Vannitoas Ameerikat avastamas

Heh, avastasin täna oma vannitoas tõepoolest Ameerikat. Nimelt tuli mulle üllatusena see, et tavaline shampoon on kõige parem puhastusvahend. Proovides vanni puhastada igast kemikaalidega ja see jätkuvalt sama rokane välja nägi, otsustasin shampooni proovida (sest üks pipi tööl rääkis, et pidavad hia olema) ja täiesti uskumatu! Pesin terve vannitoa tavalise shampooniga puhtaks, kõik p*sk tuli imekergesti maha ja kõik läigib nigu suur prillikivi, ausõna. :)

Ja et siis mulle meeldib Beyonce, jätkuvalt. :D

Lahke naabrinna

Ehk siis istun praegu arvuti taga ja mugin kahe suu poolega hiinapäraseid pannkooke. Sest kui ma läksin allakorrusele kööki pesu masinasse toppima, siis minu hiinlannast naabrinna küpsetas parasjagu ja surus mulle kaks täidisega pannkooki pihku. :) Päris nämmid on, kui aus olla, umbes nagu pelmeeni maitsega, aga lisaks lihale on igast maltsa veel sisse uhatud ja tainas ümberringi on õhem. :) Või siis tsebureki moodi, aga sibulat ei ole ja liha on mahedam. Hästi rasvased on, aga maitseb väga hästi.

Hommiku otsa olen Proua Safikuga mööda peatänavat ringi jalutanud ja mööda poode käinud ja kokkuvõttes ainult ühe kõhutantsumuusika plaadi ostnud.

Kuna ma olen pikkade postituste kirjutamises suhteliselt kehv ja minu selektiivne mälu asub rõemsasti tööle ja pooli asju nagunii enam kirjutada ei viitsi, siis teeksin siinkohal eilse sissekande paranduse ja täienduse.

Eestis olles käisin ka Tikri titte kaemas, kes oli igati nummi, ja Tikri emaga autoga sõitmas. :) Ja et siis Aleksi haua peal käisin jõululaupäeval. See nii nummi ei olnud, üsna kole oli. Sihuke tunne oli, nagu oleks Evely esimest korda helistanud ja öelnud. Käed värisesid mis kole ja pisarauputus tekkis kah iseenesest. Aga väga ilus koht on, vaikne ja kahe elupuu all.

Siis väärib kindlasti mainimist tõsiasi, et ma ei saanud ühtegi mõttetut kinki, vaid aint asju, mida ma hirmsasti ihaldanud olin. Näiteks hunnikuga maateesid Liinalt (sealhulgas leesikateed, finally!), taimetoitude kokaraamatu Liisult, ja rahvariidemustriga tassi emalt (noh, emalt sain tegelikult veel igast nänni), kaks purki moosi ja kotitäie sibulaid Liisu emalt jms väärtuslikku kraami. Igate tore. Et just niimoodi mulle meeldibki.

Nüüd aga peaks vannitoa ära koristama, sest see on ülemõistuse s*tane ja siis sildi seina peale kleepima, et inimesed enda järelt ära koristaks, kui nad vannituba kasutavad. Ohk. Teretulemast koju indeed, irw.

Peale jõule ja Eestiskäiku

Olen nüüd kodus tagasi. Jah, selle korra suurim üllatus või muudatus oli see, et ma tundsin, et Eestiskäik oli reis, mitte koduskäik. Oma tuba ei tundunud oma toana, oma voodi ei tundunud oma voodina, hambahari oli vale jne. Muig. Eks ta ole natuke kurblik muidugi, aga parata pole sinna midagi. Et siis selles suhtes jah, olen nüüd kodus tagasi.

Kui alustada algusest, siis viimane sissekanne oli sellest, kuidas ma väsinuna mingile getopeole hakkan minema. Mindud sai igatahes, ehkki see oli maailmatu igav pidu. Kõige igavam pidu, kus ma üleüldse Londonis käinud olen. Kui minu ettekujutus jamaikalaste getopeost hõlmab meeletut tantsuvihtumist, head mussi, palju rahvast ja lõbusat meeleolu, siis reaalsuses nägi see pidu välja veidi teistsugune. Tagantjärele pidin Jamaika sõnu uskuma hakkama.
Jamaika ütles, et enne kella 3 hommikul ei hakka ükski hing getopeole ronima. Tal oli õigus, kell 2 peole jõudes oli seinaääri mööda mingi viiekümne tüübi ringis nillimas. Kell 4 lahkudes oli saal prinke pepusid täis.
Jamaika ütles, et seda tüüpi pidudel ei tantsita, vaid seistakse nurgas ja nähtakse coolid välja. Oh, millise kibedusega pidin nentima, et tal oli õigus. Seisime terve õhtu, või siis need kaks hommikupoolset tundi, alguses keskemal, pärast päris seina ääres. Mul oli isegi mantel seljas terve aja. Ja seinaääres seismisest poole aja istusin mingi lauanurga peal ja üritasin mitte eriti õnnetu välja näha.
Jamaika ütles, et getopidudel suitsetatakse kanepit. Suure üllatuse ja uskmatusega tõdesin jällegi ta sõnade õigsust. Saal oli kanepivinest hall, millele peagi hakkas lisanduma tavalise sigareti toss. Ei, see ei olnud kellegi korteriläbu, see oli suur teatrisaal üüritud, nii et suitsetamine oli siiski ebaseaduslik...
Ilgelt naljakas oli kusjuures see, et Jamaika ise tuunis end hoolega ära peo jaoks (enne klubisse jõudmist tõmbas auto tee äärde ja pani selga valge triiksärgi, mis triigituna tagaistme peatoe küljes rippus, sest muidu oleks see peole jõudmise ajaks kortsu läinud). Ta muide esindas küll Eestit, mitte Jamaikat - valge särk, must jakk ja rukkilillesinine sall. :) Mina ise olin oma lennuvormis. Kõik naised peol olid tikkmõrvkontsadega, üliliibuvates ülilühikestes üliklubikleidikestes, mingi paar tükki oli teksadega. Ja üks tshikk oli madalate jalanõudega ka, ta oli umbes vähemalt kaheksandat kuud rase, jalutas ringi ja limpsis Lucozade'i (energiajook sportlastele või nii), seljas üliliibuv valge kleidike. Tegelikult oli see meie food shop'i müüjanna, kes dekreeti läks ja keda me kutsume Tissideks, sest teda on lahkelt õnnistatud.
No vot siis, pidu oli selline.

Lend oli igav ja enamuse ajast tukkusin, õnneks oli Evely seltsiks. Eestisse jõudes ootas mind Liisu, kes oli juba ettenägelikult soetanud hunniku pelmeene, hapukoort ja petti. :)
Hiljem läksin Liinaga vanalinna peale tiirutama ja Linnahalli katusele kõndima.
Järgmisel päeval viskasin läpaka parandusse (Liina abiga), külastasin Liisuga tema õde, kes pakkus suhtjubeda välimusega, aga see-eest vägagi maitsvaid isetehtud juustuküpsiseid. :P Ja Pärnusse ma ära läksingi. Pärnus oodati juba bussijaamas, käigu pealt haarasin sealt mahe-naturaalse kosmeetika poest omale kaks keemiavaba seepi (ja seekord kusjuures läks õnneks ja nad lõhnavad jumala suurepäraselt) ja näokreemi, mis tundub ka päris hea olevat. :)
Otseloomulikult järgnes sellele tervitussöömaaeg, ajeee. Emme tehtud kotletid on ikke need kõikse paremad. :)

Hmm, teisipäeval sai siis linna peal töllerdatud, Montonis hoolega rahakotti kergendatud ja otseloomulikult söödud-söödud-söödud. Verivorsti ja muud peenikest kraami.
Jõul oli kah söögirohke. Kusjuures sain kuuse! Mitte kingituseks, aga tuppapanemiseks ja ehtimiseks siis. Minu heameelt varjutas natuke minu rohelisem pool, mis mõtles pahatihti sellele, et milleks on vaja laipa tuppa tassida ja mingit nänni talle külge riputada. Jah, justnimelt laipa, sest mis muu see jalapealt mahasaetud kuusk on? Et kuidagi tobe tundus... Aga samas oli lapselikult hea meel ka, ikkagi jõulukuusk. Ja noh, vähemalt nii palju, et meil kodus põletatakse see vähemalt pärast ära, mitte ei jäeta kuskile suurte prügikastide juurde kurvalt vedelema.

