Eelmisele postitusele lisaks, et sellised asjad nagu imehea tantsutund või jalgrattal meeleheitlikult kõvakübara, musta mantli, põlvpükste ja hoolikalt rullikeeratud õlgadeni juuksesalkudega väntav juut, keda sa bussiaknast juhuslikult silmad, teevad kõik halvad momendid mitmekordselt tasa. Ma tulin tantsutunnist ja terve tee koju ma lihtsalt naeratasin. Oli lihtsalt nii meeletult hea ja kerge olla. Ma tundsin, et terve nädal sitta oli seda ühte tantsutundi väärt... Kui ma ei oleks siia elama tulnud, ei oleks ma elaski sinna tundi saanud minna...
Ja kuulake 'Dreamgirls'i sound tracki. Nii võimsad laulud.
Kummaline, kuidas inimese rada läbi elu muutub, eksole? Kunagi ma arvasin, et kunst on minu ala. Joonistamine, maalimine ja nii. Siis tuli fotohuvi. Ja kõigi nendega oli tunne, et seda tahangi teha ja õppida. Aga nendele aladele ülikooli sisse ei saanud. Nüüd ma tantsin. Nüüd ma tunnen, et seda ma tahan teha. Kõik mured lähevad ära, ainult hea, õige ja kerge tunne tuleb. Vanasti ei suutnud ma kükkegi teha kekas, nüüd ei ole tantsutunnis kümneid kordi kükki ja püsti hüppamine mitte mingi probleem. Minus endas tekitab see imestust. Kuidas see vanasti nii raske oli ja nüüd ühtäkki ei tekita füüsiliselt mingit raskust? Kõhutantsust sa omale jalalihaseid ei saa, nii et... Ma ei tea... Aga hea on. =) Ja eks see olegi kõige tähtsam. Võib olla toob tulevik teised rajad, aga praegu on niimoodi hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar