Seikadest

Ma olen enne maininud, et meil on kursusel paar moslemineiut-naist. Nendest kõige vanem, viie lapse ema, rääkis meile lõunalauas oma abiellumise loo. 

Esimest korda kohtus ta oma abikaasaga kuu aega pärast laulatust. Jajah, p ä r a s t. :) Ühesõnaga, pere teatas õhel päeval neiule, et nad valisid talle mehe välja. Kuigi ta ütles, et ta võis ka 'ei' öelda, et perekond ei oleks teda sundinud, tunnistas ta naerusuil, et selline paras surve on ikkagi olemas - ei taha ju oma perekonnale pettumust valmistada. Nii ta siis ütles 'jah'. Eks nad siis telefonitsi suhtlesid ning laulatus toimus nii, et neiu ise oli Somaalias, mees oli Hollandis, laulatus toimus Saudiaraabias. Meest esindas tema vend, naist esindas keegi tema sugulastest. :D Kohtusid alles siis, kui mees Saudisse sõitis, et naine üle kaeda - tea, kas ikka kõlbab väljamaale viia. ;) Selle kõige juures ei ole ta üldse kibestunud, vähemalt välja küll ei paista, vaid hoopis rahulik ja rõõmsameelne. Ning müts maha, et meiesugustele ärahellitatud jõnglastele seda üldse rääkida julges. :P Ärahellitatud siis selles mõttes, et saame ise oma valikuid teha... 

Unustasin seda veel kirjutada, et mingi päev haiglas loengus olles nägin jälle noid kahte hiinlast oma veretilgutitega õues suitsetamas, kellest ma mingi aeg tagasi kirjutasin. Jube pull, nad vist käivad seal pidevalt.  :D

Ning vaatasin täna ära 1964-nda aasta Mary Poppins'i. Ah, milline film! Vat seal näed tõelist näitlejameisterlikkust... Vahva lugu, hea teostus, õpetlik pealekauba, sihuke feel-good film. :)

Läheks teeks veel tassi glögi... Sihuke voodisvedelemise päev on ju.... :)

Käidud

Kodumaa väisamine seekord siis jälle selja taga. Oli tore, oli lumine, oli külm. Peamiselt külm. Õues siis, toas kamina ees oli vägagi soe. Turistitunne oli ka - nõnnapalju lund tundus kohe ebaloomulik, olgugi, et ilus. :) 

Lund igatahes jagus. Sain kah rookida, kuigi paari tunni pärast sellest enam jälgegi polnud. 

Aga muidu nägi Pärnu kesklinn välja kui muinasjutumaa :)

Läbi lume sahiseva sumpasin Tikrile külla, toimetasin ökosaadetise kohale ning kaesin pisikest Karli.

Siinkohal ei saa kiitlemata jätta: minu idee, ema teostus. Värvid on muidu hästi erksad, lambivalguses jäid sihukesed tuhmid. 

Ning viimased pildid pühendusega Sinitihasele, kelle kaudu tema õde minu emale sallimustri saatis, mille peale ema kohe 3 salli kudus. :) Telefoniga jäi pilt udune...

Kõik sama mustriga, ihhihiii... Igatahes aitäh!

Aga nüüdseks juba 2 päeva töölgi käidud, täna hingetõmbepaus, siis veel 2 päeva tööl, siis 2 vaba ning siis läheb kool lahti. Varsti on kohe üks koolitöö vaja esitada ning selle tegemine alles ootab... Ning vähem kui kolme nädala pärast lähen haiglasse praktikale. Oi-oi, nii põnev. :)

Jõulud versus pööripäev

Leidsin ühe kohutavalt hea blogisissekande, mis tegelikult kirjandusliku taseme poolest oleks justkui mingist asjalikust kirjandusväljaandest pärit (no ma ei ole enam Eesti ajakirjade/lehtedega kursis, eks). Tahtsin selle siia kopeerida, et kõik lugeda saaksid, aga kuna peale mõningast ringituhlamist mitte mingit kontakteerumisvõimalust ei leidnud (isegi kommentaare ei saanud jätta), et luba küsida, panen siia lihtsalt lingi. Jõuludest traditsionalisti pilgu läbi. Räägib seal talvisest pööripäevast, maailmarahvastest ning jõulude jaburusest. On näha, et inimene on tõepoolest teinud taustauuringut, mitte ei lahmi niisama. Ehk siis tõsiselt hea lugemine, soovitan. 

PS. Hetkel on ilm sajuvaba, pöidlad pihku, et see nii ka jääks.

Kaos

Ehk siis let it snow, let it snow, let it snow... Viimased 4 tundi matkasin vahelduva eduga õues ringi. Käisin ära töö juures ja sain Evelyga kokku. Lund muudkui sadas ja sadas ja sadas. Majade ees kalpsasid poolpaljad elanikud (igas suuruses) õnnelikult ringi ja ehitasid lumememmesid. Tähendab, mida teavad nemad lumememmede ehitamisest? Pigem oli tegu lumeküngaste/käkkide/kuhjadega. Ühel kolmnurksel memmel oli isegi tagurpidi plekk-kauss peas. :) 

Ja türklaste kebabiputka ees raputas õbluke türgi noormees pisikesest soolatopsist soola poe ukse ette. :) 

Autodest ei maksa eriti rääkidagi. Liiklus toimus teosammul. Mina ei tea füüsikast midagi, aga silma järgi vaadates olid kõige suuremas hädas esisilla veoga autod. Need ei läinud ü l d s e edasi. Isegi mitte juhul, kui 3 ülikonnas tüüpi autot lükata üritasid. 

Ma tahaks siinkohal ära märkida, et ma ei mõista inimesi üldse hukka. Jah, meie Eestis oleme suurema lumega harjunud ning ei minesta karjakaupa ära, aga siin on lood ju teisiti. Valitsuse tasandil on jah veider, et midagi ette ei võeta, aga lihtinimesed ei saa sinna suurt parata. Teedel polnud ei liiva, soola ega peenkruusa. Autodel ei ole talvekumme. Teed on kitsad, sõitjad kogenematud. Mina, eestlane, ei oskaks ka sellistes oludes sõita. Me ei sünni jäärajasõiduoskustega. :D

Samuti ei saa viriseda, et lennujaamad kinni on. Tähendab, saab, eks, aga kas sa pigem ootad paar päeva või oled parema meelega lennuõnnetuses? Minu enda kojulend homme pärastlõunal on suure küsimärgi all,  sest praegu on nii mõnigi lennujaam suletud.

Aga aknast välja vaadata on ilus. Kindaid, mütsi, mantlit ja saapaid kuivama pannes tekkis korralik kodutunne, muig.

Paari sõnaga

Enne, kui uuesti hullumajaks lahti läheb, räägiks paari sõnaga möödunud nädalast ka. 

Ühesõnaga, suure kooliskäimise ja rohke töörügamise vahepeale tuli Liisu külla. :) Paraku pidi ta enamuse ajast ennast ise lõbustama, sest minul oli pidevalt vaja kuskil mujal olla. Õnneks ta eriti ei pahandanud. :P Nädalavahetuse aga vahetasin omal vabaks ning see kulus puhta peolkäimise peale ära. Pralle oli päris vahva, kahes klubis käisime (sest üks pandi kell 3 kinni ja ega meie seltskonnal polnud tahtmist nii vara veel koju minna) ja magama läksime hommikul 6.30. Kinos käisime ka kaks korda, soovitan soojalt filmi nimega "Miral", midagi PÖFFilaadset ma pakuks, kuigi siin oli tavakinos. Treiler siin: 

Shopata sai ka muidu. Ja naeruhüsteeriasse sattudes majakaaslased ära ehmatada. Kohe nii ära ehmatada, et üritati vägisi tuppa trügida ning stripp-pokkerit mängima hakata. Mille peale meil muidugi veel naljakam oli....

Aga jah, kirjutamise isu ei ole ikka veel tagasi. Nädalavahetuse olen tööl, järgmine nädal 3 koolipäeva, siis Kaidi külla ning siis nädalaks Eestisse. :) Verivorsti sööma muidugi. 

Naljakas on muideks see, et pool mu kohvrit on teiste inimeste nänni täis. Ma ei tea, kuhu ma oma asjad panen. Tegin eile proovipakkimist ja oma asjad ei mahtunud kuskile ära. Või tuleb siis teiste asjad maha jätta. :P 

Igatahes, magama sättima.

Naljakas

Viimasel ajal on juhe nii koos olnud, et üldse ei taha kirjutada. Tegelikult ei tahaks üldse midagi teha, peale teki all lesimise ja lakkevahtimise, aga jah... Enne jõule seda luksust ei ole. 

