Kindlasti mõni nüüd mõtles, et siinkohal tuleb juttu suuremat sorti pralletamisest ja peenikesest pidupidamisest. No vot ei tule. Hoopis suur töötegemine käis. Ja kooliskäimine. Asja tegi raskeks aga minu tööga paratamatult kaasaskäiv nähtus - surm.
Ühesõnaga, hiljuti suri meil üks vanadaam, kes oli juba mõnda aega elulõpuhoolduses (tähendab, arstide poolt kindlaks tehtud, et enam ei anna midagi teha ja pole mõtet torkida-surkida ja nii siis jääb inimene enamasti voodiravile, kus teda keeratakse ja pööratakse ja toidetakse jne, sest enamasti selles ametlikus surma ootamise faasis ei olda enam võimeline ise midagi tegema). Ning ma pean tunnistama, et ma ei tundnud pea mitte kui midagi. Kui üldse, siis kergendust, sest ta oli juba väga inetus faasis... Selles suhtes siis kergendust, et talle endale oli parem edasi liikuda. See nädalavahetus sain aga sõita sireenidega kiirabiautos (muideks, autos sees istudes ei kostu sireen üldse valjusti), kui üht meie kõige tervemat residenti haiglasse eskortisin. Ning juhtus nii, et haiglas olles reageeris ta mingile ravimile halvasti ja suri. Ning see surm tekitas minus hoopis teistsuguseid tundeid. Ma olin kurb ja häiritud ning nutsin kohe hoolega. Ja mis vahe oli siis sellel surmal tolle eelmise surmaga? Sest viimasel juhul ootas resident kojuminemist. Ta oli üks neist vähestest juhtumitest, kus seisund paranes hooldekodusse tulemisega ning ta pidi kuu-kahe pärast meie juurest lahkuma ja omaette elama minema. Tema puhul oli väga raske aru saada, et ta dementne oli, ehkki kohe, kui me selle ära unustasime, keeras ta meile paraja käki...
Ühesõnaga, palju raskem on taluda surma siis, kui inimene on enamvähem terve, tal on omad lootused-ootused ning tuleviku suhtes plaanid. Haiglas olles ütles ta midagi väga ebatavalist. Ta oli väga nõudlik inimene ja häid sõnu tal eriti teiste jaoks ei jagunud (ta ei sõimanud kedagi ega polnud ka mingi eriline torssis tüüp, lihtsalt üheksa sealtöötatud kuu jooksul ei kuulnud mina kordagi ta suust midagi tunnustavat) ning kui ta seal erakorralise meditsiini osakonnas voodis lebas, sada inimest ümber, hakkas kohalik medõde minuga juttu rääkima ning küsis, et kas ma olen tema isiklik hooldaja või kas ma töötan seal hooldekodus. Ma siis vastasin, et ma töötan selles hooldekodus ja siis see resident näitas näpuga minu peale ja ütles "She is very good". Ma pean mainime seda, et tema olukord oli selline, kus ta ei suutnud absoluutselt mitte mingeid sõnu moodustada ning siis korraga selged sõnad...
Haiglast tagasi tulles läksin tema tuppa ja tegin voodi ära. Naljakas, surm on nii ootamatu. Kõik asjad, mis ta toas olid, viitasid justkui elu jätkumisele. Töötav külmik, poolik mahlaklaas, raamatud ümber voodi laiali, ülestegemata voodi. Ma veel mõtlesin, et ta koju jõudes kindlasti kommenteerib, et ma ei ole ta voodit korralikult üles teinud. Ühesõnaga...
Armas oli muidugi see, et teised hooldajad olid hästi toeks, kallistasid ja rääkisid oma kogemustest.
Sellise tõsise sissejuhatuse peale tundub suisa imelik midagi muud kirjutada. Kokkuvõtvalt olen ma viiest järjestikusest päevast meeletult väsinud. Üleväsimus on selline, et mul läks eile õhtul 2 tundi aega, enne kui magama jäin.
Täna paistab aga päike. Üks asi, mida ma inglise kliima juures armastan on see, et ma lähen 10nda novembri hommikul aeda ja söön ära suure kamalutäie värskeid vaarikaid. Fenomenaalne.
PS. Kohtusin ühe teise osakonna uue juhatajaga ning kuna ma pool päeva ka tema juures töötasin, ütles ta, et ma olen tema arvates hästi hea hooldaja. Mitte, et ma ennast siin häbitult kiita ja reklaamida plaaniks, aga point oli selles, et ta ütles, et ta on ennegi eestlastega töötanud ning et tal on eestlastest hooldajatega väga head kogemused! Nii et aitäh kõigile hooldajatele, kes meie riigi lippu kõrgel hoiavad! :)
