilomeetrit põletas veidi alla 700 kalori. See on küll tünn. :D Einoh, ega see muidugi iga mu liigutust ei jälgi ja tõstmisi, kandmisi, jne, ei arvesta, aga ikkagi on see minu meelest nii jaburalt vähe. Mõni ime siis, et inimesed hoopis jooksmas käivad või jõusaali liikmekaardi ostavad. :D

Aga muidu sai see 5 x 12h töönädal läbi. :)

Leivategu vol 2

No ma ei tea, mis värk selle leivategemisega on, aga täiesti terapeutiline tegevus on. :D

Tegelikult tegin ma küll saia (jälle) ja nii õhtusel ajal ei ole seda just kõige taibukam küpsetada - enne magamaminekut end sooja saia võiga silmini täis pugida ei ole figuurile just kõikse parem. :) 

Muidu veetsin oma esimese vaba päeva selle nädala kahest niisama voodis lebotades, terve päeva kestnud vihmasadu kuulates ning maalides. Emmega rääkisin ka juttu. :) 

Homme jälle tööle.

Kui mahti, kuula vana Jamaika rahvalaulu, mida lõõritasid omal ajal banaanikasvandustes öistes vahetustes töötanud tüübid, kes ootasid päevavalgust, et saaks koju minna...

Nagu kõige nummim

Juba mõnda aega enne väikse Karli sündi ootas teda minu voodi all kastis üks väike üllatus. Et see väike üllatus aga nii nummi välja näha võib, ei osanud ma arvata. Teki kudumisse panustasid ka mõned käsitööringineiud, peamine tööjõud ning idee autor olin puhta ise (muahahahaaa, shameless self advertising). Tegin elu esimese titemütsi ka valmis, juhhei.

Tikri blogist sellest postitusest sain omale kah mälestuseks imenummi pildi. 

Ja tekk ilma tituta:

:)

Enne kui ma ära unustan

Niimoodi päev otsa ringi uimerdades olen ka teatud mõtteid oma peakolukeses edasi-tagasi veeretanud. Olen seda ennegi täheldanud, aga ühe eilsel peol toimunud vestluse tagajärjel oli seesama 'uusvana' tunne kohal. Ja nii ma olengi mõelnud, et huvitav, mis värk on. Seesama tunne, mida ma paar postitust tagasi mainisin - selline trots. Trots selle vastu, mida teised minult ootavad. Vestluskaaslaseks oli üks hästi tore neiu, kellega me pole paraku mingi aasta või kaks suhelnud, kuivõrd ta on Evely sõbranna ning mitte minu ja kõigele lisaks ei ole meil just palju ühist ja temaga ilma kokteiliklaasita kokku saada ei ole võimalik. 

Nii oligi, et peale paari esimest lauset pidin kuulma umbes sellist juttu: ...jumal tänatud, et sa midagi jood! Lõpuks ometi lased ennast lõdvaks! Ja nii äge, et sa ikka klubisse täna tuled, sa ju muidu kunagi ei tule, sa aint kood kogu aeg. Ja ära üldse hakka ütlemagi, et sa ei tule... Ja nii edasi. Jah, tõepoolest mul oli kokteil käes, sest üks teine neiu töötas kunagi kokteilibaaris ning ta tegi imemaitsva roosa kokteili. :D Ning jah, sünnipäevaplaanidesse kuulus soovi korral peo jätkamine kuskil kesklinna ööklubis. Üldises plaanis ei oleks ma eriti viitsinud minna, aga noh, nii sünnipäevalapse jaoks ja põhimõtte pärast oleks võinud end ju välja vedada. Ja nii kui ma selle jutu osaliseks sain, mõtlesin ma kohe, et ta võib minna sinna, kuhu päike ei paista ja mina ei lähe mitte kuhugi. Ja mõtlesin ka seda, et who the hell are you to judge over MY life? Ja et taevas tänatud, et terve see aasta või paar me omavahel ei suhelnud. 

Imelik. Ma ei ole omaarust mitte kellelgi oma kudumisega jalus. Ma ei määri seda kellelegi pähe, ma ei kutsu iga tuttavat kolm korda nädalas peale tööd kuduma, ma ei kingi pruune põdrapildiga kampsuneid igal võimalikul ja võimatul tähtpäeval; minu arust ei ole see kellegi asi, kui ma klubiskäimisel hetkel mõtet ei näe ning mismoodi ometi omaette endaga tshillimine kedagi teist morjendab?