Igatahes, täna tööl olles jäime lõunapausi ajal indialasest töökaaslasega juttu puhuma. Toiduteemadel. Kui ta meil paar kuud tagasi alustas, ei tellinud ta kunagi köögist lõunat, kuigi meil saab £1 eest süüa seda, mida tahad. Ma mõtlesin tol ajal, et ta vaeseke on nii puruvaene, et ei jaksa süüa osta. Täna  tuli siis välja, et asi on selles, et ta siiani ei orienteeru Euroopa toitudes! Nii naljakas mu meelest. Ühesõnaga, ta ei julgenud midagi tellida, sest ta ei teadnud, mis need nimed menüüs tähendavad. Asjad, mis meile tunduvad nii iseenesestmõistetavad, olid tema japks täielik müstika. Tunnistas teine veel üles, et päris mitmel korral oli pärast lõunat tal kiiremas korras vetsu asja. ;) Noh, eks ta siis nendest marmiidil olevadest ülejääkidest siis ikka proovis. 

Täna ütles mulle 94 aastane vanadaam niimoodi: kui ma vanemaks saan, siis ma lähen hobusega ratsutama!

Mitte millestki

Kuivõrd ma vahepeal mitte millegi erilisega tegelenud ei ole, pole olnud põhjust ka blogi kirjutada. Suur kooliskäimine ja natuke vähem-suur töötegemine käib, vahepealsete õppmispausidega. Ahjaa, teisipäeva õhtul tuli Yuyu külla ja siis me tegime süüa. See on minu viimase aja suurim sotsiaalne sündmus. :D Tore oli iseenesest. :) Ja nagu mu ema alati ütleb - söömine on ainuke tegevus, mis toidab. :D Nii et asja ette. 

Kõrvaltoa tüdruk noormees on madalat profiili hoidnud ja minu meelest nüüd oma paarinädalasele puhkusele läinud. Kui veel kodus oli, siis hoidis oma toa ust kinni, ei tulnud mulle ukse peale koputama, et juttu ajada, ei üritanud köögis naha vahele pugeda ega jutukest veeretada. Kaks korda teretasime ja kõik. Meeldiv, pean nentima. 

Neljapäeval käisin seedri juures. Kuna juhe on kogu sellest sebimisest koos, siis läksin esimese nullkraadise ilmaga üksinda metsavahele. :D Aga ma olin kenaste ettevalmistunud ja külm mul ei hakanud. Ja mõnus oli omaette ringi tatsata. 

Üleüldse on omaette mõnus olla. Ma eelistan oma seltskonda tuttavate-sõprade seltskonnale. Maailm on hukas, eh. :P

Eile olin muideks korralik Eesti Naine. Tegin nimelt keedukartulit-porgandit, magushaput kapsast (minu esimene kord), vorstikastet ja puhast rukkileiba. :D Täielik tegija, muig. 

Noh, ja nüüd lähengi oma ülejääke sisse vohmima. :)

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea

Reede õhtu. Istun voodis ja olen viimased 2,5h õppinud. Täna oli muidu koolipäev ka. Ja tunne on küll selline, et mida rohkem ma õpin, seda vähem ma tean. Selleks, et ühest lausest korralikult aru saada, läheb meeletu aeg, et kõikide sõnade korralikest tähendustest aru saada. No näiteks selleks, et mõista, mismoodi vereringe töötab, pead teadma terve ka südame anatoomiat, kõikide lihaskihtide ja kodade ja klappide kaupa, pluss kuidas kopsud töötavad detailideni välja, ja muidugi veresoonte ehitus jms. 

Mulle hirmsasti meeldib, ehkki juhe on koos. Töötan terve nädalavahetuse, järgmine nädal on hullumaja. 2,5 koolitööd vaja ära teha, koolis ja tööl käia, grupiga kokku saada ja arsti juurde minna ja muid asju ka veel.

Üritan vastu pidada.

Prints valgel hobusel ja korrusetäis draamat

Ehk siis nagu kõigejubeägedam, et on olemas inimesi, kes sinu kaotatud märkmiku nimel läbi jalkafännidest kubiseva Londoni kooli raamatukokku kihutavad, turvadega peale sulgemist sisselaskmist kauplevad ja siis täiesti kangelaslikult su märkmiku kuskilt arvuti kõrvalt leiavad ning selle sulle keset ööd koju kätte toimetavad.  :) Taevas olgu tänatud!

Draama osas aga niipalju, et kuna mul on juba pikemat aega vaat sellesama libeselliga igasuguseid ebamugavaid juhtumeid olnud ning lõpuks tekkis mul lihtsalt tunne, et ta noribki meelega mu kallal, siis seesama märkmikupäästja tuli ja koputas naabripoisi uksele. Naabripoisist sai naabritüdruk mõnest Hollywoodi filmist... Hakkas teine rahuliku jutu peale sihukest draamat tegema, hüüdma lauseid nagu 'miks sa mulle niimoodi teed?!' ja 'kas sa tuled mind röövima?!' ning üldises plaanis käituma nagu väga viril neiu. Teate, mina ei ole oma elus sihukest argpüksist meesterahvast veel kohanud. Oleks, et siis mingi hullem sõimlemine ja ähvardamine.... Rahulik konkreetne jutt, et norimise ära lõpetaks. Mul muidugi käed värisesid pärast, kuigi ma midagi peale kuulamise ei teinud. 

Fakt on nüüd muidugi see, et majas on mingi aeg kindlasti pinged, sest ma kuulsin läbi seina, mismoodi ta sedasama lugu läbi skaibi oma teisele poolele edasi andis... Jutu sisuks oli see, et teda ähvardati nüüd koduukse taga oodata jms... Mis tähendab seda, et ta läheb seda kõikidele majakaaslastele rääkima ning tema versioon sellest on ju selline, et võimas Koljat seisis kuulipildujaga ukse taga... Nojah, minu puutumatus on nüüd ilmselt pikemaks ajaks tagatud. Oh jeerum, jagatud elamispinnal igav ei hakka!

Peata kana

Kaotasin oma märkmiku ära.

Õudus.

Kõik, kes on oma märkmikust sõltuvuses, teavad, kui JUBE see tunne on. Ahastamapanev. Maailmalõpp. Nutt ja hala. Kaos. 

Ma ei tea, mida teha. On õrn lootus, et see jäi kooli raamatukokku, aga enne homset keskpäeva ei saa ma sinna helistada ka mitte.... :( 

Masendav

Kell on 15.00. Ma tõmbasin kardinad ette ja panin tuled põlema. 

Sel aastal mõjub see pimedus mulle kuidagi eriti intensiivselt, tavaliselt on mul suhteliselt ükskõik...

Google - piits või präänik?

Eile õhtul oli meil majakaaslastega arutlus teemal, mis maale mingid veebilehed kuuluvad. Noh, et Youtube on Ameerika oma jne. Meie prantsuse filmimees teadis öelda, et Google on maailma külastatavaim, suurim ja kasutatavaim veebileht. Ja see kuulub Ameerikale. Mõelda vaid, kui palju võimu on Ameerikal terve maailmarahva üle... Arendasime teemat, et kuidas Google võib võimu kuritarvitada ning kui lihtne on igasugust ajupesu teha.

Naljakas küll, ma täheldasin seda juba enne, aga ei osanud sellele mingit tähendust anda. Kui guugeldada midagigi islami või moslemitega seoses, tuleb välja peamiselt negatiivne. Pildiotsing on veel õudsam. Toksisin sisse happy muslim ja ikkagi lõpetasin kuskilt islamivastastel lehekülgedel või vahtisin maharaiutud päid... Täiesti masendav.

See viib mind ringiga tagasi mõtteni, et Ameerika on Google'i boss ja Ameerikale ei meeldi moslemid... Google'it on ka rassismis süüdistatud, nii et.... Pead ma anda ei saa, aga selline mõte hiilis tahestahtmata pähe...

Mahekaupmehest

Tellisin omale järjekordse mahekasti. Eelmine kord olime kahekesi kodus (mina ja alt-neiu), kuid kumbki koputamist ei kuulnud ja sain paki hiljem ukse tagant kätte. Täna olin aga spetsiaalselt allkorrusel köögis, küpsetasin leiba ja lõpetasin eelmise kasti viimast varu - pudelkõrvitsat. Ja mis ma kuulen? Postkasti topitakse lendleheke ning läbi klaasiosa näen kedagi rohelises jopes minema tõttavat. Ruttasin käbe välisukse juurde, vaatasin, et Riverfordi arve ja tegin ukse lahti. Mees, kes oli juba mitu head sammu jõudnud eemale astuda, tuli siis tagasi ja väitis, et ta on siia ennegi toonud ja mitte kunagi ei ole kedagi kodus. 

