Et siis sinna, teisele poole...

Tänane päev on möödunud kui pikk ja väsitav halb unenägu.

Sain hommikul kõne, mille puhul ei saanud alguses arugi, ons tegu nüüd hüsteerilise nutu või naeruga. Ja siis läbi kõõksatuste tuli lause: "Iiris, Aleks on surnud."


Vaikus. Istusin tööl kontoris ja lihtsalt vaikisin telefoni otsa või korrutasin, et see ei ole võimalik. Autoavarii. Alguses ei olnudki midagi. Ei tundnud midagi. Mõtlesin suisa, et isver, kas ma siis ei hoolinudki, et midagi ei tunne? Kõne lõppedes jõudis kohale šokk. Pastakat igatahes käes hoida ei suutnud. Ja siis läksin tagasi korruse peale. See oli hommikul. Ja terve päeva olen käinud ringi, vapper nägu peas, hambad ristis, nii palju kui suudan. Mitte tööl, mitte siin, mitte praegu.
Noh, jah, nii palju, kui see õnnestus, poole ajast ei õnnestunud.

Peale tööd sõitsin Evely juurde. Ainuke asi, mis ma tahtsin, oli omaette vaikselt istuda ja et enam ei peaks vapper olema ja tagasi hoidma. Päris nii ei läinud ja tuligi Jamaika mulle järele. Aga kui ma tavaliselt talle iga jamaga kaela vajun, siis seekord ma tundsin, et ei. Ma olen omapead ja... Kuidas sa seletad sellist valu? Nii ma siis jutlesin ja pisardasin vaikselt, oodates, mil koju oma tuppa saan. Eks ta teab, miks ma koju tahtsin, ja eks ta ilmselt tunneb, et täna ei ole tema päev. Ja nüüd ma olen oma toas, suurema kriiskamise tegin ära siis, kui Jamaika Burger Kingis käis. Ja nüüd olen tegelikult täitsa vaikselt omaette, voodis, teki all. Külm on veidi toas. Ja tahaks Aleksile kolakat panna, täiega litaka vastu pead tõmmata ja idioodiks sõimata.

Tema nimi jääbki nüüd msni rippuma, ilma, et see enam kunagi online oleks.

Mul olid väga ilusad hetked temaga.

Ja naljakas, nüüd kui on võimalus ennast isaseks töinata, on nagu teistmoodi rahu. Süda on raske ja meel on kurb. Ja ma tegelikult üldse ei tea, miks ma sellest siin kirjutan, sest tavaliselt ma ei lahka selliseid asju siin.

Mis sest, et vahemaa, aga ma tunnen, et seal kaugel, vahemaa taga on auk. See auk, kus tema olema peaks.
Sa ei oota, et 24 aastane ära sureks.
Ja sa ei oota, et mõni s i n u sõpradest ära sureks.
Ära sureks, nagu päriseks. Igaveseks. Jääb ta ainult sinu südamesse ja sinu elusse oma õpetuste või kunagi antud soovituste ja mõtete näol, ei iial enam kallistuse ja murekurtmisega.

Ma ei tea. Elu on kummaline. Elu siin ja elu sealpool. Anastasia ühes oma raamatutes räägib, et kui inimene sureb, siis tema hing jääb maa peale nii kauaks, kui on inimesi, kes temast kui surnust mõtlevad. Ma ei taha Sinust kui surnust mõelda, kallis Aleks.

Kassisilitamisest ja juuksehalast

Käisin just intekal seal varjupaigas. Üks väga veider koht ja intekas jättis kas sihukese imeliku mulje. Otsivad nad niiöelda kassisilitajat, mille vast mul pole üldse mitte midagi, aga intekas nägi välja selline, et üks mees ja üks naine istuvad laua taga ja räägivad mulle midagi ja siis korrutavad kogu aeg, et if your interview is successful jne. Ja minu käest küsisid nad mingi 2-3 küsimust, millest üks oli, kuidas minu nime hääldada ja teine, et kas see sobib mulle. Mille põhjal nemad siis otsustavad, et kas intervjuu oli edukas või mitte, kui nad minuga isegi ei rääkinud? Nagu imelik. Et ei jätnud sellist muljet, et neile tegelikult ka meeldiks, kui ma sinna tööle tuleks. Ja kui sul ei ole tunnet, et sa oled kuskil hinnatud ja teretulnud, siis ei taha sa ka eriti vaeva näha ja oma vaba aega ja pingutust kellelegi ära kinkida.

