Blog addicted

Jube. Ma kas ei postita päevade kaupa mitte ridagi või panen ühe päeva jooksul neli postitust jutti. Nagu tsüklivärk. =D

Käisin just Gordon Hillis Evely ja ta musi kassi toitmas, sest nad ise naudivad Evely juures kodus eestipäraseid jõule. Kass on niii ninnu! =) Sinna läksin rongiga, aga tagasi tulin raha kokkuhoiu mõttes bussiga. Mis võttis sitaks kauem aega, oluliselt rohkem närvikulu (kuna ma ei teadnud marsruuti ja ma olin vahepeal juba endast välja minema, sest buss sõitis mingisse maeiteamisurkasse ja ma ei osanud kuskil maha minna. Ja kokkuvõttes ei arva ma midagi kolme bussiga sihtkohta jõudmisest.) ja tänu sellele ei ole mul mingit tahtmist ega viitsimist kirikusse minna. Nagu jõululaupäevatraditsioon muidu nõuaks. Mmm, muideks, põhjus, miks ma pean raha kokku hoidma, on lihtne - Evely andis mulle küll transpordiraha, aga Kayle kingitust otsimas käies leidsin ma omale supernunnu ruudulise miniseeliku, sihukese beeži ja pruuni ning kuldsete niitidega. Taljest ümber ja alt plisseeritud. Iiiiilgelt armas. Ja siis ma olin sunnitud Evely rahast natuke laenama. (A) Yhel heal hetkel, kui mul avaneb võimalus pilti teha, katsuks teitele ka siia pildi panna. =)

Igatahes peaks siin arsti juurde minema. Mul puus ikka valutab (sitanikerdis selline), aasta otsa juba. Aga röntgen olevat korras (mu ema käis mu röntgenipildiga mu perearsti juures), nii et jumal tänatud, et asi luustikus ei ole ja närvivärgenseid saab kindlasti tablettidega ravida. Ja ma pole ikka veel omale kõhutantsustuudiot välja valinud, kus ise trenne võtma hakata. Ning mida aega edasi, seda rohkem leian, et järgmisena tahaks töötada kuskil kohvipoes. Noh, siinne kohvipood (coffee shop) on nagu hästi armas ja õdus kohvikuke, nagu meie Kehrwiederid ja nii. Nii et peaks vist omale hunniku cv-sid välja printima ning lihtsalt hakkama neid läbi jalutama. Sest netis nad vaevalt, et kuulutavad.

Tassike päris ehtsat kodus ema kasvatatud piparmünditeed on mu olemise tunduvalt erksamaks teinud. Nii et ehk isegi jaksan dušši alla ennast lohistada. =)

Uskumatu!

See on minu selle aasta lemmikjõulukaart, mille teist nii mõnedki ka enda postkastist leida võisid. =)
Aga uskumatu on see, et jõulutunne on. Päriselt ka! Ma olen keset sooja Londonit, ainukesed jõululikud asjad majapidamises on mandariinid ja kaks kingitust. Ma ei saa aru! Ja lihtsalt on tunne. =D

Aga Kayle ostsin valge fliisi, eest lukuga. Tal on kogu aeg külm ja ma loodan, et ta saab nüüd lõpuks sooja. =D Paki avamise järel seda selga proovides pidin endale tunnustavalt õlale patsutama - silma ja südame järgi ostetud riideese istus hästi ja oli täpselt paras. (Y)

Oma sünnipäevast kirjutada..

EDIT: nostalgia, melanhoolia...

