Oh Lord...

... would you buy me a Mercedes Benz?

Igatahes. Praegu k2ib hirmus toajaht. Selles m6ttes, et 12ndaks tahan v2lja kolida. Yleleile k2isin yhte tuba kaemas seal rajoonis, kus k6ige laguses esimese pere juures elasin ning see oli t6sine elamus, muig. Homme l2hen yhte tuba vaatama. T2na olen paari kuulutuse andmed maha kirjutanud ja helistan, kui netiputkast jalga lasen. Uus t88 tuleb kohe otsida, sest nyyd j6udis see viimne piir kohale. Nyyd. Nyyd on muutuste aeg.

Olen meeletult pidu pannud, k2isin Rochelle'iga Kariibide karnevalil (umbes nagu street rave'i laadne asi - iga 20 meetri tagant mingi musaga rekka (dance hall ja soca p6hiliselt)) ja meeletult poolpaljaid tagumikke v2ristavaid ja vuhvelkostyymides tshikke. Ning umbes 2 miljonit kylastajat. Sinnasamasse klubisse ronisin (kainena) tagasi, kus eelmine kord dringiga sain ja mega2ge oli, hulllult sai tantsitud. T2na l2hen yritusele nimega Planet Egypt, ilmselgelt k6hutantsupidu, homme (just praegu tuli sms, irw) l2hen veel yhte tuba vaatama ning kui veab, siis ka Salvador Dali kunstin2itusele (minu lemmikkunstnik). Seltsiliseks Rochelle. Yay!

Kuiv6rd eksole netti ikka ei ole ja hetkeseisuga on siin aega alles j22nud loetud minutid, siis annate ehk kirjavead andeks ja usute mu lubadust, et stabiilse pysiyhenduse korral hakkan j2lle korralikult kirjutama. =)

Häiriv teadmine,...

... et Mõmmi on kadunud. Ju ma pean siis kuskile kohvrisügavustesse kaevuma vms. Häiriv, häiriv. Ma siiralt loodan, et ma leian ta üles.

Igatahes. Oeh. Täna tõin Kay juurest viimased asjad ära. See, et Pips minuga kaasas oli ja pakkida aitas ja üleüldse oma matkakotti laenas, päästis ilmselt päeva. Muidu oleks ehk koledaks läinud. Kay hoidis suu kinni ja mina eriti ei torkinud ja nii. Alguses oli nagu naljakas selle ränkraske matkakotiga mööda tänavaid taaruda, esimese hooga oleks selili käinud, muig... Aga metroos läks tuju ära. Ja nüüd on paha. Kuulan Anouki, kellega muideks meenub Merili kogu aeg... Sitt on. Et see lugu on nagu nüüd läbi. P ä r i s läbi. Nagu... Noh... Läbi, noh, saate aru? Et nagu... Enda sees hüvastijätmine ja värki. Ma kusjuures ei usu, et me kunagi enam läbi saama hakkame. Jah... Need esimesed hetked... Need seal lennujaamas, päevalilledega ja see ilusilus särav naeratus... Minu blogi esimesi sissekandeid... nagu... otsas on. Imelik on mõelda. Ma olen juba tükk aega ju eemal elanud ja ise ma tahtsin sealt jalga lasta ja ma ei tahaks mitte mingil juhul enam temaga koos olla, aga i k k a g i. Tramaivõi. Nutta tahaks.

4 da love of da dance hall

Et siis.

Mul on ütlemata hea meel, et Pips Tikrile külla tuli. =) Nii ägekas on kogu aeg. Üleeile õhtul läks Tikker magama, meie Pipsiga aga sisustasime aega nagu Tõelised Naised (loe: tibid või Ameerika koolinoored). Alustuseks hullult igast riiete proovimist, siis istusime peegli ees ja tegime näomaski, seejärel jalavanni ja pediküüri, kulgesime Brixtoni öös burgerit otsides ringi, jõime dzinni toonikuga ning lõpetuseks vaatasime Kreisiraadiot, mida tsiteerides hommikul ka ärkasime.