Mitte kunagi? Pidagem silmas, et ma olen enne tänast kasti veel 2 kasti tellinud. Üks neist oli juunikuus ja siis ma olin küll kodus. Ning teine siis paar nädalat tagasi ja ma ei tea, miks meist kumbki tookord koputust ei kuulnud. Aga imelik ikka küll - ma saan aru, et kiire on, aga kui sa isegi ei koputa, kuidas sa siis tead, et mitte kedagi kodus ei ole?!

Sisu oli aga mõnus... Mahedad kaerahelbed, õunad, või, piim, munad, tomatid ja porgandid. Piim, muideks, on homogeniseerimata ja maitseb väga hea! Ehkki semi-skimmed asemel võtan ma järgmine kord whole'i. Igatahes on parema maitsega kui mahe poepiim.

Raskest nädalavahetusest

Kindlasti mõni nüüd mõtles, et siinkohal tuleb juttu suuremat sorti pralletamisest ja peenikesest pidupidamisest. No vot ei tule. Hoopis suur töötegemine käis. Ja kooliskäimine. Asja tegi raskeks aga minu tööga paratamatult kaasaskäiv nähtus - surm. 

Ühesõnaga, hiljuti suri meil üks vanadaam, kes oli juba mõnda aega elulõpuhoolduses (tähendab, arstide poolt kindlaks tehtud, et enam ei anna midagi teha ja pole mõtet torkida-surkida ja nii siis jääb inimene enamasti voodiravile, kus teda keeratakse ja pööratakse ja toidetakse jne, sest enamasti selles ametlikus surma ootamise faasis ei olda enam võimeline ise midagi tegema). Ning ma pean tunnistama, et ma ei tundnud pea mitte kui midagi. Kui üldse, siis kergendust, sest ta oli juba väga inetus faasis... Selles suhtes siis kergendust, et talle endale oli parem edasi liikuda. See nädalavahetus sain aga sõita sireenidega kiirabiautos (muideks, autos sees istudes ei kostu sireen üldse valjusti), kui üht meie kõige tervemat residenti haiglasse eskortisin. Ning juhtus nii, et haiglas olles reageeris ta mingile ravimile halvasti ja suri. Ning see surm tekitas minus hoopis teistsuguseid tundeid. Ma olin kurb ja häiritud ning nutsin kohe hoolega. Ja mis vahe oli siis sellel surmal tolle eelmise surmaga? Sest viimasel juhul ootas resident kojuminemist. Ta oli üks neist vähestest juhtumitest, kus seisund paranes hooldekodusse tulemisega ning ta pidi kuu-kahe pärast meie juurest lahkuma ja omaette elama minema. Tema puhul oli väga raske aru saada, et ta dementne oli, ehkki kohe, kui me selle ära unustasime, keeras ta meile paraja käki... 

Ühesõnaga, palju raskem on taluda surma siis, kui inimene on enamvähem terve, tal on omad lootused-ootused ning tuleviku suhtes plaanid. Haiglas olles ütles ta midagi väga ebatavalist. Ta oli väga nõudlik inimene ja häid sõnu tal eriti teiste jaoks ei jagunud (ta ei sõimanud kedagi ega polnud ka mingi eriline torssis tüüp, lihtsalt üheksa sealtöötatud kuu jooksul ei kuulnud mina kordagi ta suust midagi tunnustavat) ning kui ta seal erakorralise meditsiini osakonnas voodis lebas, sada inimest ümber, hakkas kohalik medõde minuga juttu rääkima ning küsis, et kas ma olen tema isiklik hooldaja või kas ma töötan seal hooldekodus. Ma siis vastasin, et ma töötan selles hooldekodus ja siis see resident näitas näpuga minu peale ja ütles "She is very good". Ma pean mainime seda, et tema olukord oli selline, kus ta ei suutnud absoluutselt mitte mingeid sõnu moodustada ning siis korraga selged sõnad...

Haiglast tagasi tulles läksin tema tuppa ja tegin voodi ära. Naljakas, surm on nii ootamatu. Kõik asjad, mis ta toas olid, viitasid justkui elu jätkumisele. Töötav külmik, poolik mahlaklaas, raamatud ümber voodi laiali, ülestegemata voodi. Ma veel mõtlesin, et ta koju jõudes kindlasti kommenteerib, et ma ei ole ta voodit korralikult üles teinud.  Ühesõnaga...

Armas oli muidugi see, et teised hooldajad olid hästi toeks, kallistasid ja rääkisid oma kogemustest.

Sellise tõsise sissejuhatuse peale tundub suisa imelik midagi muud kirjutada. Kokkuvõtvalt olen ma viiest järjestikusest päevast meeletult väsinud. Üleväsimus on selline, et mul läks eile õhtul 2 tundi aega, enne kui magama jäin. 

Täna paistab aga päike. Üks asi, mida ma inglise kliima juures armastan on see, et ma lähen 10nda novembri hommikul aeda ja söön ära suure kamalutäie värskeid vaarikaid. Fenomenaalne.

PS. Kohtusin ühe teise osakonna uue juhatajaga ning kuna ma pool päeva ka tema juures töötasin, ütles ta, et ma olen tema arvates hästi hea hooldaja. Mitte, et ma ennast siin häbitult kiita ja reklaamida plaaniks, aga point oli selles, et ta ütles, et ta on ennegi eestlastega töötanud ning et tal on eestlastest hooldajatega väga head kogemused! Nii et aitäh kõigile hooldajatele, kes meie riigi lippu kõrgel hoiavad! :) 

Parim pala - ökoräpp :D

You have a right to remain - alive.

Mõtteid dementsuse, surma ja inimõiguste üle.

Sellest tuleb üks pikk ja segane postitus, hommikukohvi kõrvale ei soovitaks. 

Olen palju mõelnud sellest, kui palju meil selles tänapäeva kõike lubavas ühiskonnas tegelikult õigusi on. Ilusad suured sõnad on, meil on õigus sellele, teisele ja kolmandale. Aga miks on siis nii, et kui olukord jõuab kõige intiimsema ja isiklikuma otsuseni siin maailmas - kas elada või surra - siis on mingitel ebamäärastel valitsusorganitel selle otsustamise õigus ja mitte meil endil? 

Võibolla olen ma liiga kaua hooldekodus töötanud, võibolla on see olukord liiga hinge pugenud, aga võibolla on lihtsalt ühiskonna mehhanismide peale mõtlema pannud. 

Vaatasin just filmi My Sister's Keeper ja see oli ka üks hea näide. Kes seda näinud ei ole, siis lugu on sellest, kuidas leukeemiat põdevale tütrele tehakse mediitsiini kaasabil ideaalne doonor-õde, kuni too saab piisavalt vanaks, et pideva doonorluse vastu protestida ning kaebab oma vanemad kohtusse. Lõpuks tuleb aga välja, et kogu kohtussekaebamise taga on aga vähihaige tütar ise, kes õelt abi palus, sest vanemad ei luba tal surra ning ainuke meetod minekuks on doonorluse peatamine. Aga lapsel endal ei olnud mingit elukvaliteeti... Kas õudne lõpp või lõputu õudus...? Keegi ei taha oma pereliikmeid suremas näha, aga kustmaalt läheb piir?

Hooldekodus... Kas on õige inimesi lõputult tablette ja 'ravimeid' täis toppida, end nende elu pikendada? Kuigi see elu ei ole mitte mingi elu? Kui sa ei suuda isegi teetassi käes hoida, ei suuda ise süüa, ei suuda vetsus käia, ei suuda mitte mingeid valikuid teha, ei suuda end pesta, sõltud sada protsenti võõraste (hooldajad, medõed, sotsiaaltöötajad, linnavalitsus, jne) armust - kas sa tõesti tahad elada? Kas see on see elu, mida sa elada tahad? Muidugi ei ole. Aga kuidas siis otsustavad sellise elu üle inimesed, kes ise ei taha mitte mingi hinna eest sellises olukorras olla? Miks siis teisi sellesse olukorda panna?

Ma ei plaani ega poolda mingit massimõrva, eks, ning olukord lihtsalt juba on nii pagana keeruline kogu selle kaasaegse meditsiiniga. Hoidkem elus ükskõik mis hinnaga! Olgu pealegi 'juurvili', aga elus! Hingab! Missest, et masina abiga. Vool võiks ära minna. 

Üleeile tööl olles kuulsin kahte lugu, kuidas dementsus algas. Enamasti ei räägi lähedased eriti midagi, üritavad võimalikult kiirelt oma ebamugavust tekitavate külastustega ühele poole saada. Aga tookord sattus nii, et kuulsin kahte lugu. 

