Kodust saab kodu siis...

... kui sa hakkad sinna nipsasjakesi ostma. Mitte, et ma oleks nüüd otseselt nipsasju kokku ostma hakanud, aga ükspäev lõin naela seina, et saaks vatipadjapaki sinna rippuma panna. Üsna pea järgnes vatipatjadele eelmisel aastal Notting Hilli karnevalilt ostetud peenike must pärlikee. Siis esimesest au pairi perest pärit Hanuka (juudijõulud) kingituseks saadud pikk erinevate punakate munade ja kividega kaelakee. Siis minu hiigelsuure päevalillega patsikumm. Siis järgmine kaelaehe, mille kunagi Safikult kingituseks sain - leheroheline, sadamiljonit rohelist ja kuldset peenikest pärliketikest, mis hoiavad suurt punutiseimitatsiooniga rohelist ümmargust ja lapikut jubinat. Täna näiteks panin ühe foto ääre külge võrdlemisi piraka fuksiaroosa liblikaga klambri. Ja siis ma mõtlesin, et sellest toast hakkab justkui kodu saama. Kaelakeed hakkavad sahtli põhjast kilekotist välja tulema, klambrid ja muud vidinad leiavad omale seinte peal koha...

Igatahes see hiir on muideks värdjas. Näris mu seelikusse kolm suurt auku. Sellesse halli jubemõnusasse seelikusse, mis ma Torist ostsin. Eks. Kurat küll.

Täna aga käisin paadiga sõitmas. Kolistasinpärast Jamaikale hommikusöögi tegemist Whitechapelisse ja sain kokku Nellyga. Sealt panime edasi Lõuna-Londonisse Greenwichi, kus teadupärast on üks äge Araabia kaupade pood ja kus ma mäletasin ägedaid puusarätikuid olevat. Rätiku sain, suisa tükki kaks. 26 naelaga, vapsjee noh. Ma eeldasin, et saan ühe 35-ga... Igatahes meel hea kõik hea, mõtlesime jõe äärde jalutama minna. Täiesti kogemata seisid need paadisõidu piletiputkad tee peal. Nelly vaatas, mina vaatasin, Nelly ütles 'Lähme paadiga sõitma', mina ütlesin 'Tavai', suure häda ja jumala abiga saime nende putkade ja paadifirmade vahel valitud ning viie minuti pärast väljuvale alusele piletiostu sooritatud. Kalpsasime rõõmsalt kohe laevalaele, pühkisime salfaga vihmamärjad istmed kuivaks ning sõit Greenwichist Westminsterisse võis alata. Mõnus oli. Sõime snäkki ja vaatsime värdmaju ja sogast vett ja nautisime briisi ja kuulasime ilusaid India Arie lugusid ja lõppeks veidi külmetasime ja tegime pilte ja istusime ja vahtisime turiste jms. Nii et igati ägekas. Pärast läksime uuesti tagasi Whitechapelisse, mis on Londoni indialaste rajoon, ostsime vegetarian samosa-sid, nillisime india maiustusteletti ja läksime ära Nelly juurde ingveri-sidruniteed jooma. Iseenesest ei ole Whitechapel üldse minu maitse rajoon. Suured majad üksteise otsas, kõik nagu need Council House'id - ehk siis elamupinnad, mida valitsus tasuta laiali jagab. Teatud tingimustel muidugi. Näiteks kui sa oled mingi 16 ja saad lapse. Või ei oska inglise keelt. Või sul on lihtsalt sada last ja sa oled töötu immigrant. Ja muud sihukest jaburat.

No vot siis. Oma päris mitme puusarätikuga olen siis nüüd jälle rohkem kõhutantsumaailma sisenenud - minu arust on igal pikaajalisel tantsuharrastajal vähemalt üks sahtlitäis puusarätikuid... Mul on nüüd vähemalt sahtlinurgatäis.

Aa, ja siis minu ärakolinud ungarlannast naabrinaine, kes mind ära sebida üritas, kolis eile-täna tagasi. Nii et... Huvitav saab olema.

Head und!

Nojah, eks ma siis tänan

Nii. Alustagem sellest, et ma olen päev otsa kodus lebotanud ja mitte midagi teinud, õhtu lõpuks siis blogisid lugema hakanud ja avastanud, et ega tegelikult ei olegi ma see kõige suurem lontrus, vaid teised ka üldse ei kirjuta. :D

Aga siirdudes tagasi sissekande pealkirja juurde selgitaksin ma asjaolusid niimoodi, et alguses oli jubeving tunne ja aint hädaldada oleks taht, aga muutsin meelt. Nimelt tänan ma taevast selle eest, et mul on üleaia naabriteks (minu aken on hoovi ja kohe teiselpool planku on järgmine aed. Ja inglise aed, eksole, on 5x5 ruutmeetrit) mitte imepeenikese hääletämbriga filipiinid, vaid kõigest karjamõõtu türgi perekond. Kes siis valjuhäälselt ja pidevalt õues oma paarimeetrise hoovi peal elavad, söövad, kokkavad, mängivad, grillivad, lärmavad, nais- ja meeskonniti jutuajamisi peavad jne. Oleks filipiinid, oleks kuba kurt...