Eile vedasid Tikker ja Pips mind shoppama – andsin Londonile alla ja ostsin omale need papukujulised kingad. Valged. =)

Eilne õhtu kulges aga hoopis äkilisemat rada. Rochelle (üks kohalik kõhutantsijaneiu) otsis välja koha, kus saaks mingit hiphoppi, dance halli ja r’n’b’d kuulata. Minu soovil muidugi. Picadilly Circuses asuv Bar Rumba tundus jube sobilik olevat. Tegelikult oli plaan Brixtoni ööelu avastama minna, aga kõik klubid tunduvad siin vaid technot, hard ja funky house’i mängivat... No ma ei tea, tänaval põhilist kontingenti vaadates ei oskaks nagu uskudagi, et dance halli muusikat peab kesklinna otsima minema. No igatahes. Ettevalmistused algasid booli ja riietuvate tshikkidega. Maalisin Pipsile sõjamaalingu (einoh, tegelikult vist tuleb sõjamaaling täna teha ja eilne ikkagi meigi alla liigitada), soengu, riputasin tütarlapse oma ehteid täis ning sõit metroos värske puuviljabooliga võis alata. Dzinn ei ole üldse hea. =P (Oioi, aga see ka ei ole üldse hea, kui sa jood rummikoolat, tequilat ja oh-vaata.kui-ägedad-värvilised-pudelid-joome-seda’t, kui põhjaks on Liivimaa balsam ja muu hea Eesti alkohol... Jutt käib siis tollest kergelt vallatust nädalavahetusest, kui ma Eestis olin)

Kohtusime Rochelle’iga Trocadero ees (to Liina and Ave: Bar Rumba on Trocadero all või noh, keldrikorrusel) ja marssisime iseteadlikult sisse. Noh, me olime ehk veidi šnapsised ja värki, ja noh, paranoilisedki võibolla, aga hetkeks tundus, nagu meid ei tahetaks sisse lasta. Aga probleeme üldiselt nagu ka ei tekkinud. Baaris jõime usinalt edasi.

Mingi hetk olin mina igatahes jumalast purjakil.

Mingi hetk tuli hästi palju dance halli järjest.

Mingi hetk tšillis Pips kuskil omaette ja meie möllasime Rochelle’iga.

Mingi hetk hakkas mingi valge pipi mu peale karjuma, et ‚who da fuck do you think you are’ ja viskas oma kokteili mulle selga. Õnneks olin ma see mingi hetk nii merry omadega, et ma ei pööranud ümbergi ning sealt ei arenenud enam midagi.

Mingitel järgmistel hetkedel sain kahe musta pipi käest möliseda. Et ma eemale hoiaks ja tagasi tõmbaks.

Mingi hetk sain ma selle peale oluliselt kainemaks ja üritasin (tulutult) meenutada, kas ma tõesti laiasin üle tantsupõranda või unustuslikus joobeastmelises tantsuhoos (noh, mul paraku on see oamdus, et kui ma tantsin, siis täiega ja muud midagi ei ole olemas) üritasin mingite kõrvalhööritavate sistadega õestuda või midagi. Mina ei suuda midagi meenutada. Ma siis ei tea. M i n u l oleks küll hea meel/naljakas/poogen vaadata, kui mõni must kaerajaani üritaks karelda. Mitte ei läheks teda Sakuga üle kallama vms. Kuum veri vist...

Pips ei märganud muideks kolmest intsidendist ühtegi.

Egas midagi, kell juba omajagu tiksunud, minu tööpäev oluliselt lähemale jõudnud, istusime bussi ja sõitsime Brixtonisse. Jube naljakas oli terve tee ja meeeeeletult metsik nälg oli. Jooksime bussist maha saades McDonaldsisse. Kell oli minu meelest mingi 3-3.30 ringis. Istusime sinnasamma maha ja hakkasime õgima. Seljaga inimeste poole istumine ei takistanud aga kahte kuni kolme jorssi meid sebima tulemast. Me ei lasknud ennast aga eriti häirida, sõime Big Maciga verevendlust (baaris enne jõime ka), ja naersime jubejubepalju. Ja ei, ma ei tea, mille peale. Üleüldse oli kohutavalt naljakas kuni uinumiseni. Praeguse seisuga olen maganud kuskil kaks tundi, aga ei ole üldse nii vässu kui peaks. Veel.