Kirjutaksin nüüd aga sellest, millega ma kõiki ümbritsevaid inimesi juba oma nädala jagu igal võimalikul juhul ahistanud olen. Nimelt on mul juukseprobleem. :D Mul oli plaan järgmisest suvest juuste värvimine ära lõpetada, nagu päriseks. Et värvin loomulikku värvi ja lasen siis välja kasvada. Nüüd on aga olukord selline, et juuksed ikka langevad hoolega välja ja ma mitte ei taha neid töödelda. Samas ma ei kujuta ennast üldse ette tumedamate juustega kui praegu. Ja ma ei mõtlekski tumedamate juuste peale, kui mul ei oleks juuste väljalangemise probleemi, eks. Ma olen rahul oma blondi juuksevärviga, mulle meeldib see. Ja mulle tundub natuke õudne nad tumedamaks värvida. Samas loomulikku juust ju tahaks... Aga mis siis, kui juuste välja langemine ikka ära ei lõpe? Ses suhtes,et enne seda, kui ma mingi 10 a tagasi, või isegi rohkem, juukseid värvima hakkasin , sain ma rõõmsalt kaks ilusat punupatsi teha. Nüüd on minu terve pea peale kokku tehtud pats õhem, kui tol ajal üks kahest patsist. Nii et keha räägib ilmselt üsna selget keelt, et ega ta midagi sellest värvimisest ei arva. Ja heledamaks värvimine on nagunii kahjulikum kui tumedaks, ehkki ma ei blondeeri. Siinkohal on mul küsimus - kas on keegi juustevärvimist mingil põhjusel ära lõpetanud? Ja millest siis tuge otsida, kui kardan juuksed loomulikku värvi värvida aga samas töödelda neid enam ka ei taha?

Hoi hoi

Uskumatu, aga tõsi. Ma sain mate testis parema tulemuse kui inglise keele testis. :D Ehkki mõlemas pooles oli üsna mitu ülesannet sellised, kus ma ei saanud aru, mida taheti... Ja siis paar tükki olid ikka sellised ka, kus ma vaatasin aknast välja, keerutasin hiirt vastuste kohal ja valisin suvalise, muig. Eks me siis näeme, kas kõigest sellest närveldamisest mingit kasu ka oli.
Huvitava tõigana märgiksin ära, et ma olin ainuke valge plika testi tegemas. Teine valge oli see, kes teste jagas... Sihuke tunne tekkis, nagu ma ei tohiks seal olla, irw. :D

Jätsin eelmistes sissekannetes mainimata, et eelmisel neljapäeval sain kokku ka veel Bellaga, käisime Sohos Freedomis kokteilitamas (mina jõin alkovaba marjakokteili, superhea), hüppasime korraks sisse ka Candy baari ja oligi kõik. Reedel viis juhataja kõik supervisorid välja pitsat sööma. Pitsa oli pagana hea, õhtu oli, noh, sedasorti õhtu, mille sa veedad inimestega, kellega sul midagi ühist ei ole.

Neljapäeval on mul loomade varjupaigas intekas - ma ei tea, kuidas Eestis asi toimib, aga siin tuleb vabatahtlikuks saamiseks intervjuule minna. :D No vaatab, kas ma siis klassifitseerun nende kriteeriumite alla.