Üks lugu algas nii, et täiesti tavaline naine elas oma elu, mitmed lapsed, hästi aktiivne jne. Ühel päeval leidis üks tütardest oma automaatvastajal seitsekümmend kõnet - emalt, kes seda pärast täiesti kategooriliselt eitas. Ning kuidas ta unustas ära, kuidas teed teha. Vesi keeb, tassid rivis ning.... Mitte midagi. Kuidas söögitegemise käigus hakkas korraga ülesandeid teiste kaela lükkama, öeldes, et ta ei viitsi, kuigi ta on eluaegne koduperenaine olnud ja söögitegemist armastanud... 

Teine lugu algas juhtumitega, kuidas vanaema tegi väikesele lapselapsele kaks laari hommikusööki, sest ta unustas ära, et ta juba andis talle süüa. Kui peretütar töölt koju tuli, leidis ema pimedas toas istuvat, sest ta väitis, et ta ei tea, kuidas tuli põlema käib. Kuidas ema hakkas peretütrele helistama ja rääkima, et tal on majas mingid inimesed ning kuidas peretütar paanikas igal õhtul ema juurde sõitis, sest ta arvas, et majas on murdvargad. Kuidas ema rääkis, et ta ei saa oma voodipoolele minna, kuna vahepeal on suur auk. Kuidas ema tänava peal ära eksis ning oma koduriigi kauget kohta otsis... Kuidas ta oma abikaasat enam ära ei tundnud. Kuidas kord peretütre saabudes oli terve maja segikeeratud ning kuidas ta leidis ema keset seda segadust pesuväel seismas ja kahtlast juttu ajamas.

Ning kolmanda juhtumina näitas ühe kliendi poeg meile oma isa pilte sellest ajast, kui ta oli terve ning täiemõistuse juures. Ja ta tundus nii õnnelik.... Ja siis ma vaatan seda ahervaret, keda süsteem lihtsalt väntsutab, pumpab ja hoiab elus. Mille nimel? Elustada, rohte anda, maksumaksjate raha sinna alla matta. Jah, kõlab julmalt, aga meie hooldekodus on kõige kallima osakonna kuumaks umbkaudu £5000 ehk umbes 85000 krooni. Ühes kuus! Ja see ei ole mingi eriline hooldekodu. Ja ma ausalt mõtlen, et mille kuradima jaoks, kui minu eest on klient, kes ei saa rääkida ega mitte mingil moel ennast väljendada, kes on pidamatushaige (mähkmetega, eks), umbes kümne vaimuhaigusdiagnoosiga, kellel on kõik jäsemed kronksus ning keda toidetakse tilgutist. Mõnus elu, onju. Aga isegi kui lähedased tahaks tal minna lasta, siis neil puudub see võimalus, sest seaduse järgi oleks see mõrv. Ja niimoodi pumbataksegi elupikendavaid preparaate, elustatakse, pikendatakse piinu ning kulutatakse maksumaksjate raha. 

Ausõna, tee või 26 aastasena testament valmis, et endaga nii ei juhtuks.

Kust läheb piir?

Palju küsimusi, vähe vastuseid. Kes võidab sellest, et inimesed end nurkasurutuna tunnevad? Sest mina tunnen küll, et kuigi riiki juhitakse minu rahaga, ei ole minul selle kasutamise osas mitte mingisugust sõnaõigust (ja valimisõgus on üks igavene **@(**/"). Samamoodi on minu eluga - tundub, et justkui oleks minu elu, aga tegelikult ei ole mul sellele õigust. Kes võidab meie abitustundest?

Prügikollindusest ja sügisest

Mul on eitamisfaas. Ma naudin sügist ja minu ettekujutluses on see jätkuvalt mõnus ja soe. Reaalsuses külmetan aga vahetpidamata, olenemata minu asukohast kas majas sees või majast väljas. Ja enamasti lihtsalt sel põhjusel, et ma mõtlen igal jumala hommikul, et ah, täna kindlasti ei ole nii külm kui eile, panen kingad saabaste asemel / pluusi dzempri või kampsuni asemel / õhukesed sokid paksude asemel jne. 

Ning maja ei ole millegipärast soe... Küte on meil igal õhtul sees, selle diiliga, et keegi lülitab selle mingi 5-6-7-8 sisse ja kesiganes viimasena magama läheb, lülitab selle välja. Aga ikkagi on magama minna külm. Teki all on külm, teki alt väljas on külm. Ma ei taha tunnistada, et talv on käes. Mitte, et ma mingi talvejälestaja muidu oleks. Lihtsalt... Ma ei tea, ma ei viitsi neid kampsuneid üksteise otsa toppida kogu aeg. Noh, jah, täna panin dzempri mantli alla kui postimajas paki järel käisin ja hea soe oli. :P Ei ole vastikut ilma, on lihtsalt ebasobiv riietus. :P

Tellisin täna hommikul omale neljapäevaks oma teise mahekasti. :) Nii põnev! 

Aga pealkirja juurde tagasi pöördudes meenub, et pidin teile hoopis sellest pajatama, kuidas ma paar korda nädalas kättpidi meie köögi prügikastis sorin. Üldises plaanis ei saa ma väga kurta, minu majakaaslased viskavad pakendeid taaskasutuskasti üsna tihti. Enamasti on need pitsakarbid, pudelid ning piimakanistrid. Üle päeva tuleb kasti õue omadesse tühjendada ning meie 2 õuekasti on iga nädal  puupüsti täis. Vaatamata korduvale seletamisele, mida kõike saab veel taaskasutusse panna, jäävad nemad ikka oma kolme põhiliigi juurde. Mis ei ole halb, eks, parem kui mitte üldse. Aga mina ei saa vaadata klaaspurke tavaprügis. Või jogurtitopse. Või plastkarpe. Või toduaineid. Sest meil on väike taaskasutuskastike just toidujäätmete jaoks sealsamas prügikasti ning tavataaskasutuskasti vahel. Ja nii ma tõstangi asju oma äranägemise järgi ümber... Ning minu pähe ei mahu see, et kui klaasPUDEL läheb kohe ümbertöötluskasti, siis klaasPURK läheb tavaprügisse. ??? 

Naljakas, kui kõik taaskasutusse saadetavad jäätmed korralikult laiali jaotada, jäävad tavaprügisse vaid kileümbrised ja -kotid.

Rõõmsamal toonil jätkates olen jõudnud sinnamaani, kus ma ENDALE mütsi koon. :P Jaa, pärast kõiki neid teistele tehtuid mütse olen ise ikka palja peaga... Not for long... :P Must on peaaegu valmis, kreemikasvalge karvane lõng teise jaoks jõudis just täna eBayst kohale. :P Elagu käsitöö!

Nüüd aga kööki perenaist mängima - hakkan ühepajatoitu tegema ning panen leivataigna hakkama. Huvitaval kombel ei ole kahel viimasel korral leib tavalise 50 minutilise küpsetusajaga valmis saanud - toores seest. Olen mõlemal korral ahju tagasi lükanud veel mingiks 10-15 minutiks... Ei tea, kas ma vähendan kuumust liiga palju või? Gaasiahjuga küpsetamine, noh...

Vaikus

Sügis on käes. Nagu iga aasta-aja ja/või pühade saabumisega käivad kaasas rohked blogisissekanded pealkirjadega 'kevad!', 'LUMI!!!!!', 'jõulud', jne. Seekord on meil sügis. Ja mulle on ka sügisega vaikus hinge pugenud. Selline hea ja rahulik vaikus. Sedasorti vaikus, mis paneb mõtlema, et tahaks Orkuti profiili ära kustutada (ja MITTE FaceBooki asemele teha), blogi kirjutamise ära lõpetada või parooli alla panna. Ei taha, et mu elu teistele niiöelda hindamiseks väljas on. Noh, parooli alla minemine on ikka tõenäolisem kui äralõpetamine. :P Harjumuse jõud on vist ikka suurem kui rahuvajadus. 

Sügis... Sügis on jõudnud niiskesse ja külma faasi. Eestis elades ei saa sellest nii aru, sest soojad riided on iseenesestmõistetavad. Siin ei ole. Panin täna esimest korda oma talvemantli selga - ei ütleks, et mul hirmus soe oleks olnud. Mis ma siis talvel teen, kui temperatuur 10-15 kraadi langeb? Mul on vist uut talvemantlit vaja. Maadlen juba nädalapäevi väikese külmetusega, kellega me nagu jonnipunniga kakleme. No võiks ju omale mingi paratsetamooli sisse keerata, eks, aga nagu üldse ei taha. Hoopis suurendan oma C-vitamiini koguseid, Vietnami salv on igati popp, õlilambis põleb eukalüptiõli, küüslauk on toidulaual esikohal, jne. Kõik see aga ei aita, kui sa tibuvihmases 10 kraadises pargis Evelyga saapad üle õla viskad ning paljajalu läbi madala oja kahlad. Vesi ei olnud üldse niiii külm, aga eile õhtul maadles keha küll pisikutega - temperatuur oli laes ning täna on enesetunne jälle teetassist olenevalt kõikunud. Kui joon teed, on okei olla, kui ei joo, on ilgelt sitt.  Aga sügis on ilus. Kummikutega on äge mööda lehtedega kollaseks maalitud pargiradu ringi paterdada. 

