Leivasupi- ja trummibassipäev

Liisu ajas siin ükspäev oma leivasupijutuga hirmsa isu peale. Kuna mul täiesti juhuslikult oligi kapis pool leivapätsi viimasest tegemisest kuivama jäänud, läks see kenaste asja ette. Kokku sai seda suur potitäis, ära süüa ei jaksanud pea midagi. Mis ajast see nii rammus on?!? Ma ikka mäletan, et lapsepõlves sai seda ikka taldrikute kaupa näost sisse aetud, nüüd sai maitsmise ja saumikseri puhtaks limpsimisega kõht pilgeni täis. Majakaaslased punnitasid pisikest kausikest kolme peale, nii et seda nägu. Maitse olevat hea, aga liiga rammus. Piff arvas veel, et see võiks nacho'dega hea olla. (???) Ühesõnaga, ma olen nagu Jeesus - väikse kausiga toidan mitu meest.

Kausike teilegi? Ma lahkelt jagan. :D

Ja muidu on täna trummi ja bassi meeleolu. Ning selle meeleoluga kaasneb alati Aleks, oli tema ju see, kes seda muusikat mulle tutvustas. Jaa, mäletan kuskil laohoones peol käimist ning tol ajal ma ei saanud üldse aru, misasja nad kõik kargavad. :D Aga noh, selline see tantsustiil kord juba on. Igatahes, vahva on. Ühel päeval kohtan ma tema hinge uuesti, ilmselt küll kellegi teise kehas, loodan, et ikka ära tunnen. :)

Ning haiglas on pühapäeval viimane päev. Noh, selles osakonnas siis. Täielik müstika - kuhu see kuus nädalat kadunud on? Muidu olen vahepeal õppinud tilguteid kanüüliga ühendama ning lahti ühendama (jubeimelik on eesti keeles kirjutada asjadest, mida oled teises keeles õppinud) ning eile osalesin ametlikult ravimite jagamisel - drug round ? Kirjutasin aga oma allkirjakesi, mida siis registreeritud õde omakorda allkirjastas. Nahaaluseid süste olen teinud piisavalt palju - arvepidamine ei tundu enam oluline. Järgmiseks tuleb siis lihasesse käiv süst ära õppida. Haavasidumisi on veel mitmeid olnud, mulle kohe meeldib see osa. :P 

Igatahes, pühapäeva hommikul lähen oma aiamaalappi kaema ning hetkel kooks veidi... :)

Haiglakroonika - peaaegu pikali

Ehk lugu sellest, kuidas ma peaaegu ära minestasin.

Nimelt rabas mind üks medõde endaga kaasa, kui ühte värsket haava siduma läks. Ja millegipärast hakkas mul kohutavalt palav, pea hakkas ringi käima ja silme ette hakkasid imelikud mustrid tekkima. Ma siis panin käbe voodi juurest minema, jõin vett ja ei saanud üldse aru, mis toimub. Polnud üldse mingi eriline haav, veri mul südant pahaks ei aja ning ennegi juba haavu näinud ju. Nii ma siis tiksusingi voodi äärde ja äärest ära mitu korda, sest tahtsin ikka saagist matti saada, aga iga kord hakkas imelik. Pärast tuli aga selsamal patsiendil veel paar väiksemat haava siduda. Sellega juhtus nii, et tegin täitsa ise otsast peale kuni lõpuni- medõel oli vaja vahepeal ära käia ning usaldas mind omapead haava puhastama-siduma. Kusjuures siis ei hakanud paha. Müstika. 

Jaa, ning kanüüli väljavõtmisega ka probleeme ei ole. :) Väiksed asjad, aga kuskilt peab ju alustama. ;) 

Juhhei!

Mul oli tükk aega sisetunne, et selleks suveks saan ma oma aiamaalapi kätte. Ning just praegu saingi kõne, et ma olen nimekirjas esimene ning järgmisel laupäeval lähen oma maatükki kaema! :) Rõõm, rõõm, puhas rõõm. :)

Ja jälle üks nädal möödas

Ja teate, mis! Järgmine nädal on veebruari viimane nädal! :) See tähendab seda, et see on mu viimane kuuepäevane töönädal, juhhei! 