No imelik, noh.

Paras nutukas

Vaatasin just filmi The Notebook. Täpselt nagu DVD ümbrisel kirjas on, ongi tegu südantlõhestava ning pisaratesse uppuma panema looga. Aga ilus on see lugu. Mulle soovitati seda just sellepärast, et ma dementsete inimestega töötan.

Lugu on sellest, kuidas üks vanahärra loeb iga päev ühele vanadaamile ühte keerulist armastuslugu, ilusat ja põnevat, kirglikku ja valusat. Vanadaam on dementne, ta ei mõista rohkem kui paariks momendiks, et tegu on nende endi armastuslooga ning read on ta ise oma käega kirjutanud... 

Vanadus, vanadus... :)

Kuna ma mingi aeg tagasi lugesin Sinitihase blogist seda, kuidas tema sellisest 'valmis-saiajahust' saia tegi, siis sealt tekkis endalgi mõte mingi päev poes küpsetustarvete letti kaeda. Ja siis ma jõudsingi selleni. Ostsin pool kilo juustu- ja päiksekuivatatud tomatitega saiajahu. Võtsin mökerdamise ette, sorisin sügavates mäluarhiivides otsides vastuseid näiteks küsimustele, mida teha, et tainas käte külge ei kleepuks või mida teha, et saia koorik kõva ei jääks jne. Sai sai valmis! :) Sai sai hea. Sai sai veidi pruun, sest ma ei oodanud, et ta nii kiirelt küpseb, aga muidu igate nämma. 

Eile aga käisin Evely sünnal. Olin esimene, kes kohale jõudis, sest abivägi sõbrannade näol on koduste sünnipäevade lahutamatu osa. Et siis sel ajal, kui Evely ennast ilusaks tegi, valmistasin mina snäkilauda ette. 

Peale kahte kandikut sai Evely omadega valmis ning asus vähem aeganõudvate tegevuste juurde. Näiteks oliivide kaussikallamise ning ülejääkide-jäänuste likvideerimise juurde. :)

Pidu oli tore. Oli süüa, oli juua, oli nalja, oli tantsu, oli rahvast, oli äge. :) Magama sain suhthilja, täna terve päev aint uimerdanud ning pead valutanud. 

Kõht on tühi muidu. 

Tuleb, tuleb, ega's ta tulemata ei jää

Andke andeks, kaasmaalased-kaaskannatajad, aga suvi on Londonis läbi. On juba mõnda aega sedamoodi olnud, aga jätkuvalt pigistastavad kõik ühe silma kinni, et äkki ikka läheb veel soojaks ja suviseks. 

Aga lõhn ei ole enam sama. Hommikul aeda astudes võtab mind vastu karge ja jahe sügiselõhn. Teate küll, selline veidi niiske ja külm, samas rikas ja paljutõotav. Vihma sajab, pidevalt. Ka päikse käes keset päeva venitab vaevu-vaevu 20 kraadi välja, täna näiteks oli keskpäeva paiku 17 kraadi päikse käes. 

Mulle meeldib sügis. See on lapsepõlvest saati mu lemmikaastaaeg olnud. Sel aastal oleks aga vaja sügisel tulemisega nii kaua oodata, kuniks ma omale vihmamantli või korraliku jaki leian. Nagu ikka - mida rohkem sa otsid, seda kindlamini ei leia mitte midagi. Aga külm on ju. 

Imelikul kombel on tänavapilt suhteliselt mõistlik. Kampsunid, jakid, pikad käised... Asjad, mille kandmist selle linna elanikud väldivad igal võimalusel ja ettekäändel. 

Kui on meri hülgehall...

...seal, kust jõest meri saab...

...ja kus taevas vahetab värvi mustmiljon korda...

...ja kus paadid on värvilised...

...ning kus terve rannaäär tühje pärlikarpe täis...

...ning minemine pikk, pikk, pikk...

...kus kruusarannas jalutamisest tulitavaid jalataldu tuleb karges vees jahutada...

...ning peale piknikku shamaanitrummile merd näidata...