Neljapäeval käisin teatud protseduuridel, mille tulemusena mul sinikas selja peale tekkis, aga üldises plaanis enesetunne vägagi paranes. :P

Ja reedel siis kihutasin toriseva bussijuhiga Tallinnasse. Tallinnas ootas mind Liisu ja Savoy ja lumi ja külm ja vanalinn ja palju-palju venelasi, irw, ja seejärel Kaidi veel umbes 7 inimesega omal pool. Seal omal pool oli väga vahva, Eesti kartulikrõpsud on jubenämmid ja Eesti dipikastmed viivad keele alla! Usinaid krevetipuhastajaid tuleb siinkohal tervitada ning samuti mõningaid võssakasvanud tütarlapsi. :P Kes muideks nii hirmsasti hinge võtsid, et ma pikaks kasvanud juuste kohta võsa ütlesin. Ja siis need 8 hinge vedasid mind teatud puhvetisse, kus oli igasugu hulk inimesi, kellest mõned päris head välja nägid. Ja minu ettevalmistused külmaks korteriläbuks said seal kohal mütsu. Kui nimelt Kaidi juures oli vägagi mõnus istuda maani villase seeliku, paksu dzempri ja pika lambavillase kampsuniga, siis teatud puhvetis oli see liiast mis liiast. Kamandasin linna peal litutava Liisu puhvetisse ja tirisin tal kleidi alt maikalõikega pluusi ära. :D Milleks sõbrad siis on?:P Vihtusime veel natuke tantsida ja nelja ringis saime magama.

Laupäeva hommiku saabudes kohtasin lennujaamas Liinat, kes mu läpaka mulle tagastas (siinkohal suured tänud veelkord, ja et töötab väga hästi, venti peaaegu ei kuulegi ja isegi süles hoides ei lähe eriti kuumaks) ja Evelyt, kellega ma koos tagasi lendasin. Liisu oli ka muidugi seal ja talle jätsin ma oma koheva rohelise salli, mida ma nii kaua kudusin. :P Milleks sõbrad siis on? Irw.
Igatahes, lend hilines tund aega ja sõit venis nagu kaamlitatt, aga me Evelyga veetsime rohke punase veini seltsis vägagi mõnusasti aega. :P
Jah, ja siis kohalejõudmisest alates enamvähem veetsime Jamaikaga toredasti aega kuni selle hetkeni, kui ma täna blogi kirjutama hakkasin ja ta otsustas lõppeks koju minna.

Tänase päeva pettumus oli muideks see, et kui ma jätsin Jamaika voodisse nii armsasti ja soojasti magama ja ise lippasin Farmers Marketile, sest netis oli kirjas, et see täna ikkagi toimub ja peale 35 minutit rühkimist kohale jõudes polnud ühtegi putkat, siis ma olin täitsa kurb. Tulin koju ja kirjutasin korraldajale kaebuse, et miks netis on inf, et toimub ja kohaleminnes ei toimu midagi.

Ja nüüd ma olengi lebotanud ja hakkan kohevarsti verivorsti praadima, sest kohver oli siiatulles ainult söögikraami täis, ja mõnulen, sest hea tunne on olla kodus. Olgugi üürikas kuskil suurlinnas, minu jaoks on see kuidagi koduks saanud.

Hmm

Ma nüüd päriselt ei plaaninud seda, et kui ma end voodisse teki alla mõnusasti kerra kerin, et siis helistab Jamaika ja kutsub kinno. No muidugi oli vaja ju minna - Yes Man on päris vahva film, väga kerge, samas filosoofiline. :) I
gatahes, eks, peab Jamaikal üks sõps Stratfordis kuskil mingit rämedalt suurt raadios reklaamitud (sünnipäeva-)pidu ja millegipärast tekkis meil plaan sinna minna. Eks sai seda mõtet ennegi veeretatud, aga kaalukauss oli kogu aeg pigem mitteminemise poolel, aga mul on tunne, et see film mõjutas otsustamist... Oeh. Nüüd ma siis olen siin, pestud-kustud-kammitud, silmad sama väsinud kui enne, Jamaika mind poole tunni pärast peale korjamas (ehk siis 1.00) ja mingile suurele ülikallile (20 naela pilet, saate aru, vapsjee, noh, õnneks on meil tasuta) getopeole minemas...
Einoh, mitte et ma kurdaks, ma lihtsalt kukun ilmselt homme õhtul jalapealt ära. Sellega seoses meenub mulle, et mul on kuskil kaelapadi, mille võiks üles otsida...

Kui lendamisest saab 'rutiin', siis see on oma võlu täielikult kaotanud ja selline väga raske tunne on. See on ju lihtsalt mingi elutu rauakolakas, mis väga kergesti ei allu kontrollile, eks... Et millegipärast on sihuke hirm veidi, raske tunne. Oh well, uni on...

Sõidueelne

Vässu on. Jubevässu on. Öösel tuleb rändama hakata, ehkki mul on tegelikult väga vedanud ja Mister Jamaika toimetab mind lennujaama.
Riided, mida ma varsti pen hakkama selga toppima, on alles märjad. Topin neid siin järgemööda radika peale. Küll kuivavad ära, lihc ei viitsi...
Silmad vajuvad kinni, ehkki kell on 7.30 ja öösel sai magatud kõvasti. Dushi all on ka vaja ära käia.

Rahvaste paablist, paar sõnaga

Ma olen tegelikult juba ammu tahtnud ära mainida selle veidi naljaka olukorra tööl, millega ma olen nüüdseks täiesti kohanenud, aga usutavasti ka teistel meie regiooni esindajatel tundus see alguses veidi imelik. :D
Nimelt see komme, et kallistamise asemel musitatakse. Eestis kaks naist ikka naljalt ju tere-headaega ei musita (noh, venelannad ehk küll, aga ma ikka räägin nendest 'kuumadest' eestlastest). Aga nii ongi, et tere-hommikust-musi kahele põsele ja aitäh-musi jne. Loomulikult peab sul selleks inimesega veidi parem suhe olema, mingeid päris suvalisi vast ikka ei lakuta. :D Aga alguses tundus see mulle hullult imelik, musi on ju nii intiimne!

Aga üldises plaanis tulen ma juba pühapäeval koju, juhhei! Tänane pluss veel 3 tööpäeva ja siis üks vaba päev ja shallalalaa. :)

Muideks, ma sain eile oma rohelise salli valmis, nii et reede õhtuti kodus istumist ja kudumist nii pea vist ette ei tule.

Höhöö

Tulen mina koju kaheksa ringis töölt, avan ukse, ja koridoris valitsevas pimedusest kostavad hääled nagu 'rööööööö' jms ehmatamishääled. Ehmatasin küll. Ühesõnaga - majarahvas oli rõõmsalt elektrimõõdiku ümber kogunenud ja üritasid pingsalt välja mõelda, et kes elektrit laadima läheb, sest haldajale helistamise peale vastas tema neiu Kong ja väitis, et tüüp on kuskil põõsas vms. Pakkusin ennast vabatahtlikult Chrisile seltsi ja käisime nurga peal poes ära. Päästearmee varmas reamees Chris ronis pärast ka trepikäsipuu otsa ja hakkas seda plastjullat elektrimõõdiku auku toppima, saates oma tegevust sõnadega: And God said... Where the fuck is that hole? Pilves preili Aicha jooksis oma toast küünlaga valgust näitama ja pärast siiski 'valgus sai'. :)

Mitte, et ma vinguda tahaks, aga muidu on küll jumala siiber sellest, et ma pean oma graafiku pärast pidevalt tööl mingit võitlust pidama, sest graafikut tegev juhataja või tema asetäitja ei suvatse meeles pidada, et kolmapäeviti ma õhtuseid vahetusi ei tee. Urr!

Aaa, ja siis veel nii palju, et rüüpan siis Old Jamaica ingveriõlut, ma sinu auks ostsin, Liisu :D

Kohustuslikus korras, jõuludest

Noh, jah, rohkem ehk siis vabatahtlikult kohustuslikult.

Ehk siis. Käisin täna üht koma teist linna peal otsimas (Holloway kunstipoes ja Camden Town'i turul näiteks) ja hiljem lõpetasin WHSmithis, kohalikus raamatu-kirjatarvetepoes. Noh, sai endalegi rull ilusat pakkepaberit soetatud ja tuli tahtmine ka paar lipsukest pääle kleepida. Riiulitelt vaatas vastu aga tõeliselt tarbija-ühiskonnalik vaatepilt. 12-sed pakid olid kõige väiksemad, eraldi oli ainult hiiglasuuri superlehve. Aga võibolla olen ainult mina see, kes vaid paarile väiksele pakile paari väikest tupsukest tahab. Või olen lihtsalt see rumaluke, kes ei taha ülejäänud asju minema visata ja oma elamises ma neid paraku järgmiseks aastaks hoida ka ei saa. Nii jäigi ostmata. Kilekotid lükkasin kõikides poodides tagasi ja toppisin kogu nodi oma kotti. Nodi eriti polnud, tegelikult, aga vähemalt ei soetanud mitte ühtegi uut kilekotti. :) Seevastu oli koju jõudes seesama kilekott ostutsekkidest punnis, sest kui kilekotile saab ei öelda, siis thsekile ei öeldes viskavad nad selle lihtsalt oma prügikasti, mitte ei jäta printimata.
Siinkohal teeksin ma ka märkuse, et Lloydsi pangas ei ole võimalik paberkandjal kuuväljavõtteid lõpetada. See tähendab, et iga kuu saadetakse sulle ilge patakas paberit koju, mille sa nagunii prükkarisse viskad, eks. Ja pangas öeldi mulle nii, et äralõpetamine ei ole võimalik. Võib teha nii, et aastas korra saadavad, aga siis saadavad ikkagi 12 kuu väljavõtted ühekorraga. Saba lahti, nokk kinni. Ajuvaba.

