Olen nüüd kodus tagasi. Jah, selle korra suurim üllatus või muudatus oli see, et ma tundsin, et Eestiskäik oli reis, mitte koduskäik. Oma tuba ei tundunud oma toana, oma voodi ei tundunud oma voodina, hambahari oli vale jne. Muig. Eks ta ole natuke kurblik muidugi, aga parata pole sinna midagi. Et siis selles suhtes jah, olen nüüd kodus tagasi.
Kui alustada algusest, siis viimane sissekanne oli sellest, kuidas ma väsinuna mingile getopeole hakkan minema. Mindud sai igatahes, ehkki see oli maailmatu igav pidu. Kõige igavam pidu, kus ma üleüldse Londonis käinud olen. Kui minu ettekujutus jamaikalaste getopeost hõlmab meeletut tantsuvihtumist, head mussi, palju rahvast ja lõbusat meeleolu, siis reaalsuses nägi see pidu välja veidi teistsugune. Tagantjärele pidin Jamaika sõnu uskuma hakkama.
Jamaika ütles, et enne kella 3 hommikul ei hakka ükski hing getopeole ronima. Tal oli õigus, kell 2 peole jõudes oli seinaääri mööda mingi viiekümne tüübi ringis nillimas. Kell 4 lahkudes oli saal prinke pepusid täis.
Jamaika ütles, et seda tüüpi pidudel ei tantsita, vaid seistakse nurgas ja nähtakse coolid välja. Oh, millise kibedusega pidin nentima, et tal oli õigus. Seisime terve õhtu, või siis need kaks hommikupoolset tundi, alguses keskemal, pärast päris seina ääres. Mul oli isegi mantel seljas terve aja. Ja seinaääres seismisest poole aja istusin mingi lauanurga peal ja üritasin mitte eriti õnnetu välja näha.
Jamaika ütles, et getopidudel suitsetatakse kanepit. Suure üllatuse ja uskmatusega tõdesin jällegi ta sõnade õigsust. Saal oli kanepivinest hall, millele peagi hakkas lisanduma tavalise sigareti toss. Ei, see ei olnud kellegi korteriläbu, see oli suur teatrisaal üüritud, nii et suitsetamine oli siiski ebaseaduslik...
Ilgelt naljakas oli kusjuures see, et Jamaika ise tuunis end hoolega ära peo jaoks (enne klubisse jõudmist tõmbas auto tee äärde ja pani selga valge triiksärgi, mis triigituna tagaistme peatoe küljes rippus, sest muidu oleks see peole jõudmise ajaks kortsu läinud). Ta muide esindas küll Eestit, mitte Jamaikat - valge särk, must jakk ja rukkilillesinine sall. :) Mina ise olin oma lennuvormis. Kõik naised peol olid tikkmõrvkontsadega, üliliibuvates ülilühikestes üliklubikleidikestes, mingi paar tükki oli teksadega. Ja üks tshikk oli madalate jalanõudega ka, ta oli umbes vähemalt kaheksandat kuud rase, jalutas ringi ja limpsis Lucozade'i (energiajook sportlastele või nii), seljas üliliibuv valge kleidike. Tegelikult oli see meie food shop'i müüjanna, kes dekreeti läks ja keda me kutsume Tissideks, sest teda on lahkelt õnnistatud.
No vot siis, pidu oli selline.
Lend oli igav ja enamuse ajast tukkusin, õnneks oli Evely seltsiks. Eestisse jõudes ootas mind Liisu, kes oli juba ettenägelikult soetanud hunniku pelmeene, hapukoort ja petti. :)
Hiljem läksin Liinaga vanalinna peale tiirutama ja Linnahalli katusele kõndima.
Järgmisel päeval viskasin läpaka parandusse (Liina abiga), külastasin Liisuga tema õde, kes pakkus suhtjubeda välimusega, aga see-eest vägagi maitsvaid isetehtud juustuküpsiseid. :P Ja Pärnusse ma ära läksingi. Pärnus oodati juba bussijaamas, käigu pealt haarasin sealt mahe-naturaalse kosmeetika poest omale kaks keemiavaba seepi (ja seekord kusjuures läks õnneks ja nad lõhnavad jumala suurepäraselt) ja näokreemi, mis tundub ka päris hea olevat. :)
Otseloomulikult järgnes sellele tervitussöömaaeg, ajeee. Emme tehtud kotletid on ikke need kõikse paremad. :)
Hmm, teisipäeval sai siis linna peal töllerdatud, Montonis hoolega rahakotti kergendatud ja otseloomulikult söödud-söödud-söödud. Verivorsti ja muud peenikest kraami.
