Päev kirjas

Mul oli läpi vahepeal kutupiilu - ei taht end üldse sisse lülida. Õnneks sain abimehe toega murest jagu. Tegelikult oleks õigem öelda, et abimees sai murest jagu, hkhmm. 

Aga tegelikult on nüüd nii, et eksamid on nüüd seljataga, juhhei. Ainult umbes kuue tuhande sõna väärtuses esseesid kirjutada, muig... Ja veel mingit nipet-näpet. 

Täna aga oli see märkimisväärne päev, mil peenrad said tehtud! No olen sunnitud tunnistama, et vahepeal oli küll tunne, et viskan selle labida nurka ja lähen ära koju, sest minu jaoks on seda tööd liiga palju. Aga tehtud ta sai, paekivi sai kah eestlase kombel veel ühe pange jagu korjatud. Kui taevas annab, lähme pühapäeval komposti (ehk mingit peenikest hobusesõnnikut) ostma/tooma ning kui see laiali laotatud/jaotatud saab, saabki hakata seemneid külvama! :) Ühesõnaga tundub, et selle tumeda tunneli lõpus hakkab valgust immitsema. :P Suure töötegemise käigus sain vist veidi päikest kah palgele, sest nigu õhetaks teised ikka veel...

Homme jälle tööle ja esmaspäevast uuele praktikakohale. :)

Homseks valmis

Allakäik on alanud. Ostsin omale just mingid looduslikud pastillid, mis mu eksami ajaks maha rahustama peaks. Elame, näeme...

Muidu tegin terve nädalavahetuse tööd ning ülejäänud päevad peale eelmist eksamit olen õppimise tähe all veetnud. Ning brasiilia neiuga tundide kaupa telefoni otsast üksteist eksamiküsimustega pommitanud.

Veidi olen kudunud ka. Nii igav mu elu ongi. :D

Stressitaluvusest

Minu stressitaluvus on paari pügala võrra madalamale vajunud. Ma ei ole kunagi olnud eriti hea stressitaluja, töötingimustes ka - mulle meeldib, kui on kiire, molutamist vihkan, aga väga suure pinge all kipun olema kannatamatu, tõsine ja tunnen end suhthalvasti. Võibolla on see perfekstionism - kui hull tamp taga on, ei saa ju kõike korralikult teha... Ma ei tea... Igatahes täna, kui eksamile läksin, juhtus selline väike lugu, et nimelt peale pooletunnist ootamist polnud ikka veel ühtegi bussi tulnud (Londonis, eks, sealt peatusest pidi muidu 4 bussi minu soovitud suunas minema), kell oli 11.30, eksamiks pidi kohal olema 12.00, plaanisin kohal olla 11.15. Õige bussiga oleks kohal olnud 12 minutiga, samas suunas bussidega oleks saanud õigesse kanti 7-8 minutiga pluss 15 mintsa jalgsi. Oleks buss tulnud, oleks jõudnud, eks. Aga bussi ei paistnud. Siis üks kaasootaja rääkis, et näed, kuskil oli õnnetus ning bussid ei saagi sinna suunda sõita... Oh jumal, mul oli paanika. Ma hoidsin vaevu-vaevu pisaraid tagasi kui kablutasin taksoputkat otsima. Õnneks leidsin ühe kohe ümber nurga ning õnneks oli neil takso käepärast ning kohale jõudsin kümme minutit enne kahteteist. Täiesti mõttetu asi, mille pärast endast välja minna, eks. Aga hiljaks jäämine o l u l i s e l e asjale on minu jaoks õudusunenägu.

Ma ei tea, võibolla mängis rolli see, et eksamiootusest olid närvid enivei püsti. Eksam ise... Kainelt mõeldes polnud kõige hullem, ehkki palju raskem, kui me grupiga arvasime. Emotsionaalselt võttes värisesin nagu haavaleht kuni kõige viimase küsimuseni ning tundsin ennast murust madalamana, kui vastata ei osanud. Koju jõudes nutsin pingelanguse mõttes ning tegin tunniajase zumbatrenni ja siis oli jälle hea olla. :) 

Ma ei tea, mul hakkab mingi häire vist tekkima, muig.

Tasa tehtud

Lahkusin täna hommikul kodust 9.30. Päike siras uhkes üksinduses keset lõputuid sinavaid välju. Vigla oli kaenlas, kummikud jalas ja UK garage kõrvus üürgamas. Suund oli aiamaale. Üksinda kaevasin peaaegu pool kaevamata alast ära, ehk siis platsi suhtes 1/3. Nokkisin välja kive, klaasikilde ja muidugi muid elusolendeid (umbrohtu, mädand kartuleid jms siis silmas pidades). Siis saabus mulle abivägi, kes ülejäänud ala läbi kaevas. Seda tuleb mul veel omapead viglama minna, sest selleks ajaks mul selg nii valutas, et enam ei jaksanud seal mullas tuhnida. Koju jõudsin 15.30. Päike oli pilvedest seltsidaamide taha peitu pugenud ning sellevõrra õues kohe krõnksam ka. 