Ja nüüd ongi lebo. Peas ei vasarda mingeid murde ega protsente. Peale testi korjas Jamaika mind Edmonton Green Police Stationi eest peale, sõitsime Morrisoni süüa ostma, tegin siis hilise hommikusöögi ja peale veel mõningaid meeldivaid intsidente keerasime ära magama. Ja pärast, kui ta varvast lasi ,tegin mina omale Eesti stiilis õhtusöögi - keedukartulit ja lillkapsast ja rohkelt maitsestatud jahukastet. Oh, kuidas mulle meeldib süüa teha ja oh, kuidas ma tahaks, et siin oleks keegi, kes seda hindaks. :D Ei, kallikesed, Jamaika käib kõigest tundmatust kaarega mööda. Eesti mees on ikka kõige parem - sööb seda, mida antakse! :D

Kell on 2 hommikul. Viimased 4 tundi olen ma matemaatikat õppinud ja lõppeks vist isegi Jamaika hobuse kannatuse proovile pannud, irw. Viimased tund aega lihtsalt teisendasime ühte samu asju ja lihtsalt ei saa aru. Peale pikka päeva tööl hakata õhtul õppima midagi, millest sa essugi ei taipa, noh, jah... Paluks siiski pöialt hoida, Eesti aja järgi 12.30-14.30.
Selline eksamitunne on, muig, ga nii suurt närvi ei ole veel. Lihtsalt tean juba ette, et homme olen magamata ja pean ennast hästi esindama kõike seda mäletama, mis ma siin viimaste päevadega olen omale pähe ajanud... Decimal places ja fractions ja percentage...

Pühapäeviti ei saadeta isegi junkmaili...

Draama on selleks korraks jälle otsas, eile saabus abi nii Tikri, kui hiljem ka selle näol, kelle näol see algselt saabuma pidi.
Hetkel on jubeuni ja üldse ei taha mõelda, et teisipäeva hommikuks pean igasuguseid asju oskama....
Lugemiseni!

Ui bljaad

Enne, kui ma asjaga alustan, tahaksin ma ära mainida, kuidas ma vihkan seda, kui mulle hakatakse väga olulisel hetkel täiesti väljamõeldud põhjuse peale näkku panema.
Eks ma siis pean nüüd üritama omapead selle matemaatikamäsuga hakkama saama.
Mis see on ? See inimese usaldamine ja uskumine? Mugavus? Naiivsus? Või elu õppetund? Oh, miks on nii tihti nii, et tugi tõmmatakse su jalge alt siis, kui sul seda tõesti vaja on?
Istun siin oma Ben and Jerry's jäätisega ja hakkan siis pusima. Püsige lainel, ilmselt saab varsti voorimehe sõimu ja nutunaise hala lugeda.

Midagi meeldivat

Eile peale tööd ruttasin toidupoodi, koju ja seejärel Angelisse, et Evelyga sellesse samasse võrratusse Hispaania restosse minna. See on sealsamas meie Türgi pubi lähedal, aga me ikka otsustasime, et sealpakutavate põhiroogade maitseelamus jätab meid, kaugeid põhjamaalasi, kuidagi eriti külmaks (magustoidud on seal selle-eest jubehead) ning otsustasime seekord selle Hispaania pubi-resto-koha kasuks. Oh jumal, kui oivalisi toite on võimalik teha. Lihtne - punane paprika täidetud aedviljade ja sibulaga ning kaetud juustuga ja maitseelamus on super. Magustoiduks oli pisut kuivavõitu tiramisu, mis sellegipoolest hüva maitses ning chocolate ball, mis osutuks piimashokolaadiga kaetud shokolaadijäätisemunaks. Kõige selle ja veel kuuma kakao ja punase majaveini taustal sai ära räägitud seksist ja meestest ja naistest ja seedrist ja hobustest ja sõbrannadest ja meikapist ja peenardest ja kudumisest ja muust sellisest. Väga meeldiv õhtu oli.

Täna oli trenn, selle kursuse teine tund. Üllatuslikult olid kõik näod kohal, kes ka eelmine kord. Tavaliselt tulevad ja lähevad nii, kuidas jumal juhatab.

Ahjaa, esmaspäeva õhtul töölt väsinuna koju loivates jäi mulle maja ees peaaegu et vahele Jamaika, kes oli mulle tuppa just karbi ackee and saltfiish'i viinud ja kelle ideena oleks see pidanud mulle üllatuseks olema. Mulle oli hoopis paremaks üllatuseks see, et ma teda seal nägin, muahahaa. :)

Muidu on tänane vaba päev möödunud üsna väga kenaste, välja arvatud see koht, kus mul matemaatikast siiber sai ja ma kaustiku toa teise otsa lennutasin. Mille peale Jamaika irvitas, selle üles korjas ja uuesti seletama hakkas. Protsendiarvutamine ei tule üldse meelde, noh. Jah, ma tean, et see on lihtne, irw - kõik asjad on lihtsad, kui sa neid oskad. :D

Aga jah, kell saab kümme ja silmake hakkab aga looja minema...

