Ave on geenius

Ave says:
ja peale leppimist sul on ilmselt ikkagi kahju, et laiali läksite.. või kuidas... ja noh, sul on ju täiesti õigus emotsioonide väljendamiseks... isegi, kui need on üks päev ühtmoodi,teine päev teistmoodi

Ave says:
nuvot, siis ära tunne süümekaid ka... sa ei kirjuta ju mingit järjejuttu lugejate valikul



Tüliteema blogis kajastamisest. Pagan, kuidas mõni inimene oskab õigeid asju öelda. =D

Ametlik teadaanne

Piletid on nüüd ostetud. Olen 23-31 juuli Eestis.
=)

Seletuskiri

Kallid lugejad.
Ma ei oska sõnadesse panna, kui üllatunud ma esiteks olen. Kommentaaride hulga ja soojade sõnade üle. Ma tahan teid siiralt tänada. Aitäh.

Eile õhtul võtsid asjad suuna teisale, ja õhtuse üllatusvisiidi tulemusena sai ära lepitud. Sai räägitud ja noh, eks seal mõneti polnud nagu sõnu vaja. Et tobe oli, ühest väiksest asjast saab suur ja paarist naljaga öeldud lausest saab isiklikult võtmise korral liigagi suur probleem. Ma tunnen ennast veidi tobedana ja süüdlasena, teie ees. Aga ma ei saanud seda endale hoida. See oli maailmalõpp minu jaoks. See oli selline emotsioon, et ma ei suutnud seda enda sees hoida. Ma ei tea, mis tulevik toob, ei tasu arvata, et ma naiivne oleks - pole see ei esimene suhe ega lahkuminek-leppimine. Ma ilmselt võtan armastust väga sügavuti. Ei oska nii, et ühe jalaga oled ikka kaldal. Kui meres, siis meres. Kui väljas, siis väljas. Ei oska ma end niimoodi jagada ja pooles vinnas armastada.
Andke andeks. Aga ma ei saa lubada, et ma kunagi enam nii ei tee. Blogi on emotsioonide väljavalamise koht ja see siin jääb mulle meenutama, kui valus mul oli ja mida see inimene mulle tähendab.
Olen jätkuvalt veidi tuim, aga täielikult maha rahunenud, tundub, nagu oleks kaks viimast päeva olnud unenägu.
Kahju on ka Daisyst-Helenast, kes pidid mu hüsteerilist nutmist kaks päeva taluma. Kole oli.

Kommentaaride kommentaariks ütleks ma ka üht koma teist. Väide, et valge ja must inimene (by anonüümne) ei saa olla meant to be on sama jabur kui et inglane ja eestlane ei saa koos olla. Et rohelised silmad ei sobi blondidega. Ma saan aru, et kultuurierinevused on ja nii, aga kui inimesed on meant to be, siis on neile just neid õppetunde suhtes vaja, mis noodsamad erinevused neile toovad. See on nende suhe ja nende tee.
Surnd kommentaari vastukajaks ütleks ma, et mind kusjuures aitas teiste lugude kuulamine. Et mil moel keegi lahku läinud on. See kuidagi näitab, et sa ei ole üksi ja et sellest on võimalik üle saada ja juhtusin kuulma ka üht sellist lugu, et oma jama tundus oluliselt helgemana.

No vot siis. Tänan sügavalt tähelepanu eest ja kallistan kõiki, kes mulle häid mõtteid saatsid.

.