Aga noh, ega sellega siis kõik ei piirdunud. Hommikul kohvitassi abil ennast riidesse toppides ja sellega ilmselgelt müra tekitades äratan tahtmatult oma voodikaaslase Pipsi, kes lükkab oma silmaluugid vaevaliselt kergelt irvakile ja lausub tõsise mõnutundega hääles ’Tere hommikust, peksukott’. Aint that lovely, huh? Et ühesõnaga oleme selle klubiõhtu peal jube palju saanud naljaliugu lasta. Aga jah, jutt jäi pooleli. Et tuigun siis bussipeatusesse. Ootan jumalast rahulikult omaette bussi, kuulan empekat ja-nii-ja, kui minu juurde astub mingi jorss, kes küsib mingi pubi asukoha kohta. Ma ausalt ei teadnud, eksole, ja tüüp mõõdab mind pealaest jalatallani ja lausub siis põlglikul häälel ‚Where are you from? Poland?’. Minu sama põlgliku EI peale kostus sealt midagi sellist, et ‚Yeah right’... No ma ei tea, mis ma sellele maailmale nüüd teinud olen. Siit muidugi ilus selgitus minu ja Tikri kunagisele arutlusele, et miks siis ikkagi on iga kord nii sitt tunne, kui keegi meid poolakateks peab.

No vott siis.

Olen märganud, et ei võrdle enam Londonit ja Eestit. Olemine on kuidagi kergemaks läinud. Õigem tunne on kui enne.

PS. Tegin tunnikese tagasi nii maitsva õhtusöögi (magustoidu eest hoolitses Erkin) – riis, aeviljad sojaga, kana tikka masala – et päris ausalt pani päris vanduma. =D Ahjaa, Erkini küüslaugukaste oli ka väga oluline. =)

PS.1. Ära mainimise mõttes ostsin omale uued läätsed siit. 55 naela 6 läätse. 16 naela sellest oli nö visiidi-regamise-uuringute tasu. Päris kallis.

Vaadake

pilte Tikri blogis (sest ma satun kogu aeg ta piltide peale =P):

SIIN ja pilte meie eilsest 6htust saab vaadata S IIT

Vaadakem siis. =)

Sunshine, sunshine reggae...

Reggage on niiiiiiii p2ikesepaiste ja sooja ilma muusika. =) Eriti kui astud toast maja sisehoovi ja parajasti s6idab m88da lahtiste akendega auto, kust kostab sellist m6nusat p2ikesepaiste reggaet. =)

Vahepealsest niipalju, et k2isin Brasiilia klubis yhe k6hutantsija 2rasaatmispeol. Govent Gardenis selline koht nagu Guanabara. Tulemusena oskan nyyd veidi sambat. Samba on teate kyll see karnevalitants, kus poolpaljad s2ravates riietes h2sti v6imsate sulekuhjadega kaunistatud naised mingeid puusan6kse teevad. Ma tean nyyd ka, kuidas seda teha. Enda kiituseks ytlen, et meie suhteliselt suurest seltskonnast olin ma ainuke, kes sellega hakkama sai. =D

Eile sai ennast absoluutselt t2is joodud Pipsi ja Tikriga. Hommikul oli pohmell ja puha, aga Pipsi imeline hommikus88k parandab ka hullemaid asju, kui kole pohmell. =P

Nyyd aga hakkan otsima Brixtoni klubisid, sest see nv tahaks paari neiuga t88lt v2lja minna. =)

Ja lihtsalt 22rem2rkuse m6ttes, et hirmsasti tahaks seksida. =P Anyone? (A)

Reede hommik

Üks korralik ja õige reede hommik algab sedaviisi:

• kl 6 hakkab trepikojas röökima ülevalt korruse neiu. Kui ma ütlen röökima, siis ma mõtlen seda kõige otsesemas mõttes – täiest kõrist, nutab ja lihtsalt kärjub niimoodi ääääääää.
• Kohevarsti on selge, et ülaltnaabritel on kodutüli käimas. Reede hommikul kell 6.
• Varsti kaob neiu hääl ära, hakkab poltergeist minu lae peal.
• Magada nagunii ei saa, istud silmad punnis, õõnes tunne kõhus voodiserval, vahid punnis silmadega valget seina ja mõtled, et miks keegi politseid ei kutsu, miks see naine nüüd korraga vait on, äkki peaks mina hoopis politsei kutsuma, misasja see jamaika aksendiga mees seal lõugab – mitte ühtegi sõna ei saa sellest aru ja ikkagi, kas selle naisega nüüd juhtus midagi, et ta vait on ja mis mööbli (naise?) lärmakas ümberpaigutamine seal toas küll käia võib.
• End pingutusega tardumusest välja rebides lähen kööki hommikusööki tegema.
• Olen hommikusööögiga juba poole peal, kui töölt helistatakse ja selgub, et ma ei peagi tööle minema.
• 6.45 on ülaltnaabrid kas üksteist maha tapnud või ära leppinud.
• Pesen igavusest ära kõik nõud. Vahetan prügikoti, pühin köögipõrandat, panen tööle pesumasina, pesen käsitsi pesu.
• 7.40 ei jõua ära oodata, millal Erkin ärkab, sest jube igav on.