Killuke pühapäevaõhtusest Londonist

Nii, eile vist murdus minu väljaskäimise needus. Needus nimelt seisnes selles, et iga kord, kui kellegagi kokku saada plaanisin, tuli midagi vahele või jäin haigeks vms. Väga kummaline. Aga eile õhtul peale tööd õnnestus mul saatuse kiuste Maidoga kokku saada. Kohtusime Victorias, kus mina kostitasin end McDonaldsiga ja tema paari sigaretiga, kui me väljas mingi pubi kõrval tuules seisime ja kostitatud saime. Ja võtsime siis ette tuuri Londoni kesklinna, nii umbes kella 7 ringis. Jalutasime ühte ja teist pidi mööda Shaftesbury avenüüd, Sohosse ja lõpuks võtsime rikša (!) Govent Gardeni ooperimaja ette (tegelikult taha, kui päris täpne olla). Igatahes selle rikšaga sõita on nii megatuus ja ägekas! Kes järgmisena tuleb, on sunnitud selle läbi elama. :D Ja kusjuures polnud kallis ka - kümnekas, mille me siis pooleks veel tegime. Nii et täiesti lubatav lõbusõit. :)
Ja siis jalusime veel niisama ringi, lõpetasime Trafalgaril, kus India pidustuste Diwali jälgi koristati (näiteks korjas kalamehekummikutes pipi kokku pabervesiroose, mille sees küünlad põlesid, ja mis seal purskkaevu peal hulpisid pimedas õhtus). =)

Üks klaveril külitamise lugu

Paraku ilma videota. Christina Aquilera 'Nasty Naughty Boy'

Hehh, näedsa

Liisu, Christina Aquilera ei raiskagi oma talenti, nagu me kunagi ammu muretsesime.
Päeva meeldiv üllatus on Aquilera 2006nda aasta album 'Back to the basics', kus valdav osa laule on stiilis seksikas naine viltuse juukselahu ja fikseeritud lainetega õlgadeni juustega külitamas klaveril, liibuv punane kleit seljas ja huuled nii punased nii punased ja laulab kähedal häälel siivsaid siivutuid laule. No ikka väga pro, ma ei oleks seda oodanud.

Hea küll, rõõmsamal toonil ka

Ehk siis, et ema käis Londonis. :)





Leidsime parlamendihoone tagant lehma.


Kuskil Tower Bridge ümbruses kolades


Jällegi sealsamas kolades


Ah, Hiinalinn... See praepart ei ole muideks üldse hea


Camdeni WC-d on ikka samad, mis enne - eelkõige loomingulisuse avaldamise koht ja alles seejärel põietühjendamispunker. WC-paberihoidja peal.


Camden ikka, värsket mahla £1 eest!


Kuluks vist ära küll, need kummikud


Valik on selline, et lõpuks lööd käega ja mõtled, et tegelikult ei ole mul midagi vaja :D

Nagu remondimees

Ehk miks mul oli eile äikseliselt halb tuju.

Esimene ämber. Teisipäeval tööpäeva lõpus juhataja karjus kõigi peale, et millised mõttetud loodrid me oleme ja millist kräppi tööd me teeme. Noh jah, mis teha, kui tütarlapsel on halb tuju, eksole, see on juhatajaks olemise eelis - sul on alati võimalus teiste peale karjuda ja põhjuse leiab alati.

Teine ämber. Töölt koju tulles ja seejärel poodi minnes, ja siis jällegi koju tulles ning kapiukse avades tõden ma meeldiva üllatusega, et minu uus albaanlasest naabripoiss Lulu on jätnud mulle poolest pakist saiast lahked 4 viilu. Ja kuivõrd minu teadmist mööda oli mul pool saia, siis ei hakanud ma ju ometi seda juurde ostma. Mis seal ikka, jõuluks saledaks.

