Aaarrggh!!
Jumal, jumal, anna mulle kannatust!
Otsisin tööd ja tshekkasin kuulutusi ja oli vaja helistada. Oma kaardi rääkisin tühjaks ja läksin siis alla pere telefoni laenama - et noh, oma helistamiskaardiga saan ju siin ka helistada. Küsin papi käest, et kas tal on vaja praegu telefoni või võin ma kasutada. Ta ütleb, et võta-võta. Lähen siis üles tagasi ja mingi 20 mintsa pärast röögib vanaisa alt, et 'I want phone!'. Noh jah, viisin alla tagasi. Ema saatis hommikul mulle smsi, et ma kl 3 helistaks ja nii ma siis läksin kl 1 alla uuesti nillima. Papi tegi veidi nägusid, et kuhu ma ikka helistan ja põhimõtteliselt ütles, et ikka võin kasutada. Helistan siis emale ja mingi kümne mintsa pärast tuleb vanamees mu selja taha nillima, et kas mul mobiili ei ole helistamiseks või ja et tal on vaja kohe telefoni kasutada. Ma ju just küsisin, et kas tal on vaja ja ta ütles, et ei. Ütlesin, et okei, paar mintsa veel, et ma helistan Eestisse, mille peale ta ka silmi pööritas ja minema läks. Tuleb siis uuesti mõne minuti pärast, ei ütle midagi, aga ma lõpetasin kõne ära ikkagi ja vanamehel sihuke hapu nägu oeas, nagu oleks sidrunit närinud. Vaatan siis otsa, ta jopega kakerdas ringi ja tegi mingeid dramaatilisi zeste ja ütles siis telefoni vaadates 'Give!'. Ma andsin ja ukerdasin üles. Elementaarne viisakus, eksole. Aitähh, palun vms? Ma vihastasin nii meeletult - ma ju ütlesin, et ma helistan koju Eestisse ja sul on vaja 10 mintsa pärast tulla nillima mu selja taha jutuga, et aga mis siis, kui keegi talle helistab? Pane ennast põlema!
Tujuparandajaks ja maharahustajaks osutus Gymbox jõusaal, kes helistas mulle pool minutit peale cv saatmist ja kutsus homme 14.30 intekale. Vott siis. Aga nüüd lähen ma välja ja vaatan, kas ma saan kuskilt paar cv-d välja printida, ümbrikke ja marke oleks ka vaja - et veel mõned cv-d saata. Ja see vanamees võib tõepoolest sinna minna, kuhu päike ei paista. Nii palju siis meeldivast esmamuljest, kuradi griiinfaaader.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar