Kolmapäevaõhtu

Hetkel olen ma sellises kergelt melanhoolses tujus. See tunne on juba päevi kuskil nurga taga hiilinud ja oodanud, mil võiks lõõmama hakata. Noh, tundub, et see leek hakkab siis nüüd suurenema. Põhjuseid on mitu.

Üheks põhjuseks, miks ma viimastel päevadel olen kergelt ärritunud olnud on see, et blogi kirjutamisega kaasnev vastutus käib aegajalt mulle vastukarva. Näiteks siis, kui kõik arvavad, et ma ei oska elada. Ja siis seda mulle nina alla hõõruvad. Nagu kõikid teised elaksid mingit idüllilist elu, kus omatakse täiuslikku kaaslast, suurepärast töökohta ja alati piisavalt raha. Andke andeks, et ma ei ela nii, nagu teie heaks arvate. Jah, kindlasti soovite head, selles ma üldse ei kahtle, aga selline arvustamine omab vastupidist effekti. Umbes miks koduvägivalla all kannatavad naised kellelegi midagi ei räägi - sest neid hakatakse arvustama (jäta maha, mine ära jms). Eks seegi vist ole suureks saamise osa, kus parem hoiad oma elamused-elamised oma teada, sest ei viitsi teiste kommentaare kuulata.

Teiseks on üks teine asi, mida ma siin lahkama ei hakka, aga mis kaudselt on seotud aja ja rahaga.

...

Mõtlesin, et kirjutan veel, aga mõte korraga ei jookse enam kuidagi.

Käisin just ennist koolist Zaraga (siin sündinud, jamaikalastest vanemad - mis värk nende jamaikalastega on? Kas mul on mingi jamaika-magnet või?) peatänava kaubamaja uues Primarkis ja muudes poodides. Ei ostnud midagi, aga rääkisime palju juttu ja mõnus oli. Hetkel tuleb aga silmad ära värvida ja trenni andma minna. 

Same s*it, different day

Ehk siis eile, pärast viit päeva kodus olemist läksin tööle. Voodireziim on närve mõnusalt puhanud ja kodust välja saada täitsa tore. Kuni selle hetkeni, mil juhataja mulle ütles, et ma olen halb töötaja. Jah. Ma olen halb töötaja. Selle taga on natuke lugu ka, mida ma ei viitsi siin lahata, aga kui su juhataja, kes on selles äris aastaid ja aastaid olnud ning teab ja tunneb etiketti (ehk siis asjad, mida võib öelda ja asjad, mida sõnastatakse teisiti), ütleb sulle otse, et sa oled halb töötaja, siis ma arvan, et ta ei tea oma ärist mitte essugi. Sest sellest hetkest alates, kui ma olen kuskile 'halba' kategooriasse lahterdatud, ei pinguta ma enam üldse. Inimesed võtavad kriitikat erinevalt ja minuga jõuab kiida-paita-silita meetodiga oluliselt kaugemale. Noh. Jah. Ütleme nii, et üks teine raud on hetkel tules, aga selle tulemust ei tea umbes enne kahte nädalat.

Ma ei tea, kas ma olen paranoiline, aga mul on tunne, et juhataja tahab mind sealt välja süüa. :P Sest konstruktiivsel kriitikal ja pideval irisemisel on vahe, eks. :D Noh, pole ka mina mingi imeinimene ja arvan, et igasugused halvad asjad juhtuvad 'teiste inimestega' ning mitte minuga ja seetõttu on mul seda suppi raske helpida. Muig. Kõik me ju arvame endast suhteliselt hästi - piisavalt hästi, et mitte arvata, et meid töölt minema tahetakse süüa. Eriti, kui see töö on mingi eriti nõme p*sk töö. :D Ma pean kohe ette vaatama, et see mu enesehinnangule ei mõju, irw. 

3 aastat ketserlust

Ehk siis täna 3 aastat tagasi tulin ma üheotsapiletiga Londonisse. Nii mõndagi on juhtunud. Ja nii mõndagi on juhtumas. Huvitav.