Kolmas ämber. Hommikul järjekordset munamaski juustele tehes avastasin võika tõiga - pärast pea puhtaks pesemist tõmbasin õrnalt läbi juuste ja juukseid langes nagu sõdureid Iraagis. Siin ilmselt peitubki minu varase kiilanemise saladus - säh sulle rahvameditsiini!

Neljas ämber. Ma olen siiralt ja ebaõiglaselt alahinnanud Londoni arstiabi. Ma nii vabandan. Sest kui ma eile hommikul arsti juurde läksin, et oma mitte-sugugi-üle-minna-tahtvast põiepõletikust lahti saada, kirjutati mulle ilma küsimusi esitamata välja antibiootikumid. On täiesti normaalne, et inimene on kolm korda aastas antibiotside kuuril. Mitte, et mulle Eestis kunagi neid välja kirjutatud oleks. Noh, jah, välja arvatud selle aasta jaanuaris, kui ma olin kuude kaupa köhinud ja arst koguni tuberkuloosi kahtlustas, siis inglise arste kirus ja mingid tugevad antibiotsid välja kirjutas, mida oleks vabalt saanud vältida, kui oleks mulle õigeaegselt normaalseid ravimeid antud. Nii et peale paratsetamooli on olemas ka veel antibiootikumid. Elagu Londoni arstid!

Viies ämber. Ühe ametiasutusega olid järjekordselt asjatud pinged, mis said küll lahendatud siis, kui nad lõpuks ometi peale sadat korda telefonile vastasid ja asi klaaritud sai.

Kuues ämber. Täna hommikul kööki koperdades ja külmkapiust avades imetlesin ma jällegi sädelevat kangelastegu - millegipärast, oh imet, on minu mahlapudelisse tekkinud rohkem mahla kui mina sinna jätsin ja hoopis teist värvi ja sogane on ka. Aitäh, lahke naabripoiss, et sa mul lubad toitu ära visata, sest ma ju ei tea, m i d a sa sinna pudelisse panid. Mul on tegelt raha nagu raba ja mingi 3 naelane mahl minema visata, mis see siis ikka ära ei ole? Ja sellest pole kah lugu, et sa jõid ära pool kanistrit piima, kui mu ema siin veel oli.

Seitsmes ämber. Ja ega sellest ei ole ka midagi, et sa Chris'i nänni tema kapist võtad, sest ilmselgelt töötame me kõik oma ahtrid küljest lihtsalt sellepärast, et Albaania Sultanil oleks pidu ja pillerkaar. Ja palun, lase südamerahus kõigil teistel peale enda vannitoakraane kinni keerata, sest miks peaks sinusugune royalty ennast selliste labasustega vaevama? Ja palun, luba me maksame sinu eest ka, kui haldaja tuleb korraga suureks läinud veearve eest lisapappi küsima!

Järgmiseks paluksin ma labidat!


Lihtsalt äramainimise mõttes, et saatsin täna hommikul haldajale smsi pidevalt jooksva kraaniveemurega ja et uus tüüp näppab täiesti varjamatult toitu. Siis kirjutasin majareeglid paberile ja libistasin selle paberi tal ukse alt sisse. Seejärel kirjutasin musta markeriga paberilehele : Please buy your own food and don't take others stuff without asking first, ja kleepisin selle köögikapi uksele.

Oh kui ilus...

Jeehh

Tööl olla polnud üldse paha, oli suisa päris hea. Usutavasti viis see mu mõtteid oma hädaorust eemale ja noh, ausalt öeldes, on enesetunne ikka oluliselt parem ka. See pagana uriinilahjendaja on ikka mõjunud ja WC-sse on asja normaalse sagedusega. Päris korras ei ole, aga masendusseajavalt nigel ka enam mitte. Ehkki kui päris ära ei kao, siis kolmapäeval ja neljapäeval olen vaba ja saan vajadusel ka arsti juures ära käia - jutud liiguvad, et sümptomid pidavat enne ära kaduma, kui haigus ise... Nii et kontroll ei teeks paha.