Kahju on aga sellest, et kirurgiaosakonna praktika läbi saab. See on sihuke mõnus koht, töötaks seal heameelega. Ehkki jah, vahel tahaks natuke rohkem äkšionit, hehee. Igatahes õppinud olen palju, see on peamine. 

Ja siis käis Liina vahepeal külas. Pilte mul praegu pole, kõik istuvad Liina fotokas, aga natuke ikka töllasime ringi ka, nii palju kui minu väsimusaste lubas. Näiteks käisime viimase nädala jooksul kolm korda kinos (Bollywoodi film Patiala House, kerge komöödia Just Go With It ning Disney 3D multikas Tangled. Igate vahvad kõik. :)). Käsime hiinakat söömas, Alexandra palee juures jalutamas ning kohalikus kaubamajas shoppamas. Väga tore oli. 

Ning täna hommikul olen koristanud ja pesu pesnud ning nüüd lebotan voodis, kudumistöö näpu vahel. Kõht on tühi, aga süüa teha ei viitsi....

Haiglakroonika - uus patsient

Tähendab, täna ei teinud ma midagi märkimisväärselt põnevat. Samas tabas mind esimest korda selline... hõre tunne. :D Nimelt tuli meil osakonda patsient selgroolüli mõraga kaela piirkonnas. Et tal oli see suur plastikjublakas ümber kaela, pea kahe neljakandilise karbilaadse asja vahel ning kogu kupatus oli omakorda voodi külge teibitud, et pea ei liiguks. Ei tasu karta, et me patsiente ahistame ja voodi külge teibime, varsti võeti need ära. :) Aga kõhe tunne oli küll. Üks vale liigutus ja see inimene võib eluks ajaks halvatuks jääda. Oma ortopeedia patsientidega olen ma harjunud, tean, kus valu on, kui palju nad liigutada saavad, jne, aga jah, see oli sihuke.... Kõhedust tekitav, ikkagi esimest korda sellist vigastust ihusilmaga näha. Loo moraal - ärge kukkuge trepist alla. :) 

Ja on täiesti hämmastav, kui ebaviisakad ja ebameeldivad võivad mõned inimesed olla... Umbes nagu oleks haiglapersonal süüdi selles, et nendega midagi juhtus. Aga ikka hakkab ju parem, kui nende peale karjuda, neid kõiges süüdistada ja tagatipuks lubada neid kohtusse kaevata... 

Väsimuse aste - I CAN'T DO THIS. Muig, ausõna. Mul on pidevalt ja kogu aeg tunne, et ma olen seekord liiga suure tüki omale ahnitsenud... Ma olen nii väsinud kogu aeg, keskendumisvõime on minimaalne, olen kaalus mõnusalt juurde võtnud, sest söön kogu aeg shokolaadi ja trennitegemiseks olen liiga väsinud. Ja mul ei ole häbi tunnistada, et väga tihti tahaks lihtsalt maha istuda ja umbes kolm tundi järjest nutta löristada. Pingemaandamise mõttes või nii. :D Aga ei, ma saan hakkama ning tegelikult olen ma väga õnnelik, et õpin asja, kus ma ennast omal kohal tunnen olevat. 

Haiglakroonika - jälle sammuke edasi

Einoh, asi hakkab juba täitsa ilmet võtma. Täna eemaldasin (Esimest Korda) patsiendil põlveopi haavast klambreid. Igavene posu oli neid, täiesti tavalised klambrid noh, nagu klambripüssiga lastud. Käed värisesid lõpu poole veits, aga hakkama sain ja jube uhke olin enda üle. :P Üldse olin kohe ülejäänud päeva rõõmust sogane, muig. Noh, et mulle kui nii värskele tudengile ikkagi selline võimalus anti ja et ikkagi usaldati kellegi haava sisse sorkima. Emale mainisin, too pidi telefoni otsas ära minestama ning kinnitas mulle eriti pingsalt, et ta ei taha sellest mitte midagi kuulda. :D 

Väsimuse aste on TIGE MÕRD. Toidupoes käies rääkisin omaette kogu aeg, sest kõik käisid mulle eeskooberdamisega närvidele. Saatsin neid igasugustesse soojadesse kohtadesse, žestikuleerisin kätega, et nad end kiiremini liigutaks jne. Koju jõudes mõtlesin aint, kuidas ma majakaaslastel näo täis sõiman. :D Mida ma muidugi ei teinud, saatsin hoopis haldajale igate kena smsi, et ta inimestele meelde tuletaks, et enda järelt oleks kena ära koristada.

