Jah, vot selline msni nimi oli sul tükk aega, ma mäletan küll.
Hommikul silmi avades vasardas peas ainult üks mõte - Seedri juurde. Ja küll ma üritasin end veenda, et mul on tund ette valmistamata, juuksed pesemata, sealkäimine võtab hirmsa aja ja mul on kella 3ks vaja stuudios olla. Aga enestunne hakkas nii ahistama, kui mõtlesin, et ma ei lähe. ja nii otsustasingi paugupealt, et jumalast savi, lähen, ma pean minema, ei saa muudmoodi ja hüppasin öösärgist saabastesse. Tee peal helistasin Evelyle, et kas ta tahab tulla, ilma oma musita. Ja niimood me kõndisime siis seal pargis kahekeisi, käest kinni, taevas pilvine, õhk nii külm ja niiske, tuul undamas, ja puud nii karjuvkollased ja selline niiske maa ja kukkunud lehtede lõhn, ja mõtted ja uskumatus meiega. Ja mida edasi me läksime, seda raskemaks mu süda läks. Nii raske oli olla, et füüsiliselt oli hingata raske. Aga Ta oli meiega, Aleks oli meiega. Täiesti kindlalt, nii selgelt oli tunda ja need väiksed asjad, mis juhtusid, Iiris, need hoia meeles, siis tead alati, et Ta oli sinuga sel hetkel.
Seedri juurde jõudes istusin tüveauku. ja Evely teisele poole puud oksa peale. Ja siis ma rääkisin Temaga. Et ma ei ole pahane Ta peale, et nii läks, ja et Ta ei oleks kurb. Sest Ta on kurb, nii kurb ise, et Ta teistele nii palju valu põhjustab. Ütlesin talle, et Ta peab edasi minema, et Ta mingu rahus. Et südames elab Ta mul ikka edasi, oma õpetustes ja nõuannetes, mis minu elu mõjutanud on. Ma rääkisin Temaga pikalt, ja ma tean, et Ta kuulis. Mu südamest kadus äng, alles jäi ainult suur kurbus.
Ma ei ole täna peaaegu üldse nutnud, vaid klomp kurgus ringi käinud ja siinseal natuke pisardanud. Ma lihtsalt ei suuda nutta. Sest valu on nii suur ja nii teistsugune. Nii tajutav, et see nutmine ei aita mitte kõigevähematki.
Oh, Aleks. Ma tean,et see pidi nii minema, aga miks see pidi minema nii, et üksikema ainuke laps ära võetakse?
Ma kõnnin tänaval või vaatan bussis inimesi ja mõtlen, eriti just endast vanemaid piieldes - kui palju surma nemad oma elus näinud on?
Mu süda on nii kurb ja pisaraid ei ole ole.
Käisin just paar tundi tagasi stuudios Hen Party, ehk eestikeeli siis tüdrukute õhtu, piigadele tundi andmas. Seda sorti tüdrukute õhtu, mida peavad pruut ja tema sõbrannad enne pulma. Ja enne seda saatis juhataja mulle just meili, et tund peab olema FUN. Ja kuidas sa siis annad lõbusat tundi, kui sa ainukese asjana tahad ennast voodis kerasse tõmmata ja omaette olla? Terve tunni naeratasin meeleheitlikult. Kui sa hakkad abielluma, ei taha sa kuulda sellest, et keegi on kuskil ära surnud. Sa ei taha,et su õpetaja tuleb tundi mornina - sa maksad selle eest, et sul oleks lõbus! Sa võid seda mõni teine päev kuulda, et matus tuleb kinnise kirstuga, eks. Ja nii ma siis naeratasin ja olin nii lõbus nii lõbus. Ja viskasin nalja ja kiitsin tüdrukuid. Ja tunni lõppedes jalutasin mööda stuudio teisest saalist ja seal mängis mingi aeglane laul ja siis see kohutav välise ja sisemise tunde vastuolulisus lõi üle pea kokku ja oli tunne, et siiasamma vajun põrandale maha ja kuskile ei liigu enam. Ja jälle seesama - mitte siin, mitte praegu. Ja kui välimine sai sisemisega kokku, saabus ka rahulikum enesetunne. Nagu pidu katku ajal. Naeratamine leina ajal nõuab seitse korda rohkem energiat.
Ja normaalne ongi olla voodis omaette. Siis ei ole sellist hullu pingutust ja masendust. Sest väljas käies, viib iga asi mõtted surmale. Näed last ja mõtled, näed, Aleks ei saa kunagi isa olla, ehkki ta niiväga oleks selle ära teeninud. Kuuled mööduvast autost mussi ja mõtled, näed, Aleksile meeldis ka kõva muusika. Näed mingit paarikest ja mõtled, mismoodi Aleksi neiu ennast tunneb?
Saate aru?
Võibolla tundub see imelik, et nüüd korraga selline Aleks siin ja Aleks seal. Aga kui mitu korda olete teie mõelnud mõnest sõbrast peale pidu või kohvitamist lahkudes, et see on viimane kord, kui te teda näete? Mõned korrad ehk möödaminnes. Ja see tundub loomulik, et ta on sinu elu osa. Ja iga oma elu osa sa ei kirjelda iga päev, paraku ei h i n d a iga päev, sest see on sul olemas. Aga võibolla ka hindad, aga ei arvesta võimalusega, et seda ükspäev ei ole. Või samas... Ma ei muudaks mitte midagi. Järelikult ei ole midagi kahetseda. On ainult kurb olla. Ja ongi. Kurb. Nii otsatult kurb. Valus. Paha. Pisut ebaõiglane tunne on ka.
Jah, eks ta ole, isegi siis kui hindad midagi, on ju valus ja paha, kui ära võetakse.