Üldises plaanis on täiesti hämmastav, millise segaduse võib neli päeva voodis vedelemist tekitada. Piinlik suisa toas ringi vaadata. Aga ma ei viitsi üleüldsemittekohe koristada. Ja tegelikult täna ei ole ma pea üldse istuda saanud - hommikul käisin Hammersmithis perearsti juures (kas ta soovitas paratsetamooli ja mett või jaa?), siis käisin ühes kohas, millest ehk tulevikus pikemalt kirjutan ning õhtul andsin tantsutundi. Mis oli küll poole kohaga komöödia... Poole tunni pealt tabas mind sellest suurest seletamisest selline köhahoog, et pidama ei saanud ja pisarad hakkasid voolama... Õnneks oli mingeid köhakomme kotis... Uhh, nii piinlik oli.

Homme veel kodus ja reedest tööle.

Aga jah, k o l m  a a s t a t... Ei tundu üldse see aeg nii pikk, alles tulin ju...

Meelelahutuseks

Saab mõnusalt muiata, kuidas üks julge moslemineiu suu lahti teeb. :)

Ja natuke jamaikalaste üle kah naerda...

Tõbise logiraamat - neljas päev

Tere hommikust kõikseepere!

On neljas päev minu haigusmaratonil. Olen kodus, järjekordselt. Kuue ringis hommikul ärkasin ääärmiselt kehva enesetundega, ronisin alla kööki, tegin eükalüptiõliga auruvanni kurgule, kuristasin soolveega ja jõin puruks tambitud mandariiniga kuuma vett. Yuyu nii kenast ühines minuga poole pealt ja andis mulle saiakest ja keemilise maitsega maasikakreemi. Üldises plaanis oli tahtmine pea ees kuskilt alla hüpata. Pigistasin endale ühe viineri ja ühe lusikatäie maasikakreemi sisse ja lisasin 2 tabletti. Helistasin veel perearstile, panin aja homseks kinni; tõmbasin hotelli kah traati ja palusin, et mõni mu ülemustest mulle tagasi helistaks. Ning keerasin uuesti magama. 9st helistaski juhataja, kelle külmast hääletoonist oli suht selgelt aru saada, et minu töölt puudumine on valmistanud mõningaid ebamugavusi. Igatahes palusin ma tal oma vabad päevad ümber vahetada, et ma saaks homme-ülehomme ka veel kodus olla ja siis tööle naasta. Ta mainis kiiresti, et ta on pidanud ekstra inimesi tööle sebima ja ta vaatab, mis teha saab ning et ta helistab mulle tagasi. Siiani ei ole helistanud.

Aga tabletid mõjusid - allahüppamise soov asendus higistamisega ja suhteliselt elusa tundega. Panin suisa pesu masinasse ja sõin kaks võileiba ja selle saiakese, mis Yuyu hommikul andis. :) Hääl on natuke parem, ei tee enam nii ilgelt haiget see hääle väljapigistamine ja natuke nagu kostab ka. :P

Absoluutselt!

Ma ei suuda enam mitte ühtegi grammi mett omale suust sisse ajada ja ühtegi teetassi ei taha ma silmanurgastki näha. Arsti juures käik oli täpselt selline, nagu ma ennustasin. Oli küll tore naine, mõõtis temperatuuri ja vaatas kurku, aga lõppkokkuvõttes soovitas paratsetamooli ja mett. Nagu kõik inglise arstid - paratsetamooli. Mai tea, mis imerohi see paratsetamool nende arvates on? Eestlased ei tundu veel selle jälile saanud olevat... Ja see teda nagu eriti ei kõigutanud, kui ma ütlesin, et täpselt nii olen ma 3 päeva teinud ja aina hullemaks läheb. A võibolla ta ei kuulnud mind. :D

