Appdeiti veits

Täna oli üks nendest hommikutest. Tõusin üles, rääkisin Erkiniga (palusin öösel, et Erkin mind hommikul üles ajaks, niimoodi hellalt ja õrnalt nagu linnuke toanurgas siristades, mitte nagu lakku täis koomajoodikuid ärkvele röökides ja nii ta siis ärataski mind Prodigy ‚Smack my bitch up’’iga, kõlar minu padja juures) juttu ja tema lahkudes vajus selline tühi tunne peale. Ma tegelikult ei viitsi üldse enam halada sel teemal, aga... No ma ei tea. Mina teie järgi igatsen, mida teie teete, sellest pole mul aimugi. Küllap on enamus ikkagi arvamusel, et näed, läks välismaale hea elu peale ja nii edasi... It fucking breakes my heart, et isegi Liisu on nüüd Tallinnas ja mina olen siin... Okay, let’s not go there...

Minu viimase aja tegemistest annab Tikker päris hea ülevaate. Kuna te linke nagunii klõpsida ei viitsi, toon mõned lõigud siin ära. =)

..... hesõnaga välja nad läksid ja mina vahutasin tükk aega iirisele oma raskest elust. rahunesin lõpuks maha ka. koristasin poole ööni, pakkisin pea kolm nädalat pärast sisse kolimist lõpuks oma asjad lahti. jah, KORISTASIN. tõepoolest. selle eest läheb küll kõik au iirisele. minul lihtsalt polnud jõudu üksi midagi suuremat ette võtta, sest kaspar on oma kipsis käe tõttu mängust väljas (ja olgem ausad, tal oleks nagunii pohhui) ja see vähene aeg, mis ma erkiniga koos olla sain, tahtsin ma lihtsalt OLLA, mitte koristada. aga tänu iirisele saime kahe päevaga enamiku jamast likvideeritud. ja tõele au andes, tema tegi vist kolmveerand kogu tööst... ....

... ostsime iirisega viis siidrit ja jõime ennast mingil suvalise brixtoni umbtänaval täis. tegin esimest korda elus ilma avajata pudeleid lahti - neli tükki teise pudeliga ja viimase mingi ääre vastu. lahti sain kõik, ehkki mõned veidike pritsisid... kuradi uhke olen enda üle : P ...

... igatahes... jõime siis seal tänaval ja täitsa lõbus oli. aga lõpuks hakkas rämedalt vihma sadama ja pidime koju tagasi minema. mina olin oma kolmest siidrist juba piisavalt sassis (ja rääkisin vist kasparile selle tagajärjel mingit täiesti ebaadekvaatset juttu), iiris koukis koju jõudes veel oma liivimaa palsami välja. kuna mina seda ei joo, võttis ta kaspari seltsi, erkin oli vahepeal magama jäänud. nii nad siis hävitasidki kahepeale terve pudeli ära. ....

..... praegu istun tööl netis, iiris tuli ka siia, kuna mina hommikul võtmeid ei võtnud, aga tema arvas, et need on minu käes (ilmselt tegelikult siis kodus) ja poisse pole kodus. .....

Selline see elu on - korterkaaslased on mugavad .=P Ja nagu näete, on London mulle hästi mõjunud. Vähemalt üks kasutegur muude hulgas - igatahes olen oluliselt korralikum. Kes oleks võinud vanasti uskuda, et m i n a koristan kolmveerandi mingist jamast ära ja värki. Ma ei ole kunagi mingi eriline korraarmastaja olnud. =P Kay ja hotell on mulle ilmselt niimoodi mõjunud. =D

Ahjaa. Hea uudis ka. Alates 8ndast septembrist (armas kingitus) hakkan kõhutantsu õpetama ka laupäeviti kell 2 oma stuudios. Et siis juhataja andis teise trenni juurde. Tore =)