Tahtsin oma sünnipäevast kirjutada. Vaatasin oma received failide kausta ja nägin seal paari pilti minu sünnast. Mitte sellest osast, mis Daisy juures toimus. Need pildid pärinevad millestki hoopis intiimsemast, armsamast kohast.
Kui aus olla, siis ma ei ole kindel, mis päeval see aset leidis. Ehk oli see neljapäev? Minu sünnipäevapidu Daisy juures oli reedel. Nii palju ma mäletan, et ma olin tol päeval tööl. (Mul on probleemid, mul hakkab igast asjade peale hinges pakitsema, icc=D). Ja õhtul sai Aetiga räägitud, ta kutsus enda poole. Läksin siis. Ja seal sain aru, et miski toimub. Pille oli vihjanud küll, et ära endale selleks õhtuks plaane tee, aga noh, ikkagi.
Üritasin Aeti veenda minu juurde tulema, ta oli väga nõus, aga hakkas ajama mingit jama teemal,et praegu ei saa veel välja minna, et ta peab oma telefoni laadima. Eee, noh, ma sain ju aru küll, et mind oli vaja kinni hoida vms, ja ma kohe meelega lasin Aetil seal seletada, sest mul oli kiusu pärast vaja teha nägu, et mul on vaja hirmsasti minema hakata. =P Lõpuks helistas Pille. Aetile. Ja käskis meil taksosse kobida, et ta ootab meid kuskil. Ee. Põnev =D See kuskil oli siis Vabaõhumuuseumi tee lõpus. Taksojuhiga oli päris palju seletamist, öine aeg ka, Pille oma valge (egoistlikult väites minu valitud, icc) kampsuniga tee ääres paistis hästi silma. Noh, lõpuks, kui meil oli õnnestunud aru saada, kus suunas me vurama peame. =)
Lähme välja, nii nummikas. Sammud siis mere suunas, takso sõidab minema. Ma võin valetada, nii et teie kolm, kes te seal olite, parandage mind, kui eksima juhtun. Märkan Väikevenda (kes on ka Pille, nii et segaduse vältimiseks kutsugem ühte Pillet Pilleks ja teist Pillet Väikevennaks). Ei suuda enam meenutada, kas mulle ka mingi asi näppu torgati, aga m i n u meelest võtsid nemad veel miskit näpu otsa ja jalutasime siis mere poole. Pille veel vandus, et vihma hakkas sadama.
Jõudsime siis mere äärde. Päriselt ka, nagu filmis. Nagu nii meeletult armas ja romantiline vaatepilt. Mere ääres eksole, lained loksuvad paar meetri kaugusel. Lõke, väliküünlad sõõris, tort, pizza ja muu träni. No ma lihtsalt ei või. Jahe tuul ja kaelasadav vihm ei suutnud mind absoluutselt heidutada, küll aga Pillet, hehee. Siis sõitis miski auto keset porilompi meie ette ja mingid vene pussakad kargasid välja (mees ja naine) ning pistsid pröökama teemal, et me sealt jalga laseks, et see on eravaldus ja nii edasi. Meie rahuloluks astus naine autost välja tulles pahkluuni porilompi. Irw, paras! Aga põhimõtteliselt ei saanud me midagi muud teha, kui kodinad kokku pakkida ja autosse tagasi sibada. Nagu ma kartsingi, siis selle ranna nime olen kuskile mälusoppide mälestusteriiulitele nii ära pannud, et enam ei suuda seda sealt välja kangutada.
Sain minagi peotäie asju kokku korjata ja näpu otsa, ukerdasime vihmas Väikevenna autosse, sõitsime paarsada meetrit edasi, kus oli väheke avalikum rand ning seal löödi sünnipäevaplats jälle üles. Väljas eksole oli pime öö, vihm oli kuidagi üle jäänud, taevas oli nii valge kuu, et silmadel hakkas lausa valus, kui seda pikemalt piielda. Pilvekesed uitasid ringi ja nägid sünged välja. Uuesti siis lõke, küünlad, šampus, tort, pizza ja lilled. Kallistused ja õnnesoovid ka. Meri taustal vaikselt lainetamas ja mühamas. Lihtsalt super romantiline. Plastiknõud olid ka ja mahl, kainele autojuhile ilmselt, muig. Lihtsalt nii eriti hea oli olla. Sain torti lahti lõigata, mida mobiiliga ka jäädvustati, ja öösel mere ääres ennast niiii erilisena tunda. See sünnipäev kuulub nende eriti mälestusväärsete sünnipäevade hulka, kuhu kuuluvad veel nt need korrad, kus üks punaste juustega naisterahvas mulle kulleriga roosi saatis. Või siis seekord, kus mulle hommikul kell 8 martsipanist roosidega kaunistatud sefiiritort päris rooside ja kingitusega voodisse toodi. Kingitus ise muideks oli kunstkäsitöö, nii et eriti superluks. (Üks asju, mida ma eriti kõrgelt hindan, on käsitööna tehtud ehted) Või kunagi, kui ma päris-päris pisike olin ja ema tõi mulle voodisse (meie pere sünnipäevatraditsioon) tema enda õmmeldud tumesinisest sametist pisikese (tuvastamatu) mängulooma. See mänguloom on mul siiani alles ja tekitab hästi sooja tunnet.

Aitäh, Pilled ja Aet, et mälestuse kinkisite. =)

Mummuline kaheksajalg

Mummuline kaheksajalg
20.12.06 London 28 Church Mount, oma tuba

Ehh. Ei tea, millal taevas annab võimaluse selle jutu netti üles panna. Kohe veider on oma läpaka taga istuda ja täppidega tähti trükkida. Pole enam harjunud...

Hetkel olen siis niiöelda kodus, pereema istub üleval arvutitoas ja trükib oma esseed, või noh, üritab seda kokku panna. Vanem poiss ka õpib oma toas ja minu hoolealune ona ka kuskil. Kui aus olla, siis mul on täiesti suva, kus ta oma aega parajaks teeb. Ega selleks muidugi eriti palju võmalusi ei ole – kolm. Millest üks on ema näol hõivatud ehk siis internetiga arvuti. Teine arvuti on ta oma toas ja kolmas võimalus on all teleka vaatamine.

Täna oli kolmas vestlus teemal „Iiris ja tema kõhutantsutunnid”. Nii esimene kui teine lõugade kulutamine jõudis tulemini, et nad ei kavatse mind iga nädal ühel päeval ära lasta. Seekord jõudsime kolmandale kokkuleppele, et peale jõule teeme neljanda jutuajamise. Vihjasin kah õhkõrnalt, et võib juhtuda, et ma tahan selle pärast tööd vahetada, et seal stuudios õpetada. Eks näis. Igatahes ta ütles, et ma meeldin neile kõigile, mis tuli mulle üllatusena, sest minu meelest ei ole keegi kunagi millegagi rahul. Nojah.

Otsustasin oma hästi armsasse roosasse märkmikku ülestähendusi ümbritseva maailma kohta tegema hakata, et miskit kahe silma vahele ei jääks ja pärast kirjutamata ei ununeks. Noh, selles mõttes, et kui ma näiteks metrooga sõidan ja miskit veidrat näen, et siis kirjutan üles ja pärast kirjutan siia. =D Puuuuuuuust ja punaseks... =D


Kolme rattaga auto.
Seda nägin ma kusjuures ammu. Ma ei tea, võibolla ma isegi kirjutasin selle siia juba. Päriselt ka. Taga oli kaks ratas, ees keskel üks ratas. Pani mu vaateaknad, tuntud ka silmadena, endale päris pikaks ajaühikuks järele kaema ja mõtlikult pöidla ning nimetissõrmega olematut habet sügama.


Kronoloogilist järjestatust ei tasu selles koduses pidevas valveolekus kirjutatud üllitisest oodata. Miks valvelolekus? Sest pereema tahab, et ma ta esseed aitaks vormistada ja läbi loeksin. Võõehh.. Psühholoogia. Võiks ka hullemini minna eksole, majandusmatemaatika näol näiteks.


Pistsin oma käekese riiulisse ja krabasin selle roosa märkmiku oma kenade sõrmekeste vahele ja nyyd otsin kohe oma märkmed üles.