...ning lõpetuseks tunnistada, et mõnel mehel on raha ülearu...

Ilus neljapäev.

Mmmõnus!

Eile töölt koju tulles ootas mind kapiääre peal NELI pakki! :):):) Häid jõule, ausõna. Üks oli emalt ning 3 tükki Ebayst. :)

Ostsin Burts Bees'ilt Ebay kaudu (sest mul nende enda leheküljega halvad kogemused ja rohkem ei taha sealt tellida) uue juuksepalsami ning see on taevaliku lõhnaga! Kuigi see firma reklaamib end ökona, arvan ma, et selliste imeliste lõhnade taga peitub mingisugune keemia... Aga vahet pole, juuksed on pehmed ning lõhnavad vaarikate järele. :)

Aga täna on hirmus kartulisalati isu. Lähengi poodi materjali järele.

Rahu majas

Ehk siis eile ei viitsinud üleüldse mitte midagi teha. Vahtisin niisama, olesklesin terve päeva voodis. Heegeldasin padjakatet, harjutasin palmikute kudumist ning vahtisin Simpsoneid. Päeva suurimaks liigutuseks sai peatänavale hiinaka järgi minemine... 

Ning kusjuures täna, kus ma kõikide eelduste kohaselt peaks olema juba välja puhanud, läks asi põhimõtteliselt sama rada. :P Olin teel talunike turule, aga juba oma peatänavale jõudes (umbes veerand teest) väsisin ära ning läksin hoopis Sainsbury's'sse. :P  Liigutamise mõttes käisin kaubamajas ka tiiru ära ning ostsin omale need käised. Noh, teate küll, nagu ilma kehaosata jakk pikkade käistega ja naturaalvalge. Nii kena, meel hea. 

Koju tulles tegin oma lemmikut ahjuvormi. Mahekaalikas oli vahepeal küll kahjuks hallitama läinud nii seest kui väljast, aga seeest oli mul suvikõrvitsat. Niisiis tükeldasin viimase ära ja laotasin ahjupannile, mäkerdasin majoneesiga kokku; viskasin oma nelja väikse kartuli kuubikud+sibula+oad pannile, praadisin kergelt läbi ning läksid kõrvitsale otsa. Pealmisteks kihtideks said külmutatud aedherned, kollane paprika ning riivitud cheddar juust. Pooleks tunniks ahju ja nämmi, ausõna. :) 

Ja nüüd tshillin niisama. :) Järgmiseks nädalaks on üks vahva plaan, aga sellest enne ei räägi, kui alles tagantjärele, muidu sõnan äkki ära.

Tõmba juhe välja seinast, siis sust inimene saab

Iseendaga on ilgelt äge hängida. Ausõna, mul ei ole sellega mingit probleemi, ma täiesti naudin seda ning eelistan enamikele muudele võimalustele.

Aga täna on mul teatud asjaoludel juhe koos ja ma tahaks hirmsasti iseenda eest põgeneda. Et ei peaks mõtlema, analüüsima, põdema... Ja nüüd ma ei oska endaga midagi peale hakata, muig. 

Camdenisse minna ei taha, sest seal kulutan kindlasti raha asjade peale, mida mul vaja ei ole.

Seedri juurde ei taha minna, sest pole tunnet.

Epping'u metsa võiks avastama minna, aga sinna minemine võtaks mingi 2 tundi aega. 

Elukohalähedased pargid on kõik juba läbi kammitud. 

Kodus omaette olemine ajab mu lihtsalt hulluks. 

Kinno?

Ema soovil, havi käsul

Kes ütles, et emad ajaga kaasas ei käi? Täna emaga telefonis juttu puhudes andis ta mulle värske juutuubisoovituse. Või noh, ma ei tea tegelikult, kui värske see on - loetavatest blogidest igatahes läbi käinud ei ole. Tegu eesti keeles laulva argentiinlasega. :D Ilgelt äge, et vahelduse mõttes üritab keegi meie keelt õppida ja mitte ainult vastupidi.

