Esimeste Kroonika jätkub

Jaa, eile tegin patsiendile süsti. :) Paanikat ei olnudki kusjuures, aint käed läksid higiseks. :P 

Muidu jõudsin juba vahepeal arvama hakata, et köha hakkab taanduma, aga ei, eile öösel ei saanud jälle magada, täna hommikul on juhe koos ja pea valutab. Aga õhtuks on mul perearsti aeg, vaatame, kas sealt peale paratsetamooli või antibiootikumide veel midagi tuleb...

Kuigi üks maal on pooleli, sügelevad näpud hoopis kudumise järele. Veebruaris oleks kudumine hea meelelahutus - nagunii liiga väsinud, et kuskile minna, samas produktiivne ja rahustav. Üks mõte juba mõlgub peas, tunni aja pärast peangi emaga telefonikonverentsi, et kuidas ideed teostada. Tundub, et nii nagu söögitegemisega, on sama lugu kudumisega - ei saa mina retseptide ja mustrite järgimisega hakkama. Mitte, et see mind midagi tegemast takistaks. :D

Julge hundi rind on rasvane ehk sinepiplaastrid kõrges eas

Istun jalgupidi roosas plastmasskausis, kus varvastele seltsiks kuum vesi ja kaks sinepiplaastrit. Kolmas sinepiplaaster ilutseb rinna peal (või siis pigem kahe vahel, khmm). Siiamaani ei ole väga kibe hakanud. Mul on nimelt üks äärmiselt andekas ja tahtejõuline köha. Oskab end ilmutada kõige ebasobivamatel hetkedel (näiteks siis, kui ma magada üritan või mõne patsiendiga tegelen) ning vaatamata gripirohule ja köhasiirupile ei taha üldse alla anda. Klass omaette! Isegi mu nohu on juba enamvähem käega löönud, aga preili Köhal on veel asjaajamisi... 

Muidu on mu veebruar täpselt nii kaootiline nagu ma arvasin. Tegelikult on kaootiline vale sõna, tegelikult oleks üliplaneeritud palju täpsem. Terve veebruari peale on mul 4 vaba päeva. Nendest 20 päeva veedan haiglas, 4 hooldekodus ja 4 ilmselt hambad laiali norsates. Jaa, mul on preili Köhalt vastupidavuse suhtes nii mõndagi õppida.

Muidu käisin täna MRI skänni vaatamas. Põnev oli. Suisa fenomenaalne, kui täpselt on võimalik inimese SISSE näha... Pärast rääkisin patsiendiga, et oi, näed, ma nägin su neere ja pankreast ja muud sodi. 3D ja puha. :D

Pilt siit

Plaaster on vägagi kibedaks hetkel muutunud. Ai. 

Oskustepagasisse on lisandunud veresuhkrumõõtmine ning pissiproovi tegemine nii kateetrist kui kätteulatatud moel. :) Ahjaa, oma esimese veritseva haava nägin ka ära. Kellelgi oli puusaoperatsioon tehtud, nii et terve külg oli sinine, haav justkui kirjaklambritega kokku tõmmatud ning kõige vahelt immitses veel verd. Äge. :D Umbes midagi sellist, kui mõnele hullule peaks huvi pakkuma. ;)  Tähendab, Tikker tegelikult manitses siin mind, et ma ei peaks kõike seda siia kirjutama, et kindlasti on mõni nõrganärviline, aga armsad minestajad, ärge kartke, varsti ma nagunii enam sellest ei kirjuta. ;) Varsti on veritsevad haavad igapäevane nähtus ning vaevalt, et ma seda siia iga päev kirjutada viitsin. Aga noh, kuna mul on ju praegu Esimeste Periood, siis nagu selle puhul. Palun väga vabandust. :)

Aga kuna meil preili Köhaga pikk öö ees ootab, siis hakkan vaikselt homseid asju kokku pakkima. 

Haiglakroonika ehk siit ta tuleb

Nonii, see lugu on nüüd lahti läinud. Kõik need paljud esimesed korrad, mida meile sisseastumisel lubati, on nüüd alanud. Esimene vahetus haiglas, esimest korda valge kitliga ringi käimine, esimene patsiendiga tegelemine, esimene juhendaja, esimene praktika... 

Sel nädalal tegin 3 x 13,5h vahetust. Tagajärg - tõbine. Nüüd homsest algaval nädalal teen poolikuid päevi, 'ainult' 8h vahetusi... Aga esimese päeva lõpus koju jõudes ei olnud mul netti ja kirjutasin tekstidokumenti sellise jutu valmis: 

Esimene päev pärishaiglas pärispatsientidega on selja taga. Ma olen ropult väsinud, mul on peavalu ja kõik kohad on pinges. Suures osas mölutasime niisama, vahtisime pealt ja otsisime tegevust. Meid oli ju suisa neli... Homme aga olen õpilastest üksinda.