Ahhaa. Kübarad. Jaa, kübarataest tahtsin ma juba ammu kirjutada, siis, kui pisema poisi koolis jõululaat oli ja ma seal nende nooblite vanemate vahel kõhkleva olekuga ringi ukerdasin. Mingi hetk käisin poes apelsinimahla ja suhkru järel (hõõgvein tuleb ikkagi tääääääpse retsepti järgi teha) ja teate neid kübaraid, mis on umbes alustassi suurused, kuhi musta võrkpitsi keskele kuhjatud ja siis veel paar musta traati kumeralt nagu šokolaadist tordikaunistused üle selle hunniku keeratud ja mida kantakse niimoodi kergelt ühel küljel, enamasti kuklasse ehitatud soenguga? No vot. Need on päriselt olemas. Nägin kohe kahte versiooni samal tänaval seal kooli ees. Mingi tunni aja jooksul. Vapsjeee noh...


Muig. Mind võib nüüd juba poole kohaga suurlinnapreilnaks nimetada. Avastasin üks öö Kay juurest koju minnes, et tablool näidatud 7 minutine rongi ooteaeg mind peaaegu endast välja viis. Sain veel viimasel hetkel sabast kinni ja sundisin oma ajurakke liigutama selles suunas, et kui Pärnus tuleks buss 7 minuti pärast, oleksin jumalast õnnejunnis, eksole. Aga siin on 7 minutit üüratu aeg. Eriti metroos... Ainuke asi, millele mõtled on see, et „Aga mul on ju kiire!”.


Mmm, seesama öö metroos. Astun mina rongi (mis tuli ikkagi normaalse kahe minuti pärast, tablool oli ilmselt miski segadus) ja esimene mõte oli, et juudas, miskeid moslemeid täis, dooohh. Kusjuures tavaliselt mulle mosleminaised meeldivad. Või vähemalt nad tekitavad mus sellist jõllitamisefekti. Aga lihtsalt tundus, et neid on nii palju. Teisel pilgul igatahes (pereema astus just praegu sisse ja ulatas mulle süüdimatu näoga oma psühholoogiaalase vaimusünnitise ülesirvimiseks, bläähh. Paar hetke eemal siis)(Võttis kõigest pool tundi. Ma olen üllatunud) avastasin, et tegu on viie indialannaga, kes vägagi ilmselgelt tulid kuskilt mingilt ürituselt. Seda ka kohe kahel põhjusel – esiteks, moslemid ja hindunaised (kui nad just väga moderniseernud ei ole) ei kola õhtuti linna peal ringi. Teiseks, nad olid väga kirevalt ja sätendavalt riides. Ei, sarisid ei olnud, aga olid need laiad püksid pikkade kleitidega seal peal. Niiiiiiiii armas oli vaadata. Istusin aga nende vasta ja täiesti süüdimatult vahtisin. =D Nii tore oli, irw. Siin muideks ei ole neid saridega naisi nii palju liikvel midagi, kui Ave vihjas. Moslemite musti hõlste on jah igal sammul, aga hindude rõivaid on oluliselt vähem. Noh, samas külm on ka eksole. Aa, üks India neiu sellestsamast seltskonnast seal metroos oli ilmale vaatamata varbavaheplätudega. Grrr! Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad. Ma saan aru, et mina, kes ma tulen kuskilt põhjamaa pärapõrgust, tunnen, et London on ilgemat moodi palav ja silkan talv läbi paljaste varvastega ringi, eksole. Nemad on soojalt maalt pärilt, mis valu see neid alasti ringi kakerdama sunnib?!
Sellesama metrooreisi jooksul (Eustonis ümberistudes Northern Line’i pealt Victoria peale) kohtasin teises rongis ühte väga litsakat naisterahvast. Täiesti jabur, et tema neli sentimeetrit vägagi teadlikult mantli alt välja paistvad sukaääred panid m i n d ennast ebamugavalt tundma, mitte teda ennast. Ma ei tea. Mida iganes.


Märkmik reedab veel ühe vahejuhtumi kohta paar sõnakest. Ehk siis pere ja prügikotid. Juuudash. See on lõppematu teema selle perega. Mingi jama oli ja ma ei viinud prügikotte teise naabri prügikasti nagu pereema palus ja siis ta sai kurjaks ja viis nad ise ära ja tuli tagasi ja päris, et kas ma ei saanud aru, mis ta mulle ütles. Hähähähäää, tassi ise oma sodiladu nah. =D


Paar sissekannet tagasi mainisin reedeõhtut, kus mul esimest korda tõeliselt lõbus oli. Igatahes, selle õhtu nö kulminatsiooniks kujunes hetk, kui Candy baaris sadas kaela mulle Evely, kelle seksuaalne orientatsioon ei lubaks nagu uskuda lihtsalt kokkusattumuslikku kohtumist naiste baaris. =D Evely tuli koos oma sõbranna Bellaga, üks must bineiu, sama pikk kui mina(siin riigis mainimistväärt asjaolu), irw. Loo iroonia oli selles, et ma päeval mõtlesin, et kutsuks Evely ka Candysse, aga ei hakanud helistama, sest mõtlesin, et ta tahab kindlasti oma mehega romantilist reedeööd veeta ja tünn!! No vahva. =) Tantsime seal ja värki ja siis Bella ütleb mulle, et valge tüdruku kohta oskan ma tantsida („you can actually dance for a white girl”), lisab siis naerdes, et see oli nali, aga tõsi ka. =D Lahe. Kusjuures, siin väljas olles ma ei saa aru, miks neid musti nii hulludeks tantsijateks peetakse? Eeemm, nad tšillivad ja mõnulevad muusika saatel, aga ma ei ütleks, et nad nüüd nii super hästi tantsivad. Ma olen valge inimene, eksole, ja teeeeehnika, keha peab lahti olema. =D Siiani pole veel näinud minu arvates tõeliselt hästi liikuvat musta naist.


Mul ei ole Kayle jõulukingitust. =S Tegin pildi, kuhu kirjutasin „10 reasons why i like you” aga midagi võiks nagu veel olla...