Eile, kui Daisy ja Helena läksid linna peale muuseumidesse, ja peale seda, kui ma olin viis tundi vahetpidamata nutnud, tuli mulle külla Nelly, kellega sai Vana Tallinnat jooma hakatud. Ma ei tahtnud juua, sest ma ei joo peaaegu üldse enam alkoholi, aga midagi muud ma ka peale hakata ei osanud. Ja jäime täis ja vahepeal oli mul täitsa lõbus olla, nii tunnikese või nii. D & H saabudes läksime siis peamiselt Nelly utsitusel välja. Bar Salsasse. Ära nutetud silmade ja ilma meigita, ajee. Tantsu sai vihutud, aga see oli peaaegu, et piin. Tantsisin vihaga. Iga pööre, keerutus, partneri liigutus, silmavaade, naeratus tõi mulle silmade ette Jamaika. Tema naeratus, see kuidas ma ta pluusi sikutasin, see kuidas ta magab, mismoodi ta juuksed tunduvad, mismoodi ta silmi pilgutab, mismoodi mind suudleb, mismoodi mulle otsa vaatab, mismoodi kallistab, mismoodi oma keti kaelast ära võtab, mismoodi siin voodi ääre peal istub, mismoodi ta ükskord helistas, mismoodi me siin akna peal koos olime ja välja vaatasime, mismoodi me juttu rääkisime, mismoodi ta roolis olles muusikat kuulates tshillib, mismoodi ta sõrmi liigutab. Lõpuks ma loobusin ja istusin lihtsalt lauas. Aga ma ei saa aru ja ma ei suuda seda uskuda. Kõik on nii tühi ja mõttetu. Ja alles täna hakkasin jõudma enesehaletsuslike osadeni - kes see nüüd mult küsib, kuidas mu tööpäev läks? Kes see nüüd mind aitab ja toetab? Kellele ma nüüd võin iga kell helistada? Kesse nüüd hoolib ja armastab? Kesse nüüd keset ööd mulle süüa toob? Kesse mind kallistab, suudleb ja patsutab?

Me pidime koos ju neid ja neid asju tegema. Kuidas ma neid nüüd üksi siis teen?

Mul on selline masendus, et sellel ei ole otsa ega äärt. Kõik on mõttetu, ma ei taha mitte midagi, ma isegi söön aint sellepärast, et D & H söövad.
Miks mulle ei ole teist võimalust antud? Miks mind niimoodi karistati?


Oskab keegi kuidagi kommenteerida? On ju kõigil lahkuminemisi olnud.

Ma eisaa aru. Kuidas see saab nii olla. Kuidas saab nii olla, et sa räägid tulevikust ja ülejärgmisel päeval sa viskad sellesama tuleviku prügisse. Andke andeks, lugejad, aga mul on nii valus ja paha olla, et ma ei saa muudmoodi, kui pean seda jahuma. Seda üht ja sama lauset korrutama.Kuidas saab nii? Ma ei saa aru. I thought we were meant to be. Algusest peale kogu oma kummalisuses. Ma ei saa aru. Kogu see saatuslikkus. Kuidas sellised asjad saavad katki minna? Kuidas saavad katki minna asjad, kus on olnud igavikulised hetked?

Mis juhtus? Mis ometi juhtus?

Ma ei tea

Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Kuidas asjad saavad nii juhtuda.

Mind jäeti täna hommikul maha.

Lihtsalt.

Mitte mingit hoiatust. Mitte midagi.

Kuhu kadus minu armas? Ja miks tuli selle asemel külmalt smsse saatev võõras?
Kuhu jäid armastas, hoolimine ja unistused? Kuhu jäid need igavikulised hetked? Kuhu jäi see lilleaed, kus ma veel kaks päeva tagasi ringi kõndisin? Kuhu jäi see naeratus ja põlvele patsutamine autos, alles nüüd laupäeva hommikul? Kust tuli see kalk 'ei', kui ma palusin teist võimalust? Kuhu jääb nüüd kõik see õnn ja naeratus, mis ta mu suule tõi, nii et tööl pidevalt inimesed küsisid, miks ma nii õnnelik olen?

MA EI SAA ARU. ANDKE ANDEKS, AGA MA EI SAA ARU.

Kuhu sa kadusid? Mis juhtus? Miks sa tõid mulle mingeid ajuvabasid põhjendusi? Mis see põhjus on? Miks see põhjus üldse tuli?
Ma ei saa aru.

See ei ole võimalik. See lihtsalt ei ole võimalik.

Ja mul on pohhui, et poisid kõrvaltubades kuulevad, et ma oma hinge tühjaks nutan. Ja on seda ennegi juhtunud, ja ikka ma mõtlen, et kuidas. Tegelt ma isegi ei jaksa enam nutta. Aga ma ikkagi nutan. Sest ma ei saa aru. Sest nii kuradime valus on. Nii ebaõiglane on.