Noh jah, homne veel ning siis on Vaba Laupäev. Liina on hetkel teel Londoni poole, homme õhtul saab temaga ehk kuskil siin lähistel veel kakaodki juua. :)

Haiglakroonika - esimene teine ja uus esimene

Tegin eile teise süsti. Oli palju hirmsam kui esimene. :D Kõrvad läksid punaseks ja puha. 

Ning siis aitasin eile veel haavasidumisega. :) Tähendab, otseselt siduda polnud seal midagi, aga ma ei suutnud midagi asjalikumat wound dressing vasteks välja mõelda. Väga põnev oli. Ei läinud kõrvad punaseks. 

Äärmiselt häbiväärse asjaoluna nendin, et mul hakkab Dr Pepper'i sõltuvus tekkima. Noh, teate küll, see cocalaadne jook. Ainult et palju magusam ja nagu kaneeliga. :P Ja pealekauba meenutab see mulle alati Murakat, sest kui me veel koos samas kaubanduskeskuses töötasime, siis talle see ilgelt meeldis ning tema käest ma seda esimest korda ka proovisin. :P Suisa patt, ma ütlen, täielikult vastuolus minu maailmavaatega. Aga ma panen selle pideva pinge ja väsimuse arvele. :P

Ning jälle ära haiglasse...

Esimene vaba päev

Esimene vaba päev selle kuu neljast hakkab õhtusse jõudma. Nagu arvata võis, polegi midagi eriti teinud. Hommikul käisin veits poodides ning ostsin omale sussid ja muud sodi ning söögitegemise asemel sõin hoopis türklaste shish-kana salatiga. Siis olen veel kudunud ning üle hulga aja suuremas koguses Simpsoneid ära vaadanud. Homme siis hooldekodusse 12h vahetusse ning esmaspäevast reedeni jälle haiglas. 

Haiglas on muidu vahva. No nii vahva, kui selline asi olla saab. Ainuke asi, mida on tõeliselt raske taluda, on abitus. See, kui keegi valudes oigab ja täitsa sogane on ning valuvaigistid ei aita. Nägin üht pea seitsmekümnest meesterahvast valju häälega n u t m a s ning mitte ükski valuvaigisti ei aidanud, isegi morfiin mitte. Sellisel juhul ei oska endaga mitte midagi peale hakata. 

Aga kolm nädalat on juba möödas, täitsa lõpp. Alles ma läksin esimesele päevale ning nüüd algab juba neljas nädal... 

Tänasesse õhtusse tuleb veel kitlite triikimine mahutada, aga üldse ei viitsi.... Täiskasvanud tudengi igav elu. :D 

Bakterite levik versus öko - tervishoiutöötajad aidake!

Nüüd, kui ma aktiivselt viis päeva nädalas haiglas olen ning ühe päeva hooldekodus, tekib mul paratamatult küsimus, mis minu jaoks suhteliselt oluline on. 

Mul on kolm vormikitlit (hooldekodus on tuunika), mida tuleb ideaalis pesta peale igat kandmist. Reaalsuses tuleb mul aga kanda sama kitlit 2 päeva järjest, kuna see ei kuiva ühe ööga ära ning lisaks tuleb neid veel triikida ka. Vormiriideid tuleks pesta muust pesust eraldi, aga 3 kitlit ei täida masinat ning minu masinal ei ole mingit lühendatud programmi. Viimane kord proovisin eco-programmi poolele masinatäiele ning see võttis 2,5h. Tavapesu võtab umbes tunni. Mida kõrgem temperatuur, seda kauem pesu aega võtab. Ideaalis tahaks kitleid pesta 60 kraadiga, aga praktiliselt tühja masinat 60 kraadise pesuga 2 tundi jooksutada on minu meelest lubamatu vee- ning elektrikulu. Ons kellelgi mingeid häid mõtteid?

PS. Minu Esimeste Kroonika on sassis, ei jõua järge pidada enam :P

PPS. Tegin hommikul seemnesegu-datli-rukkileiba - niiiiiiiii hea. :) 

Aga nüüd haiglasse.