21.12
Juba Tallinnas olles vaevasin oma hallollust teemal, miks ma enam nii palju ehteid ei kanna, kui vanasti (siiamaani on meeles, kui Tikker ütles mulle, et mind ilma kõrvarõngasteta näha on imelikum kui ilma meigita. Ja tol ajal ei läinud ma välja prügi ka viima ilma meigita=D). Ja praeguse seisuga kroonib minu mõttetööd edu. Ma olin oma ehted nii öelda lihtsalt ära kandnud. A la 9ndas klassis Peterburist toodud savist emailitud kala; hunnikutega kahtlase väärtuse, värvi ja pikkusega pärleid; jms. Lihtsalt värskendust oli vaja. Või kaunistavast kolast puhata. =) Siin olen ma juba endale 2 kaelaehet ostnud ja Evely kinkis kolmanda ja ilma nendeta nagu ei tahakski uksest välja astuda. =D Nii et tubli töö, Sherlock!

Pereema sõitis hommikul Münchenisse ja täna õhtul olen siis koos isaga. Mmm. Mitte nii väga õnnelik. Ja varsti hakkan õhtusööki tegema. Jätkuvalt mitte eriti õnnelik. =D



Kay on nii hea. =)

Valge mõmmi

Sain eile oma esimese jõulukingituse. =) Kay kinkis mulle valge pehme karvase mängukaru, kellel on kaela ümber heleroosa südametega lehv ja parema kaenla all pisut erkroosam roosike. Nii armas! Teate, meil kõigil on mingid ajuvabad unistused, mida me kontrollida ei saa ja üks minu tobedatest unistustest oli see, et keegi kingiks mulle valge/heleroosa/helesinise mängukaru, kes hoiab käes punast südamekujulist padjakest kirjaga 'I Love You'. Roosa kaelapael ja roosike kõlbavad sama hästi. =D Nii tore. =D

Nüüd aga sõidan koju, et süüa anda perepoja hamster Terryle, kuldkalale ja kass Shooterile, sest pere ise ona mööda ilma laiali. Ema läks õe juurde Saksamaale ja meessugu on isa ema juures Manchesteris. Homme tulevad tagasi, aga mul on homme-ylehomme ikkagi vabad. =D Nii tore. Ja siis peale seda lähen Wood Greeni Kayle jõulukingitust otsima.
Ja aitähh Sapphicule viieka eest! Vahel on eks ikka nii hea olla! =D

Mmm...

Lugesin just Tikri ja Muraka blogid läbi. Ja Murakas, eriti sinu omast tekkis selline... tunne. Ma ei tea, nagu... Mingisugune tunne, selline ühteaegu meeldiv ja samas nagu raske ka. Et... Ma ei tea... Ja Tikri kooselu blog... Muig, tuleb jah palju asju meelde...

Anja tegi mulle täna märkuse, et kui minuga eraviisiliselt ei vestle, siis blogist aru ei saa, millega ma tegelen. Tõotasin siis pühalikult veidi üksikasjalikumalt seletada. Ja Avet huvitaks asjad, mida ma näen ja üldised inimsuhted... On kellelgi veel mingeid soove? Katsuks neid siis järgida veidi, sest teie ju loete seda...

Olen au pair. Au pair pluss kui täpsem olla. See pluss tähendab siis ka koristamist. Londonisse lendasin 11 november ja tööd sain kuu lõpuks. Enne seda oli neli intervjuud ja see pere oli viies. Juudid. Elavad juutide rajoonis. Eriti religioossed ei ole, pigem nagu moe pärast. Jõule nad ei tähista, neil on Hanuka. Eile oli siis Hanuka. Kinkisin neile kaardi ja kommikarbi. No mida muud saakski mina neile kinkida, mida neil juba ei oleks? Ja raha mul ka ei ole eriti. Rõõmustasid nad küll, ehkki see võis olla ka inglaslik viisakus. Igatahes 6
õhtul pereema tõi mulle Hanuka kingituse - punakas-pruuni piklikest kividest käevõru (Tikker, sul on selline sinine). Enne seda, päeval, koristas ta oma kappi ka (ühte nendest paljudest) ja kokkuvõttes olen kolme koti võrra rikkam. äge. =D


Ja ikkagi on selline mõtlik ja melanhoolne tunne nüüd sellest Muraka blogist... Kuidagi mõttetu tundub kirjutada mingitest käekottidest, vaid tahaks mingitest mõtetest ja tunnetest niisama kirjutada...