Igatahes. Olles saand mitmelt poolt kõnesid ja pisikesi vihjeid teemal - mis sa jõuludeks tahad? - otsustasin paari sõnaga oma selleaastaseid jõulumõtisklusi siis kirja panna.
Ma ei oota mingeid erilisi kingitusi, sest ma ei tee sellel aastal isegi erilisi kingitusi. Rahalistel põhjustel. Eile käisin koolis ja maksin oma aasta õppemaksu ära - 565 naela, näiteks. :) Aga kui su hing ikke muud moodi rahu ei saa ja on sihuke kingiteotahtmine põues, siis oleks mul hää meel selliste asjade üle: kõiki sorti praktilised asjad, mitte mingit nänni ei ole mul vaja; Eesti maateed või lihtsalt põnevaid teesid tee-kohvipoest; tumedad mustrilised sukad; kollane vihmavari; Eestiteemaline nänn suveniiripoest (jah, te loete õigesti, needsamad suveniiripoed, kust ma vanasti kaarega mööda käisin ja mõtlesin, et kesse pagan mingit muulipildiga võtmehoidjat endale tahab?); kutsu mind teatrisse, kontserdile, näitusele, koogile-kohvile või jõululõunale. Noh, saate aru - praktilised asjad. :D Umbes nii. Sest kuigi mul oleks vaja korralikku potti ja kaanega panni, ei hakka ma neid ju ometi Eestist vedama :D

No vot siis. Sain täna ka kahe pintsli ja ühe akrüülvärvi võrra rikkamaks, nii et kui mu sõrmed lõpuks üles sulavad (sest küte pole veel sees), siis hakkan katsetama. :)

PS. Ükspäev, eelmine nädal, nägin ma kuningannat, muideks. Jah, kui nüüd täpsem olla, nägime kahe vahva tütarlapsega meeletut paraadi, värvide järgi jaotatud hobusepataljone, kümmet tõlda ja kolme valge peaga vanamutti, kelledest üks osutus vanaks Liisuks endaks, nagu me järgmisel päeval ajalehest lugesime. :D

Võsamuti konnasilm

A tiate, sjuke õige pull lugu juhtus täna.

Olen mina end parasjagu peale hilist vahetust metroosse lohistanud, oma kanni kenaste vaguniistmele nihverdanud, Petrone roheraamatuga teisele tiirule läinud, kui järgmises peatuses tuleb peale üks märkimisväärne, ee, hkhmm, naisterahvas. Alustagem vanast heast väljendist: sada kilo naise ilu. Selline õite kena shokolaaditooni nahk (noh, jäägem palun viisakuse piiridesse, eksole, ja ärme siin nimetame mõningaid kaaskondlasi neegrimuttideks), lühikesed sirgendatud juuksed, võimsad kunstripsmed, pruntis suu, hall lohvakas dressipluus sobivate hallide lohvakate kukekate dressipükstega ja otseloomulikult tossud. Laveerib siis sealt uksest mu poole, virutab mu oma suure kollase Selfridge kaubamaja paberkotiga uimaseks, enne kui see kohmakalt meie vahelisele istmele maandub, ilmselgelt muidugi ei vabanda ja hakkab siis ümbrust silmitsema. Nojah, sihukest ei täi eriti passida, kui just hilisõhtust naiste-rassismi ja pagan-teab-veel-mis-teemalist sõnavõitlust pidama ei taha hakata. Niimoodi süvenesin uuesti tuumaprobleemi ja mahemajandusse, kui kuulen pisukese aja pärast üle kõrvakestes huilgava reggae, et austatet proua ei ole teps mitte millegagi rahul. Sedapsi õige silmanurgast piilun, et mis toimub ja lülitan Ipodi välja, et asjast paremat ülevaadet saada.

(Pedeaktivistidel palun mitte edasi lugeda)

Igate auväärse daami vastas istus kaks omasooiharat noormeest. Noo hää küll, kuulusid nad sellesse inimeste gruppi, kes südamerahuga tipivad ringi pudelipõhjapaksuste prillide ja rasvaste loomulike lokkidega, ning nad vist olid sääl oma vastasikust huvi piisavalt selgelt näidanud, et minu ülenaabri konnasilma peale astuda. Proua väljendas võrdlemisi kõva häälega oma arvamust, kasutades seda tüüpi väljendeid nagu 'disgusting' jms. Tüübid jäid talle selle peale lollilt otsa vahtima ja midagi loiult vastu sõnelema. Madaam üritas tema teisel küljel istuvat noort tõmmu nahaga naist kätshi kaasata: äh isver, see on ju jumala jälk, mis nad teevad, onju ä. Noh, umbes nii. Mille peale, irw, pipi selge kõlava häälega talle lajatas, et tema apsaluutselt parim sõber or gay ja umbes, et laku panni.

Noh jah, egas teatavad kõrgesti austatet ühiskonnaliikmed selle peale alla andnud. Kui vastasistuv (mu meelest küll veidi pooletoobise võitu) noormees siis mammit piidles ja mainis, et ta oleks ikka oodanud, et t e m a on mõistvam, ning mammi siis nõudlikult nõudis, et miks ometi ja kui siis seesama loll-Ivan ütles, et ta on ju mustanahaline, läks too proua veel rohkem põlema. 'Need on ju kaks t ä i e s t i erinevat asja!' Kuidas tema ikka saab niiii erinevad asjad üldse ühta patta panna! Ei lasknud ennast ka sellest kõigutada, et jorsi argument oli diskrimineerimisega toimetamine, sest proua sõnutsi ei ole tema elus m i t t e kunagi ühtegi rassistliku intsidenti olnud.
Niimoodi tema seal siis istus ja kommentaaris nii kaua, kuniks noormehed linnasärasesse öhe kadusid.

Tõepoolest, teretulemast Londonisse! :D

Ebameeldivast intsidendist ja Londoni ilmast

Ühesõnaga, alates eilsest võib mind liigitada n e n d e naiste hulka, kellel on olnu s i t u a t s i o o n.
Nimelt, tööl siis, ee, juhtus niimoodi, et minust kõrgemal positsioonil olev teise osakonna meesterahvas, ee, lähenes mulle veidi ebasündsalt. Aga mitte piisavalt ebasündsalt, et teda ametlikult vahele võtta. Sest korduv juustesasimine, nurka surumine (mitte jõuga, aga kehaga väljapääsu takistades) ja kõdistamine suletud uksega toas ei ole ju otseselt ahistamine. Eks. Aga töösuhtes ei peaks ükski meesterahvas katsuma sind rohkem kui sõbralik õlalepatsutus. Pikem jutt, aga õnneks midagi tõsist ei juhtunud ja järgmiseks korraks olen ehk paremini ettevalmistunud.
Ja ilmast niipalju, et kui Liisu siin oli, oli ilm ülemõistuse külm (Londoni kohta) ja nüüd aint kallab kogu aeg. Ja mul tekkis hommikul küsimus, et kas üleujutusi oleks vähem, kui nii palju maakera pinda ei oleks kaetud asfalti, majade ja muu säärase mitte vett imava träniga?

:)

Suures Liisu siiatulemise tuhinas unustasin mainida, et minu pabistamised ja mata-õppimised said vääriliselt tasutud - nimelt lähen ma jaanuarist kooli. :)

Muidu oli igati kuldne nädalavahetus, millest hetkel unisuse aste üldse rääkida ei luba...

Saja pildi sissekanne

Ehk siis minu teekond Alexandra Park'i ja pargis endas ja mõned tagasiteelgi. Lihtsalt Põhja-Londoni sügist veidi. :)






Mis pagana puu see veel on?











Siin siseneme parki



Ja isegi üks väike armas rott anti keset teed. Jubenummi.



No ma nüüd ei tea, neid mehi vaadates mõtlesin ma Vassilissa peale... Aga nood olid noored, nii et kaugusest aint sobib vaadata. ;)



Ja mingi toigas oli keset rada püsti, mulle umbes puusani, nii et meetrikõrgune ikke. Ja keegi elab seal sees. :)

Alexandra Palace ise, kuhu me sisse ega isegi mitte lähemale ei läinud. See lõbu jääb selleks ajaks, kui Liisu järgmisel nädalal siia tuleb. Nii et võta kummikud kaasa või ostame ühed kohapealt, sest ma olen küll põlvini mudane.





Ja eriti tervislik valik, muidugi, kapsaleti peal.