Igavat nädalavahetusejuttu

Ehk siis see nädalavahetus on mul maikuu keskpaigast saati esimene töövaba nädalalõpp :) 

Tähendab, midagi erilist see iseenesest ei tähenda - eile poes käies olid kaubamajas sellised massid, et mul vajus suu ammuli. Aga see oli õnneks vaid koridoris - poed olid suhtokeid. Ostsingi tööle kahed mustad viigipüksid (no vanad oli juba jumalast õhtal) ning säärised. Tähendab, minu meelest on säärised mingid spagetilaadsed riidest/lõngast torud, mis põlvest kõrgemale ei käi - et noh, hoiaks nagu jalad soojas või nii. Tantsijatel neid tihti vaja. Mina aga ostsin omale sellised mustad paksud sukapüksilaadsed tegelased, millel jalalaba puudub. Leggings siis, aga sõnaraamat tõlgib säärised... Ma pakuks rohkem retuusid. :D Mitte, et ma eriline retuusiinimene oleks, aga meil on see siin nii ülipopp mood ning ma mõtlesin, et nendega oleks hea trenni anda, ei pea pidevalt seelikuäärt või püksisäärt kergitama. :) Eks elu näitab, kas ma neid kunagi ka kannan.

Tööst rääkides heliseski telefon töökohanumbriga. Tean küll, miks helistatakse - tule tööle. Ei vastanud. 

Eile pidas naabripoiss oma sünnipäeva, pidas ühesõnaga grillikat. Isegi mina istusin nendega väljas pea kaks tundi. Sõin kõhu täis ning ajasin veits juttu, juhhei. Majakaaslastele on see juba selge ja vana teema, et ma ei tarvita ning hoopis teetassiga väljas läbuliblikate vahel istusin, samas mõndadele külalistele tundus see veider. Ja üle hulga aja, üle pikkade aastate tundsin  ma seda kiusu, mis mind kunagi minu hipiajastul tagant kihutas. Vot olengi teistmoodi AND SO WHAT?!? Istusin uhkelt oma teetassiga. Mingit ütlemist ei olnud ega midagi, ärge saage valesti aru, aga lihtsalt üldises plaanis. Naabripoisi külalised olid kõik sellised hardcore inglise eided, kelle jaoks nädalavahetus tähendab silmituks joomist, eelistatavalt mälukasse, ning peaparandamist. Üks tshikk näiteks rääkis, et ta ei jaksa septembrit ära oodata, sest siis tal on kaks nädalat puhkust ning siis ta saab iga päev end kooma juua.  

Been there, done that, got the T-shirt.

Ülaltoodu ja paari tuleva vaba nädalavahetusega seoses sai mõeldud, et äkki peaks isegi mina end välja vedama. Noh, klubisse ja nii. Ja siis sai muidugi meenutatud, millal ma viimati väljas käisin - teate, sellest on pea aasta möödas! Minu mäletamist mööda oli viimane pralle siis, kui Zara veel rase ei olnud, ehk siis enne eelmise aasta novembrit. Naljakas. Tähendab, plaane on olnud küll välja minemiseks, aga alati on need kuidagi ära vajunud. Ja nii ma olengi lihtsalt mõelnud, et ju siis ei ole praegu aeg väljas käia. Teate ju küll, kui märgid on vastukäivad, siis ilmselt on see kuskiltpoolt mingi vihje, eks. Ja ausõna, ma ei ole õnnetu. Imelik on lihtsalt mõelda. Mina, kes ma alati kuskil olin või midagi tegin, pole aasta otsa klubis käinud. Täiesti müstiline. Mahakandmisele. :D Endal olekski justkui poogen, aga teiste jaoks on see arusaamatu. A krt, oma suud kinni hoida ma ka ei oska.

Täna on talunike turg. Plaanin minna. :) Osad asjad on eelmisestki korrast alles, aga just värsket kraami, nagu puuvilju ja nii, tahaks ikka sealt.

Nagu näete, ei ole siin midagi asjalikku. Eks ma sellepärast ei viitsigi kirjutada, et pole eriti midagi, millest kirjutada. 

Muideks, üleeile töö juures serveerisin õhtusöögi juurde teed. Andsin siis meie vägivaldsele inglise prouale ka tassikese, milest tema siis lonksu võttis ning seejärel sinna sõrmipidi sisse ronis ja käsi pesema hakkas. Noh, ikka parem, kui see, et ta selle kellelegi vastu vahtimist läigatab. Olen minagi klaasi apelsinimahla sülle saanud. :P