Naljakas, kuidas minevik meid nii palju mõjutab... Ma olen täiesti hämmingus, kuidas Kay suudab nii palju taluda. Just seda minu pirtsutamist ja nii. Et ... Naljakas, kuidas üks suhe võtab sust ära yhe tüki ja teine suhe võtab sust ära teise tüki ja lõpuks sa tunnedki, et mingi suhe on sust liiga suure tüki ära võtnud ja sul nagu ei olegi enam midagi anda ja alles. Sest ikkagi mõtled, et milleks üldse vaeva näha? Nagunii lõppeb kõik yhtemoodi. Ma arvasin, et kõik see on möödas. Aga nüüd, Kay kõrval olles, saan aru, et ei ole möödas. Mitte lõplikult. Täna hommikul otsustasin, et see peab minevikku jääma, et enam ei ole sellel minu elus kohta. Nii et see halamine ja seosetu jutt siin jääb ka viimaseks heietuseks. Jah... Et siis viimane naisterahvas minu elus, muig. Tema oli see, kes võttis kõige suurema tyki ära. Nii suure, et praegu on ka valus. Ei, ma ei räägi armastusest selles mõttes, et ma teda armastaks v nii. Vaid armastusest selles mõttes, et ta võttis liiga palju armastust minust ära. Liiga palju andsin andeks ja liiga palju andsin võimalusi ja liiga palju kannatasin seejuures ise. Oh jumal, ma ei väida, et ma olen räme ingel ja et tema oli paha inimene. Ma räägin lihtsalt sellest, mis mulle haiget tegi.
Kuidas sa saad endast nii palju armastust ära anda ja mitte midagi vastu saada? Ma m6tlesin alati, et kui ma olen suutnud kaks naist maha jätta, sitta siis selle kolmandagagi... Aga ei läinud nii. Ja l6puks tegi see ikkagi nii kuradima palju haiget. Mis sest, et ... Ma tõesti m6tlesin, et see jäi selle suvega sinna riiulitele tolmama, kuhu teisedki suhted jäänud on. Ja tänase päevaga ta sinna läheb ka, ausalt. Aga... Kes teab, see teab, millest jutt käib. Kes ei tea, pole vajagi rohkemat teada. Tahaks lihtsalt jälle kergelt ära armuda ja ringi vahtida ja yhe v teisega sebima hakata. Mulle meeldib Kay, asi ei ole üldse selles, aga lihtsalt palju raskem on ennast avada ja väga keeruline minevikku olevikust lahus hoida. Et nagu. Ma olen 22-aastane. Mul on seljataga neli suhet, millest kaks on kooselud olnud. Kes teab mu Pärnu elu, see teab ka mu tausta. Et vahel lihtsalt tundub, et miks mulle nii lühikese aja jooksul nii palju asju on kaela sadanud? Tavaliselt on sellised kogemused oluliselt pikema aja peale ära jaotatud. Tean, tean, et elul on omad rajad ja asjad lähevad nii, nagu nad peavad minema, ent siiski... Kay on 32 ja ta ütleb mulle vahel, et Iiris, sa oled nii noor, aga sa oled emotsionaalselt palju tugevam kui mina. Tal ei ole lihtne elu olnud. Ma saan aru, et kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks. Aga mille jaoks seda tugevust vaja on?
Vahetevahel Kay leiab, et see on kummaline, et ma ei taha ajalehti lugeda (sest seal kirjutab ainult mõrvadest). Ma ei taha neid lugeda. Ma tahan elada oma roosas maailmas nii palju, kui võimalik. Ma ei saa parata, et kui ma neid artikleid loen, siis hakkan mõtlema, kuidas mõrvatud neiu vanemad ennast tunnevad jne... Nagu üks neiu mulle kunagi vihaga ütles, et ma elan oma roosade käekottide maailmas. Las ma siis elan. Igaühel meist on oma moodused selle maailmaga toime tulemiseks, onju? Ma ei arva, et ma olen naiivne, aga lihtsam on ennast sellisena näidata.

Igatahes. Jutt sai otsa. Peaks selle vist eraldi postitusse panema, aga ükskõik vast. Sai segane veidi, ent süüdistage Murakat, tema blog tekitas sihukese tunde. =P Aga üldiselt hakkas veidi kergem, hehee. =D



Üldisemalt ka siis. London on üks naljakas koht. Ühest küljest nii vabameelne ja teises küljest nii religioosne. Nii vastuoluline. Aga see mulle meeldibki. Mulle meeldib see aura siin. Ja selle linna aurast sain ma aru siis, kui ma teisipäeval Camden Townis käisin. Camden on nagu boheemide, rokkarite, punkide ja hipide pärusmaa. Seal on poed kõiksugu tavaari täis (ausõna, Tikker, kui ma nägin neoonroosasid sukkpükse pealuudega, mõtlesin kohe sinu peale=D) ja hinnad ei ole ka väga k6rged. Et ... Nagu milline vabadus siin linnas on. Siin on tõesti kõike. Just see vabadus olla see, kes sa tahad. Või lihtsalt olla see, kes sa oled. Camdeni turul on selline söögilettide rida ka - kõik erinevad köögid kõrvuti. Me võtsime Aasia köögi... Haarasime oma toidukarbid pihku ja läksime Camdeni kanali äärde istuma. Olin koos Evelyga (see hipitüdruk Pärnust). Ja istusin seal ja sõime (olles eelnevalt ühest peagi suletavast India poest odavalt peotäie ehteid ostnud) ja siis ma tundsin, et kurat küll. Elu on ilus. Mul oli lihtsalt nii mõnus olla. Selline esimene tõeliselt kerge ja mõnus tunne siiatulemisest saati. Jah, too reedeöine pidu oli ka äge, aga see oli pidu, mitte niisama olemine. Ja seal India poes ei vaadanud hindudest koosnev teenindav personal ka kummaliselt, et mida need valged tibid siin nillivad nende traditsioonilisi ehteid... Et vabadus olla see, kes sa olla tahad.