Ja kas teate, kuidas need porgandid lõhnasid... Jumal, jumal, pistsime mõlemad poole ostetud pundist kohe pintslisse. :D

Kokkuvõttes ostsin siis pirni, õuna, küüslauku, lillkapsast, kartulit, kaalikat, ülimaitsvaid tomateid, aedube, porgandit, õunamahla ja kohalikku hõõgveini. :) Ma kohe ei tea, mida süüa teha. :D

Ilus, ilus pühapäev, jalutada pargis tibuvihmas, dressipüksid põlvini mudased, hehee. Aga soe on, ma olin ju dressipluusi väel, missest, et dzemper all. Ja see sügiselõhn, mis tuleb vihmaveelompidest ja mahakukkunud lehtedest ja hapnikust ja puudest. Ja see tore veini-mahla müüja, kes oli enne oma prantslannast neiuga tutvumist taimetoitlane, aga kuna tema sõnutsi on prantslaste jaoks kõik see, millel on jalad - söök, siis sööb tema ka nüüd jälle liha. Ja lubas elu uurida, egas rabarberimahla teha ei saaks. Ja andis meile tasuta linase koti. Ja siis veel oli lett, kus kõik aedviljad olid veel mullased... Iga pühapäev võiks selline olla. Ja mitte ainult pühapäev. Elu võikski selline olla.

Pühapäevahommikune seiklus

Ehk siis kohe panen ma riidesse ja lähen hakkan otsima sellist asja, nagu Alexandra Palace Farmers Market. Muahahaha, ma seal Highbury & Islingtoni omas käisin, aga ma usun miskipärast, et äkki on see Alexandra oma mulle lähemal... Kavatsen sinna nimelt jalutada, sinna tuleb p i k k matk. Sest park iseenesest on jubesuur pluss veel see, et ma ei tea täpselt, kusse turg seal on. Aga Evely just helistas ja ta tuleb ka, hehee, siis ikke seltsim ekselda. :D Aga siis Alexandra Palace rongipeatuseni on tsirka 40 mintsa minna jalgsi... Hohohoo, jajahh. :)

Loodame, et ka siinsamas minu kodutänavale visatud klaver on nüüdseks omale uue kodu või siis vähemalt prügimäe leidnud...

Tervitustega, Londonist!

Pagana Murphy, raisk

Kas teil on nii olnud, et jubedalt on vaja USB juhet ja te teate raudselt, et teil on neid majapidamises vähemalt mitu ja just siis, kui nii ilgelt oleks vaja, oleks nad nagu tina tuhka kadunud?
Käisin High Street Kensingtonis juuksuris täna, maksin oma elu kalleima juuskuris käimise eest 100 naela ja nüüd ei leia ma mitte ühtegi nendest juhtmetest, et laadida fotokast pilt, misuke ma siis nüüd õigupoolest tumedate juustega välja näen. Krt!

Sinu tänane heateovõimalus!

Kaitsevägi on valinud Nõva üheks võimalikuks polügooni asukohaks ja

kuna see mõte tundub eriti kohatu, tegime kodulehe selle mõtte maha

laitmiseks.

18.novembril, kui lõpeb arvamuste kogumise tähtaeg, saadame selle

lingi koos loodetavalt paljude allkirjadega Kaitseministeeriumile.

Loe miks ja kuidas, toeta looduse säilimist ja anna oma allkiri SIIN

Torr-torr-toriseja

On absoluutne ebaõnn ärgata laupäeval, oma vabal päeval, halva tujuga. Ja olla nii karjuvalt mossis, et selle peale mõeldes läheb tuju veel halvemaks. Siis kogu oma halvaendelisuses koperdada kööki, et teha väike kosutav hommikueine ja loota kõht-täis-meel-hea meetodile ning avastada järjekordselt, et toidunäppamine on taas alanud. Peale haldaja meeldetuletavat sõnumit, minu tigedat kirja köögis ja majareeglite ukse alla poetamist, oli vahe vahel, ei märganud millegi ära kadumist. Ja üleeile oli minu smuutisse vett kallatud ja täna hommikul minu piimast enamus ära hävitatud. Ja selle peale läks mul üldse söögiisutuju ära. Mõtlesin, et oh pole hullu, tellin omale siis üks kena väike pitsa, ja siis avastan veel rõemsamalt, et pitsaputka ei ava oma uksi veel enne tundi aega. Oi pagana ikaldus. Mine või kaubamajja kohvikusse, poodidesse oleks nagunii vaja minna...

Täna õhtul peaksin ma kella 6st Ligia juurde õhtusöögile minema, küpsetab mulle Kolumbia stiilis roa. :)

Silmakirjalik lein

Ma ei oska seda sissekannet kuidagi alustada. Põhiline point on nagu selles, et mulle kohati tundub, justnagu... internet oleks selle mõõduks, kuidas ja kui palju sa leinad, eks.
Ma nimelt kõõritasin tükk aega offline Aleksi nime peale msnis ja logisin ennast selle peale orkutisse, et vaadata, mida tema sõbrannad ja uued-vanad naised skräpivad ja... Me eelmisel nädalal kõik saatsime üksteisele skräppe.
Ja millegipärast hakkas mulle täna tunduma, et nagu ma ei leinakski. Nagu ma ei hoolinudki. Nagu mul tegelikult ei olekski kahju. Sest kõik orkuti inimesed kirjutavad pikki tiraade ja teevad temanimelisi pildikaustu ja kirjutavad kõlavaid pealkirju igavese armastuse teemal. Ja mul on tunne, justkui olekski kõik see kõlav leina mõõdupuu. Kirjutada sellest pikalt ja laialt, et kuidas ikka ei saa pisaraid tagasi hoida jms. Ma ise kirjutan ka siin blogis, eks, aga mul vähemalt endal on tunne, et see on kuidagi teistmoodi... See on ikkagi minu päevik, mitte küll ehk niiiii isiklik, aga samas mitte nagu kommentaarium...
Ja nii tobe on ennast tegelikult üldse õigustada selliste asjade puhul.

Sain kirja, et mate ja ingl k test läksid piisavalt hästi, et mind järgmiseks reedeks intekale kamandada. Ma küll ei tea, kellega ma oma vahetuse ära vahetada saan...

Kuulduste järgi...

...olevat matus hästi rahulik ja hea olnud, et selline ilus hüvasti jätmine. Ja et kirst oli ikkagi lahti... Mul on nüüd kohati kahju, et ma ei läinud, samas oli see rohkem teadlik valik, kui asjaoludest (lennupiletid, töö, aeg, raha) sõltumine. Ja nüüd ma kahtlen oma otsuses. Jajah, tagantjärele tarkus... Aga samas teadsin ma juba algusest peale, et ma ei lähe. Lihtsalt oleks olnud tore ja toetav näha inimesi, kes minuga samamoodi tunnevad ja kes teavad, mida ma tunnen.
Täna kusjuures mõtlesin ma, et vanast ajast mäletan nagu mautsepilte... Kesse pagan pildistab matuseid? Jube kriipi. Ehkki praegu tahaks ise küll paari pilti näha, et kuidas ta seal kirstus siis oli ja, et... Oli ikka tema... Ehkki Evely kinnitas, et ikka oli.

Eile öösel sai läbi ussim***i see teine laks hetkeks likvideeritud, ehkki sellega tuleb tulevikus tegeleda sellegipoolest. Ma lihtsalt ei suutnud kõike korraga taluda ja... Vahel lihtsalt on asju liiga palju ja siis teedki otsuseid, mille puhul sa tead, et nagunii pead seda hiljem muutma. Aga et lihtsalt hetkeks pakub kergendust.

Oh Aleks, oh Aleks, see saab nii kummaline olema, kui jõulu ajal Eestisse tulen ja siis ei saagi Sinuga kokku...

Aga et jah, piletid jõuluks on ostetud juba mitmeid nädalaid tagasi - 21-27. Et siis üks pannkoogipidu Tallinnas, asukoht on otsustamisel, kokk ka, irw; Tikri Maasikat kaema, ehkki ma loodan, et nad viitsivad jõulu Pärnus veeta, hahaa, peaksin vähem ringi kondama. Aleksi haual ära käia ja kodus kuuse all ennast verivorstist isaseks süüa. Aga kinke palun sel aastal mitte oodata, sest selle aasta raha läheb... Ütleme nii, et heategevuslikuks otstarbeks. Ärge solvuga, aga vahel on tähtsamaid asju, kui uus pildiraam või kommikott. ;) Kui aeg lähemal, võin pikemalt seletada.

Jommis teadaandeid ehk Kes Sööb Oma Sõnu?

Mina, mina söön. Olles nimelt eelnevalt väitnud, et ma oleks iseendaga juberahul, kui ma üldse alkoholi ei tarvitaks ja puha, istun ma nüüd siin köögis, teen keedukardulasi piimajahukastmega ja kõrvale rüüpan oi kui peenikest valget veinikest. Mõttetu mutt, ühesõnaga. :D Aga eks ole minagi ju vaid lihtinimene ja pean oma muresid aegajalt uputama. Hea, et juba hommikusöögi kõrvale ei manustanud, nagu mul tegelikult isu oli... Sest kell 4 rüüpama hakata ei ole üldse nii ebaesteetiline kui hommikul kell 9. :D
Juhul, kui ma liiga täis ei jää, aga võibolla ka sel juhul, lähen Waterloo jaama lähistele sellise kohaliku kõhutantsutegija juurde trenni nagu Ewa Horsfield. Koos Rochelle'iga.