Kooliga on nii, et osad loengud on koolimajas ja osad haiglas. Haiglas on meil siis sihuke kliiniliste oskuste õppimise nurgake - täna näiteks õppisime manuaalselt vererõhku mõõtma. Uskuge mind, see on raskem kui peale vaadates tundub! Aga haiglaga seoses tuli mul meelde sihuke vaatepilt. Seisame ja ootame maimäletamida oma pisikese pundiga ühe haigla tagaukse juures. Korraga kärutavad meist mööda kaks asiaati (noh, ma ei küsinud, aga välja nägid nagu hiinlased), mees ja naine. Mõlemal on kanüül käes, käsi ise lükkab aga ratastel tilgutihoidjat. Ja tilgutihoidjas on mõlemal suur kott verd. :D Kärutavad ettevaatlikult kaldteest alla, istuvad kõnniteeäärele ja hakkavad rahus suitsetama. No ausõna, see nägi naljakas välja. Võiks ju arvata, et kui sul vereülekannet vms tehakse, et sa siis istud rahus, aga ei.... 

Õige pisut on veel magamaminemiseni aega, hakkan Yuyule mütsi kuduma. :)

Südamerahustuseks

Enne, kui silmaluugid päris kinni vajuvad, selgitaks veidi oma töövärki, kuna ma saan pidevalt selle kohta murelikke küsimusi. :) Põhimõtteliselt on nii, et mu koolialguse puhuks võetud puhkus sai selle nädala algusega läbi, aga graafikujärgselt olen tööl alles see nädalavahetus. Kuivõrd ma ei ole sellest viimasest ebameeldivast telefonikõnest saati tööl käinud, siis ma täpselt ei tea, mis saatus mind ootab. Tean vaid seda, et selle kuu vahetused on korras. Aga kuulduste järgi olevat mitu uut nägu tööle võetud, nii et mind ei üllataks, kui järgmine kuu mind hoopis kuu peale saadetakse...  Pöidlad pihku!

Kauatehtud kaunikesed

See mütsike on litreid täis tikitud :)

Ei saaks öelda, et ma ei ole proovinud

Ma ei tea, kuidas on lood veega teistes Londoni linnaosades, kuid meil siin põhjas on vesi sihuke, mis vannitoa seinad ja dushikardina paari kuuga erkoranziks värvivad. Nagu arvata võib, olen mina ainuke inimene, kes seda kardinat kunagi peseb. Enamasti saab selle valgeks kloori ja titan sanitizer'iga leotades ning siis hullunult svammi ja harjaga nühkides. Kuna kardin oli jälle rõõmsat lastetoa värvi värvunud, mõtlesin siis seda äädika-soodalahust proovida. Netist mingeid täpseid juhtnööre ei leidnud, aga ega eriti kaua aega ei otsinud ka. Ning nagu ma aru saan, siis eestikeelsed õpetused käivad 30% äädika kohta, samas kui meil siin poes on aint 5% äädikas... Niisiis viskasin lahkelt äädikat vannipõhjas hunnikus olevale kardinale ning sama ohtralt loopisin soodat. Käis intensiivne "šššššššššššššššššššššššššš". Nühkisin ja letoasin ja lisasin puhastusaineid ning natukene tuli isegi maha. Aga selleks, et puhtaks saada, pidin ikkagi vanad keemiavahendid välja otsima. Ma usun, et kergemat sorti mustuse jaoks see aitab, aga mitte sellise jaoks, mis meie dushikardinal elas... 

Kirjutamise isu ei ole viimasel ajal.

Koolipäeva eksootika - moslemid

Väljamaal elades harjud igast asjadega ära, kõiksuguste tsurkade, muidusööjate ning trummilööjatega. Üks asi, mis mulle ikka veel veidi müstiline ja tundmatu on, on moslemid. Seda sel lihtsal põhjusel, et enamasti nad ei tööta ja seetõttu on neid töökeskkondades vähe (hotellis näiteks kohtasin 3 aasta jooksul vaid 3 moslemineiut) ning tänavatel jõlguvad nad alati omasugustega ja katmata peadega inimestega ei suhtle. No sorry, kui ma kellegi varba peale astun,  aga nelja siinoldud aasta jooksul ei ole ma ei tänaval, bussis, poes, vms kohas mitte ühtegi korda mitte ainumagi (ilmselge-) moslemiga rääkinud. Samas kui kõik muud 'katmata pead' vabalt suhtlevad, olenemata värvist või riietusest.  Siinkohal ka küsimus moslemitele - miks te mittemoslemitega nii vähe suhtlete? Miks ei jagu ühtegi naeratust katmata peaga naisele, samas kui kaetud peaga naised külvatakse jutuvada ja siira heameelega üle. Tänaval ei näe mitte kunagi moslemit ja mittemoslemit kõrvuti käimas, sõbrannadena. Vahel harva näeb koolilapsi segapuntides, aga see pole ju päris see. 

Seetõttu on just ürpides lehvivad mosleminaised minu jaoks tume maa. Huvitav tume maa, nendin ära, sest islami ümber on ju nii palju vastakaid kuulukaid.

Ja nii oligi, et kui me oma värvilise seltskonnaga lõunat lõpetasime (2 iirlannat, 2 somaalineiut, 1 brasiillanna ja 1 mina), läks üks moslemineiu tagasi söökla suunas. Ma mõtlesin,  et ta läheb kohvi ostma vms ja küsisin, et kus ta läheb ja et ma ootan ta ära. Mille peale vastas tema suure naeratusega kollase pearäti alt, et ta läheb palvetab veits, et hiljem näeme. Ja see, kuidas ta seda niimoodi vabalt ja naljaga ütles, tekitas minus ka hea tunde. Vaat, mina ei ole kunagi osanud nurgas palvetavatesse moslemitesse kuidagi suhtuda. Pigem selline ebamugav tunne on olnud, kui kuskil jälle mõnda musta hunnikut põrandal näed ja peale pikka jõllitamist taipad, et see seal on naine mustas ürbis, kes palvetab. Aga Najma (Nadzhma) on vahva, ta on suure naeratusega ja hästi vabalt suhtlev. Kas siis on lihtsalt sobivat keskkonda vaja, et omaette hoidvatest moslemitest seltskonnalõvid saaks? Sest isegi too teine naine, kes on vähe vanem ning viie lapse ema, tema suhtles ka täiesti vabalt. Segadus. :D

Aga lahe on, mulle meeldib, et selline segaseltskond on. :)

Needus murtud

Peale esimest leivategu kohtasin igal sammul ebausku - järgmine kord läheb nässu, edaspidi hakkabki nässu minema, algaja õnn, jne. Tegin täna teist raksu. Tainast sai palju, nii et kerkides tilkus osa üle ääre maha, aga maitse oli jätkuvalt super, kerkis ja küpses kenaste. Mulle kusjuures tundus, et juuretis oli seekord hapum - isegi peale suhkru ja mee lisamist oli tainas jumalast hapu! Noh, kühveldasin mett edasi. :P Üldises plaanis sai veidi kohevam ning pehmem. Igatahes, kallid leivaküpsetajad - ärge uskuge hullude juttu! Saab ka peale algaja õnnest läbi imbunud esimest korda head leiba küpsetada. :) 

Täna käisin käsitööringis ka. Läksime seekord hoopis Evely kihlatu vanavanematele külla, kes sealsamas lähedal elavad. Neil on järgmisel aastal teemantpulm - 60 aastat abielus. Ja nad on lihtsalt niiiiiiiii toredad, ma kohe ei või! :) 

Muidu olen oma vaba aega maalides veetnud, varsti saab see kauatehtud kaunikene valmis kah. :) 

(Kahekümne-) Esimene September :)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled...

Ma olen mingi kümme korda kirjutanud ja ära kustutanud, et kuidas siis eile läks. Ei oska kuidagi sõnadesse panna. Oli esimene koolipäev, see ütleb kõik. Oli hea tunne, läbi kõigi nende maiste hädade (eksinud, näljane, põiekas, palju infi, jne). :) 

Töö juurde ei ole ma veel helistanud, et maad kuulata. Pole tahtmist mingeid võimalikke ebameeldivaid kommentaare kuulata. 