Hetkel istun muidu Tinderboxis Tikri juures. Sees on mingi ängistav tunne. Aeg annab arutust... Eile sorteerisin Eestiskäigu pilte ja, krt küll, ei ole need asjad nii, nagu nad peaks olema. Okas on hinges nii mõnegi koha pealt. (Ei liigitu koduigatsuse rubriigi alla, pigem südameasjade). Nojah siis. Tikker lõpetas töö ja eks me siis kurdame teineteisele oma rasket elu veits ning karta on, et seejärel kakerdan vähemasti mina koju ära. Pean uue korteri ja uue töö otsima. Üldse ei ole motivatsiooni. Kurat küll, Iiris, võta ennast käsile ja ära hala kogu aeg... Homsest hakkan paremaks.

Uus number

Kallid kaaskondsed!

Olles uue ja uhke telefoni õnnelik omanik, olen ka mitteniiõnnelikult uue numbri omanik.
Vana numbri jätan alles ikka, sest uuelt numbrilt smsse saates või helistades maksan rõvedalt palju. Aga kuivõrd mu uus telefon on absoluutselt tühi, siis palume lahkesti saata mulle ilusaid ja hingele mõeldud smsse. =D


Uus number on: ************ =)



Tõenäoliselt vastan küll vana numbri kaudu, aga ärge teie ennast sellest segada laske. =P

Kallistan!

EDIT: Poolteist aastat hiljem kustutasin numbri ära. Kel vaja, kõüll saab.

Nii.

Niimoodi siis. Tundub nii, et suuremat sorti masendus on selleks korraks möödas. Mitte küll täielikult ja päriselt, aga eile päeval oli mul isegi vahepeal hea tuju. Inimesed ei häiri enam, bussid ka mitte. On jätkuvalt tühi tunne ja teie kõigi järele meeletu igatsus, aga seda tunnet ei ole, et päev otsa nutta tahaks. Mida ei saaks aga õhtute kohta öelda. Olles asjade üle järele mõelnud, sain ilmselt ka oma masenduse põhjustele jälile. Tulin Londonisse sellepärast, et mul oli Eestis igav, siiber jne. Tahtsin maailma näha. Ma ei tulnud Londonisse raha teenima, nagu enamus. Jah, armastus oli ka. Enam ei ole. Ja see panigi mõtlema, et mis mind ikkagi siin hoiab. Pool aastat on täpselt see aeg, mille sa veedad rõõmsalt ilma mõtlemata. Mõtlemata, et miks. Miks ma siin olen ja mis ma siin teen. Nüüd on see niisama veedetud aeg möödas, olen jälle üksi ja seisangi järjekordselt teelahkmel - mis edasi? Kodus on sõbrad ja ema ja kindel-turvaline keskkond. Erilise boonusena kolis Liisu Tallinnasse ja kuna ema astus sisse Tallinna Ülikooli, töllaks ka tema pidevalt seal ringi. Tööd saaks ka kindlasti, ei usu, et väga erilisi probleeme tekiks. Aga tantsimise koha pealt on mul siin rohkem võimalusi. Ise õpetada ja õppida stiile, mida Eestis ei saa (dance hall näiteks) ja kui ka saab, siis ei suudaks ma seda endale ilmselt lubada. Ja tants on väga oluline osa minust ja minu elust. Ja nii ma siis mõtlengi, et veidi peaks veel siin olema, aga kahtlustan, et mitte väga kaua.

Uus (kuid jällegi ajutine) elukoht hakkab peale eilset õhtut ilmet võtma. Koristasime Tikriga ära köögi ja vannitoa ning kõrvaldasime kaks suurt prügikotitäit ebavajalikke asju. =D Tänaseks on plaanitud suur tuba, noorpaari tuba ja põhjalik põrandapesu. =P Küll me oleme usinad. =) Prügikotte peab veel ostma. Kummalisel kombel tunnen, et sealt saab mul küll olema jube kahju lahkuda. Brixtoni kohta veel nii palju, et kunagi kutsuti kohta 'Little Jamaica' - et anda teile aimu kontingendist; ja kui mujal Londonis leiad tänavalt suuri kollaseid silte, kus politsei otsib pealtnägijaid kas õnnetustele või tülidele/kaklustele, siis Brixtoni peatänaval otsiti tunnistajaid tulistamisele. Jess! *ironic smiley*