Ja niiii ilgelt nummikas oli koju jõuda ja prügikotti köögis vahetada ja õue viia ning pappkaste taaskasutuskasti toppida ja siis keerab Jamaika oma sinise käulaga maja ette ja tuleb tuppa ja õpib ja jutustab minuga terve õhtu. Nii ammu pole nii olnud, niimoodi sedasi. Jutustamisel ja jutustamisel on vahe ju. Ja pealegi, oli päris huvitav juura kodutööd temaga teha. :D Ja oma uut salli kududa. Jah, kallid kaasmaalased, astusin sammukese tagasi normaalsuse poole - ei mingeid kilekotte, vaid tavaline lõng. :) Ja verivorstid on nüüd ka otsas. Ei, ma ei vaevunud neid Jamaikale isegi pakkuma, ta heitis kahtleva pilgu minu taldrikule ja siis keeras selle hästi kiiresti tagasi enda omale ja haukas siis veel käbedamini oma röstsaia praeviineri- ja munaga. :D

Aga jah, peaks siis ikke nagu tuduma minema...

T**a

Mul siiber joomisest ja pissimisest, ma enam ei jaksa. Mul on jätkuvalt sama sitt olla (ehkki enesetunde järgi on eilse õhtuga võrreldes palavikku vähem või ehk üldse mitte) ja peas hakkavad moodustama igasugused jubemõtted.
Tegelt tahtsin ma ära mainida loo iroonia, et neljapäeva hommikul käisin ma perearsti juures. Ja neljapäeva õhtul tekkisid sümptomid.
Mul on sitaauguni ja siiber ja üleüldse. Miks mul ei võiks vahelduseks rahu majas olla ja mitte midagi viga olla?
Ja homme pean tööle minema. Tore. Nad küsisid seda k i n d l a t sõna kell 2 päeval, eks, ja ma kahtlesin, kuid vastasin jah. Ja nüüd mõtlen küll, et parema meelega oleks kodus.

Haigeks olemine avaldab mulle definately halba mõju.

Vasta pükse, ilmselt

Hehh, kakerdasin just peatänavale apteeki ja postimajja ja toidupoodi. Jubepalav oli. Ja küsisin siis apteekrilt miskit põiepõletiku vasta - see on inglise keeles hoopis cystitis, mitte bladder infection, irw. Saatis mind kuskile reavahesse ja õiget pakki otsides näitas mulle õige suuna kätte üks tädike, kes ilmselt kuulis, mis ma onklilt küsisin. Rääkis puha, et vot see olevat kõige parem ja temal oli esimest korda põiepõletik viiekümne aastasena ja et ta teab täpselt, kuidas ma ennast tunnen ja et tema tütar ikka ütles talle, et ei ole normaalne kogu aeg pissile tahta ja et peaks ikke tohtri manu minema. :D Ostsin siis ära - ainult ühte sorti oligi. Kodus loen - ravimi funktsioon on selles, et muudab uriini vähem happeliseks, et haiget ei teeks. Nagu ma aru saan, ei peaks siis häda tehes valus olema, eks. Aga mingit otsest raviomadust siis ei olegi või? Või kui uriin on vähem happeline, siis põletik kaob ära või?

Haa, aga võtsin sügavkõlmast Rakvere verivorstid välja, tundub, et õhtupoole tuleb pidu. :D

PS: Näete, kui ebasobival hetkel Tikker ära kolis - tema oleks kohe teadnud, mida põiepõletikuga teha. :P

Üks kenake laupäev...

... mil see Põhja-Londoni pipi tööle helistab ja teatab, et tema igatahes ei kavatse täna ametikohuseid täitma minna. Ehk siis, et tema põiepõletik ja palavik ei ole oluliselt paranenud. Leesikateed ma ei kujuta ette, kust osta saab - netis tuhnisin, üheski poe nimekirjas ei ole (seevastu on külluses teesid Hiinast, Indiast, Aafrikast, Egiptusest, Jaapanist jne). Jõhvikamahla eile õhtul toodi nii lahkesti. N a t u k e parem justkui oleks, aga eile tegi mingi üliropp päev tööl ikka ära. Palavik pani lakke ja täielik kututõmm, noh. Ja siis ma otsustasingi, et why the fuck peaksin ma ennast selle hotelli pärast tapma. Täna hommikul nii kui ärkasin, nii torkasin. Sõna otseses mõttes. Torkasin heegelnõela. :D Ja lõpetasin Daisy vannitoamati ka ära.