Mul on mingi eriti vinge uus kraadiklaas ka - see autmaatne, mis viie sekundiga vastust näitab. Minu arvates on need veneaegsed klaasist paremad. See vinge mõõdab naha temparatuuri, mitte keha - kogu aeg muutub. Üldises plaanis ületasin ma ennast ja riidlesin end voodist välja ning pesin juuksed puhtaks. Aeg ignoreerimist harrastada. Ja terveks-saamiseks mõelda. Dilemma on nüüd see, et kui ma homme lähen tööle, siis ma ilmselt kooli ei jõua - poolhaigena, ilma hääleta 15h päeva naljalt läbi ei tee. Kui ma ei lähe tööle, siis äkki nad ei maksa - ja detsembris oleks eriti nigel vähem palka saada. Kui ma ei lähe kooli, siis võin ma millestki väga olulisest ilma jääda - 6 nädalat ju ainult jäänud (neli tööd ja üks eksam) ja siis on selle kooliga kööga. Nii et ma ei tea. Praegu näitab kraadiklaas 37.7 - kas see on kuuma mahla joomisest või ongi see kehatemperatuur pärast paratsetamooli võtmist?

Ma räägin, aga keegi ei kuule mind

Ilmselt on asi selles, et mu hääl on kadunud. Nagu täiesti KADUNUD. Viimati juhtus selline asi... Ma ei tea, millal. Minu mäletamist mööda nagu korra elus vist veel on olnud, aga Daisy ja Liisu oskaks siinkohal ehk adekvaatsemaid märkusi teha... Nemad võibolla mäletaks.
Palavik on tänu tablettidele kontrolli all, kurk on igatahes vastik ja valus. Kell 4.30 hommikul käisin soolveega kuristamas näiteks. Köhida ei julge, sest siis suren kindlapeale valu kätte maha. Tahaks küll muidu. Köhida siis.
Kuna selle niiöelda perearsti juurde (general practicioner ei ole päris perearst, aga hea küll) samaks päevaks aega ei saa, lähen walk-in centre'isse, kust siis perearstitud ja muud loomad abi saavad. Või nojah, paljukest ma siin lähen - Jamaik viib. Lähim putka on üsna kaugel.

Ning jah, nagu te näete, siis ei ole ma ka täna tööl.

Kes veel ei teadnud...

... siis Simpsonite viienda hooaja 18ndas episoodis mainitakse Eestit. :) Üks kõrvalosatäitja on nimelt eestlane ja ütleb ühe lause, mis mitte mingil juhul ei meenuta vähemalgi moel eesti aksenti, kui üldse midagi, siis mingit vene murrakut - ma ei saanud isegi aru, mida täpselt ta ütles. :P Aga lihtsalt vahva oli kuulda Eesti mainimist sellises ülemaailmses sarjas nagu Simpsonid. :P

Muidu olen haige, nii tõbine kohe, et eile tööl juba surin ja täna ei läinud üldse tööle. Homme vist ikkagi lohistan end kohale. Elleni sünnipäeval käik vääriks muidugi sissekannet, aga ma tõesti ei jaksa. Teate ju küll, siit valutab ja sealt on paha jne. ;)

Ajamere paat...

.. on sõudnud järgmisesse vabasse päeva.
Vahepeal on olnud sellised ajad, et tööl on väga-väga nigel ja kodus mõnus rahu. Aga kuna ma ei tahtnud tööst kirjutada, ja kodust kirjutamine oleks antud olukorrast vale pildi loonud, siis olin hoopis vakka ja ootasin aega, mil emotsioonid on settinud.

Tööl on siis niimoodi, et ähvardati lahti lasta. Mitte selle kaebuse pärast, mida kunagi mainisin, aga kokkuvõtvalt sellepärast, et piisavalt ei rüga. Kummaline, et koht, mis minus siirast ebameeldivust tekitab, võib mind minema kupatamise jutuga üsna endast välja viia. Aga võibolla ei ole asi mitte kohas, vaid tundes, mida see tekitab - ma tõepoolest püüan ja sellest ei piisa. Aga see selleks.