Paar päeva tagasi sõites metrooga kõhutantsutrenni (läksin selle neiu trenni, kes mu tundi esmaspäeval asendas, kui kodumaad väisasin) juhtus rongis selline intsident. Brixtonis tuli peale üks selline täiesti keskmine mustanahaline mutike, pani oma kotid toolile, köhatas hääle puhtaks ja hakkas laulma ja jumalat kuulutama. Metroo on suhteliselt lärmakas koht, nii et väga teda kuulda ei olnud, aga kogu aeg oli mingi krägin kõrvas. Häiriv. Kuni siis kuskil kesklinna kanti otsustas mingi tüüp temaga vaidlema hakata. Üks seisis ühe ukse juures, teine teise juures ning röökisid vastastikku, teineteist kuulamata. Kõik istuvad reisijad muudkui naersid ja muigasid pihku ja ajalehenurka. Asja huvitav osa on aga see, et m i d a see tüüp kuulutas. Ilmselgelt käis talle see mutt väga pinda. =D Tüüp hõiskas suurel häälel, et tema usk on 'Flying spagethi monsters' ja et nad lendavad ümber maa ja ei lase meil kosmossesse kukkuda. Ja et põhjus, miks meil on globaalne soojenemine:' The reason why we have global warming is that we don't have enough pirates on Earth! If we all dress up as pirates it will stop the global warming!'. Ja nii edasi. Et päris naljakas oli.

Uus telefon on mul ka. Roosa (jesss!) Motorola. =P

Suurlinna yksildus

Ikka on masendus. Olen viimane tund aega nutnud. Ma tahan koju. Ma tahan nende inimeste juurde, kes must hoolivad, nende juurde, kellel on P2ris kallistused ja P2ris s6nad ja P2ris tunded ja samasugused m6tted...

Kolin nyyd Brixtonisse Tikri ja Erkini juurde. Olen kuu aega seal ja vaatan, mis tunne selleks ajaks tekib.

Kurb on ka see, et enam ei saa Kayga r22kida. Noh, s6ber ja partner ikka yhe laksuga, nii see k2ib...

Andke andeks, et mu masendumist siin j2lgima peate, aga nagu ma t2na Liisule seletasin, siis s6braks olemine on yks ytlemata t2namatu amet. Ole muudkui toeks ja m6ista ja kasva inimesega kokku ja armasta ja yhel heal p2eval laseb yks pool s6pradest jalga, ja teine pool ei saa midagi 8elda ega vigiseda, sest ta on ju s6ber... Ja s6ber m6istab, saab aru, on toeks. S6ber saab nii palju 8elda ja m6jutada, ja samas ei saa ta midagi... Kodus tundsin, et olen kuidagi oma s6pru alt vedanud. Peab muidugi iseendale elama, aga siiski.

Head und.

Homme l2hen t88le.

.

Ikka on pask.
Ikka ei taha neid inimesi bussis n2ha, ikka ei taha kellelelgi otsa vaadata, ikka ei taha kahekordset bussi silmata, ikka ei taha v66rakeelset juttu kuulata...
Alati on see reisidega nii. Ma tulen tagasi ja ma olen nagu puuga p2he saanud. Aga praegu tulen ma kodust, eks... Kyllap l2heb yle... Ma lihtsalt ei taha. Ma olen v2sinud ja ma ei tea, mis saab. Jah, teadmatusel ning tundmatusel kahtlemata ON oma v6lu, aga kuidagi lihtsam on praegu mitte tugev olla ja lihtsalt mingis kaoselises mullis ringi h6ljuda.
Ema j2i koju. Kass j2i koju. Mitu olulist inimest j2id koju. Siinjuures t2nud Liisule juustushnitsli, jutuajamise ja v2rskete herneste est, Liinale uue siidri tutvustamise eest, Sapphicule unistustesaia ja kepikandmise eest, Kikule ja Aetile soojade kallide eest, Daisyle fotokalaenu eest, Kaidile 88maja ja seljanka eest, Pillele k6igi eriteenete eest, Avele hommikuse jalutusk2igu eest, Helenale amsa naeratuse eest, yhele 'noormehele' ilusate hetkede eest maapinnal ja paljupalju k6rgemal, Vassilissale margariitade ja hamburgeri eest ja k6igile kallistele suured t2nud, et mu n2dala v6imatult kenaks tegite. Ait2h. Andke andeks, kellega ma ei j6udnud kokku saada. See ei olnud meelega. Ausalt.