Hiir on mul jätkuvalt alles, mürki tema ei söö. Ja nüüd kuulsin all köögis ka juba kellegi hambaid midagi väga kõva närimas.
Majanaabreid pole näinud, kõik on ära, naabrinaisest ungarlanna asemele pole kedagi veel leitud - pea kuu juba möödas.
Tolmuimeja endiselt ei tööta minu toas, sest mul selline superkare pikakiuline vaip, kuhu kõik sodi kinni jääb. Ostan varsti harja-kühvli.

Hakkasin Daisyle kilekotiribadest vannitoamatti tegema. Daisy oma on rohkem minu maitse järele - palju värvilisem. =)

Muidu aga istun kodus. Ja oi mulle meeldib kodus olla. Mõnus on. Võibolla on asi selles, et ma tean, et kolimist ei tiksu kuskil ajusopis, et ma ei ela kellegi teise kodus jne. Noh, majakaaslased on jah nii nagu nad on, aga minu tuba on m i n u tuba ja nii ongi. :D Ja kodus olla on mõnus. Ma ei tahagi midagi teha, hehee.

Nagu nõiutud

Ja nii ma olengi olnud ärkvel paari tunni jagu rohkem kui tavaliselt. Jah, ma nimelt lähen magama enne kümmet, tavaliselt. Ja süüdi on selles puhtakujuliselt Pottery-poiss. See, et raamat läbi sai, tundub nagu kuritegu - justkui ma oleks elanud kellegi teise elu ja justkui mul oleks õigus nende edasisele elukäigule... Väga naljakas tunne. Aga aastaid ja aastaid ei ole ma lugenud midagi nii köitvat. Isegi Terry Pratchettit ei ole ma suutnud rohkem kui 2 raamatut järjest lugeda, sest naljad tunduvad kuidagi.. jamad. =P Ehkki täna raamatukogusse põigates suutsin ma kena shokolaadineiust assistendi abiga ü h e Pratchetti leida. Eks homme tuubis tuleb siis seda lugema hakata. Ankh-Morpork, siit ma tulen!

Ps. Kuivõrd ma pean seda blogi siin ka oma iskiliku päevikuna, ikkagi =), siis te olete sunntiud mulle andestama selle kummalise märkuse, mida te ilmselt ei mõista, sest ma teen selle enda jaoks. Läheb see nende igavikuliste hetkede alla...

Rääkisime isaga, läbi meie käte ja sinu suu. Sa oled tõesti imeline. Mind on õnnistatud.

Ps.2. Jah, te võite mind jumala südamerahuga napakaks pooletoobiseks pidada. =D

Half Blood Prince

Haa-haa. Olles lugenud läbi peaaegu kuus osa Harry Potterit (kuues on lõpusirgel), ei tundunud mulle silmanurgast nähtud sähvatused kuigi kummalised. Nüüdki, kõhuli voodis lebotades ja Harry Potteri kuuendat osa 'Half Blood Prince'i lugedes kuulsin ma krõbinat. Ja üle õla piiludes oli selge ülevaade laual asetsevast Geisha shokolaadipaberist ja selle liikumisest. Tõusin siis püsti, sest juba enne päeval olin kuulnud miskit krõbistamist prügikasti ümbruses (mis minu oma-majas elatud elu jooksul tähendab ainult üht - hiired) ja kummardusin üle laua. Ilus, läikiv tumehall hiir, üllatavalt suur küll Eesti koduhiirtega võrreldes (ja Eesti omad on helehallid. Uskuge mind, ma tean, ma küll neid kurblikke lõksupilte oma elus näinud), putkas üle laua, sealt toolileenile, sealt aknalauale, sealt kardina taha ja peatse krõbina järgi kuuldes - voodi alla. Nojah. Egas ma nüüd ei teagi, mis ma teen. Kas jätta talle miskit süüa välja, kuna hiired leiavad tee igasse sahtlisse nagunii, olgu see siis varem või hiljem. Aga et ta siis minu muust paberimajandusest eemale hoiaks... Samas ei tahaks nagu teda harjutada kah.. Noh jah, eks ma pean ikke selle hiiresõbraliku lõksu hankima. See on täpselt see koht, kus Tikker ütleks eelarvet tehes 'Ettenägematud kulutused'. =D

Hmm

Ilma igasuguse meelehärmi või nukra alatoonita jõuan ma pideva järjekindlusega tagasi punktini, kus ma tõden, et mul ei ole siin sõpru. Ja isegi mitte niivõrd sõpra-sõpra, kellele hinge puistata, aga ka mitte sellist igapäevasemat.. Või siis just pühapäevasemat. Jaa, vahel käin küll Evelyga dringil ja vahel saan Tikriga kokku ja nii, aga meenutades mu minevikku, olen ma justkui üksinda. Kusjuures hetkel ei ole ma selle üle ka väga õnnetu. Ka üksinda on hea ja ka üksinda saab hakkama. Ju mul on siis seda praegusel eluhetkel vaja. Eks hiljem näeb, mille jaoks. Aga ausalt öeldes, ega ära ei ütleks. Ühest sellisest, kes ei koliks paari kuu pärast minema, ingliskeel peaks sorav olema, minu vanusegrupis võiks ka nii enamvähem olla, ehkki Londonis ei saa tihti arugi, kui vanad inimesed on. Jaa, usaldusväärne peaks ta olema, asjalik, lõbus, maailmavaatelt mulle sarnane. Ma ei oleks kunagi arvanud, et mina, ometi seltskondlik ja mis kõik veel, et minul oleks probleeme sõpradega. Aga eks vanus teeb vist oma töö. Saad suuremaks ja hindad asju ümber, oma elu on olulisem ja...
No, igatahes.