Kodus... Noh, kodus on minu rahupaik. Ma leian tõelise meelerahu pesu pesemisest, kuivama panemisest, tuppa tuues nina vastu õuelõhnaga linade vastu surumisest, koristamisest, söögitegemisest, ja nüüd kohevarsti jälle kudumisest. :) Ma nimelt ostsin järgmise salli jaoks lõnga ära, sest nüüd tahab Jamaika saagist matti saada ja endale ka salli kaela. Nii armas-naljakas oli see, kuidas ta seda beeži salli üritas peegli ees ümber kaela panna. Ma võin vihjena öelda, et ta on jamaikalane, eks, lisaks sellele auto-inimene, mis võrdub siis sellega, et ta ei tea, kuidas salli kaela pannakse. :D

Aa, muide, ma ükskord küsisin ta käest, et kas ta kunagi kelgutanud on? Mille peale vastuse algust ma ei mäleta, aga see oli midagi troopilise päritolu kohta ja jutu lõpus tuli lagedale kõhkleva väitega, aga et kelgutamine on ju ohtlik. Irw. Irw. Irw. Umbes, et kihutad mäest alla ja sõidad vastu puud ja pea lõhki ja midagi teha ei saa. Ja rooli ka ei ole. Ma siis seletasin naerdes, et pidurdamiseks paned jalad maha üle kelgu ääre ja kelgutatakse lagedatest küngastest, mitte puude vahel, ja kiirus ei ole teps mitte sihuke, et enam kuidagi pidama ei saa. :P Oh, vahel on nii meeltlahutav teisest maailmaotsast kaaslast omada.

Aga kui sallikudumise teemaga jätkata, siis ma mõtlesin suisa, et lõngaostmisest tuleks teha eraldi sissekanne. Sest see on omamoodi elamus ja ettevõtmine. Jepp, ma olen 'vanaema'. Lihtsalt, seista lõngariiulite ees ja vaadata värve ja käega üle kerade libistada, et tunda kui pehmed nad on, ja valida ja kujutleda, kuidas need riideesemena välja näevad ja see õhkkond, mis käsitööosakondades on, on veidi teistsugune kui mujal.

Eile peale tööd, just siis, kui olin läbi metroo piletiväravate minemas, helises telefon ja kooli sekretär oli toru otsas - kool jäi eile ära. :) Väga mõnus, käisin kohe söögipoes ja ostsin frikadellisupi jaoks asjad kokku. Söögitegemiseni aga ei jõudnud, kuna Jamaika viis sõitma, hehee, ja ostis hiinakat. Nii et söögitegemise püha kohustus lasub tänases. :P

Tänane on veel ühel põhjusel eriline päev. Nimelt üks pisike plika saab aastaseks. Ja selle pisikese plika ema küpsetab torti/kooki. :P Ja mina lähen igatahes ukse taha koputama. :P Kutsega muidugi, egas ma ilma sisselaskmise lubaduseta nii kaugele teise Londoni otsa ei roniks. :P Palju õnne, väike Ellen! :)


Ahjaa, just siis kui olin publish nuppu vajutamas, tuli meelde veel üks asi, mis ma tahtsin kirja panna. Meil on nimelt tööl üks vene poiss, Eesti venelane. Natuke räägib eestikeelt ka. Ja ta on sihuke hästi äge, noorukene alles, aga sihuke nunnu, et tahaks pluti-pluti teha. :D Ta ütleb mulle kenasti 'Tere hommikust'. :) Eile kohtusime laoruumi ees ja mul oli seepi vaja. Ja ma siis ütlesin talle eestikeeles, et 'Anna mulle üks seep! Mul on seepi vaja.', millele ta nii ägedasti vastas 'We don't have seep on this floor today'. :D

Tai neiu Yuyu saatis kah ükspäev ägeda smsi:' The maisipallid iirisega is really nice! Thank you!'.

Hehee, aga ma nüüd siis hommikusöögile :)

Kolm minutit

Kolm minutit üheksani ehk siis ajani, mil ma hakkan homset kodutööd tegema. Ja selle kolm minutit tahtsin ma blogile pühendada. :D

Nimelt täna, teisel novembril, sõin ma kolm värsket vaarikat siit aiast. :) Seejärel tabas mind üllatusmoment, kui ma keset hoovi kahte surnud hiirt nägin. Noh, nagu räsitud välimusega ja nii, mitte niisama rahulikult unepealt teise ilma rändama läinud hiired. Ja oleks ka väga väike tõenäosus, et nad siis niimoodi kõrvuti ära kärvaks. :P Ma nüüd mõtlen, et tea, kas mõni naabrikass näitab oskusi või?