Tyhi tunne on. Siin olla. Ma ei tea... Iga asi omal ajal, vist. Pole m6tet liiga palju pead murda, asjad juhtuvad nagunii t2pselt nii, nagu nad parasjagu juhtuda suvatsevad.

Urr

Jah, tõepoolest, eksole. Nagu oleks veel vähe sellest, et mu reedeõhtu lõpp täiesti nässu läks - just tabasin ära mõtte, et ma lähen minema ja kedagi ei tule isegi saatma. Ajee. Ja miks läks õhtu nässu? Sest ma olen piisavalt naine selleks, et kui keegi mu kingad ära lõhub (nagu parandamatult, eks), siis vihastan/kurvastan ennast kaineks ja lähen ära koju. Ei olnud isegi korralikku hüvastijätmist inimestega, sest ma olin tige. Ja siis avastasin ühel inimesel sarnasuse ühe teise inimesega, kellega ma kunagi koos olin - ja see ei ole selline head sorti sarnasus. Üsna nõme on. Nii et ongi hea, et minema lähen.

Jah, ilgelt tore 'koju'sõidu hommik.

Ja mul on pohmell, bljatt.

Hahahahahaaa

Niimoodi kirjutasin ma esmaspäeva hommikul:

Niimoodi siis. Istun mina oma kenas rohelises punaste maasikatega uues öösärgis OMA toas OMA diivani peal, kassipoeg (tuntud ka kui pätt ja shaakal) marutab ringi ning üritab kõigest väest mu kohvri sisu toapõrandale laiali laotada. Lõpetasin just hommikusöögi OMA lepatriinudega tassist petti juues (minu kohvisõltuvus kaob hetkel, kui ma ei pea sunniviisiliselt kell 6 üles tõusma), süües musta leiba korraliku sealihasingiga (seda on kah koju ikka selline käntsakas ostetud, et kena kui külmiku uks kinni annab) ning maiustades veel miskit banaanikooki. Jah, võiks ju nagu eeldada, et kui jutt käib koogist, siis noh, mõistlik kogus kooki oleks nagu mingi ütleme 10x7cm, eksole. Eieiei, siinkohal olete te küll asjadest valesti aru saanud – meie majas on koogikarp terve külmkapiriiuli suurune. Ma ei tea, tagasi lendan vist eralennukiga või pean lisakoha omale ostma, noh...

Tänasest hommikust veel niipalju, et nii kui silmad avasin (kl 9 midagi, olles läinud magama mingi kahest + terve hullumeelne nädalavahetus, mida igatahes magamise peale ei raisatud), oli sihuke energia ülejääk, et ma ei teadnud, mida kõike ära teha. Avastades, et mind on alatult üksi koju jäetud, panin muusika üürgama, tatsasin ringi, helistasin inimestele (kellest ükski minu õnneks ei maganud), üritasin omale õhtuks tegevust sebida ning hakkasin siis pesu pesema. Hkhmm. Jah, ma arvan ka, et see on üks õige viis esmaspäevahommikuid mööda saata.