See poeskäik

nõudis täiesti üleinimlikku pingutust. Õudne. Igatahes tellisin ma omale süüa koju hiinakast, sest isegi kui mul oleks, millest süüa teha, ei suudaks ma ennast nii palju liigutada. Jah, raha muidugi läheb - eile oli hiinaka arve 8 naela, täna 11... Nii et kahe päevaga 20 naela toidu peale. Aga mul on savi, eile olin ma liialt väsinud peale tööd ja täna, noh, tänaa on lihtsalt sitt.
Peale kella kuut tuleb mingi tsurka Yami tuba kaema, sest kõik nad lohed kolivad välja. Ja mina pean seda tuba näitama, sest Yamit pole kodus.
Aga nüüd siis 20 mintsa pärast peaks süüa saama.

Great success, ma ütli ma ütli.

Et siis väljas on kena soe ilm, mul on peale töölkäimismaratoni esimene vaba päev ja... ma olen haige. Mul on seljavalu ja kõik kohad hellad ja uimane ja palavik usutavasti, kuigi mul puudub kraadiklaas. Daisy ja Helena tulevad mulle homme külla ja ma pole raasukestki koristanud. Tobe on olla haige ja siis iseenda peale veidi pahandada. Kusjuures eile öösel, kui ma Liisuga peale kella ühte lobisemise lõpetasin, mul küll veel paha olla ei olnud. Tra. Ma pean minema peatänavale apteeki, sest kaks pakki gripiravimijooki on nüüd otsas. Ja homme tulevad Daisy ja Helena, kuidas ma haige olla saan? Niu niu.

Aga eks see haigusevimm juba varem sees oli, sest paar viimast päeva olin tööl ikka jubevässu ja eile tegi minu üleväsimus oma töö. Nimelt peale seda, kui vastuvõtt mulle iga päev oli näkku pannud ja eile seda sama tegi, siis läksin mina kontorisse, kus istus osakonnajuhataja, ütlesin talle, et mina panen oma nimekirja laua peale ja lähen koju. Ja siis hakkasin nutma. Too ehmatas jumalast ära, küsis mingi 3 korda järjest, et mis juhtus, aga egas ma esimese ahastuse hooga ei saanud sõnagi suust. Lõpuks kurtsin talle mure ära, et reception laseb ühte ja sama asja iga päev kolm korda ümber teha ja see ei ole õiglane ei minu ega tüdrukute suhtes. Ta lubas selle peale vastuvõtu juhatajaga rääkida. Igatahes mina neid muudatusi uuesti tegema ei pidanud. Pärast irvitasin küll enda üle, et paras drama queen ikka. Aga vahel juhtub, midagi teha ei saa.

Ja aus olles ei olegi midagi muud teinud. Ainult tööl käinud. Mitte kellegagi pole kokku saanud, mitte midagi pole teinud. Ahjaa, tööl nimelt korraldasin aktsiooni, mille sisuks oli kõikide kappide läbi käimine ja WC-paberirullide ümbert kilekottide äravõtmine. Seda siis minu uue projekti jaoks 'Vannitoamatt Tikrile'. Avaliku saladuse katte all võin öelda, et päris paras maa on juba heelgeldatud (jah, kilekottidest heegeldamine) ja jubenummi on. Ausõna. Aga sõrmed valutavad, sest plastmassist heegelnõel ei libise üldse kilekoti peal ja pisukest jõudu peab tarvitama. Ja üleüldse ei ole kilekotti nii lihtne heegeldada kui niiti või lõnga. Lihtsalt info mõttes, kui teil peaks olema tahtmine järele proovida. :)
Tööl olen ka päris mitmeid tüdrukuid agiteerinud mulle saiakotte korjama. Meil nimelt saiafirma Kingsmill pakib saia läbipaistmatusse sinisekollasekirjusse kotti ja heegeldades jääb see jumalast äge. No vaatab. Igatahes on mul ka Tikri mati jaoks varsti kotte juurde vaja, sest minu siit-sealt, töölt ja alt köögikapist kokku korjatud varud kahanevad vägagi jõudsalt. Ajee.

