Hambad ristis

Einoh, nüüd on tõesõna vanadus platsis. Esimest korda elus on mul isjas, nagu mu ema sümptomite kirjeldamise peale lahkelt diagnoosis. No olgu või isjas, aga ei ole tore olla juba teisipäeva pärastlõunast. Valuvaigistid igatahes siiani aidanud ei ole, massaash, Vietnami salv, puhkamine versus liigutamine ka mitte. Arghh, mul on laupäeval ja pühapäeval vaja tööl olla! Aga sihukese valuga ei lähe ma paraku küll kuskile. Üritan siin perearsti valveõde pingsalt kätte saada - praeguse seisuga olen 53 korda helistanud, ikka annab kinnist.... 

Eestlaste värk

Paar kuud hiljem tõestus minu usinast näputööst:

Näitaks muidu paar pilti aiamaast ja spa-päevast, aga Picasa millegipärast ei uuenda albumeid ning ringi tuhnimisele vaatamata ei leidnud ka kohta, kus seda manuaalselt teha saab. Järelikult jääb järgmiseks korraks. 

Aaa, muidu, täna sain ma esimese kartulisaagi. :) Oma põlla pealt. Ja Talunike Turult sain päris täiesti töötlemata lehmapiima! Teate, ausõna, mul tulid seal leti ääres maitstes pisarad silma - lapsepõlv, noh! Hind on muidugi kirves - 2 pinti £3...

Brasiilia neiu luges My Estonia läbi ja on nüüd igati äksi täis, et Maarjamaad ihusilmaga kaema minna. Talle mõningaid asju seletades (miks on 'thanks - aitäh', aga many thanks hoopis midagi muud?) tuli välja, et eestlaste põhiolemuseks ei ole mitte tuimus ja põikpäisus ja misiganes. Selleks on hoopis hapukoor. Vähe sellest, et hapukoort süüakse kõikvõimalikes ja -võimatutes soolastes toitudes, käib see ka magustoitudesse ning vajaduselt kõlbab ka ravivahendina peale määrida (päikesepõletuse korral näiteks) ja koerad-kassid ära toita. Eestlased - hapukoorerahvas. :) 

Tea nüüd, peaks uuesti magamist üritama või...? Homme, see tähendab täna, ikkagi koolipäev...

Nagu seeni pärast vihma ehk nagu türklasi pärast sooja päikest

Suvi on. Väljas on suvi. Toas on suvi. Palav suvi. Lõpuks ometi on saabunud palavusest unetud öö(d), mil pärani lahti aken ei paku mitte mingit leevendust. Mil raudkindlad hommiku- ning päevainimesed pärast asjatut vähkremist hoopis väärtuslikku uneaega blogimisele kulutavad. Lootkem, et neid öid veel jagub ning et esimene ei jääks viimaseks, nagu viimasel ajal päikseliste ilmadega just juhtunud on. Justkui talongiga käib see soe ilm. 1 talong, pool tundi päiksepaistet päevas. Kui sel ajal juhtud tööl olema, noh, kelle süü see siis veel on?

Sel aastal olen ma täheldanud erilist türklaste ülestõusu. Mässavad teised vast kiire elutempo vastu. Mitte ühelgi varasemal siinoldud aastal ei ole ma näinud nii palju Türgi vanamehi pingsalt lauamänge mängimas. Inglise eesaiad on umbes paar ruutmeetrit, kuhu on pigistatud suur prügikast ning taaskasutuskastid, ning mis on piiratud madala kivimüürikesega. Ikka ja jälle näeb sinna kastide vahele pigistatud õllekõhuga hilises keskeas ja varases vanaduses Türgi papisid seal ääre peal istumas. Või on nad sinna suutnud kaks tooli ja väikse laua mahutada. Või istuvad nad bussipeatuses. Või oma aias kell 1 hommikul. Või kahtlase väärtusega kohvikutes juba hommikul kella seitsmest saati. Või hoopis pargis mahakukkunud puu tüve peal. Kõht on ikka punnis, nägu päikese poole. Kui käsil ei ole pingeline doomino või mõni tundmatu lauamäng, vahitakse täiesti häbematult möödakäivaid naisterahvaid või arutatakse kesteabmida, võimalikult kõvasti ning võimalikult korraga.  