Siinkohal tänud (helistamisteemaga seoses tuli meelde) Sapphicule, kellele võib ikka absoluutselt iga kell helistada ja kurta talle kurba tuju ja second best’i teemalisi muresid ja olenemata riigist, kellast ja jalanumbrist räägib ta sulle ikka, et sa oled kõige parem. =) Täpselt seda, mida sul see hetk vaja kuulda on. Nii tore. Aitähh! =)

Aga reisigem ajas veidike tagasi .... ermm.... noh, kuskile nädala algusse. =) Teisiba õhtul olid mul käed tegevust täis. Oli kaks kohtingut ja Tikker. Tikriga arutasime pargis niisama aktuaalseid asju ning seejärel suundusin Dalstonisse, et kokku saada Danieliga – selle DJ-ga, kellega Pier One’is tutvust tegime. Noh, on teine maaaaaailma kõige nunnuma näoga vennike, muig. Töllasime ringi ning mina oma kogemuste varal pinnisin juba esimese kümne minutiga välja, et tal on naine ja kaks last. Jajahh, aga nagu mulle esmaspäeva õhtul Plastic People’is selgitati, siis on see ju ainult selles ühiskonnas (Inglismaa ja Euroopa ilmselt üldiselt) niimoodi, et sul võib korraga üks suhe olla. Noh jah, vabandust. Tore oli sellegipoolest. Seejärel sain kokku tantsuõpetajaga, kes oligi see Püha Guru, kes mind mustanahaliste maailmaga veidi lähemalt tutvustas, hkhmm (Kay ei lähe arvesse, tema on selle koha pealt normaalne). Temaga oli ka tore, ehkki mulle kui keskmisele valgele inimesele ei mahu pähe, et mida tra sa mind siin nillid, kui sul kodus naine olemas on... no ma ei tea. Ja kui see nädalavahetus oli kergelt samalaadne teema, muig, siis tekkis mul umbes kaheks tunniks tunne, et ma olengi nagu mingi second best ja meelelahutus, muig. Asja võib samas aga ka teistpidi pöörata ja väita, et ma olen nagu muusa, kelle pärast naised ja lapsed kodus ära unustatakse, irw. Noh, säilitagem postiivsus ja lootkem helgemale tulevikule ja pöörduvale õnnele. =D

Lend ise oli õudusunenägu nagu alati, sest ma lendasin ju EasyJetiga. Kodus lennujaamas olid Liina ja Kaidi vastas. Isver kui soe tunne oli. Suundusime kohvri ja suure kotiga läbi paduvihma ja üle munakivide Texasesse lõunale. Jajahh, noh see on asi, mille võib oma listist südamerahuga maha tõmmata – Liisu tabav märkus seletab ilmselt kõik – nad on vahetanud kas kokka või ülemust.

Juuksurisse (nagu ikkagi päris naine, eksole, kõigepealt teeme end ilusaks ja alles siis hakkame ülejäänud asjadega tegelema), seejärel Anja juurde. Oli siider, oli Anja, oli kaks röstsaia. Õite kiiresti oli ka linnapiiris ootav ema, kes oma esinemiselt poole pealt ära joostes ei hakanud vaeva nägema riiete vahetamisega ning säras seal oma Pärnumaa rahvariietes, nii et pooled autod pidi kraavi sõitma, muig. Kodus ootasid Värske Keedukartul, Emme Tehtud Jahukaste, Värske Kurk, Oma Peenralt Korjatud Till, Kodutehtud Kotletid ja Tass Piima. Absoluutselt kõige parem.

Neljapäevast ei mäleta ma midagi, kui aus olla. Mängiv kassipoeg hommikul voodis, ehk.