Jõul oli kah söögirohke. Kusjuures sain kuuse! Mitte kingituseks, aga tuppapanemiseks ja ehtimiseks siis. Minu heameelt varjutas natuke minu rohelisem pool, mis mõtles pahatihti sellele, et milleks on vaja laipa tuppa tassida ja mingit nänni talle külge riputada. Jah, justnimelt laipa, sest mis muu see jalapealt mahasaetud kuusk on? Et kuidagi tobe tundus... Aga samas oli lapselikult hea meel ka, ikkagi jõulukuusk. Ja noh, vähemalt nii palju, et meil kodus põletatakse see vähemalt pärast ära, mitte ei jäeta kuskile suurte prügikastide juurde kurvalt vedelema.
Neljapäeval käisin teatud protseduuridel, mille tulemusena mul sinikas selja peale tekkis, aga üldises plaanis enesetunne vägagi paranes. :P
Ja reedel siis kihutasin toriseva bussijuhiga Tallinnasse. Tallinnas ootas mind Liisu ja Savoy ja lumi ja külm ja vanalinn ja palju-palju venelasi, irw, ja seejärel Kaidi veel umbes 7 inimesega omal pool. Seal omal pool oli väga vahva, Eesti kartulikrõpsud on jubenämmid ja Eesti dipikastmed viivad keele alla! Usinaid krevetipuhastajaid tuleb siinkohal tervitada ning samuti mõningaid võssakasvanud tütarlapsi. :P Kes muideks nii hirmsasti hinge võtsid, et ma pikaks kasvanud juuste kohta võsa ütlesin. Ja siis need 8 hinge vedasid mind teatud puhvetisse, kus oli igasugu hulk inimesi, kellest mõned päris head välja nägid. Ja minu ettevalmistused külmaks korteriläbuks said seal kohal mütsu. Kui nimelt Kaidi juures oli vägagi mõnus istuda maani villase seeliku, paksu dzempri ja pika lambavillase kampsuniga, siis teatud puhvetis oli see liiast mis liiast. Kamandasin linna peal litutava Liisu puhvetisse ja tirisin tal kleidi alt maikalõikega pluusi ära. :D Milleks sõbrad siis on?:P Vihtusime veel natuke tantsida ja nelja ringis saime magama.
Laupäeva hommiku saabudes kohtasin lennujaamas Liinat, kes mu läpaka mulle tagastas (siinkohal suured tänud veelkord, ja et töötab väga hästi, venti peaaegu ei kuulegi ja isegi süles hoides ei lähe eriti kuumaks) ja Evelyt, kellega ma koos tagasi lendasin. Liisu oli ka muidugi seal ja talle jätsin ma oma koheva rohelise salli, mida ma nii kaua kudusin. :P Milleks sõbrad siis on? Irw.
Igatahes, lend hilines tund aega ja sõit venis nagu kaamlitatt, aga me Evelyga veetsime rohke punase veini seltsis vägagi mõnusasti aega. :P
Jah, ja siis kohalejõudmisest alates enamvähem veetsime Jamaikaga toredasti aega kuni selle hetkeni, kui ma täna blogi kirjutama hakkasin ja ta otsustas lõppeks koju minna.
Tänase päeva pettumus oli muideks see, et kui ma jätsin Jamaika voodisse nii armsasti ja soojasti magama ja ise lippasin Farmers Marketile, sest netis oli kirjas, et see täna ikkagi toimub ja peale 35 minutit rühkimist kohale jõudes polnud ühtegi putkat, siis ma olin täitsa kurb. Tulin koju ja kirjutasin korraldajale kaebuse, et miks netis on inf, et toimub ja kohaleminnes ei toimu midagi.
Ja nüüd ma olengi lebotanud ja hakkan kohevarsti verivorsti praadima, sest kohver oli siiatulles ainult söögikraami täis, ja mõnulen, sest hea tunne on olla kodus. Olgugi üürikas kuskil suurlinnas, minu jaoks on see kuidagi koduks saanud.