Ja need kardulased võiks juba tõepoolest pehmeks keeda, eks, mai viitsi enam oodata. Kõik muu on juba valmis. :D


EDIT: Kell on 18.38 ja ma olen nii jommis, et saatsin Rochelle'ile smsi, et midagi tuli vahele, haha ,ja ma ei saa tundi minna...

EDIT 2: Tegelikult olengi ma nii lakku täis, et koperdasin köögis läpaka juhtme otsa ja läpakas lendas kõrge laua pealt näoli vasta maad, lükates muidugi ümber ka veiniklaasi. Ja siis pidi vaena naabripoiss Chris ennast oaks irvitama ja selle vaese läpaka üles korjama. Ja veenma mind, et see töötab samamoodi kui enne kui ma häbistatult oma tuppa ära komberdasin...

Lõhki

Mind on mingi kirjutamisbuum tabanud. Nagu näha, eks.
Mai ei tea, mul lihtsalt ei ole vist kellelegi konkreetselt siin kurta ja halada ja iseenda sees ei jaksa kõike hoida.

Mul on tunne, et ma lähen lõhki. Mul on emotsinaalselt nii halb olla. Kui Aleksi asi oleks lihtsalt kurb, siis see teine laks on see, mis ahistab. Ja ahistab nii hirmsasti, sest ma ei tea, mis saab ja sellisel ajal just nüüd ja.... Kuidas siis niimoodi ja miks ja...
Poes käimine oli kah nagu halb unenägu, lihtsalt nii halb on olla. Sellegipoolest printisin Aleksi pildi välja Jessopsis (2 pilti 70 penni, Snappy Snaps on kallim mu meelest), käisin juuskuris nimega Super Cuts meie kaubamajas siin, torisesin tõenäoliselt poolakast pipi kallal seal (sest lõikusehind sõltub sellest, kas nad kuivatavad su juuksed pärast ära või ei ja minu arvates oli see tõepoolest taking the piss). Igatahes, tegi mulle selle allergiatesti ära - nagu ma aru saan, siis siin riigis ilma allergiatestita juuksuris juukseid värvida ei saa... Pani mulle mingit möksi kõrva taha ja lubas õhtul maha pesta. Mul hakkas sügelema ja ennast unustades kratsisin selle vist poole tunni pärast toidupoe järjekorras seistes maha, irw.
Hinnaklass siis siin niisugune
juuste värvimine £37
lõikus shmapooni, balsami ja föönitamisega £19.95 (*rolling eyes*, no ausõna), kusjuures ainult lõikus oleks 11.95 ja pesemisega 16.95.
Juuksuritädid olid kõik valged, nii et lootust on, et nad on enne ikka eurooplase juukseid katsunud kah. Ja noh, distants (South Kensington on ikka jubekaugel) ja 23 naela hinnavahet värvimisel ja 6 naela lõikusel...
Samas ma nagu näletan, et pipi ütles, et kõik kokku läheks 67 naela.... Kas see juuksevärvimine oli siis 47 või? Tädi inglise keel oli jube nigel, nii et pagan teab, ja vaikselt rääkis pealekauba. Samas on nende visiitkaardi reklaamlause selline:

Never expensive
Never an appointment

Kas asi on minus või peaks selle appointmenti asemel disappointment olema?

Ma tunnen, et ma olen kuidagi kuhugi ära kadunud ja ma ei tea, mida mu sisemine mina mulle ütleb, ma ei kuule teda.

Kõlbmatu

Täna hommikul sain kirja sealt kassivarjupaigast ja minu väga intensiivse ja põhjaliku (khmm-khmm) intervjuu tulemusena leidsid nad siiski, et olen kassisilitajaks ja puurikoristajaks kõlbmatu. Oh well, jätab mulle vähem peamurdmist. Mul pole põrmugi kahju, suisa kergendus. Nüüd siis tuleb lihtsalt mõni muu organisatsioon omale otsida, kes must ka hääd meelt tunneks. Potentsiaalseid ja konkreetseid huvipakkujaid on hetkel üks - Amnesty International. Ja üldisemas plaanis oleks südamelähedane mingisugune maasõprade ühendus, muig.

Muidu.... Olen olnud kohutavalt vapper päev otsa. Aga kogu aeg on the edge... Sest kui kaks laksu korraga saad... Raske on. Ja ma kardan kusjuures seda, et kui ma ükskord nutma puhken, siis kaob mul ka jõud vastu pidada... Aga võibolla ka mitte, võibolla tuleb hoopis kergendus... Hetkel on mul rinnus üks jäine tükk, mis mu mõtete tulemusena pidevalt sulama tahab hakata... Ja kellele seda üleujutust vaja on...
Homme olen töölt vaba, teab siis, mis ma peale hakkan. Lähen vaatan ehk kohalikku juuksurisse, et mis hinnaklass neil on. Üks selline moekam salong kuskil South Kensingtonis (Läänes, meeldetuletuseks, et mina elan Põhjas), kus meie hotelli adminnineiud käivad, on hinnaklassilt.. No otsustage ise:
Värvimine £60.
Juukselõikus - värskendamine või otste lõikamine 25.90,
stiilimuutus 29.90.

Tean täpselt, sest helistasin neile täna... Samas ma tean, et nad oskavad eurooplase juustega ümber käia, sest ma ikka eurooplastest adminnineidudelt küsisin. ;)

Ärasaatmine on kolmapäeval, Audru kalmistul.
Jah, nüüd Sa, kallis Aleks, jäädki niimoodi natuke varjust meid kõiki vaatama. Kallis oled, missest, et kaugele kolisid.

Aia

Mul on selline kõhuvalu, et oigama paneb. Kusjuures ma ei saa aru, millest, sest päevad peaks veel kaugel olema, aga justseal, alakõhus... Selline terav valu. Sihuke tunne, et valu ajab oksele.

Eile hommik oli väga raske. Ja tööl olin nagu peata kana. Aga mingi hetk viis töö mõtted eemale. Ja nii oli kuni päeva lõpuni. Ja pärast seda oli lihtsalt hull pinge ja viha. Viha mitte millegi konkreetse suhtes, aga lihtsalt viha enda sees. Ja eile oli just vastupidi - ma ei suutnud enam kodus istuda mitte üks gramm. Peale tööd tulin koju, olin veidi ja siis läksin Stoke Newingtoni Ittosse, sinna vanasse söögikohta, kus ma seal elades ikka käisin. Jubanämmi oli, nagu vanasti. :D
Ja kuna ma siis ikka ei suutnud olla, tegi Rochelle mulle üllatuse ja vastas välja kutsumisele jaatavalt. Ja läksimegi Bar Rumba pühapäevasele õhtule Bubble Over. Hoi hoi. Ikka väga hea oli nedast seda paska välja uhada. Esimest korda mõistsin ma vist dance halli tõelist olemust, muig. Selline vihane ja mul on jumalast pohhui, mis te must arvate suhtumine. Ja nii oligi. Vihtusin vihaga, täiesti jõust.

Nagu nad räägivad, siis erakorralised olukorrad pidid inimese tõelise pale välja tooma. Et kui tahad kedagi tõeliselt tundma õppida, mine taga reisile vms. Mina olen sunnitud nentima, et see pale, mis mulle seekord valguse kätte on keeratud, on üks kole ja armiline ja kohutav pale. See on selline pale, mida ma tegelikult tunda ei tahaks. Sest ma ei tahaks mõelda, et keegi üleüldse on selline.

Nii, nüüd vaikselt istudes on kõhuvalu veidi järele andnud. Aga kööki sööma minemine tundub ikka üle Himaalaja ronimisena. Aga varsti on ju vaja tööle minna... Niuks. Kui kõhuvalu välja arvata, siis täna olen ma töölemineku eest suhteliselt tänulik, juhib mõtted surmast mujale.

Ja kui tuld ei anta, siis jää ei sulagi

Jah, vot selline msni nimi oli sul tükk aega, ma mäletan küll.