See on esimene, Liisi ja Erkini oma.

Teine, Daisy oma.

Nagu te näete, mõjub fotoka omamine mulle hästi. :D

Ikaldus

Kõigi netist leitud sümptomite kohaselt on mul põiepõletik. Esimest korda elus, muideks. Tööl hakkas mingi hetk jube põiekas, eks, ja jumala tükk aega ja ma mõtlesin,et vot kui nüüd kemmerg kätte antasse, tuleb nagu Thames üle kallaste. Tuli nagu aiaäärne oja. Minu üllatuseks. Siis hakkas valus ja torkima ja Thamesi üleujutuse tunne oli kogu aeg. Koju jõudes oli juhe juba koos - katsu ise olla kogu aeg sellise tundega, et sul tuleb püksi, sest häda on nii suur ja tegelt tuleb umbes kaks tilka. Mõtlesin, et noh, teeme üks kummelitee, kui kõju jõuame. Tegime ja surfasime netis nind Eesti netikirjanduse põhjal tuvastasin ma siis endal põiepõletiku. Ma küll ei kujuta ette, kust või kuidas ma selle saada võiksin. Külmetanud ma ei ole - käin juba nädalaid ainult mantli ja saabastega, ja teisedki levimisviisid tundusid ebatõenäolised. Jamaikale häda kurtes üritas ta mulle väita, et põiepõletik is a standard - et nii tavaline haigus, et kõikidel on ja kogu aeg. Millele mina vastasin, et haigeks olemine e i o l e s t a n d a r d. Millele järgnevalt ta ei tahtnud enam teemat arendada, sest ta on seda piisavalt lahanud. :D

Igatahes, tööl tõotab tulla kiire nädalavahetus. Ema siinkäigust tahan pikemalt kirjutada ja koos piltidega. =)

Kuivõrd ma olen joonud ära kaks s u u r t tassi kummeliteed, ei ole mõtet kohe voodisse minna - nagunii hakkab üks pelleriralli, hkhmm. Aga seda teravat valu ja hullu häda tunnet on leevendanud küll - enam ei aja lolliks. Loodame, et homme ka okei on.

Head und! Ja aitähh tänase päeva eest =) (Noh, vahel võib ju niisamagi hää meel olla, et hing sees on)

Üks leid

Kui ma eelmisel nädalal Sapphicul Ascotis külas käisin, leidsime poest sellise asja. Igatahes hullem söögiisu tekkis, hkhmm.

Majajagamise võludest

* Vähemalt kolm-neli päeva on köögis pesumasina peal seisnud kellegi hunnik masinast läbi käinud, aga mitte kuivama pandud riided. Mis juhtub, kui jätta hunnik märgi riideid seisma? Haisema hakkavad.

* Mingi kaks päeva on kellegi pestud pesu pesumasinas hänginud, kuniks ma selle sealt täna hommikul välja võtsin ja selle kergelt haisva riidekuhja otsa panin.

* Pesujutud jätkuvad. Mis juhtub, kui kellegi teise pesu on nädal aega aias pesunööril rippunud? Sina pead selle sealt kokku korjama, kui tahad oma pesu kuivama panna.

* Teoreetiliselt peaks kõik majaelanikud köögi prügikasti tühjendama, kuivõrd kõik ju kasutavad seda. Praktiliselt olen mina siiani olnud ainuke, kes selliste labasustega, nagu prügikasti tühjendamine, tegelenud on. Mis juhtub, kui Iiris ei tühjenda prügikasti? Prügikast ajab üle ja asjad vedelevad prügikasti ümber maas. Aga ei, Iiris ei vii veel seda prügi välja. Võibolla homme, enne kui ema tuleb, sest jubekole oleks talle näidata, mismoodi ma elan. Aga peale minu elab siin majas veel 4 inimest!