Reedel uhasime siis emaga koos Tallinna – tema ülikooli pabereid viima ja mina tsillima. Päev möödus suhteliselt rahulikult, aga õhtu, oohohohohohoooo, õhtu läks VÄGA käest ära. =D Nagu ma juba mainisin – mõni mäletab sellest mõndagi ja mõni teine mitte midagi, hkhmm. Alguse sai see Kaidi juures, kus me siis suurema seltskonnaga kogusesime – ma nii enda jaoks teen nimekirja, et see mulle alatiseks meelde jääks (Pille, Kaidi, Ave, Mari, Liisu, Liina, Iiris =D, Daisy, Helena), ütleme siis nii, et tegime endal olemise hästi mõnusaks ning suundumise siis puhvetisse. Puhvetiralli lõppes ülejäänud seltskonnale kodus magades, minul oli aga vaja kuskile metsaäärde edasi jooma ja grillima minna. Mitte, et ma kurdaks, ilgelt vahva oli. =D Kella 11 paiku laupäeva hommikul võttis lahke Pille mul kratist kinni ning lohistas ära koju. Või noh, vähemalt kuskile sinnapoole. Läksin mina aga hoopis pohmakaga Kaidi poole (ses mõttes, et temal oli pohmell ja minul siis veel ei olnud), tukkusin seal poolkogemata pool tunnikest, suundusin siis Anja juurde (arusaadavalt kergete kordinatsiooniraskuste, kuivava kurgu ning ringikäiva peaga), vahetasin riided ning suundusin Raekojaplatsi ema esinemist vaatama. Oh jah. Olen ikka nii tubli tütar, onju? Valgustasin ema oma hetkeliselt seisundist ja andsin talle viisaka, tsenseeritud ja pealiskaudse ülevaate viimase 24 tunni jooksul toimunust, mille peale ema ostis mulle tsebureki ja saatis koju välja magama.

Õhtul olid vaprad peale minu veel ainult Liisu ja Liina, teised andsid alla ning jäid koju magama. Meie, kolm vaprat, läksime aga Riffi, kus sai parajalt jalga keerutatud. =) Söögiplatsi hamburgerist sai juba juteldud.

Pühapäeva hommik oli ka hästi armas. Hea toit, hea seltskond - mida sa hing veel ihaldad? Pühapäeva päeval hakkas aga graafik tihenema – Liina, Raul, Liisu, Anja. Anja juures muidugi jälle mõned siiderid, palju ‚Umbrella’ ja ‚Beautiful Liar’i’ lugu, pähkleid, juustu ja toredat Tädi Marist. =D

Läbi öise Eestimaa koduse Pärnu poole veeredes kuulasin ma sunniviisiliselt röökivate sommide meeldivat ajaveetmist, kuniks nad mingi hetk ära kustusid ja minugi silm sai siis paariks hetkeks kinni vajuda. Kuna minu söögi- ja unerütm nagunii täiesti sassis oli, ei lasknud ma ka seekord ennast südametunnistusehäältest segada ning asusin kell 1.30 öösel frikadellisuppi näost sisse ajama. Tegija. =D

Ma ilgelt loodan, et mul saan õhtuks omale need plaanid, mida ma üritasin tekitada ja kui ka mitte, siis hommikul panen nagunii Tallinna poole ajama jälle, et veeta üks meeletult hektiline, aga sigatore päev. =)

Tänan tähelepanu eest!

.

Nii hea on. Nii nii nii hea on. Erilised tänud tädi Marisele keeduviinerite, hapukapsa ja keefiri eest; tervele reedeõhtusele seltskonnale vinge eelpeo eest Nabras ja ägeda peo eest puhvetis (kellest mõni mäletab ja mõni ei mäleta midagi...) ning eriliselt kenade hetkede eest puhveti kõrval ja linnaääres metsa sees ühe väga konkreetsele (ja kenale, olgem ausad) tegelasele. Riffis annab täiesti rokkida (või siis hiphoppida) ning Söögiplatsi hamburgerist ei ole naljalt ikka midagi üle. =)


Ülejäänust hiljem, sest Anja tuli dushi alt ning me jätkame minu väga meeldivat nädalavahetust siidriga (noh, hea küll, sellega alustasime juba ammu enne dushi) ja õhtusöögiga vanalinnas.

Ajee!

Welcome to Estonia!

Täna kummitas laul : tean millal olen rahul, pihku kui maailm mahub, hoida kinni võin tuult....