Hommikul silmi avades vasardas peas ainult üks mõte - Seedri juurde. Ja küll ma üritasin end veenda, et mul on tund ette valmistamata, juuksed pesemata, sealkäimine võtab hirmsa aja ja mul on kella 3ks vaja stuudios olla. Aga enestunne hakkas nii ahistama, kui mõtlesin, et ma ei lähe. ja nii otsustasingi paugupealt, et jumalast savi, lähen, ma pean minema, ei saa muudmoodi ja hüppasin öösärgist saabastesse. Tee peal helistasin Evelyle, et kas ta tahab tulla, ilma oma musita. Ja niimood me kõndisime siis seal pargis kahekeisi, käest kinni, taevas pilvine, õhk nii külm ja niiske, tuul undamas, ja puud nii karjuvkollased ja selline niiske maa ja kukkunud lehtede lõhn, ja mõtted ja uskumatus meiega. Ja mida edasi me läksime, seda raskemaks mu süda läks. Nii raske oli olla, et füüsiliselt oli hingata raske. Aga Ta oli meiega, Aleks oli meiega. Täiesti kindlalt, nii selgelt oli tunda ja need väiksed asjad, mis juhtusid, Iiris, need hoia meeles, siis tead alati, et Ta oli sinuga sel hetkel.
Seedri juurde jõudes istusin tüveauku. ja Evely teisele poole puud oksa peale. Ja siis ma rääkisin Temaga. Et ma ei ole pahane Ta peale, et nii läks, ja et Ta ei oleks kurb. Sest Ta on kurb, nii kurb ise, et Ta teistele nii palju valu põhjustab. Ütlesin talle, et Ta peab edasi minema, et Ta mingu rahus. Et südames elab Ta mul ikka edasi, oma õpetustes ja nõuannetes, mis minu elu mõjutanud on. Ma rääkisin Temaga pikalt, ja ma tean, et Ta kuulis. Mu südamest kadus äng, alles jäi ainult suur kurbus.
Ma ei ole täna peaaegu üldse nutnud, vaid klomp kurgus ringi käinud ja siinseal natuke pisardanud. Ma lihtsalt ei suuda nutta. Sest valu on nii suur ja nii teistsugune. Nii tajutav, et see nutmine ei aita mitte kõigevähematki.
Oh, Aleks. Ma tean,et see pidi nii minema, aga miks see pidi minema nii, et üksikema ainuke laps ära võetakse?

Ma kõnnin tänaval või vaatan bussis inimesi ja mõtlen, eriti just endast vanemaid piieldes - kui palju surma nemad oma elus näinud on?

Mu süda on nii kurb ja pisaraid ei ole ole.

Käisin just paar tundi tagasi stuudios Hen Party, ehk eestikeeli siis tüdrukute õhtu, piigadele tundi andmas. Seda sorti tüdrukute õhtu, mida peavad pruut ja tema sõbrannad enne pulma. Ja enne seda saatis juhataja mulle just meili, et tund peab olema FUN. Ja kuidas sa siis annad lõbusat tundi, kui sa ainukese asjana tahad ennast voodis kerasse tõmmata ja omaette olla? Terve tunni naeratasin meeleheitlikult. Kui sa hakkad abielluma, ei taha sa kuulda sellest, et keegi on kuskil ära surnud. Sa ei taha,et su õpetaja tuleb tundi mornina - sa maksad selle eest, et sul oleks lõbus! Sa võid seda mõni teine päev kuulda, et matus tuleb kinnise kirstuga, eks. Ja nii ma siis naeratasin ja olin nii lõbus nii lõbus. Ja viskasin nalja ja kiitsin tüdrukuid. Ja tunni lõppedes jalutasin mööda stuudio teisest saalist ja seal mängis mingi aeglane laul ja siis see kohutav välise ja sisemise tunde vastuolulisus lõi üle pea kokku ja oli tunne, et siiasamma vajun põrandale maha ja kuskile ei liigu enam. Ja jälle seesama - mitte siin, mitte praegu. Ja kui välimine sai sisemisega kokku, saabus ka rahulikum enesetunne. Nagu pidu katku ajal. Naeratamine leina ajal nõuab seitse korda rohkem energiat.
Ja normaalne ongi olla voodis omaette. Siis ei ole sellist hullu pingutust ja masendust. Sest väljas käies, viib iga asi mõtted surmale. Näed last ja mõtled, näed, Aleks ei saa kunagi isa olla, ehkki ta niiväga oleks selle ära teeninud. Kuuled mööduvast autost mussi ja mõtled, näed, Aleksile meeldis ka kõva muusika. Näed mingit paarikest ja mõtled, mismoodi Aleksi neiu ennast tunneb?
Saate aru?

Võibolla tundub see imelik, et nüüd korraga selline Aleks siin ja Aleks seal. Aga kui mitu korda olete teie mõelnud mõnest sõbrast peale pidu või kohvitamist lahkudes, et see on viimane kord, kui te teda näete? Mõned korrad ehk möödaminnes. Ja see tundub loomulik, et ta on sinu elu osa. Ja iga oma elu osa sa ei kirjelda iga päev, paraku ei h i n d a iga päev, sest see on sul olemas. Aga võibolla ka hindad, aga ei arvesta võimalusega, et seda ükspäev ei ole. Või samas... Ma ei muudaks mitte midagi. Järelikult ei ole midagi kahetseda. On ainult kurb olla. Ja ongi. Kurb. Nii otsatult kurb. Valus. Paha. Pisut ebaõiglane tunne on ka.
Jah, eks ta ole, isegi siis kui hindad midagi, on ju valus ja paha, kui ära võetakse.

Et siis sinna, teisele poole...

Tänane päev on möödunud kui pikk ja väsitav halb unenägu.

Sain hommikul kõne, mille puhul ei saanud alguses arugi, ons tegu nüüd hüsteerilise nutu või naeruga. Ja siis läbi kõõksatuste tuli lause: "Iiris, Aleks on surnud."


Vaikus. Istusin tööl kontoris ja lihtsalt vaikisin telefoni otsa või korrutasin, et see ei ole võimalik. Autoavarii. Alguses ei olnudki midagi. Ei tundnud midagi. Mõtlesin suisa, et isver, kas ma siis ei hoolinudki, et midagi ei tunne? Kõne lõppedes jõudis kohale šokk. Pastakat igatahes käes hoida ei suutnud. Ja siis läksin tagasi korruse peale. See oli hommikul. Ja terve päeva olen käinud ringi, vapper nägu peas, hambad ristis, nii palju kui suudan. Mitte tööl, mitte siin, mitte praegu.
Noh, jah, nii palju, kui see õnnestus, poole ajast ei õnnestunud.

Peale tööd sõitsin Evely juurde. Ainuke asi, mis ma tahtsin, oli omaette vaikselt istuda ja et enam ei peaks vapper olema ja tagasi hoidma. Päris nii ei läinud ja tuligi Jamaika mulle järele. Aga kui ma tavaliselt talle iga jamaga kaela vajun, siis seekord ma tundsin, et ei. Ma olen omapead ja... Kuidas sa seletad sellist valu? Nii ma siis jutlesin ja pisardasin vaikselt, oodates, mil koju oma tuppa saan. Eks ta teab, miks ma koju tahtsin, ja eks ta ilmselt tunneb, et täna ei ole tema päev. Ja nüüd ma olen oma toas, suurema kriiskamise tegin ära siis, kui Jamaika Burger Kingis käis. Ja nüüd olen tegelikult täitsa vaikselt omaette, voodis, teki all. Külm on veidi toas. Ja tahaks Aleksile kolakat panna, täiega litaka vastu pead tõmmata ja idioodiks sõimata.

Tema nimi jääbki nüüd msni rippuma, ilma, et see enam kunagi online oleks.

Mul olid väga ilusad hetked temaga.

Ja naljakas, nüüd kui on võimalus ennast isaseks töinata, on nagu teistmoodi rahu. Süda on raske ja meel on kurb. Ja ma tegelikult üldse ei tea, miks ma sellest siin kirjutan, sest tavaliselt ma ei lahka selliseid asju siin.

Mis sest, et vahemaa, aga ma tunnen, et seal kaugel, vahemaa taga on auk. See auk, kus tema olema peaks.
Sa ei oota, et 24 aastane ära sureks.
Ja sa ei oota, et mõni s i n u sõpradest ära sureks.
Ära sureks, nagu päriseks. Igaveseks. Jääb ta ainult sinu südamesse ja sinu elusse oma õpetuste või kunagi antud soovituste ja mõtete näol, ei iial enam kallistuse ja murekurtmisega.

Ma ei tea. Elu on kummaline. Elu siin ja elu sealpool. Anastasia ühes oma raamatutes räägib, et kui inimene sureb, siis tema hing jääb maa peale nii kauaks, kui on inimesi, kes temast kui surnust mõtlevad. Ma ei taha Sinust kui surnust mõelda, kallis Aleks.

Kassisilitamisest ja juuksehalast

Käisin just intekal seal varjupaigas. Üks väga veider koht ja intekas jättis kas sihukese imeliku mulje. Otsivad nad niiöelda kassisilitajat, mille vast mul pole üldse mitte midagi, aga intekas nägi välja selline, et üks mees ja üks naine istuvad laua taga ja räägivad mulle midagi ja siis korrutavad kogu aeg, et if your interview is successful jne. Ja minu käest küsisid nad mingi 2-3 küsimust, millest üks oli, kuidas minu nime hääldada ja teine, et kas see sobib mulle. Mille põhjal nemad siis otsustavad, et kas intervjuu oli edukas või mitte, kui nad minuga isegi ei rääkinud? Nagu imelik. Et ei jätnud sellist muljet, et neile tegelikult ka meeldiks, kui ma sinna tööle tuleks. Ja kui sul ei ole tunnet, et sa oled kuskil hinnatud ja teretulnud, siis ei taha sa ka eriti vaeva näha ja oma vaba aega ja pingutust kellelegi ära kinkida.