Londonis on igasuguseid piirkondi, a la Väike India ja Väike Jamaika ning muud head paremat. Ma kahtlustan, et minu piirkonda hakatakse varsti ametlikult Väikseks Türgiks kutsuma. 

Läbi (nagu Läti raha)

Läbi! 

Praktika on läbi! Juhhei!

Kuigi mul on hea meel, et läbi sai, on kahju ka... Sest patsiendid olid toredad. Oeh. Aga eks see nii olegi, eks. Muudmoodi ma ju oma õppeprogrammi läbi ei tee... Kui transpordijamad välja arvata, oli väga mõnus. Kui see haigla mulle lähemal oleks, küsiksin omale seal tööd. 

Väsimuse aste on muidugi utoopiline. Täna hommikul näiteks serveerisin hooldekodus südamerahuga teed soolaga... 

Eksiarvamus

Et teil kellegi ei tekiks arvamust, et ma justkui miskis kenas mullis elaks. Praeguseks olen ma juba maha rahunenud, aga nii pool tunnikest tagasi ma lausa nutsin vihast, häbist ja abitusest ning olin valmis maja laiali lammutama. Mida ma muidugi ei teinud. Ja et ma muidu olen igati ja täiesti väsinud, 50 töötunnine nädal umbes 15 tunnise transpordikuluga ajab juhtme lihtsalt täiesti täiesti kokku.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Ehk kui sul midagi tarka öelda pole, siis hoia suu kinni. Mul ei ole midagi tarka öelda. :D Elu tiksub praegu sellises rütmis, et ma loen päevi, mil mu praktika läbi saab. Mitte, et praktika nii jube oleks, täitsa vahva on 'kuningate' ja 'multimiljonäridega' juttu rääkida. Aga mis asja nii väljakannatamatuks teeb, on aeg, mis transpordi peale kulub. See ajab mind lihtsalt halliks. Ausõna. Ükskõik, mis vahetuses ma olen, üks ots läheb kiiremini ja teine on liiklusummikud. Kui on hommikune vahetus, siis lahkun kodust 5.30 ja jõuan sinna 6.50, nii et bussis mingi 45 minutit. Kuulan mussi, joon termosest kakaod ja on täitsa tshill. Samast vahetusest tagasi tulles kulub aeg hoopis teisiti - lõpetan 2.30 ning koju jõuan umbes 5.00. Ehk siis umbes 1.30 bussis. Ma ei räägi mingist mõnusast mugavast kaugliinibussist, kus lased aga silma looja ning tee muudkui kulgeb. Ma räägin bussist, mis keerab, pöörab ja väänleb iga paarikümne meetri tagant, peatub igal tänavanurgal, on rahvast täis ja liiklusummikus. Istmed on väikeste vahedega ja ebamugavad, eriti minusugusel kolgel, eks. Kui lähen õhtusesse vahetusse, siis on pikem ots minnes ning lühem ots tulles. 

Ning seetõttu ongi, et kui ma ükskord koju jõuan, ei taha ma peale dushi ja voodi mitte midagi näha ega kuulda. No nii tubli ma olen, et aiamaal ikka kastmas käin. :) Ja Kaidi oli kolm ööpäeva külas, et temaga sai ka vesteldud ja kükke tehtud ja poes käidud. :)

Ja nii ongi - vaikne elu. 

PS. Olen natuke oma erialaseid oskusi ka täiendanud - nimelt kellelegi teisele silmatilku pannud (endale tuhandeid kordi, teistele paraku mitte kordagi), neid astma  abiks sissehingatavaid asju andnud ning kohe päris ise igasuguseid ravumeid (ikka kraadiga järelvaataja valvsa pilgu all) patsientidele laiali jaganud. No teate küll, sellest suurest ravimikärust. :D Ma ei kujuta üldse ette, mis selle asja nimi eesti keeles võiks olla. Ning igasugustest vaimsetest häiretest on mul ka palju parem ülevaade. Ning seadusandlusest, mis vaimuhaigustega kaasas käib. :)