Ükspäev, kui ma olin murest hall, sest Jamaika ei kuulnud oma telefoni tükk aega ja mina olin jubeveendunud, et midagi on juhtunud, ja siis suures hädas helistasin Tikrile, arutasime me, et kui tõesti midagi juhtub, kuidas ja kellele siis helistatakse. Kuidas moblast number üles leitakse jms. Meie jõudsime selleni, et kõige taibukam oleks ilmselt smsisse lugeda. Aga saatus naeratas ja andis mulle korrektse vastuse terrorismitreeningul töö juures. Nimelt funksib siin riigis selline asi, nagu telefonimällu salvestatud number nimega ICE - In Case of Emergency. Et kiirabi või päästeteenistus või kesiganes otsib telefonist esimese hooga ICE'i. Vot nii. Salvestage ära!

Üldises plaanis pean ma ennast ja oma seljavalu kokku võtma ja peatänavale nüüd minema... Sest poed pole just kuigi kaua lahti... Ai bljatt, ma ei taha, ei jaksa, sitt on.

Hmm.

Minu blogini on jõutud otsingutega:

Uus generatsioon
Kasutatud vormiriided
Hauaplaadid




Elagu!

Ja üldse.

Reede õhtu on. Ilmselgelt olen mina üks neist vähestest, kes täna koju jääb.
Tuba on jahe, varbad lükkasin külmetamise vältimiseks roosa tekikoti sisse topitud teki alla. Seljas on Jamaika pluus, mis lõhnab tema moodi. Ta ise on linnast ära. Väljas on ka jahe, panin aknagi kinni. Varsti lähen magama, homme on varane vahetus ja tänu metrooremondile olen sunnitud veel 20 mintsa varem kodust lahkuma, see on siis 5.45...
Nägin täna öösel unes, kuidas Tikker sünnitas. Üldse polnud valus, ei oianudki.
Kuivõrd Jamaika kuulab huviga minu keskkonnateemalist eneseavastamist ja sellega kaasnevaid moraalseid dilemmasid, tuli meil jutuks ka Made In China teema (noh, et boikotime Hiinas toodetud nänni). Ja kui mulle endale on piisanud Epu raamatust loetust peatükist, siis tema seda ju ilmselgesti lugenud ei ole ning küsis mu käest, et miks seda Hiinat siis mõttekas boikottida oleks. Jah. Minu idee oli netist tema jaoks leida hulgaliselt veriseid artikleid kätetutest hiinlastest jms, aga olen sunnitud tunnistama, et enamus netis leiduvat kraami piirdub 'inimõiguste rikkumisega'. Ühes artiklis oli ära toodud, et mis siis täpsemalt, et pole neil ei sõna- ega trükivabadust ning HIV/AIDSi vastased kampaaniad keelatakse ära jms. Et verd ei leidnud, ühed põletusvillid küll. Nähtavasti on minu guugeldamise oskus piiratud ja kannatlikkus samamoodi. Eks ma siis ühel heal hetkel tõlgin Epu Hiinavastase artikli talle inglise keelde.

Uni on.

Tikriga käisime Angelis ka mingi päev nüüd hiljuti. Sõime hiinakat ja istusime trepi peal päikse käes ja mina jõin alatult kaks Smirnoff Ice'i, kui Tikker juua ei saanud. Oh well.

Lisaks tundub mulle, et nett on mõttetu. Mul pole netis mitte midagi teha. Ja mingi lolli järjekindlusega istun ma ikka, läpakas süles, voodis padjakuhjas. Noh, ilm on külm, välja ei kisu, telekat pole mul juba aastaid, käsitööd ega mingit maalimist-nikerdamist ette võtta ei viitsi, kohvitamine nõuaks liiga suurt aja-ning energiakulu. Pidades silmas siis kellegagi kokku saamist ja puha. Mulle meeldib siin vaikuses kauges Põhja-Londonis. Ma ei taha kesklinna minna. Mulle meeldivad mu puud ja linnud ja oravad.