Kirjutaksin nüüd aga sellest, millega ma kõiki ümbritsevaid inimesi juba oma nädala jagu igal võimalikul juhul ahistanud olen. Nimelt on mul juukseprobleem. :D Mul oli plaan järgmisest suvest juuste värvimine ära lõpetada, nagu päriseks. Et värvin loomulikku värvi ja lasen siis välja kasvada. Nüüd on aga olukord selline, et juuksed ikka langevad hoolega välja ja ma mitte ei taha neid töödelda. Samas ma ei kujuta ennast üldse ette tumedamate juustega kui praegu. Ja ma ei mõtlekski tumedamate juuste peale, kui mul ei oleks juuste väljalangemise probleemi, eks. Ma olen rahul oma blondi juuksevärviga, mulle meeldib see. Ja mulle tundub natuke õudne nad tumedamaks värvida. Samas loomulikku juust ju tahaks... Aga mis siis, kui juuste välja langemine ikka ära ei lõpe? Ses suhtes,et enne seda, kui ma mingi 10 a tagasi, või isegi rohkem, juukseid värvima hakkasin , sain ma rõõmsalt kaks ilusat punupatsi teha. Nüüd on minu terve pea peale kokku tehtud pats õhem, kui tol ajal üks kahest patsist. Nii et keha räägib ilmselt üsna selget keelt, et ega ta midagi sellest värvimisest ei arva. Ja heledamaks värvimine on nagunii kahjulikum kui tumedaks, ehkki ma ei blondeeri. Siinkohal on mul küsimus - kas on keegi juustevärvimist mingil põhjusel ära lõpetanud? Ja millest siis tuge otsida, kui kardan juuksed loomulikku värvi värvida aga samas töödelda neid enam ka ei taha?

Hoi hoi

Uskumatu, aga tõsi. Ma sain mate testis parema tulemuse kui inglise keele testis. :D Ehkki mõlemas pooles oli üsna mitu ülesannet sellised, kus ma ei saanud aru, mida taheti... Ja siis paar tükki olid ikka sellised ka, kus ma vaatasin aknast välja, keerutasin hiirt vastuste kohal ja valisin suvalise, muig. Eks me siis näeme, kas kõigest sellest närveldamisest mingit kasu ka oli.
Huvitava tõigana märgiksin ära, et ma olin ainuke valge plika testi tegemas. Teine valge oli see, kes teste jagas... Sihuke tunne tekkis, nagu ma ei tohiks seal olla, irw. :D

Jätsin eelmistes sissekannetes mainimata, et eelmisel neljapäeval sain kokku ka veel Bellaga, käisime Sohos Freedomis kokteilitamas (mina jõin alkovaba marjakokteili, superhea), hüppasime korraks sisse ka Candy baari ja oligi kõik. Reedel viis juhataja kõik supervisorid välja pitsat sööma. Pitsa oli pagana hea, õhtu oli, noh, sedasorti õhtu, mille sa veedad inimestega, kellega sul midagi ühist ei ole.

Neljapäeval on mul loomade varjupaigas intekas - ma ei tea, kuidas Eestis asi toimib, aga siin tuleb vabatahtlikuks saamiseks intervjuule minna. :D No vaatab, kas ma siis klassifitseerun nende kriteeriumite alla.

Ja nüüd ongi lebo. Peas ei vasarda mingeid murde ega protsente. Peale testi korjas Jamaika mind Edmonton Green Police Stationi eest peale, sõitsime Morrisoni süüa ostma, tegin siis hilise hommikusöögi ja peale veel mõningaid meeldivaid intsidente keerasime ära magama. Ja pärast, kui ta varvast lasi ,tegin mina omale Eesti stiilis õhtusöögi - keedukartulit ja lillkapsast ja rohkelt maitsestatud jahukastet. Oh, kuidas mulle meeldib süüa teha ja oh, kuidas ma tahaks, et siin oleks keegi, kes seda hindaks. :D Ei, kallikesed, Jamaika käib kõigest tundmatust kaarega mööda. Eesti mees on ikka kõige parem - sööb seda, mida antakse! :D

Kell on 2 hommikul. Viimased 4 tundi olen ma matemaatikat õppinud ja lõppeks vist isegi Jamaika hobuse kannatuse proovile pannud, irw. Viimased tund aega lihtsalt teisendasime ühte samu asju ja lihtsalt ei saa aru. Peale pikka päeva tööl hakata õhtul õppima midagi, millest sa essugi ei taipa, noh, jah... Paluks siiski pöialt hoida, Eesti aja järgi 12.30-14.30.
Selline eksamitunne on, muig, ga nii suurt närvi ei ole veel. Lihtsalt tean juba ette, et homme olen magamata ja pean ennast hästi esindama kõike seda mäletama, mis ma siin viimaste päevadega olen omale pähe ajanud... Decimal places ja fractions ja percentage...

Pühapäeviti ei saadeta isegi junkmaili...

Draama on selleks korraks jälle otsas, eile saabus abi nii Tikri, kui hiljem ka selle näol, kelle näol see algselt saabuma pidi.
Hetkel on jubeuni ja üldse ei taha mõelda, et teisipäeva hommikuks pean igasuguseid asju oskama....
Lugemiseni!

Ui bljaad

Enne, kui ma asjaga alustan, tahaksin ma ära mainida, kuidas ma vihkan seda, kui mulle hakatakse väga olulisel hetkel täiesti väljamõeldud põhjuse peale näkku panema.
Eks ma siis pean nüüd üritama omapead selle matemaatikamäsuga hakkama saama.
Mis see on ? See inimese usaldamine ja uskumine? Mugavus? Naiivsus? Või elu õppetund? Oh, miks on nii tihti nii, et tugi tõmmatakse su jalge alt siis, kui sul seda tõesti vaja on?
Istun siin oma Ben and Jerry's jäätisega ja hakkan siis pusima. Püsige lainel, ilmselt saab varsti voorimehe sõimu ja nutunaise hala lugeda.

Midagi meeldivat

Eile peale tööd ruttasin toidupoodi, koju ja seejärel Angelisse, et Evelyga sellesse samasse võrratusse Hispaania restosse minna. See on sealsamas meie Türgi pubi lähedal, aga me ikka otsustasime, et sealpakutavate põhiroogade maitseelamus jätab meid, kaugeid põhjamaalasi, kuidagi eriti külmaks (magustoidud on seal selle-eest jubehead) ning otsustasime seekord selle Hispaania pubi-resto-koha kasuks. Oh jumal, kui oivalisi toite on võimalik teha. Lihtne - punane paprika täidetud aedviljade ja sibulaga ning kaetud juustuga ja maitseelamus on super. Magustoiduks oli pisut kuivavõitu tiramisu, mis sellegipoolest hüva maitses ning chocolate ball, mis osutuks piimashokolaadiga kaetud shokolaadijäätisemunaks. Kõige selle ja veel kuuma kakao ja punase majaveini taustal sai ära räägitud seksist ja meestest ja naistest ja seedrist ja hobustest ja sõbrannadest ja meikapist ja peenardest ja kudumisest ja muust sellisest. Väga meeldiv õhtu oli.

Täna oli trenn, selle kursuse teine tund. Üllatuslikult olid kõik näod kohal, kes ka eelmine kord. Tavaliselt tulevad ja lähevad nii, kuidas jumal juhatab.

Ahjaa, esmaspäeva õhtul töölt väsinuna koju loivates jäi mulle maja ees peaaegu et vahele Jamaika, kes oli mulle tuppa just karbi ackee and saltfiish'i viinud ja kelle ideena oleks see pidanud mulle üllatuseks olema. Mulle oli hoopis paremaks üllatuseks see, et ma teda seal nägin, muahahaa. :)

Muidu on tänane vaba päev möödunud üsna väga kenaste, välja arvatud see koht, kus mul matemaatikast siiber sai ja ma kaustiku toa teise otsa lennutasin. Mille peale Jamaika irvitas, selle üles korjas ja uuesti seletama hakkas. Protsendiarvutamine ei tule üldse meelde, noh. Jah, ma tean, et see on lihtne, irw - kõik asjad on lihtsad, kui sa neid oskad. :D

Aga jah, kell saab kümme ja silmake hakkab aga looja minema...