Ja eile õhtul käisin teatris kah veel, vaatamas muusikali Wicked. Kurb looke, väga tume, aga lavadekoratsioonid ikka VÕIMSAD, lauljad panid ka hästi, tantsijad ning kostüümid lihtsalt super. Teist korda ei läheks seda vaatama, aga üldkokkuvõttes täitsa mõnus. :) 

Lood on nüüd sedamoodi

Et homsest alates olen ma koolilaps. Juhhei! Täiskohaga. Millega seoses oli vaja ka töölepingus muudatusi teha... Aga ma vist lähenesin asjale veidi valest otsast. Sest täna hommikul, kui mul algas sujuvaks koolialguseks võetud kahenädalane puhkus, sain ma töölt kõne, mille sisuks oli lihtsalt sõim ning mille tulemusena mina siis nüüd hommikul vara kohe voodis istun ja peatäit nutan. Sõimu sisuks see, et ma õigete inimestega ei rääkinud ja üleülde ei rääkinud. Aga ma ei rääkinudki kellelegi. Viimastel päevadel ütlesin mõningatele kolleegidele, et vot nii on lood. Sest liiga palju kordi olen ma välja kuulutanud asju, mis pärast tegemata jäävad ning mille kohta kõik siis küsivad ja siis on sihuke hea mõnus idioodi tunne. Majadirektoriga rääkisin küll, tema ütles, et poole kohaga käimine on ok. Ma siis naiivselt arvasin, et tema sõna on seadus. Ei ole. Sest nüüd mulle visati näkku, et neil ei vajata inimesi, kes saavad oma valitud päevadel tööl käia ja et mul veab, kui nad mind üldse varutöötajategi nimekirjas hoiavad. Ja et ma olen üleüldse üks nõme eit. Ja võibolla olen ka, tõepoolest, oleks ju olnud kena oma juhatajaga ka rääkida, eks. Aga ma ei tahtnud. Ja nüüd on tulemus käes. Et oktoobrist siis vist polegi enam töökohta.

Täiesti (meeldivalt) jabur

Paar minutit tagasi koputati uksele. Mina jälle nagu peata kana tõttasin seeliku lehvides esikusse, sest pakiootuse aeg on taaskord käes ning ega postimees üle kolme sekundi seal ukse taga passida ei viitsi. Juba eemalt nägin läbi klaasiosa, et postiljon see kindlasti ei ole. Oli neid suisa kaks. Kuna mu sammude müdin oli ilmselgelt ka õue kuulda, oleks olnud imelik korraga vaikseks jääda ning trepiastmel kükitada ja varjuda. Tõmbasin aga selle 'ma-ei-taha-minge-ära' maski pähe ning avasin ukse. Ukse taga kaks naisterahvast. Piibel näpu vahel. Mõtlesin, et jälle need pagana Jehoovatunnistajad. Rõõmsameelne naine küsis mu käest, et kas ma olen viimasel ajal mõelnud sellele, kas maailmast võiks veel üks tore paik saada? Mina vahtisin teda jube umbusklikult, ei vastanud. Tema jätkas, et noh, telekas ja ajalehes on ju nii palju halbu uudiseid ja palju kuritegevust jne ning kordas oma küsimust. Ma siis mokaotsast pressisin välja, et teate, ma arvan küll, et maailmast saab üks parem paik. Tädi oli üllatunud ja et oh kui tore, selline positiivne suhtumine. Ning seejärel lõi Piibli lahti ning luges sealt mulle paar rida, mille sisuks oli see, et varsti on kõik inimesed rõõmsad ning kriiskavad õnnest. :P Ning siis ütles, et näete, Jumal on meile andnud lubaduse, et head ajad naasevad, see on Piiblis kirjas. See on lubadus! Pistis mulle veel mingi lendlehe näpu vahele ja läinud nad olidki. Ma lendlehe pealt vaatasin, et olid jah Jehoovatunnistajad, aga täiesti sürr. Mitte mingit pähemäärimist, mitte midagi, lihtsalt tuli keegi hommikul ukse taha ja teatas, et maailmast saab varsti jälle üks paradiis. Jube äge mu meelest. :P

Leivateopäevik - viies-kuues päev

Vaatamata napakale kùpsetusajale keset ööd, on mind leiva küpsetamisel saatnud puhas edu! :) Kerkis hästi, kùpses kenaste, maitses nagu lapsepõlv. Suhkrut panin vaid veidi, ülejäänu osa panin mett. Ahjust välja võttes keerasin märja rätiku sisse ning kobisin magama. Hommikusöögiks sõin leiba võiga.
Teinekordki! :)

Igasugustest mõõdupuudest

Istun siin keset ööd köögis, läpakas laual, keset kolmepäevast töömaratoni, paar tundi juba maganud ning nüüd unesegasena haigutan kõrge laua taga. Nimelt sai leivataigen just sellisel jabural kellaajal nagu kesköö valmis ning kuna selle küpsetamisel tuleb kuumust kogu aeg vähendada, pean korraliku perenaisena siin leiba valvama. Haigu-haigu. 

Igatahes mõtlesin, et see on selline hea moment minu viimase nädala mõtted kirja panna, kuna varsti tulevad muud mõtted peale. Tahaksin nimelt rääkida asjade mõõdupuudest.

Asi sai alguse sellest peenikesest lahkumispeost eelmisel laupäeval, mis mind kesklinna pidutsema viis. Jätsin jumalaga neiuga, kes pikemaks ajaks ära kolib, aga kellega me viimase aasta jooksul vist ei näinudki... Londoni värk, telefonis suhtlesime ikka. Sellele eelnesid sõnumid infoga kus ja mis ja millal, aga ka sentimentaalsed lisandid sellest, kuidas sõbrad jube ägedad on, kuidas meid hakatakse taga igatsema jne. Ma ei mäleta, et ma oleks just eriti palju selliseid sms'se enne ta käest saanud...

Asi ei ole selles, et ta ei oleks mind piisavalt heaks sõpsiks pidanud, vaid selles, et tihtipeale hakkad asju hindama siis, kui neist ilma jääd. Millest on igavesti kahju. Selle juures mõtlesin, et peaks ükspäev tegema Sõprade Hindamise Peo. Mitte, et minul isiklikult oleks sinna kedagi väga kutsuda, irw, vast mõned vaid. Aga on ju teisi, kellel on sõpru-tuttavaid palju rohkem. Miks mitte hinnata neid siis, kui nad igapäevaselt sinu kõrval on?

Ja samuti oli paar päeva tagasi see 'tähtis päev'. Sünnipäev, minul jah. Kes nüüd paaniliselt mõtleb, et oi, raisk, ma unustasin õnne soovida - võtke asja rahulikult. Sel aastal pääsete kergema karistusega. :D Ma olen sel aastal nii palju mõelnud, miks ja kuidas me sünnipäeva tähistame. Miks on sünnipäev oluline? No võibolla teie olete mingid superinglid, aga kui mina mõtlen 'sünnipäev', siis esimesena seostuvad sellega kingitused, pidu, tort küünaldega. Ma ei mõtle kunagi selle peale, et m i k s ma selle või teise inimese sünnipäeva oluliseks pean. Ja et ikka jubedalt kole ja reeturlik on, kui musttuhat inimest sulle õnne ei soovi. Missest, et viimased aasta aega on needsamad inimesed 'unustanud' suga üldse suhelda.

Ja ikkagi on nagu reegel see, et mida rohkem tähelepanu sünnipäevalaps saab, seda parem ja ägedam. Miks? Ülejäänud aasta on kõigil pohhui, aga vot just ühel päeval, siis kui mobiiltelefoni meeldetuletus undama hakkab, on sünnipäevaline korraga oluline. 

Ma saan aru, et näiteks vanemale on lapse sünnipäev oluline mõõdupuu. Sõprade-tuttavate jaoks see minu arust ei laiene - nende jaoks võiks näiteks tutvumispäev oluline olla, nagu paarikestelegi. Ja isegi iseendale ei laiene. Mida imelist olen ma elus korda saatnud, et ma seda suure peoga iga aasta tähistan? Et iga minu elatud aasta tähistab mingit positiivset muudatust maailmas, et ilma minuta oleks maailmal palju nigelam olla...? Ma arvan, et enamik võib ausalt järele mõeldes tunnistada, et ega nad ikka ei ole mingeid imelisi tegusid teinud küll. 