Haa. Õige. Täna ütlesin juba kahele noormehele, Yamile ja Dave'ile, et neist oleks kena nädalavahetuse jooksul oma läbu köögis ära koristada. Vastu ei vaielnud kumbki, iseasi, kas kumbki neist midagi ka teeb.

Ja tööl pistis töömees Wayne, umbes 120 aastane Jamaika vanamehenäss, mu peale hullunult röökima. Ma suisa arvasin, et kui tegu poleks olnud töökohaga ja kolleegisuhtega, et ta oleks mulle ühe paremsirge pannud. Noh, eks muidugi ole telefoni hargile viskamine ebaviisaka ja valjuhäälse kõne peale otsene põhjus mööda koridori käia ja minu peale karjuda. See tähendab siis, et mina helistasin talle ja tema oli ebaviisakas ja tõstis häält telefonis, mida mina ei kavatse kuulata ning viskasin toru hargile. Ning pärast pidin siis kuulama, kuidas ma MITTE KUNAGI ei tohi toru hargile visata, kui TEMA telefoni otsas on jne. Idikas. Mul pohh.

Saatsin eile oma CV ühte aiandusfrmasse, kus otsitakse sekretäri. Ma ei usu, et nad tagasi helistavad, aga ma nii loodan. See asub Põhjas ja aiandussektor oleks hetkel eriti äge. =)


Kokkuvõttes, täiesti mõttetu sissekanne. Minu siirad vabandused!

Hommikust, kalaluust ja igavestest hetkedest

Hommikusöögilauas lobiseme Jamaikaga punase liha seedeajast (kaks kuud) ja muudest toitumisharjumustest ning jutt läheb Jamaika lapsepõlvele.

Jamaika: Back in the days we used to eat gabbage, kalaluu, leaves...
Mina naerdes: What? Kalaluu?
Jamaika: Yes-yes, kalaluu. It is this kind of a plant that grows long and... ja ise siis näitab kätega nii- ja naapidi, kuidas too taimeke kasvab. Egas ma muidugi ei saanud ju keelt hammaste taga hoida ja läbi mugiseva naeru paljastasin talle eestikeelse kalaluu saladuse.

Eile õhtul oli üks igavikuline hetk. Selline, kus sa näed oma tulevikku viiekümne aasta pärast vms. Ja üleüldse, hing on hetkel rahu täis.

Lihtsalt selguse mõttes...

... et see rabarberi-õunamahl on absoluutselt v õ r r a t u. Paraku on ta nüüdseks otsas ka. Selguse mõttes mainiks ära ka selle, et ei, ma ei läinud siidri järele. Hoopis dushi alla ja magama läksin. Viimasel ajal on uni kogu aeg. Võibolla tuleb see sellest, et ma veedan väljas võimalikult palju aega? Ja värske õhk teeb oma töö? Ja toa aken on pääärani lahti kogu aeg, ja öösel irvakil (sest kuna mu aken on juurdeehitatud köögi peal, eks, mis tähendab seda, et aknast välja astudes olen katusel. Mis tähendab samamoodi kahjuks aga ka seda, et mõni kergelt ülemeelik pikanäpumees võib üle aia ronida, ennast plangu najal katusele upitada ning siis mulle öösel külla tulla) ja õhutussüsteem funksib superhästi. Et värske õhk 24 tundi. :)

Täna kella 12ks olin ma söönud hommikust, pesnud kaks masinatäit pesu, õlitanud juukseid, käinud maja taga pargis jooksmas (!), dushi all käinud ja vannitoa titan sanitizer'iga osaliselt üle käinud. 12 ja kella 4 vahele mahtus poeskäik Yamiga, poekäruga mööda tänavat kihutamine - Yami filmis seda ka, nii et kui ta selle oma arvutiss laeb ja mulle ka saadab, saate näha; söögitegemine ja söömine ning nüüd siis järjekordselt köögis tshillimine. Ma olen täna pagana toimekas olnud. Mõni ime, et uni kell 8 platsis on ja liiva silma loobib.

