Nii mõnedki on lubanud oma blogiputka sulgeda ja siis sellegipoolest seda edasi kirjutanud (mille üle on mul siiras heameel). Kummaline on aga see, et olen nüüd nädal otsa internetiühenduses olnud ja mitte ridagi pole kirjutanud. Jüsku oleks mina oma poe kinni pannud...
Eks see vist on nüüd harjumusest väljas, onju? Et pole nagu harjunud enam kirjutama. Ja midagi hiiglaslikku ei ole muidugi juhtunud ka. Või siis, et vana eluga võrreldes seikluslikku. On toimunud stabiliseerumine, maha rahunemine, sisse elamine. Elu on töö ja kodu. Toidupood, vahel mõni teine pood. Pesupesemine ja söögitegemine, pikad telefonikõned inimestega, kellega ei jaksa kokku saada.
Noh, katsugem siis uuesti blogida.
Näiteks, hetkel... On mul kõht tühi. Ma ei saa aru mil moel, aga ma ostan poest kogu aeg tomateid ja nad on kogu aeg otsas. Kogu on on ainult 1-2 alles... Ei-ei, ma ikka ise söön neid, mitte majanaabrid ;)
Siis et pesu pesin ja koristasin ja ajasin majakaaslastega juttu, lõpetasin Liisi-Erkini vannitoamati ära (ajeeeee!) ja raha kokkuhoiu mõttes üritan madalat profiili hoida ja mitte kuskile välja töllama minna. Sest Eesti jaoks on ju vaja hoida. Et saaks Nikolai Lehtlas pelmeene süüa. Ja Texases Tädi Marta salatit ja kanatiibu ja siiderit. Ja Vivian Vau kingapoodi sisse põigata (jaa, vot seda poodi ma küll igatsen siin, üks ilget moodi tore koht. Ilus pood, ilus teenindaja, ilusad kingad). Montonis tiir käia (nali naljaks, aga kuidagi on juhtunud nii, et iga Eesti tripi ajal olen midagi Montonist ostnud...), Kehrwiederis maasikatorti süüa, paar raamatut Apollost osta, rannas jäätist limpsida, võibolla jälle mõnele ägedale kontserdile emaga koos sattuda. Selle nimel võib ju ühe päeva toas passida? :P
Tegelikult oleks aus ära märkida, et vahepeal, nimelt eelmisel laupäeval, käisin ma Londoni kesklinna populaarses ööklubis nimega Tiger Tiger. Kolme saali pluss einestamiskohtadega suur klubi, kus kolmes saalis mängitakse erinevat muusikat ja niimoodi. Kluppi viis mind see, et meil tööl adminnist lähevad päris paljud korraga ära ja nad pidasid oma lahkumispidu, kuhu üllatuslikul kombel olin ka mina kutsutud. Noh, ma tegelikult saan küll adminnidega päris hästi läbi, hehee. Haarasin kohaliku Liina käevangu ja tema juhatusel leidsime koha käbedalt üles. Hotellirahvas lahkus kõik kesköö paiku, meie Liinaga tshillisime klubi sulgemiseni, seejärel jalutasime Piccadilly'st Tottenham Coart Road'ile, ostsime sealt Oxford Street'i nurga pealt kebabi, jutustasime end läbi portsjonite ning seejärel iga roju oma koju.
Noh, kuivõrd ma olen selline Vingu-Miia, siis õhtu negatiivne elamus tuleb ka ära mainida. Ma nautisin oma õhtut väga, oli tore üle pika aja väljas olla ja äge oli, ausalt. Aga naised, kes olid väljas, ei kannata kommentaare. Ilmselt on asi selles, et ma ei ole ammu väljas käinud.
Tõesti poolpaljad, minikleidid, kõrged kingad, kaelaaugud nabani, meiki rohkem kui krohvi seinal... Ja t ä i s, purjus nagu templielevandid... Mul oli tunne, et ma olen bordellis. Ma saan sada protsenti aru meestest, kes neid tõsiselt ei võta. Jah, paljud lähevadki ühe asja peale välja, aga ma ei usu, et nii massiliselt. Et iga naine võiks enne peeglisse vaadata, kui ta välja läheb ja natuke mõelda, mis sõnumit ta riietus ja välimus kannab.
Ega muud vist ei olegi. :)