Aga et siis oledki nii vilets ja võimetu, et aastas korras saad end tähtsana tunda, kui igasugused vanad ja tuhmunud tuttavad sulle sõnumeid saadavad? Ning enamasti saad hulgaliselt kingitusi, mis varsti lagunema hakkavad, tuues sellega negatiivset energiat. Minul isiklikult läks sel aastal hästi - kõik saadud kingitused läksid tõesti asja ette. Töökaaslastelt sain näiteks kunstitarvete kasti ning imeilusa käekella. Aga kui tihti läheb nii, et inimesed tõesti naelapea pihta kinkimisega löövad? Muig, nagu mingid vanad jumalused, ohvriannid jalge ees, mõistame kohut tuleva hooaja ilma üle... 

Ühesõnaga, tegin minagi töökaaslastega õhtusöögi Hispaania restos, ning enamuse ajast tundsin, et raiskan aega inimestega, kellega mul tegelikult midagi ühist ei ole, kes mulle meelehetilikult kärakat peale pressisid ning pärast viisakal ajal minema ei lasknud. Jah, olin unustanud, et omaenda peolt niisama lihtsalt minema jalutada ei saa. Oli tore, ärge saage valesti aru, aga tühi. Mulle tundub sel aastal kogu see sünnipäeva tähistamise bisnis nii tühjana. Ausalt üles tunnistades pidasin ma oma sünnipäeva veidi ka hirmust. Sest eelmisel aastal tundsin ma end halvasti, et üldse ei tähistanud - esimest korda elus muideks (ei tähistanud). Eelmisel aastal mul ei olnud veel sellised ketserlikke mõtteid peas, nagu tänavu. :P 

Ühesõnaga, on aeg teha asju mõttega. Vaadata, m i k s midagi teha ja m õ  e l d a, mitte ainult järgida teiste ettekirjutusi.

PS. Leivalõhna tuleb, pealt on juba kena ja pruun, varsti võtan välja.

Valguse vähenemine

Hommikuti ärgates on väljas järjest hämaram. Nädala pärast ärkan juba pimedas. Homme hommikul tuleb toas tuli põlema panna, tänagi juba kobasin käsikaudu...

Leivateopäevik - neljas päev

Hommikul võtsin südame rindu ning läksin poodi rukkijahu otsima. Millegipärast arvasin, et seda siin kindlasti kuskil ei ole ning et pean lõpuks kuskilt netist tellima. Ja et kui ka midagi on, siis kindlasti selline mad made kemikaale täis jahu vms. Leidsin kohaliku maheda rukkijahu esimesest poest, kuhu sisse astusin ning mis oli juhtumisi täiesti tavaline Morrisons. :) Linnaseekstraki ei hakanud ostma, sest need tulevad ainult kuuspakina ning ma esimese eksperimentaalleiva peale ei tahaks nii palju ressurssi kulutada. :) Nüüd see 'hapukoore taoline mass' on klaaskausis, rätiku all, veekeetja kaane peal, muig, sest see ainuke soe koht... Terves majas ei taha kütet hakata sisse lülitama ainuüksi sellepärast, et mina saaks kausitäit leivakeefiri kääritada. :P  (Just lugesin Maalehe leivateoõpetust ja seal rõhutab küll soojuse olulisust väga tugevasti... Oeh, mai tea, mis ma öösel siis teen... Võtan veekeetja kaissu :D)

Olen nüüd kolm järgmist päeva tööl, mis tähendab vist seda, et homme peale tööd peaks teoreetiliselt see leivategu pihta hakkama... Mismoodi see tegelikkuses välja näeb, ma ei tea...

Leivateopäevik - kolmas päev

Eile hommikul olid mögina peal mullid ning kerge pärmilõhn. Kuna mul ei olnud aega eile jahusid otsida, jätsin selle sinnapaika. Õhtuks oli pärmilõhn asendunud tavalise leiva-keefiri lõhnaga, aga täna hommikul on pärmilõhn tagasi. Veider. Aga et siis täna jahujahile.

Leivateopäevik - teine päev

Tassis rätiku all on magusalõhnaline möks. Järelikult veel ei kääri. Ligi hiilib kergekujuline paanika, kust ma rukkijahu saan... Suur leivameister küll, ise pole jahude saadavustki uurinudki...

Leivateo päevik - esimene päev

Voodi kõrval leige radika vastas on rahvariidemustriga tassis kahtlane mögin. Mingisuguses Poola keefiris hulbivad Saaremaa leiva kaks murendatud viilu. Tegin selle nii hapukoore sarnaseks kui mõistus võttis. Konsistentsi poolest siis. Juuretisetegu on alanud.

Hõissa jõulud!

Ehk laps sai jälle paki! :))))) Ja pole ühtegi paremat asja, kui keset halli päeva kodust pakk saada. :) Sain SUUUUUUURE kotitäie lõnga, nii umbes 20 kera ja kaks tokki heiet. Nii aususe mõttes märgin ära, et heiet saatis mulle minu vana kunstiõpetaja. :P Lõnga eest vastutab muidugi ema, kellel muul seda ikka nii suurtes kogustes kodus vedeleb? 

Paki parimad palad olid ämbritäis kodust mett, Saaremaa juuretisega leib ning hall vihmamantel! Vihmamantel, mida ma nii meelehetilikult olen siin otsinud! Tuli lihtsalt koju kätte ja kõigele lisaks istus ka veel, juhhei! No meel nii hea, et anna olla. :) 

Plaanisin sellest leivast omale juuretise teha, aga täna tegudeni ei jõua. Peab homme õhtul peale tööd kuskilt hindussiputkast keefiri ostma ning siis selle mögina käima panema. Väsinud olen ma muideks sellepärast, et käisin eile linna peal litutamas. :P Täitsa tore oli. Piccadilly Circus'e kandis sõime õhtust, tegime esimesed dringid (õigemini ülejäänud seltskond tegi) ning siis suundusime Little Italy'sse, mis oli täpselt sama äge kui paar aastat tagasi, mil sinna esimest korda sattusin. Mõnus seltskond, vanus nii 30+, muusika popp-uus-vana-mõnus. ABBA ja Lady Gaga kõrvuti. :P Eriti tore oli see, et naised olid actually riides ja mitte nii alasti kui võimalik. Jah, vana konservatiiv nagu ma olen. ;) Magama sain hommikul kell 4. 

Muig, sihukestesse peenikestesse kohtadesse minekuga kaasnes mul ka tavaline naiste probleem. Mida selga panna? Asi ei olnud selles, et sobivaid riideid poleks olnud. Asi oli lihtsalt selles, et ma olen nii mõnusalt juurde võtnud, et ma näen kõikide riietega välja nagu rase. Aga ka see mure sai lõpuks lahendatud, sest õnneks on igasugused lohvakad lendlevad ürbid igate moes. :P 

Nii, kuulete must jälle, kui juuretisetegu pihta hakkab. :)

Palavikuline unetus

Viimased paar nädalat on mind vaevanud see, mis on vaevanud mõnda teist pea terve elu. Nimelt on mul viimasel ajal probleeme uinumisega. Kui ma kord juba magan, on ok, aga lihtsalt ei jää.
Mõte töötab, pea suriseb, keha on väsinud, silmad liiva täis ja näed teadvus ei suuda minna lasta. Iga majas kostuv heli, mis päevasel ajal on turvaline taustaheli, muundub öösel millekski värdjalikuks. Kellegi sammud trepil on justkui koletisliku hiiglase rasked jalad, mis põrandat puudutades selle kõmisema panevad. Köögist kostev nõudekolksatus tundub vandenõu korras nõuderesti põrandale kukutamisega. Kellegi naerturtsak kõlab kui õela nõia pahatahtlik kõle naer. Põrandakriiks justkui suure laeva tormis murdumise kraapiv hääl. Sulguv uks on nagu suvine välk ja müristamine.
Ja kõige selle müra keskel üritad sa meeleheitlikult uinuda.
Täna sai mõõt täis ning ulgusin pool tundi hüsteeriliselt nutta, kui pärast pikka uinumisprotsessi naabrkutt mind oma kitarriplõnnimisega üles ajas. Õnneks oli, kellele helistada ning telefoni otsas luksuda. Käisin köögis omale maharahunemise mõttes putru moosiga tegemas. Sain soovituse rahulikku muusikat vaikselt kuulata. Asa mängibki juba, lähen teisele ringile...

Mitu kilomeetrit teie oma tööpäevas maha kõnnite?

