Nii. Ma arvan, et sain nüüd saladuse jälile. Sellesama saladuse jälile, mille tõttu olen ma tulemisest saati tundnud, et mind nagu ei taheta eriti siia. Pereema kommentaar, mille sisuks oli põhimõtteliselt midagi sellist, et noh, vaatame, kuidas välja kujuneb, et kas ongi üldse au pairi vaja ja et kui ma koristan, et ma teeks seda siis ikka VÄGA hästi.
No vot siis. Kui aus olla, siis mul ei oleks üldse kahju, kui nad teataks, et ma peaks sääred tegema. Kergendus oleks. Jah, hakkaks jälle peale see tööotsimine ja paanitsemine, aga vabadus oleks olemas. Siin tunnen ma kuidagi eriti, et mind ei võeta mitte mingil juhul rohkem omaks kui ma praegu olen. Ja et minu tuba ei ole nagu m i n u t u b a, vaid lihtsalt nagu... Ühika tuba või laenatud tuba või nii. Kõikide laenatud asjadega. Ma ei taha enam laenatud asju. Ma ei taha kellegi teise poolt valitud sööki külmkapis, ega kellegi teise valitud voodipesu.
Täna hommikul muideks tõmbasin köögi põranda kaks korda tolmuimejaga üle ja pesin ka kaks korda. Sest tegin esimese korra ära, viisin lapsed kooli (takso oleks pidanud maksma 9, aga juht küsis minult 10 ja pereema vaatas mind absoluutselt etteheitva näoga, kui ma talle ühte naela tagasi ei andnud ja ütles sama etteheitva häälega, et ma ei tohi tema sõnade vastaselt tegutseda - ta JU ÜTLES, et see on 9 naela...), tulin tagasi ja selleks ajaks oli siis vanaisa ja vanem plika hommikust söönud. Mis tähendas seda, et köögipõrand oli samasugune nagu enne. Ja siis pereema tuligi ja teatas tähtsalt, et näed, sa ikka pead seda ja seda tegema. Kuna koridori ma enne ei teinud, siis oli suhtsavi köök ka uuesti üle tõmmata. Aga jah. Et ilmselt mind siia eriti ei taheta/vajata ja sellepärast ilmselt ka külm suhtumine. Jaah, hommikul veel nii palju, et panin nende lõunasöögi karpi valmis nimekirja järgi ja siis tuleb ema ja vaatab, mis ma sinna sisse siis ikka panin ja nentis, et t e m a paneks apelsiniviilud ja kirsid ikkagi eraldi karpi ja et lusikad võiks ka nagu jogurti kõrvale panna. Jah, vabandust, tõesti unustasin - esimene hommik ihuüksi ja lapsed ei kavatsenudki voodist välja tulla ükskõik missuguse jutu peale. Ja ma vaatasin kalendrist, et täna peaks olema tantsutund mõlemal ja otsin siis asjad välja ja pereema ütleb jälle sellel etteheitval ma-ju-ütlesin-sulle-kas-on-siis-nii-raske-midagi-meelde-jätta-või häälel, et ma ju ütlesin sulle eile, et nad võtavad oma asjad juba esmaspäeval kaasa. Nojah. Tore siis. Nii palju head on, et ma ei pea lastele järgi minema ja pole kindel, kas ma üleüldse pean midagi tegema. Triikima ilmselt, üks masinatäis ja kuivatisse.
Kas tõesti vihma käest räästa alla?
Siis ma pean veel tegema invoice'i stuudiole, et oma palk kätte saada katseaja eest. Pean netist mingi näidise orgunnima. Ja ma pisut pelgan seda audientsi ja ühte asja veel, aga ma ei ütle seda enne, kui ma olen ära teinud, sest muidu jääb jälle tegemata.
Aga kui ma vähegi viitsin, teen omale korraliku cv ka ja hakkan siis tööd otsima. Mis seal ikka, Tikker ehk tulebki siia ja siis saaks kolmekesi korteri üürida. =)
No vot siis. Kui aus olla, siis mul ei oleks üldse kahju, kui nad teataks, et ma peaks sääred tegema. Kergendus oleks. Jah, hakkaks jälle peale see tööotsimine ja paanitsemine, aga vabadus oleks olemas. Siin tunnen ma kuidagi eriti, et mind ei võeta mitte mingil juhul rohkem omaks kui ma praegu olen. Ja et minu tuba ei ole nagu m i n u t u b a, vaid lihtsalt nagu... Ühika tuba või laenatud tuba või nii. Kõikide laenatud asjadega. Ma ei taha enam laenatud asju. Ma ei taha kellegi teise poolt valitud sööki külmkapis, ega kellegi teise valitud voodipesu.