* Kui majja kolib uus naaber, siis kindlasti on ta mingi veidrik. Näiteks kolis ungarlanna tuppa mingi jorss, juba 2 päeva tagasi, aga keda ma pole kordagi näinud ja kes oma toast siis välja ei tule, kui keegi liikvel on.

* Keegi teine peale minu ei tundu ka puhtaid nõusid hindavat. Ma ei pese põhimõtteliselt teiste asju, isegi kui kraanikausis oleks meetrikõrgune kuhi potte-panne. Aga mingil nõiaväel on kraanikausis ALATI vähemalt paar lusikat ja nuga.

* Ükski inimene ei keera vannitoas kraane korralikult kinni. Vesi jookseb iga jumala kord, kui keegi teine peale minu seal käib. Mis juhtub? Iiris ärkab hommikul kell 8 üles, kuuleb veesolinat, kops läheb üle maksa ja paneb hommikul vara vannitoa seinale kraanikausi kohale sildi - please close the taps properly!

* Ühiskasutatavad alad on meie kõige mure ehk siis kellegi teise mure. Vannituba ja koridor saavad puhta ilme vaid siis, kui keegi kolib välja ning haldaja uue näo otsides ja maja reklaamides need ära küürib.


Igatahes. Eile töötl koju kakerdades, peaaegu juba kodu juures, peatasid mind kaks tütarlast ja küsisid, kas mul on üks salvrätt, palun. Mul oli küll üks salvrätt :D Kuidagi armas, eks.
Trenn oli veider... Ma ei teagi, mis saama hakkab. Võibolla on minu pidu seal putkas varsti läbi. Juhataja oli eile nii imelik.

Olen natuke koristanud, ühe masinatäie pesu pesema pannud, teine ootab voodinurgal. Kulmud kitkusin ära, sahtli ja riideriiuli tegin korda. Nüüd lähev söön kohevarsti hommikust ja siis panen loodetavasti ilgelt köbe uue masina tööle ja siis peale seda lähen juba Tikriga kondama. Oxford Streetile, hõkk... Aga mul on hea nimekiri seekord ostmiseks:
hambapasta
peenike vöö
voodilina
fotokakott
kohvi

Ahjaa, tahtsin seda tegelikult juba eile mainida. Sa Liisu, raisk, saad kolakat järgmine kord, kui näeme! See on puhtalt sinu ja sinu ärasõnumise süü, et minu hommikumantlist sai kõigepealt hommikusöögimantel ja nüüd vist juba hommikusöögisõjamantel. Kui alguses piirdus asi sellega, et mul õnnestus iga jumala kord värskelt pestud hommikumantli peale mingi toit plökerdada, siis nüüd on asi võtnud uue tasandi. Mastaapsema. Nimelt maadlesime siin Jamaikaga ja siis ta keeras ming (kogemata) pooltäis kebabikarpi külili. Kes ei tea, siis kebabikarp sisaldab friikaid, rohkelt kanaliha, salatit ja kõige otsas ohtralt küüslaugu ja tshillikastet. Ja saaga jätkub halva karma kandumisega. Minu uus must läikiv roosade kantidega seksikas La Senza hommikumantlike võib nüüd siis kanda nime õhtusöögimantel. Sest kuniks minu hommikusöögisõjamantel pesumasinat ootas, pidin ma ju millegagi ringi kärutama. Kärutasin selle eile õhtul kööki õhturöstsaia lõhega tegema. Kõrvale rüüpasin Actimeli. Vähemalt plaanisin rüübata. Tegelikkuses ma rüüpamiseni ei jõudnud, küll aga jõudsin ma selle oma uue musta läikiva roosade kantidega seksika La Senza hommikumantlikese peale kallata. Ausalt öeldes hakkasin naerma, irvitasin mõnuga omaette õhtuses köögis.
Nii et Liisu, hoia alt!

Igatahes, hommikusöögile =)


EDIT: Aga teate, loodrid ja päevavargad, väljas on juba liiga külm, et teesärgi väel pesu kuivama panna. Sõrmed on jääs. Aga vähemasti on mul superilus must klassikaline põlvini mantel, printsesslõikega, TKMaxxist. Nii et linna peale litutama minnes on vähemasti soe. =)