Tellisin omale Ebayst sammulugeja, mis muuhulgas mõõdab ka distantsi ja kaloreid vastavalt sammuja kaalule ja sammupikkusele. Mina panin keskmiseks sammupikkuseks 60cm. Ja selle sammulugeja kohaselt siis hommikul koduuksest õhtul koduukseni käin ma maha umbes 12 kilomeetrit. No umbes 1 km läheb bussipeatusesse edasi-tagasi käimiseks. Ülejäänu aga on hooldekodus sees. Siin brittide maal soovitavad perearstid päevas umbes 10 000 sammu käia, siis peaksid olema terve ja tervislik. Mina käin tööpäeva jooksul täpselt topelt. Ülatusena tuli aga kalorite kulumine. Ma arvasin, et kõndimine kulutab rohkem kaloreid. 12 kilomeetrit põletas veidi alla 700 kalori. See on küll tünn. :D Einoh, ega see muidugi iga mu liigutust ei jälgi ja tõstmisi, kandmisi, jne, ei arvesta, aga ikkagi on see minu meelest nii jaburalt vähe. Mõni ime siis, et inimesed hoopis jooksmas käivad või jõusaali liikmekaardi ostavad. :D

Aga muidu sai see 5 x 12h töönädal läbi. :)

Leivategu vol 2

No ma ei tea, mis värk selle leivategemisega on, aga täiesti terapeutiline tegevus on. :D

Tegelikult tegin ma küll saia (jälle) ja nii õhtusel ajal ei ole seda just kõige taibukam küpsetada - enne magamaminekut end sooja saia võiga silmini täis pugida ei ole figuurile just kõikse parem. :) 

Muidu veetsin oma esimese vaba päeva selle nädala kahest niisama voodis lebotades, terve päeva kestnud vihmasadu kuulates ning maalides. Emmega rääkisin ka juttu. :) 

Homme jälle tööle.

Kui mahti, kuula vana Jamaika rahvalaulu, mida lõõritasid omal ajal banaanikasvandustes öistes vahetustes töötanud tüübid, kes ootasid päevavalgust, et saaks koju minna...

Nagu kõige nummim

Juba mõnda aega enne väikse Karli sündi ootas teda minu voodi all kastis üks väike üllatus. Et see väike üllatus aga nii nummi välja näha võib, ei osanud ma arvata. Teki kudumisse panustasid ka mõned käsitööringineiud, peamine tööjõud ning idee autor olin puhta ise (muahahahaaa, shameless self advertising). Tegin elu esimese titemütsi ka valmis, juhhei.

Tikri blogist sellest postitusest sain omale kah mälestuseks imenummi pildi. 

Ja tekk ilma tituta:

:)

Enne kui ma ära unustan

Niimoodi päev otsa ringi uimerdades olen ka teatud mõtteid oma peakolukeses edasi-tagasi veeretanud. Olen seda ennegi täheldanud, aga ühe eilsel peol toimunud vestluse tagajärjel oli seesama 'uusvana' tunne kohal. Ja nii ma olengi mõelnud, et huvitav, mis värk on. Seesama tunne, mida ma paar postitust tagasi mainisin - selline trots. Trots selle vastu, mida teised minult ootavad. Vestluskaaslaseks oli üks hästi tore neiu, kellega me pole paraku mingi aasta või kaks suhelnud, kuivõrd ta on Evely sõbranna ning mitte minu ja kõigele lisaks ei ole meil just palju ühist ja temaga ilma kokteiliklaasita kokku saada ei ole võimalik. 

Nii oligi, et peale paari esimest lauset pidin kuulma umbes sellist juttu: ...jumal tänatud, et sa midagi jood! Lõpuks ometi lased ennast lõdvaks! Ja nii äge, et sa ikka klubisse täna tuled, sa ju muidu kunagi ei tule, sa aint kood kogu aeg. Ja ära üldse hakka ütlemagi, et sa ei tule... Ja nii edasi. Jah, tõepoolest mul oli kokteil käes, sest üks teine neiu töötas kunagi kokteilibaaris ning ta tegi imemaitsva roosa kokteili. :D Ning jah, sünnipäevaplaanidesse kuulus soovi korral peo jätkamine kuskil kesklinna ööklubis. Üldises plaanis ei oleks ma eriti viitsinud minna, aga noh, nii sünnipäevalapse jaoks ja põhimõtte pärast oleks võinud end ju välja vedada. Ja nii kui ma selle jutu osaliseks sain, mõtlesin ma kohe, et ta võib minna sinna, kuhu päike ei paista ja mina ei lähe mitte kuhugi. Ja mõtlesin ka seda, et who the hell are you to judge over MY life? Ja et taevas tänatud, et terve see aasta või paar me omavahel ei suhelnud. 

Imelik. Ma ei ole omaarust mitte kellelgi oma kudumisega jalus. Ma ei määri seda kellelegi pähe, ma ei kutsu iga tuttavat kolm korda nädalas peale tööd kuduma, ma ei kingi pruune põdrapildiga kampsuneid igal võimalikul ja võimatul tähtpäeval; minu arust ei ole see kellegi asi, kui ma klubiskäimisel hetkel mõtet ei näe ning mismoodi ometi omaette endaga tshillimine kedagi teist morjendab?

No imelik, noh.

Paras nutukas

Vaatasin just filmi The Notebook. Täpselt nagu DVD ümbrisel kirjas on, ongi tegu südantlõhestava ning pisaratesse uppuma panema looga. Aga ilus on see lugu. Mulle soovitati seda just sellepärast, et ma dementsete inimestega töötan.

Lugu on sellest, kuidas üks vanahärra loeb iga päev ühele vanadaamile ühte keerulist armastuslugu, ilusat ja põnevat, kirglikku ja valusat. Vanadaam on dementne, ta ei mõista rohkem kui paariks momendiks, et tegu on nende endi armastuslooga ning read on ta ise oma käega kirjutanud... 

Vanadus, vanadus... :)

Kuna ma mingi aeg tagasi lugesin Sinitihase blogist seda, kuidas tema sellisest 'valmis-saiajahust' saia tegi, siis sealt tekkis endalgi mõte mingi päev poes küpsetustarvete letti kaeda. Ja siis ma jõudsingi selleni. Ostsin pool kilo juustu- ja päiksekuivatatud tomatitega saiajahu. Võtsin mökerdamise ette, sorisin sügavates mäluarhiivides otsides vastuseid näiteks küsimustele, mida teha, et tainas käte külge ei kleepuks või mida teha, et saia koorik kõva ei jääks jne. Sai sai valmis! :) Sai sai hea. Sai sai veidi pruun, sest ma ei oodanud, et ta nii kiirelt küpseb, aga muidu igate nämma. 

Eile aga käisin Evely sünnal. Olin esimene, kes kohale jõudis, sest abivägi sõbrannade näol on koduste sünnipäevade lahutamatu osa. Et siis sel ajal, kui Evely ennast ilusaks tegi, valmistasin mina snäkilauda ette. 

Peale kahte kandikut sai Evely omadega valmis ning asus vähem aeganõudvate tegevuste juurde. Näiteks oliivide kaussikallamise ning ülejääkide-jäänuste likvideerimise juurde. :)

Pidu oli tore. Oli süüa, oli juua, oli nalja, oli tantsu, oli rahvast, oli äge. :) Magama sain suhthilja, täna terve päev aint uimerdanud ning pead valutanud. 

Kõht on tühi muidu. 

Tuleb, tuleb, ega's ta tulemata ei jää

Andke andeks, kaasmaalased-kaaskannatajad, aga suvi on Londonis läbi. On juba mõnda aega sedamoodi olnud, aga jätkuvalt pigistastavad kõik ühe silma kinni, et äkki ikka läheb veel soojaks ja suviseks. 

Aga lõhn ei ole enam sama. Hommikul aeda astudes võtab mind vastu karge ja jahe sügiselõhn. Teate küll, selline veidi niiske ja külm, samas rikas ja paljutõotav. Vihma sajab, pidevalt. Ka päikse käes keset päeva venitab vaevu-vaevu 20 kraadi välja, täna näiteks oli keskpäeva paiku 17 kraadi päikse käes. 

Mulle meeldib sügis. See on lapsepõlvest saati mu lemmikaastaaeg olnud. Sel aastal oleks aga vaja sügisel tulemisega nii kaua oodata, kuniks ma omale vihmamantli või korraliku jaki leian. Nagu ikka - mida rohkem sa otsid, seda kindlamini ei leia mitte midagi. Aga külm on ju. 

Imelikul kombel on tänavapilt suhteliselt mõistlik. Kampsunid, jakid, pikad käised... Asjad, mille kandmist selle linna elanikud väldivad igal võimalusel ja ettekäändel. 

Kui on meri hülgehall...

...seal, kust jõest meri saab...

...ja kus taevas vahetab värvi mustmiljon korda...

...ja kus paadid on värvilised...

...ning kus terve rannaäär tühje pärlikarpe täis...

...ning minemine pikk, pikk, pikk...

...kus kruusarannas jalutamisest tulitavaid jalataldu tuleb karges vees jahutada...

...ning peale piknikku shamaanitrummile merd näidata...

...ning lõpetuseks tunnistada, et mõnel mehel on raha ülearu...

Ilus neljapäev.