White girls kick ass

Selle sita tuju peale eile õhtul otsustasin mina Pier One'i minna. Kutsusin Kay sõbra Kolepoisi (andke andeks, aga too tüüp on kole nagu öö ja juhm nagu lauajalg) endaga välja. Meeleheide, ma ütleks, aga kõigele muule vaatamata on ta vähemalt sõbralik ja mitte liiga pealetükkiv, mis ühe musta mehe juures on suhteliselt hinnatav väärtus. Noh, sõnastaksin asja niimoodi, et jõin looma moodi Bacardi Breezerit ja tequilat, tantsisin tundide kaupa hiphopi ja dance halli järgi (aitähh, Paradigmz, sinu tunnid tasusid ennast lõpuks ära), tulin koju siis, kui klubi suleti (kell 5) ja läksin magama kella kuuest. Mina kui siis üks kahest valgest näost klubis olin ainuke, kes dance hallist midagi teadis ja päris pull oli, kui mingi viis jorssi su ümber tantsima hakkavad. Ehkki natuke hirmus oli ka ja siis ma kadusin ruttu kuskile ära veidike, ringist eemale, irw. =D Igatahes tantsisin ma ennast sõna otseses mõttes oimetuks, mu põlved valutavad siiani (!) (seda ei ole mitte kunagi varem juhtunud, nagu mingi vanamutt oleks, juudas, ja ainuke asi, millest see tulla sai, oli dance hall, sest see oli asi, mida ma varem tantsinud ei ole, kuna ma ei ole lihtsalt liigutusi teadnud. =)), sain tuttavaks DJ-ga, maailma kõige nunnuma näoga kutt, kes võttis mu numbri (EI, ta ei nillinud mind, muidu ma ei oleks talle oma numbrit andnudki), et mind järgmine kord quest listi lisada. Iseasi, kas ta seda ka teeb, aga armas oleks ju. =)

Nii et täielik kvaliteetaeg.

Hommik seevast möödus suure sõjaga ja nüüd lähen ma ühte tuba vaatama Tottenhami. Kuulutus tundus päris naljakas olevat. Mingit peoloomad, noh.

Aga aaaaiiight siis, tuju parem, ehk helistan tantsuõpetajale ja uurin elu, mille pagana pärast mul põlved valutavad ja kas see on normaalne, aga võibolla ei helista ka. =D

Ahhoi. =D

Urrr

Ja nii ongi. Lihtsalt nii ongi... Ma olen tige. Ma olen hämmingus ja nördinud ja solvunud. Et kuidas nii saab...

Ja ma olen veel nördinum... Ma lihtsalt ei või.

Hoirassaaa ja pudel rummi!

Või siis ka paar kasti Head Eesti Siidrit. =D Ma tulen koju! Ühe nädala pärast, kakarattad, ma olen peaaegu kohal! =D Kes tahab muga tervitust sööma tulla Texasesse? Umbes kella 12 ajal. =)

Täna käisime Evelyga jälle Türgi pubis, seekord piirdusime Mai Tai'ga minule ja maasika-margariitaga Evelyle. Või noh, tegelikult sõime väga poshi magustoitu ka. =D Jäätist ja kooki jne. Ma olen liiga unine, et täpsemalt kirjeldada. Iga lauset nagunii neli korda parandan.

Nädalavahetus oli väga vinge. Käisin tantsuõpetajaga sügaval Lääne-Londonis alternatiivpeol, pärast jalutasime käsikäes mööda öist Londoni kesklinna. Nagu mingi romantika või midagi, muig. Järgmisel päeval läksime peale trenni ta õelapsele titeriideid ostma. Naljakas oli.

Trenn oli väga hea esmaspäeval - kõhutants tõsteti suurde saali - klass oli 'fully booked'. Vot nii tegija olengi. =D

Ma nüüd magama. Andestage, sõbrad, aga ma olen nii väsinud. =)

varstikojuvarstikojuvarstikoju....