Tegin täna peaaegu-lõpetanud viimase aasta  med-tudengi valvsa pilgu all oma elu esimesed mõõtmised – vererõhk, hingamissagedus, pulss ja temperatuur. Pärispatsient oli ja puha. Põhimõtteliselt vedas, et käed ei värisenud, aga kõrvad läksid küll punaseks. :D Esimeseks patsiendiks oli mul endine medõde, kes muidu iga asja peale hädaldas, aga kui ma talle ennast murust madalamaks tegin ja ütlesin, et ta on mu päris esimene patsient, siis ta lahkelt lubas endaga eksperimenteerida ja seletas agaralt juurde ka. 

Kuivõrd ma olen kirurgiaosakonnas, siis homme saan ma neid mõõtmisi ilmselt juba rohkem harjutada. Seal on muide kolm ruumitäit meditsiinilisi vahendeid – kanüülidest siibrini, pappkaussidest metallraamideni, morfiinist plaastriteni. Äge on. 

Teise ja kolmanda päeva muljeteks kirjutaks vist seda, et paanilist hirmu patsientide ees enam ei olnud. Vaata, sellega hooldekodus nii ära harjunud, et samad näod kogu aeg on ning enamus ikka vaimsete probleemidega ka ja nüüd korraga võõrad joped ning täie mõistuse juures! Pealekauba ei tea ma asjast ju mitte muhvigi. Nüüd ma ütlen iga asja peale - ma olen õpilane, ma ei tea, aga ma uurin järele. :D 

Kokkuvõttes on lahe, ehkki mul on rollidilemma - enam ei ole ju lihtsalt hooldaja, vastutused on teistsugused, pean neid meeles pidama. 

Veebruaris pean aga viiepäevasesse praktikagraafikusse (täistöötunnid) veel hooldekodus kah paar vahetust mahutama, muidu ei mässi rahaliselt välja. Aga millal ja kuidas ma jaksan? Oeh, hirm on selle veebruari ees. Õnneks on ainult üks veebruar aastas. :D ;) 

Täna sai üle pika aja talunike turul ka käidud. Külm oli, aga nänni sai mehiselt, äärmiselt tore. :)

Valmis!

Hullud tööl ja hullud kodus

Vähe sellest, et ma tööl tegelen inimestega, kel on igasugu vaimseid muresid, nüüd on see teeema koju kah veel kolinud. Okei, kõrvaltoa 'noormehega' ei ole me enam sellest teatud intsidendist alates rääkinud ning seda minu algatusel, ma lihtsalt ei vasta talle (mis ei takista teda üritamast). Minu jaoks on tal mingi vaimne probleem ja kodus tahan ma normaalsete inimestega suhelda. 

Täna tundub aga meie armas prantsuse noormees eriti pöördes olevat. Kunstiinimeste värk, ma ütlen. Lammutab hetkel kööki laiali. Teisisõnu laamendab. Kõla järgi tundub nagu paugutaks ahjuuksega, köögiuksega, peksaks rätiku või matiga vastu maad (?) ning ülejäänud helid on arusaamatud (praegu paugutas oma toa ust, vannitoa ust ning on kuulda vihast prantsuskeelset kõnet), tõenöoliselt loobib midagi kuskile. Söögitegemise ajal suhtlesin taga ning tal on maailmavalu - kõik on mõttetu, kõik on paha, kõik on *"@%/E*. Kuigi tal on ka enne neid perioode olnud, kus 'kõik on ...', siis laamendamas ei ole ma teda enne näinud ega kuulnud. Ei, ma ei karda, et ta mulle kallale tuleb, aga ebameeldiv on sellegipoolest - maja negatiivset energiat täis.

EDIT: Käisin kahjusid hindamas. Vannituba oli normis, köögis on kraanikausialuse kapi raskelt käidav uks koos hingedega eest ära tõmmatud ning lamab nüüd teine näoli keset põrandat. Isegi link oli jõuliselt eemaldatud ning vedeleb teises kööginurgas. Huvitav, mismoodi ta selle supi nüüd ära helbib - meie haldaja ei oska naelagi seina lüüa...  

EDIT 2: Inglise piffi koju jõudes oli veel väike apdeit (no prantslane ja piff on mingid suured sõpsid). Need köögist kostunud tuvastamatud helid olid hoopis rusikad. Rusikatega peksmine siis tähendab. Et olla teised puhta katki ja paistes olnud. Khmm. Kusjuures tegelikult on mul kuidagi halb tunne seda juttu siia kirjutada, justkui reedaks kellegi saladust... :(