Eile käis kodus (nimetan oma pere kodu koduks) töömees. See on yks Poola noormees Radik. Või noh, ma ei saa kindel olla, kui noor ta just on, sest ta räägib, et i am very old man and very poor. Kui ma päevas 50 naela teeniks, siis ma kyll väga vaene olla ei tohiks (ta töötab 6 päeva nädalas). Aga jah, ta mainis midagi pangalaenu tagasimaksmisest ka, nii et sellisel juhul võibolla tõesti... Hästi pikk on ta ka. Mina tunnen ennast pisikese naisterahvana tema kõrval, irw. Kujutage seda siis ette =D Ma olen talle vist pisut yle õla. Ja igatahes jõudsin ma juba ära unustada, miks ma temast rääkima hakkasin. =P Ta on igatahes üks nendest inimestest, kes minu elus olenemata minu tahtest virvendavad. Nagu ka näiteks pere koristaja. Üks Tai neiu. Käib üldiselt korra nädalas. Eelmine kord tegin talle ukse lahti, ütlesin tere, ta ütles tere-mis-sinu-näoga-juhtunud-on-all-those-pimples!? Näonahk on siin veidi vilets küll, eks see stress pere pärast ja teine toit jne, aga t a k t i t u n d e s t olete midagi kuulnud, irw?
Siis veel näiteks vanem perepoeg A. Mmm. Noh, tema natuke sõltub minu tahtest, sest eks ma ju teadsin, kui oma valiku selle pere kasuks tegin. Aga temaga on viimasel ajal kaks seika juhtunud.
Esimene: tükeldan mina köögis miskit salatimaterjali ja A tuleb kööki nillima sinnasamasse külmkapi kallale ja jääb siis minu kõrvale näksima. Räägime siis lolli juttu veidi ja vaatan talle otsa ning whatta hell! pööran pilgu õite kiiresti lõikelauale tagasi ja enam sealt seda ei tõsta. Kohtasin ta silmis Pilku. Sellist pilku, millega ei vaadata oma noorema venna au pairi. Selle pilguga vaadatakse kedagi, kes sulle meeldib. Kedagi võrdset. Mulle tuli see üllatusena, sest mina ei tunne ennast nende peres võrdsena, vaid madalamana. Keegi, kes koristab nende nõud ja teeb süüa. Milleks siis mulle selline pilk visata? Kummaline.
Teine seik. Kuradi mittesealihasööjad, ma ütlen raisk! Nähtavasti oli isa S see, kes ostis kunagi külmikusse hakklihapallid. Teadupärast sisaldavad kõik hakklihapallid mõlemat liha, mitte ainult loomaliha. Nende võltsist religioossusest pajatab väga hästi tõik, et pereisa isegi ei vaata poes, mis lihast mingid tooted tehtud, on... Igatahes. Tegin perele miski toidu valmis (lihtne, eelmisel päeval küpsetatud lammas lahti lõigata, taldrikule ja lauale) ning värske salat. Mina lammast ei söö ja lehtkapsasalat pole minu jaoks ka suure asi lõuna, tegin omale eraldi toitu. Juurvilju frikadellidega. A kysis, et mis sa teed, ma ütsin, et frikadelle, aga sa ei saa neid süüa, sest need sisaldavad sealiha. What?!? Viska need minema! Need teevad kõik asjad mitte kosheriks! (Kosher on see, et sealihaga ei tohi ükski asi kokku puutuda. A la, et kui sa kogemata noaga lõikad sealiha, siis pead selle kolm korda ära pesema ja palved peale lugema, enne kui midagi muud sellega lõikad. See jutt ei ole sellest perest, aga põhimõtteliselt, teile pildi manamiseks). Ma olin näljane, päev otsa unistanud normaalse maitsega lihatootest (sest loomaliha kolm korda päevas erineval kujul viskab tõeliselt kopa ette)ja siis ta ütleb mulle, et ma viskaks need ära. Hell no! Jagasime puid ja maid veits sellel teemal, ma mängisin veits lolli ja ütsin, et aga ma pesen ju panni pärast ära ja nii, nii et lõpuks ütles ta et don't worry, aga viska need pärast ära. No jesus fucking christ. Minge te pekki oma religiooniga! Looga, et ma ei visanud neid ära. Ja ma loodan südamest, et ta ei lähe neid sinna sügavkülma otsima... Ma kavatsen need veel ära süüa. =D

Lõin hommikul Kay juures varba ära. Kohe nii ära lõin, et istusin voodi peale ja hakkasin nutma. =D Välja ka ei saanud minna, sest oma terava ninaga saapaid ma selle varba otsa lükata ei suutnud ja Kay jalanõud on mulle yhe numbri võrra väiksed. Nii ma siis koju jäin ja nüüd vaatan, et varvas tõmbub siniseks. Luu siiski katki ei ole, sest liigutada annab.

Mmm, muide. Eile oli enamvähem normaalne päev. Magasin nt päeval kaks tundi ja eriti teenijana ennast ei tundnud ka. Ma kas oskan ennast sellest eraldada paremini või oli eile lihtsalt erandlik päev. No kolm käekotti tegid mu tuju ikka oluliselt paremaks ka. =D Mmm, eile C (pereema) küsis ka, et kuidas sa ennast siis nüüd tunned selle koha pealt, et sa ei saa neid tantsutunde anda. Ma ütlesin, et mul on väga kahju ja et ma ei ole stuudiole veel oma otsust öelnud, ja küsisin, et kas ta on kindel, et me ei saa läbi rääkida. Ta mõtles ja ütles, et võibolla peaks ta selle peale mõtlema. Noh, progress seegi. Ma mõtlesin, et kui see teenija tunne ära läheb ja nad lubavad mul mu tantsutundide jaoks korra nädalas ära, siis ehk ei otsigi kohe uut tööd... Aga vaatame, tõenäoliselt on see hea tunne vaid illusioon. =D

Aga järgmine nädal saan ma kartulivahvlit ja Mõnusat Maiust, sest Maido tuleb oma musiga Londonisse ja nad toovad mulle. Jehuuu! =D Ja Murakas, ma tõesti ootan sind juba siia! =)

Bloody cows!

Hoo-hoo-hoo, meeeeeeerrry christmas! =P Ilma lumeta, ilma külmata, see-eest aga rohkete kaunistuste ja ostumaaniaga. =D

Reede õhtu. Iiris ja Kay. Candy baar. Jehuuu, tshikk, lase käia! =P Esimene õhtu, kus mul Londonis olles tõeliselt lõbus väljas oli. Täiega nautisin, täiega mõnus oli. Kay sõbrad olid ka reedel minu suhtes positiivsed ja tegid komplimente, nii et maa must ja minu ego sai muudkui aga pai. =D Reede ööst sai sujuvalt:

