Ma olen juba päevi ja päevi tahtnud blogida, aga nigu kiuste ei võta see 'vanamutt' mingit eluvaimu sisse. Alles siis, kui Jamaika tuleb ja teda natuke oma kämblaga sügab, nõustub sisse lülituma. Müstiline. Igatahes kasutan nüüd kähku võimalust ja kriban natuke.
Alustuseks muidugi nii palju, et ma olen järjekordselt haige. No K***T! Raisk! Jumalast närvi ajab. Ja mitte niisama, eks, vaid põiepõletikus, JÄLLE. Ropp ja rõve sõim. Ma olen selle vastu antibiotse omal ajal saanud ja peale seda millegi muu vastu ka, ja nüüd tuli tagasi. Vapsjee. No täielik ikaldus. Mul ei ole üldse tore olla. Lund on tore nautida küll, aga märgadel jalgadel on ilmselgelt ebameeldivad tagajärjed. Ja kuna on jõuluaeg ja tööl ainult 3 supervisor'it, siis tööle minemata jätta ka ei saa. No.... Raisk.
Igatahes. See, millest ma kirjutada tahtsin, oli see, et kool on läbi! Juhhhhhhei! Ehkki täna koolist mööda sõites oli suisa nukker tunne. Ja esimest korda elus on mul tahtmine aasta lõpus kokkuvõtet kirjutada. Sest ju ON, millest kirjutada. :) Ma olen sel aastal ikka suhtkoht inimvõimete piiril ära käinud. Täiskohaga tööl, kaks õhtut koolis (9 kuu jooksul 20 kodutööd, mõned neist 25 leheküljelised), üks õhtu trenni anda (ja seda iga nädal ette valmistada), 'autokooli' alustamine (teooriaeksami maksimumpunnidega sooritamine ja sõidutundidega alustamine (jah, üle pea kasvas, jätkan nendega uuel aastal)). Selle kõrval veel 'Jamaikat pidada' ja veidikene seltsielu elada ei ole üldse paha saavutus. Aga see, et ma suudan võõrkeeles õppida ja seda veel niimoodi, et megalt kiidusõnu kuulen, on ju suisa egot paitav. VIimasel õhtul koolis ütles meie kursuse juhendaja, et minu töid on ülimalt hea lugeda, et ma kirjutan nii hästi ja loovalt, et ma panen teda naerma ja naeratama, ja et üleüldse suundun ma valele erialale ja peaks kirjutamist õppima minema. :D Ühesõnaga, olen suutnud oma kirjutamisoskuse inglise keelde üle kanda. Ma olen tõeliselt rahul. Sest kiidusõnad paduinglaselt, kes aastaid õpetaja olnud, on minu jaoks s*taks väärt. Ja kõigele lisaks olen ma iseendaga rahu teinud. Sellest kirjutasin ma kunagi enne ka. Endaga on mõnus hängida. Ja kudumismaania on alanud. Ja käsitööringi olen ma ka siiski suhteliselt edukalt aretanud. :) Ja jõulutunne on sel aastal. Haige olen paraku küll rohkem olnud, kui vanasti kombeks. Ning läpakas, vaeseke, on täiesti otsad andnud.
Ühesõnaga, kokkuvõttes on olnud kirju aasta, aga meeletult produktiivne ja selline, millega rahul võib olla. :)
Ja lund ju sadas! Ehkki teed on kõik jääs ja paratamatult lõpetan ma pidevalt märgade varvastega, aga ikkagi! Eile tegin pisikese lumememme aiaposti otsa. :P
Ja siis sain eile veel Tikri-Elleniga kokku, sõime Angel'is hispaania restos paella't, ning sain jõuluks pisikese kõrvitsa, hehee. Ja elus esimest korda valmistasin kõrvitsast süüa. Järjekordselt tõdesin, et ma lihtsalt arrrrrmastan enda tehtud sööke. :P
Ja kuigi ma nüüd tahaksin veel ja veel kirjutada, pean käbe tuttu kobima, sest muidu jääb uneaeg lühikeseks ja tõbisena on see ju eriti oluline.
Noh, kes teab, millal jälle, nii et head lugejad: mõnusat tundega jõulu! :)