Järjekordselt veeretasid kõik möödaminejad jutukest. Noh, ma ikkagi uus nägu ju. Tänase päeva saak on 4 ämbrit ja 10 maasikataime. :) Kolme viigipuuga itaallane andis. :P Ämber on ju üks tore asi, tooli eest ja kastekannu eest ja tassimisasjanduse eest jne.  Ma muidugi kohe ruttu korjasin 2 ämbritäit kiva 2/3 maatüki mullast välja ja IKKA on neid seal veel jaburalt palju. Kuidas selle maatüki eelmine kasutaja seal üldse midagi kasvatada suutis?

Aga sihuke visa eestlaslik omadus üritas täna pinnale tungida küll. No see, et iga möödaminejaga peab juttu puhuma... Vahel on tore küll, aga poole ajast tahaks lihtsalt, et minu maalapi ümber oleks kõrge hekk, nii et keegi ei näekski, kas ma olen seal või mitte.Tahaks omi mõtteid mõelda jne. Ehkki nad kõik on sõbralikud ja julgustavad. :) Oeh, ikka omaette tahab see eestlane olla... 

Muidu oli eriti vahva veel see, et pidasime kursakaalsasest brasiillannaga poolteist tundi telefonikonverentsi eksamiteemadel. :P Mina muudkui kaevan ja samal ajal seletan, kuidas need südameklapid ikka töötavad. Ja mina muudkui ikka kaevan ja tema seletab mingeid hormoonitootmisi. Kaks kärbest ühe hoobiga! :)

PS. Oskab keegi head lihtsat kapuutsi kudumismeetodit/lõiget/tegumoodi soovitada? Noh, tähendab see kapuuts peaks nagu selle kampsuni külge minema, mida ma praegu koon. 

Muig

Kõik asjad olid valmis. Labidas, vigla, vesi, kindad, vaim, jne. Isegi läätsed olid juba silmas ja riided seljas. Ja siis hakkas sadama. No kohe täitsa sadama. Nii ma siis istun nõutu näoga voodiäärel, eks tuleb aiamaakaevamine veidi hilisemaks lükata....


EDIT: Ei saa miskit parata, aga ilge pettumus hakkab hinge hiilima. Ma nii ootasin tänast aiamaale minekut, olin eile terve päeva elevil, aga vihm ei jää ega jää järele... Vähemaks ka ei jää... :( 

Põnev-põnev

Eile saabusid minu maheseemned! :) 9 pakki lubadusi helgemaks tulevikuks. :P Pidasin emaga pika telefonikonverentsi, sest mul puudub igasugune kogemus, kuidas ja mida ja millal ja mismoodi mingeid taimi külvata. Jah, aiamaal on jätkuvalt 2/3 kaevamata, aga vähemalt viigipuu kärpisime eile Kaidiga ära. See oli küll sihuke nalja- ja naerunumber, meelelahutust oli küllaga. 

Aga hetkel kooli, viimane loeng enne kolmapäevast eksamit! 

Elust siis

Johhaidii, täna on olnud just selline õiget sorti päev. Puhata, mängida ja hästi palju tehtud ka. :) Käisin teist korda aiamaal, 1/3 maatükist on nüüd peenrakujuline ja ootab kompostikihti ning seemneid. :) Selg valutab, aga meel on hea. Kohtasin mitmeid aiamaalisi ka - kõik, kes mu maalapist mööda käisid, jäid seisma ning hakkasid juttu puhuma. Ning minu üllatuseks ei olnud nende seas ühtegi inglast, hihii... Nõuandeid jagati ning üldises plaanis hästi sõbralikud. Jutt umbes selline, et mina olen SeejaSee ja minu aiamaatükk on see, kus kolm viigipuud kasvab. :D

Siis sain isiklike rõõmudega tegelda, siin pikemalt ei peatuks. ;)

Ning siis olen veel õppinud (eksamid ukse ees), netist mahe-kataloogist seemneid valinud-tellinud, kudunud, pesu pesnud ja süüa teinud. Kuidas on küll nii, et mõni päev lihtsalt mahutab umbes tuhat ja üks tegemist ning samas mõni teine ei mahuta peale hambad laiali magamise mitte essugi... :P

Muidu läks Dr Pepperi sõltuvus üle sellesama blogisissekandega, kus ma sellest rääkisin, muig... Siis asendus see meeletu shokolaadisöömisega ning hetkel üritan sellest taastuda. Ning eile kuulasime tööl tshikkidega päev otsa UK garage muusikat ning mul on täna ikka veel see meeleolu, juutuub aitab alati...

Sõnatu

Ühel ilusal hetkel kirjutan ma aiamaal käigust ja muust elust, aga täna oli selline moment, et ma kohe pean selle kärmelt üles tähendama enne, kui see mälestustehõlma vajub.

Täna, neljandal märtsil, anti mulle toidupoe kassas JÕULU-säästukaart, kuhu saad aasta otsa templeid koguda ning siis saad detsembris 100 naela pealt 3 naela soodustust.

MÄRTSIS??? 

Jõulude eest ei ole tõepoolest enam mitte mingit pääsu...