Killuke pühapäevaõhtusest Londonist

Nii, eile vist murdus minu väljaskäimise needus. Needus nimelt seisnes selles, et iga kord, kui kellegagi kokku saada plaanisin, tuli midagi vahele või jäin haigeks vms. Väga kummaline. Aga eile õhtul peale tööd õnnestus mul saatuse kiuste Maidoga kokku saada. Kohtusime Victorias, kus mina kostitasin end McDonaldsiga ja tema paari sigaretiga, kui me väljas mingi pubi kõrval tuules seisime ja kostitatud saime. Ja võtsime siis ette tuuri Londoni kesklinna, nii umbes kella 7 ringis. Jalutasime ühte ja teist pidi mööda Shaftesbury avenüüd, Sohosse ja lõpuks võtsime rikša (!) Govent Gardeni ooperimaja ette (tegelikult taha, kui päris täpne olla). Igatahes selle rikšaga sõita on nii megatuus ja ägekas! Kes järgmisena tuleb, on sunnitud selle läbi elama. :D Ja kusjuures polnud kallis ka - kümnekas, mille me siis pooleks veel tegime. Nii et täiesti lubatav lõbusõit. :)
Ja siis jalusime veel niisama ringi, lõpetasime Trafalgaril, kus India pidustuste Diwali jälgi koristati (näiteks korjas kalamehekummikutes pipi kokku pabervesiroose, mille sees küünlad põlesid, ja mis seal purskkaevu peal hulpisid pimedas õhtus). =)

Üks klaveril külitamise lugu

Paraku ilma videota. Christina Aquilera 'Nasty Naughty Boy'

Hehh, näedsa

Liisu, Christina Aquilera ei raiskagi oma talenti, nagu me kunagi ammu muretsesime.
Päeva meeldiv üllatus on Aquilera 2006nda aasta album 'Back to the basics', kus valdav osa laule on stiilis seksikas naine viltuse juukselahu ja fikseeritud lainetega õlgadeni juustega külitamas klaveril, liibuv punane kleit seljas ja huuled nii punased nii punased ja laulab kähedal häälel siivsaid siivutuid laule. No ikka väga pro, ma ei oleks seda oodanud.

Hea küll, rõõmsamal toonil ka

Ehk siis, et ema käis Londonis. :)





Leidsime parlamendihoone tagant lehma.


Kuskil Tower Bridge ümbruses kolades


Jällegi sealsamas kolades


Ah, Hiinalinn... See praepart ei ole muideks üldse hea


Camdeni WC-d on ikka samad, mis enne - eelkõige loomingulisuse avaldamise koht ja alles seejärel põietühjendamispunker. WC-paberihoidja peal.


Camden ikka, värsket mahla £1 eest!


Kuluks vist ära küll, need kummikud


Valik on selline, et lõpuks lööd käega ja mõtled, et tegelikult ei ole mul midagi vaja :D

Nagu remondimees

Ehk miks mul oli eile äikseliselt halb tuju.

Esimene ämber. Teisipäeval tööpäeva lõpus juhataja karjus kõigi peale, et millised mõttetud loodrid me oleme ja millist kräppi tööd me teeme. Noh jah, mis teha, kui tütarlapsel on halb tuju, eksole, see on juhatajaks olemise eelis - sul on alati võimalus teiste peale karjuda ja põhjuse leiab alati.

Teine ämber. Töölt koju tulles ja seejärel poodi minnes, ja siis jällegi koju tulles ning kapiukse avades tõden ma meeldiva üllatusega, et minu uus albaanlasest naabripoiss Lulu on jätnud mulle poolest pakist saiast lahked 4 viilu. Ja kuivõrd minu teadmist mööda oli mul pool saia, siis ei hakanud ma ju ometi seda juurde ostma. Mis seal ikka, jõuluks saledaks.

Kolmas ämber. Hommikul järjekordset munamaski juustele tehes avastasin võika tõiga - pärast pea puhtaks pesemist tõmbasin õrnalt läbi juuste ja juukseid langes nagu sõdureid Iraagis. Siin ilmselt peitubki minu varase kiilanemise saladus - säh sulle rahvameditsiini!

Neljas ämber. Ma olen siiralt ja ebaõiglaselt alahinnanud Londoni arstiabi. Ma nii vabandan. Sest kui ma eile hommikul arsti juurde läksin, et oma mitte-sugugi-üle-minna-tahtvast põiepõletikust lahti saada, kirjutati mulle ilma küsimusi esitamata välja antibiootikumid. On täiesti normaalne, et inimene on kolm korda aastas antibiotside kuuril. Mitte, et mulle Eestis kunagi neid välja kirjutatud oleks. Noh, jah, välja arvatud selle aasta jaanuaris, kui ma olin kuude kaupa köhinud ja arst koguni tuberkuloosi kahtlustas, siis inglise arste kirus ja mingid tugevad antibiotsid välja kirjutas, mida oleks vabalt saanud vältida, kui oleks mulle õigeaegselt normaalseid ravimeid antud. Nii et peale paratsetamooli on olemas ka veel antibiootikumid. Elagu Londoni arstid!

Viies ämber. Ühe ametiasutusega olid järjekordselt asjatud pinged, mis said küll lahendatud siis, kui nad lõpuks ometi peale sadat korda telefonile vastasid ja asi klaaritud sai.

Kuues ämber. Täna hommikul kööki koperdades ja külmkapiust avades imetlesin ma jällegi sädelevat kangelastegu - millegipärast, oh imet, on minu mahlapudelisse tekkinud rohkem mahla kui mina sinna jätsin ja hoopis teist värvi ja sogane on ka. Aitäh, lahke naabripoiss, et sa mul lubad toitu ära visata, sest ma ju ei tea, m i d a sa sinna pudelisse panid. Mul on tegelt raha nagu raba ja mingi 3 naelane mahl minema visata, mis see siis ikka ära ei ole? Ja sellest pole kah lugu, et sa jõid ära pool kanistrit piima, kui mu ema siin veel oli.

Seitsmes ämber. Ja ega sellest ei ole ka midagi, et sa Chris'i nänni tema kapist võtad, sest ilmselgelt töötame me kõik oma ahtrid küljest lihtsalt sellepärast, et Albaania Sultanil oleks pidu ja pillerkaar. Ja palun, lase südamerahus kõigil teistel peale enda vannitoakraane kinni keerata, sest miks peaks sinusugune royalty ennast selliste labasustega vaevama? Ja palun, luba me maksame sinu eest ka, kui haldaja tuleb korraga suureks läinud veearve eest lisapappi küsima!

Järgmiseks paluksin ma labidat!


Lihtsalt äramainimise mõttes, et saatsin täna hommikul haldajale smsi pidevalt jooksva kraaniveemurega ja et uus tüüp näppab täiesti varjamatult toitu. Siis kirjutasin majareeglid paberile ja libistasin selle paberi tal ukse alt sisse. Seejärel kirjutasin musta markeriga paberilehele : Please buy your own food and don't take others stuff without asking first, ja kleepisin selle köögikapi uksele.

Oh kui ilus...

Jeehh

Tööl olla polnud üldse paha, oli suisa päris hea. Usutavasti viis see mu mõtteid oma hädaorust eemale ja noh, ausalt öeldes, on enesetunne ikka oluliselt parem ka. See pagana uriinilahjendaja on ikka mõjunud ja WC-sse on asja normaalse sagedusega. Päris korras ei ole, aga masendusseajavalt nigel ka enam mitte. Ehkki kui päris ära ei kao, siis kolmapäeval ja neljapäeval olen vaba ja saan vajadusel ka arsti juures ära käia - jutud liiguvad, et sümptomid pidavat enne ära kaduma, kui haigus ise... Nii et kontroll ei teeks paha.

Ja niiii ilgelt nummikas oli koju jõuda ja prügikotti köögis vahetada ja õue viia ning pappkaste taaskasutuskasti toppida ja siis keerab Jamaika oma sinise käulaga maja ette ja tuleb tuppa ja õpib ja jutustab minuga terve õhtu. Nii ammu pole nii olnud, niimoodi sedasi. Jutustamisel ja jutustamisel on vahe ju. Ja pealegi, oli päris huvitav juura kodutööd temaga teha. :D Ja oma uut salli kududa. Jah, kallid kaasmaalased, astusin sammukese tagasi normaalsuse poole - ei mingeid kilekotte, vaid tavaline lõng. :) Ja verivorstid on nüüd ka otsas. Ei, ma ei vaevunud neid Jamaikale isegi pakkuma, ta heitis kahtleva pilgu minu taldrikule ja siis keeras selle hästi kiiresti tagasi enda omale ja haukas siis veel käbedamini oma röstsaia praeviineri- ja munaga. :D

Aga jah, peaks siis ikke nagu tuduma minema...

T**a

Mul siiber joomisest ja pissimisest, ma enam ei jaksa. Mul on jätkuvalt sama sitt olla (ehkki enesetunde järgi on eilse õhtuga võrreldes palavikku vähem või ehk üldse mitte) ja peas hakkavad moodustama igasugused jubemõtted.
Tegelt tahtsin ma ära mainida loo iroonia, et neljapäeva hommikul käisin ma perearsti juures. Ja neljapäeva õhtul tekkisid sümptomid.
Mul on sitaauguni ja siiber ja üleüldse. Miks mul ei võiks vahelduseks rahu majas olla ja mitte midagi viga olla?
Ja homme pean tööle minema. Tore. Nad küsisid seda k i n d l a t sõna kell 2 päeval, eks, ja ma kahtlesin, kuid vastasin jah. Ja nüüd mõtlen küll, et parema meelega oleks kodus.

Haigeks olemine avaldab mulle definately halba mõju.