Igavuse Kunigriik

Noh. Kõigepealt keerasin ma oma lillkapsast kokku üsnagi maitsva praetud lillkapsa, esimest korda elus. Siis jäin arvuti taga köögis tshillima... Mingi aja pärast ühines minuga Yami, Bangladeshi kutt, kes pidi õppima, aga selle asemel istus niisama köögis. Ja lobises minuga. Üldises plaanis istume siiani köögis. Peale megapaksu kojutellimise kataloogi läbi lappamist, igasuguseid sohva-, aiamaja- ja dildo-ostuplaane oleme jõudnud selleni, et ta tõi oma õpikud kööki ja mina mõtlen siidri järele minna.
No vaatab seda asja.

Ja jällegi veidi appdeiti

Nii nii nii. Jamaikalaste tülist on juba üksjagu aega merre voolanud ja egas minagi siis käed rüpes istunud pole. Mingit erilist suurlinna ringimöllamise aktsiooni korraldanud ei ole, aga samas on päevad päikest täis olnud. Seda siis nii otseses kui kaudses mõttes. Klubisid-pubisid väisanud ei ole, inimhordidega ringi töllanud ja trehvitanud ka mitte. Selle eest olen ma vabad päevad veetnud õues. Jalutades ühest pargist teise, toitnud peopesast oravaid, juttu vestnud valgenahalise zimbabvelanna ja tema noore tütrega, põgenenud linnakärast oma vaiksesse Turnpike Lane'i häärberisse esimesel võimalusel mida iganes ma siis ka ette võtnud parajasti polnud. Ka Nellyga trehvasime teinepäev (näed, Safik, on ka minu saatus sinna jõudnud, kus enam ei ütle eestlaslikult 'ükspäev', vaid inglaslikult 'teinepäev'). Kohe veidi kummaline oli, sest noh, olgem ausad, minul kaob igasugune austus inimese vastu, kes alguses lubab suure suuga terve maailma täis ja pärast kui asi nagu tegemiseni jõuab, on tal kiire ja stressirohke aeg ja mida iganes. Sellegipoolest tegime paar pilti, ehk saan mõned neist omale ka kunagi.
Täna käisin ka Angelis Farmers Market'il. Pagan, kus andis seda alles otsida! Helistasin paanikas Tikrile, mida ma muideks teen alati, kui ma kuskil millegagi jännis olen, seekord oli tema antud juhtnööridest kõige tulemuseniviivam nõuanne - küsi inimestelt. Valisingi välja ühe vanemat sorti peenikeselt riides võsaproua*, kes mulle siis näpuga suuna ette näitas ', minu kena seelikut kiitis ning mind jumala õnnistuse saatel Talunike Turgu otsima saatis.

Peale pikka palavat keskmise kiirusega kõmpimist leidsin selle üles. Oh seda rõõmu. Ma olin umbes pool tosinat ringi Angeli metroopeatuse ümber teinud ning mõtlesin juba, et valeinf netis jne, aga noh, üles leitud ta sai, hunnik träni kokku ostetud samuti ning palavuse ja kotiraskuse all ägades koju roomatud kah. Saagiks kodukasvatatud õunad-pirnid, talukanade munad, õuna-rabarberi mahl (suur pudel), pott tilli. Ise olen rahul. =D Sain munamüüjalt itaallannalt veel teada pärimise peale, et tegelikult on ühe teise organisatsiooni korraldatud sama asi mulle veidi kodulähemal ka, nimelt Alexandra Palace'is. Nii et kui mul järgmine kord pühapäev vaba on, lähen seda otsima.

Aga see suur et Daisy ja Helena tulevad mulle 24-28 külla. Ajee.

*Erkini termin tumedanahalise rassi esindajate jaoks

Jesss!

Ja Morrisoni (minu kodulähedasse toidumarketisse) tulid briti roheline sibul ja tomatid müüki!