Laupäeva hommik. Väääähhhh. Esimese asjana loksusin läbi linna Kay juurest koju. Väike hommikusöök, dušš ja siis algas päev läbi kestev koristamine. Suure peo jaoks. Ma olin lauslaip õhtuks. Ja siis ma pidin veel kella üheni neid kuradi rikkaid ärahellitatud värdjaid jõmpsikaid valvama ning seejärel j ä l l e koristama hakkama. Sest pereisa otsustas, et just keset ööd peab see koristatud saama. õnneks tuli üks nende andine au pair appi. Ma oleks ausalt sealt köögist muidu minema jalutanud. Eks ma päeval ikka puhkasin ka, aga on nagu halb harjumus juba, et kui ma olen kodus, siis olen ma nende meelest kogu aeg käsutada. (Mu eesti keel ja sõnade järjekord lauses on allpool arvestust) Kell 20 hakkas psi, kella 11ks olid kõik laua all ja rahvas roopis vahelduva eduga siin ja seal (Noh, nt köögi kraanikausis ja tähtis perepoeg ise veetis suure osa ajast üleval vannitoas oma väljavoolanud sisikonda vahtides). Meie selle endise au pairi Carolinega chillisime niisama ja õgisime kõike, mis nendele tinkerbellidele ja johnnybravodele kokku ostetud oli. Päriselt ka, kõik need tillukesed tatikad olid nagu mini-Paris Hiltonid. Ülemisel korrusel olid enamus uksi lukustamata. Ülemisele korrusele minek oli üldises plaanis keelatud ka, aga joobeastme kasvades (vaba ligipääs viinale, õllele, malibule) ei hoolinud keegi enam 'no enter' siltidest. Ja nii avastasingi üks hetk üles minnes, et minu toa uks on lahti ja tuli põleb. Ma tundsin juba trepi peal, kuidas selline lausviha musse vajus, selline, et põlved läksid nõrgaks. Ma olin ennast juba pikemat aega halvasti tundud sellepärast, et ma oma tuba lukku ei saanud panna. Ja siis olid seal toas kaks seda tinkerbelli, ma juba nägin, et minu asju oli näpitud ja teise kohta t6stetud. Ja ma lihtsalt röögatasin poole kohaga korraks. Nad hädiselt vastasid, et siin on peegel, mille peale ma haarasin ühelt tüdrukul õlgadest kinni ja keerasin lihc uksest välja. Mul oli selline vahkvihahoog, et kui nad oleks põtkima hakanud, oleks ma neid löönud. Asi ei ole eksole rahas - mul ei ole sealt midagi võtta. Aga mingid kuradi fucking bloody cows ronivad m i n u tuppa, sorivad m i n u asjades!!! Arghhhh! Ennasttäis mõttetud ahvid raisk - kui on raha, siis on järelikult ka õigus. Võõehhh, ma olin pärast seda poolt tundi täiesti nii, et käed värisesid.
Koristamine läks iseenesest kiire tähe all, sest vanemad aitasid ka.

Eks nende vanematega on jah nii, et ma olen täheldanud, et see nede au pair on tegelikult hoopis nende teenija. Ilma naljata. Sest isegi kui mul on vaba aeg, siis nad tulevad ja lasevad mul mingeid asju teha. Mis tähendab seda, et mitte ükski vaba hetk ei tohi kodus olla. Meil oli juba sellepärast pereemaga jutuajamine ka, et mul on attitude'i probleem ja tema kõikidest au pairidest vajan mina k6ige rohkem vabadust. No fucking hell! Mis ma pean päev otsa kodus istuma ja sinu kandu lakkuma või?!?
Et siis ühesõnaga hoian silmi lahti uue töö jaoks.

Tööst rääkides - see Basement Dance Studio intekas lõppes nii, et jaanuari algusest alates olen kuuenädalasel katseajal (st siis 6 trenni, ehk 1 trenn nädalas). =D äge!! Iseasi, kas pere mind ära laseb igal esmaspäeval. Sest kuidas nad siis ikka elada saavad, kui teenijat majas ei ole. Fucking hell!

Hästi paljudest asjadest tahaks veel kirjutada, aga aega lihc ei ole. Olen hetkel Golders Greeni lähedal Sheiko Internetis ja kell on juba nii palju, et peaks juba Jamie einet valmistama hakkama. Nii et padavai kodu poole.

Aaa, eile ja täna käisin shoppamas ka oma esimese palga eest. Saak:
-Nicky Clark'i föön (Nicky Clark on väga tegija);
-roosa-musta-triibuline pikk topp;
-roosad dressipüksid trennitegemiseks;
-kirjaplokk;
-jõulukaardid-ümbrikud;
-ihupiim mustadele mõeldud poest (Kay asjade pealt olen märganud, et mulle need mustade tooted sobivad, ilmselt sellepärast, et need nii õlised on).

Sayonara suckers!

PS. Daisy ja Liina, aitähh armsate smside eest ja KC, suuuuuuuur tähh kaardi eest! Oota ainult, kui oma kaardi saad, hehee (6) ;)

Stuudio

Teisipäeval, 12 detsember, kl 18.30 on mul Basement Dance Studios intervjuu kõhutantsuõpetaja kohale. Vaadake, et te mulle pöialt hoiate!
Homme siis Adami Suurpidu... Loodan ellu jääda, ehkki ettevalmistamine on juba praegu üsna kontimurdev (kappide kaupa vanaaegseid nõusid ja riiulite kaupa kallist alkoholi teisele korrusele turvalisse paika toimetada ja tassida).
Ja külm jõudis ka Londonisse.

Kommentaaride kommentaariks

To Kaidi: irrrw, sa vaene lapsukene. Ma tõesti ei oska sind aidata. =D Mina arvasin,et sa oled 17, mäletad?
Ja uutest maitsetest nii palju, et kebab on ikka niiii hea. Aga ma pean hoolega jälgima, palju ma seda söön, sest oma õuduseks olen täheldanud õõõõige pisukest (aga siiski!) kaalutõusu.

To Liina: surnuaed asub Kay maja taga. (A) Ja eesti keele koha pealt tunnen puudust eesti keele lugemisest, mitte rääkimisest. Igatahes hakkasin nyyd Harry Potteri viiendat osa inglise keeles lugema.
Ja mingi ravikindlustuse peaks tegema, sest mu puus jälle valutab ja oleks vist juba aeg abi otsida.