Üleeile oli taevas niiiiii suur vikerkaar. Üleüldse on ilm lolliks läinud. Sadu ja päiksepaiste korraga, pidevalt.

Õhtul siis Tikri juurde.


Oh Liblikas, mu Liblikas...

Ben And Jerry

Ja kui ma siis täna tantsustuudiost tulin, kui küüti pakkunud trennineiu Diane oli mind minu jäätisehimus Wood Greeni peatänavale maha visanud, ja kui ma siis olin omale Ben And Jerry kalli poolekilose jäätise türgiputkast ostnud, ja kui veel türgionud lahkesti nägusale blondile neiule ka plastmassist lusikat kaasa pakkusid, mille ma rõõmuga vastu võtsin, ning siis kodu poole jalutasin, jäätis näpu vahel, väljas nii soe-nii soe, seeliku ja plätudega ja õlapaeltega pluusiga, ja siis lusikaga papppotsikus surkisin ja jäätist maiustasin, tulid meelde Pärnu ajad... Kui sai ühe või teise inimesega, aga peamiselt meenusid siiski Liblikaga jalutuskäigud mööda vaikset Pärnut. Suvi, jäätis näpu vahel. Vahel juustupulgad või küüslauguleivad. Nii suvine tunne oli. Ja selline torge hinges. Milliseid ilusaid aegu oli ja kuidas nüüd neid ei ole. Ja teab, kas enam tulebki. Londonis niimoodi aeg maha võtta? Ei usu... Võibolla kunagi, ühel teisel ajal ja teiste inimestega...

See on nagu see koht...

... kus tsiteeritakse vaimukalt mõnda lasteraamatut, ainult selle vahega, et mul ei koida ükski Pipi või Anu või Sammalhabe ütlus hästi veedetud aja kohta. Ühesõnaga. Olen tagasi Londonis, lebotan hommikul kella seitsmest saati pidzaama väel voodis (kell on 1.30), näksin Rimist ostetud suitsutatud juustupatsi ja tshillin niisama. Naasesin suurlinna ääremaile eile pärastlõunal. Tööorjus algab taas homme.

Aeg Eestis oli iseenesest vapustav. Mul ei ole sõnu. Ma olen kohutavalt tänulik sellise nädala eest. Päike, meri, ujumine, juustushnitsel, ralliässast ema, Piccadilly kohvik Pärnus, karaoke Aaron Carteri saatel, inimesed, kes üllatasid ja inimesed, kes pettumuse valmistasid, sõstrate ja vaarikate korjamine, kassi näperdamine ja hommikul ööseärgi väel ja paljajalu üle kastese rohu tikripõõsasse maiustama minemine... Jaa, vot selline oli see aeg.
Kõikidele muiduloomadele aga soovitus - veinikohvik Piccadilly Pärnus on üks õdusamaid ja mõnnamaid kohti. Sai seal tundide kaupa istutud, head teed ja käsitsi valmistet trühvleid vohmitud ning hinge tühjaks räägitud.

Aga aeg Eesti ja minu jaoks ei ole veel tagasi. Kui väga ma seda olemist seal ka ei nautinud, ei taha ma grammigi seal elada. Ainus, mis paneb veidi õlgu kehitama, on inimesed. Need, kellel on hea meel näha ja need, kes viitsivad vaeva näha. Need, kelle kohta v e e l saab öelda - Sõber. Sest selle reisiga kadus üks nende nimekirjast. Keegi, kes venitas telefonitorusse tüdinud-ära-käi-mulle-närvidele-häälega sõnu, mida ma siin kordama ei hakka. Ei midagi roppu, aga toon ja paar sõna panid mõistma. Aga tegelikult on hea teada, mis sust arvatakse ja võltsi siirusega kaugele ei jõua. Samamoodi üllatas mind keegi, kellest ma seda grammivõrdki ei oodanud. Isegi mitte teades, kas ma olen pealinna minemas, läks kõnealune neiu minu ammuöeldud ehku peale Tallinna, lootuses mind kohata. Nagu... Mai tea. =) Tähh!

Päevitus, 2 paari uusi kingi, paar uut pluusi, kardin, kodumaine mesi, kingatallad, päikseprillid, hunnik konserve, 2 uut seelikut, hunnikuga halvaad ja sherbetti on mul ka. =D


Hetkelugu: Aaron Carter "I Want Candy" =D