Akna all aia taga kisuvad jamaikalased tüli. Ja nii palju kui sellest kuulda on (sest tuul on tugev ja viib hääle vahepeal ära), mingi aafriklasest tüübi kallal. Ajee. Ega läbi okste midagi suurt näha ei ole, aga tundub, et päris kaklemiseks ei läinud. Ja kahtkümmet naela tahtsid saada. See tõsiasi on iseenesest üsna inetu, aga kummaline on jamaika inglist kellegi teise suust kuulda kui minu Jamaika, ja sellest actually aru saada. Aga samas nad irvitavad seal, nii et ega mina ka ei tea, võibolla nad niisama, ee, teevad nalja. ?

Fred on imelik

Jüssi Fred siis. Kaesin siin just Epu blogi ning ta raamatute kirjelduste juures sattusin peale Fred Jüssi lutikakirjeldusele. Ilmselgelt ei ole see meesterahvas nende käes vaevelnud, kui ta temaga sõbralikult juttu puhuda tahab ning teda esimesel võimalusel laiaks ei litsu. Paraku ei õnnestu mul Epu blogi avada, sest mingi database error on, aga jutu põhimõte seisnes selles, kuidas lutikas istus laual ja Fred mõtiskles, et mismoodi tema seal ikka istub ja kuhu tema vaatab ja toksis teda kohe natuke sulepea otsaga ja puha ja ikka tema istus seal ja vaatas läände. *Rolling eyes*. Jah, ma saan aru, et loodus, eks, aga verised villid ja suured kuplad ei ole just see osa loodusest, mida mina enda ümber tahan. Aga mõnel, näed, istub seltsimees suisa laua peal ja pole mingit probleemi!

Igatahes, Uuest korterist siis. Õigemini majast. Sihuke vana on, veits räsitud, minu toa aken on aeda, teisel korrusel. Aknast välja paremale ja vasakule vaadates on siin nii palju puid, et lindudega segamini peaks siin lausa Tarzan ringi turnima. Kuigi kummalisel kombel ei ole siin nii palju linnulaulu, kui teises kohas. Mingi park paistab ka puude vahelt, kus siis vahel mehed jalkat mängivad või hommikuti oma koerakest jalutatakse. Majal on neli magamistuba pluss elutuba, jagan elamist kolme noormehega - kaks inglast, üks Bangladeshist.
Toa tõstsin sada prossa ümber ja nüüd on hästi mõnus ja hubane. Asjad on ka kõik lahti pakitud. Omanikku ei ole veel näinud, kuna ta pidi hästi kaua tööl olema.
Maja on hubane, missest, et pole euro, vaid üsna vana. Aga köök on ikka košmaar küll. Enamus kappe on tühjad, asjad on lihtsalt kapi ääre peal, pliit UJUS rasvast. Ma ei tee nalja, täiesti vedela õli kihiga kaetud, mille sees siis hulpisid erinevad toituosad. Üritasime seda Yamiga (Bangladeshist pärit rikas poiss, keda kodus ümmardasid teenijad) veits puhastada, mõningaid asju kappi panna. Noh, ütleme nii, et siin tuleks ikka päris korralikult rügada, et kogu seda rasvakihti köögimööbli pealt maha saada. See on midagi sellist, mida sa enne ei märka, kui katsudes. Praegu mõtlen ma küll, et järgmine kord kui ma kolima pean, kolin ma Jamaika juurde, irw. Mitte, et ma plaaniks sinna kolida, eks, ärge tehke valesid järeldusi. Lihtsalt, kellegi teise s*tta ei viitsi lõpmatuseni koristada.
Nende jaoks olin mina esimene, kes tuba vaatama tuli, nemad minu jaoks umbes... miljonendad. Ma ausalt ei mäletagi, palju ma neid vaatamas käisin. Ikka üksjagu, ja alati ei.

Haa, pakkimine oli ka muidugi päris naljakas. Võtsin ette ju suure triikimismaratoni, pestud asjad kõigepealt ja pesemata siis valikuliselt. Kõige suurema kuumuse ja kõige tugevama auruprogrammi peal. Missioon oli 'Tapa!' (also known as 'Ja ubju tibjaa, bljatt!'), mitte 'Terehommikust, Eestimaa!'. Loodame parimat. Päike igatahes sirab tuppa nii, et raske on läpakaekraani näha.

Jamaikal on täna hästi oluline eksam, pöidlad pihku!