Poolatar

Teeere varahommikut kõik see rahvas! =D
Ei, ma ei ärganud just.
Nii, kätte on jõudnud see püha hetk, kus mul on paar meetrit ajalõnga blogi kirjutamiseks tekkinud. Halleluyah and praise the Lord, sister!
Igatahes. Alustagem siis perest. Sissekolimine oli põhimõtteliselt valutu, kui mitte arvestada seda, et ma esimese hooga oma bussipeatusest oma viie peatuse jagu mööda sõitsin, siis tagasi sõitsin ja bussijuht mind ikka kaks peatust vales kohas maha pani. Aga siis tuli Charlotte mulle ja minu ränkraskele kohvrile mersudziibiga järele ja siis oli juba kõik korras. Nagu ma ütlesin,et maja, mis esmapilgul oli täielik loss, osutub lähemal vaatlemisel üsna hääbuva hiilgusega elamiseks. Vaibad on kulunud ja kohati plekilised, kõik nõud on kriibitud ja killud väljas, ükspäev kukkus täiesti lambist alumise korruse wc-s lamp laest alla. Kusjuures mitte kedagi polnud alumise korruse läheduseski. Istusime poistega trepi peal ja ajasime juttu, kui mats käis. Ahjaa, lapsed on 17 ja 9. Ja minu hoolealune on 9. Mul on sihuke tunne, et ma juba olen kõike seda siia kirjutanud. ? Olen või? Või olen ma lihtsalt sedasama juttu nii paljudele inimestele juba rääkinud, et enam ei saa aru, kuhu ja mida kirjutan? Mmm, vanem poiss on k6ige snoobima suhtumisega. Ja hästi inglise inglise keel on tal ka. Ja kui mina temast aru ei saa, siis tema igatahes ei vaevu kuidagi aeglasemalt v6i selgemini hääldama. Aga väiksem poiss on suhteliselt nummi. Parandab mu inglise keelt (nt kui ma nüri järjekindlusega mikrolaineahju kohta oven ütlesin ja mitte microwave =D), hääldust (it's cat, not like caaat!), seletab (loo/toilet; track suit bottom jne) ja teeme temaga igal õhtul late-nite-snack'ke. Ma olen hetkeseisuga neli õhtut järjest teda magama pannud, sest vanemad olid Prantsusmaal ja nii ongi meil juba oma rutiin kujunenud:
kõigepealt me kakleme ja vaidleme vähemalt 10 minutit teemal, et pesemaminek ja jutul lõpp! Siis me käime pesemas ära, sööme ühe röstsaia, lähme voodisse, oleneb kellaajast kas ta loeb raamatut rahus või vaidleme ja kaupleme teemal faiiiv moor minits! Siis ma kustutan tule ära, istun ta voodiservale ja hakkame pajatama. Jutt koosneb enamasti mingitest hääldamistest, sõnadest, eesti-inglise loomahäälitsustest ja nende presenteerimisest, kallistamisest, äraminemisest ja veelkord tagasi tulemisest ja kallistamisest. =) K6ige raskem on olnud siiani koduseid töid temaga teha. Uskuge või mitte, aga matemaatika on kõige lihtsamaks osutunud.
Poiss käib ka sellises rikaste koolis, millele sain ise pilgu peale visata laupäeval, kui neil oli koolis Christmas Bazaar ning Charlotte mind endale appi palus. Mul oli hea meel, et ma oma Montoni kostüümi selga olin pannud. Vaatepilt oli nagu Meeleheitel Koduperenaistes. Isegi süüa tehes või laadakaunistusi üles pannes on pärlid kaelas ja kõrvas. K6ik nagu täiega kallilt riides, enamvähem v6id firmamärke otsaeest lugeda. Esmaspäeval läksin lapsele kooli järele ja oli 'pisut' ebamugav seista seal vihmasajus koolimaja ees, kui terve kooliesine tänav oli viimase sõna ja tõenäoliselt sel aastal välja lastud uhkeldavaid masinaid täis pargitud. Nooojah, mis seal ikka, katsusin mõelda oma firmamantlile ja mütsile, et mitte tõesti end mingi lihsalt-mariana tunda.

Märkimistväärt on kindlasti ka minu erilised saavutused köögikunstivallas, kui ma reede õhtul juudiõhtusöömaajaks kaks parti omal käel valmistasin ja millega Charlotte väga-väga-väga rahule jäi. Hea küll. Päris omal käel ei valmistanud. Charlotte pidi mind ikka telefoniteel juhendama. (A) No aga mis sa ise teinud oleksid, kui dziip keerab rataste vilinal hoovi, äraaetud näoga ema tormab uksest sisse, viskab sulle kaks surnud parti lauale ja ütleb ise poolel teel uksest välja, et täna teed parti. Ja on kadunud enne, kui sa jõuad silmadki suureks ajada. Ega ma miski krissu-sugune kokandushuviline (jumal kyll, ta pani tavalise kurgisalati sisse tüüüüümiani!!!) ei ole. =P ja surnud parti katsusin ka esimest korda. Aga igatahes sai see õhtusöök kiirustades valmis küpsetatud ja panin kohe ajama ka. Ikka SOHO poole, hehee. (A) Läksime jällegi Candysse tsillima.

Ilgelt kurb on, et ma see laupäev sinna Yalla! peole minna ei saa, sest ma pean Adami sajapealist synnipäevapidu ohjama hakkama. Tore tore. Aga eks neid pidusid tuleb veel.

Mmm. kommentaariks minu toa kohta nii palju, et magada sain ma seal toas alles siis, kui kass minu tuppa magama tuli. Kassi nimi on Shooter ja ta on k6ige ebagraatsilisem kass, keda ma näinud olen. =P Aga ta on armas. Aga toaga oli jah mingi selline jama, et lihtsalt ei saa magada, sest kogu aeg on tunne, et keegi on toas. Ja vaatab. Nii ma siis üks 6htu rääkisin kassile, et ta tuleks minu tuppa magama, sest kassid pidavat ju kurja silma vastu aitama. Kass tuli. Järgmine öö tuli ka. See öö nüüd ei olnud ma kodus. Magasin uinumisest kellahelinani. Mõnus! =)

Aa, ja poolatarist nii palju, et minu käest on juba üsna mitu korda küsitud, et kas ma olen Poolast. Minge te ka pekki!

Tillulillu

Tillulillu teadaanne, et ma olen veel ühes tükis, aga jällegi täiesti netitu, õnn ei ole minu poolel, hehee.
Mmm. Pere koha pealt olen kahevahel, nad on toredad, aga samal ajal mõtlen, et kas see töö on ikka minu jaoks... Aga eks aeg näitab.
Kallid teile ja loodan teile miskit peagi postitada!