Täna hommikul muideks tõmbasin köögi põranda kaks korda tolmuimejaga üle ja pesin ka kaks korda. Sest tegin esimese korra ära, viisin lapsed kooli (takso oleks pidanud maksma 9, aga juht küsis minult 10 ja pereema vaatas mind absoluutselt etteheitva näoga, kui ma talle ühte naela tagasi ei andnud ja ütles sama etteheitva häälega, et ma ei tohi tema sõnade vastaselt tegutseda - ta JU ÜTLES, et see on 9 naela...), tulin tagasi ja selleks ajaks oli siis vanaisa ja vanem plika hommikust söönud. Mis tähendas seda, et köögipõrand oli samasugune nagu enne. Ja siis pereema tuligi ja teatas tähtsalt, et näed, sa ikka pead seda ja seda tegema. Kuna koridori ma enne ei teinud, siis oli suhtsavi köök ka uuesti üle tõmmata. Aga jah. Et ilmselt mind siia eriti ei taheta/vajata ja sellepärast ilmselt ka külm suhtumine. Jaah, hommikul veel nii palju, et panin nende lõunasöögi karpi valmis nimekirja järgi ja siis tuleb ema ja vaatab, mis ma sinna sisse siis ikka panin ja nentis, et t e m a paneks apelsiniviilud ja kirsid ikkagi eraldi karpi ja et lusikad võiks ka nagu jogurti kõrvale panna. Jah, vabandust, tõesti unustasin - esimene hommik ihuüksi ja lapsed ei kavatsenudki voodist välja tulla ükskõik missuguse jutu peale. Ja ma vaatasin kalendrist, et täna peaks olema tantsutund mõlemal ja otsin siis asjad välja ja pereema ütleb jälle sellel etteheitval ma-ju-ütlesin-sulle-kas-on-siis-nii-raske-midagi-meelde-jätta-või häälel, et ma ju ütlesin sulle eile, et nad võtavad oma asjad juba esmaspäeval kaasa. Nojah. Tore siis. Nii palju head on, et ma ei pea lastele järgi minema ja pole kindel, kas ma üleüldse pean midagi tegema. Triikima ilmselt, üks masinatäis ja kuivatisse.
Kas tõesti vihma käest räästa alla?
Siis ma pean veel tegema invoice'i stuudiole, et oma palk kätte saada katseaja eest. Pean netist mingi näidise orgunnima. Ja ma pisut pelgan seda audientsi ja ühte asja veel, aga ma ei ütle seda enne, kui ma olen ära teinud, sest muidu jääb jälle tegemata.
Aga kui ma vähegi viitsin, teen omale korraliku cv ka ja hakkan siis tööd otsima. Mis seal ikka, Tikker ehk tulebki siia ja siis saaks kolmekesi korteri üürida. =)
2 kommentaari:
minu meelest sa pole üldse au pairi tüüpi, muideks. sa kunagi mingis postituses rääkisid, et sulle meeldiks mõnes coffee shopis töötada - tõesti, proovi parem sinna. kõhutantsutunnid ka ja...
ma ausalt tahaks tulla kohe praegu, mul on kõigest nii siiber siin. aga mul on esiteks läpaka järelmaks kaelas ja teiseks korter + internet... ehk siis ma peaks leidma inimese, kes laenaks mulle määramata ajaks raha (kust ma tean, kui kiiresti ma londonis töö leiaks ja teenima hakkaks) ning inimesed, kes tahavad minu asemel korterisse kolida ja internetti kasutada. ühtlasi jääb sel juhul küsimus, mis saab annikast. vot sellepärast on nagu küsitav see praegu tulemine. järgmise aasta alguseks oleks kõik korras ja ilus, aga järgmine aasta on kuradi 10,5 kuu kaugusel. oeh. ei tea, mis saab :S
Palju faking jippikajee õnne, va kõhutantsuäss! I njuuuuuu ju kud duu it! Super-super! Ja see uus pere saada siis, kui Kay tagasi tuleb, kuu peale. Ütle, et sulle ei meeldi, kui sind arutult kamandatakse ja ise enne ei öelda, mismoodi asju teha tuleks. Maandud Kay juures, võid alustuseks nt mõnda coffee shop'i CV ja algus ongi tehtud. Mis mõtet on oma elu teenijana raisata?? Teenijana peres, ma mõtlen. Hoian sulle pöialt, et suudaksid au pairi elu võimalikult kiiresti selja taha jätta ja uude ellu sukelduda! Sest sukeldumiskostüüm on sul tugev! ;)
Postita kommentaar