Äge, onju?

EDIT:
Praegu istun hoopis oma maja nurga juures, kus Tikri sõnutsi juba ammu oleks pidanud olema... No oma viga, et varem siia ei tulnud, vaid pool Brixtyon Hilli läbi kõmpüisin ja närve sõin.

Arlington Lodge

Well well well Arlington Lodge, nüüd on ka minul sinuga omad mälestused. My very own ghetto story. Arlington Lodge on meie maja nimi, muideks. Rohkem ma seda siiski ei kommenteeriks. Väga ilus ghetto story, pileteid müüvad naabrid, jalgratas, asjad, mida ma varem teinud ei ole ja mis kummalisel kombel vägagi meeldisid. Nii erilised hetked ja selline kergus pärast.

Aga räägiks veidi printsidest valgetel hobustel. Kui ma siiani ei jaksanud ära oodata, millal mõni mu ukse ette kablutab, et ma saaks siis dramaatiliste ohete saatel talle kaenlasse tormata, siis nüüd peale seda selgust toovad ööd meie maja ees ja sees, tänasin õnnest jumalat, et mul lubati üksinda magama minna, üksinda tööle minna, üksinda töölt koju tulla ja üksinda väsinult torssis olla. Prints valgel hobusel my ass. Ma ei taha mitte kedagi oma ellu. Jah, neli tundi rutiinivaba seksi igal ajal, aga midagi kellegagi jagama hakata... Njääähh. Ei jaksa. Hetkel naudin ma seda üksiolemist sajaprotsendiliselt. Jube hea on olla. Ja otseloomulikult olen ma kindel, et armastus lööb ühel hetkel jälle puuga pähe, aga sinnamaani – jahihooaeg on alanud! =D

Viimased päevad on möödunud shoppamise tähe all. Ja mis veel kõige ägedam – töökaaslastega. Eile läskime Slovakkia neiu Eva ja Somaaliast pärit, ent Soomes üleskasvanud piiga Yasminaga Victoria Stationis asuvasse kaubanduskeskusesse, sõime Subways võileibu, ning siis tulid poed. Paha-paha =P Mina olin kõige paham. =P Ja mina olin täna üksinda ka veel paha. Kaks väga seksikat musta toppi ja sätendavate kivikestega valge vöö, mustad viikarid ja kaks paari kõrvarõngaid, paar peavõru ning BodyShopist kookoselõhnaline dushigeel. =) I’m a lady you see =P Jätkuvalt.

Et tegelikult on mul süümekad, et ma ei saa blogida üldse, aga kui netti ei ole, siis ei ole ja kuivõrd ma ei suuda väsinuna kuskile putkasse istuma minna (ja ennekõike seda putkat otsida), siis nüüd tuleb majanurga juurde levima minna. Tikri ja Erkini võtan julgestuseks kaasa.

Hmm, aga Brixton ikka tõsine geto. Nagu päriselt. Ei ole nii, et me siin niisama räägime Tikriga, et geto on. See ONGI geto. Seda rääkis mulle tantsuõpetaja, kes on ise siin üleskasvanud ja roppumoodi vaeva näinud, et sellest getost minema pääseda. Et ongi nagu sellised klubid, kus vale tüdrukuga tantsides riskid eluga jne. Autojuhtide sõidustiilierinevust märkasin juba isegi – Põhjas lasevad juhid alati sind üle, isegi kui kuskil suvalises kohas tahad üle tee ronida. Siin vaata aga ikka kogu aeg ette, juhid sõidavad jumala pohhuilt, ühe käega kurvis ja muidu, võeh, nagu Tallinnas oleks. =D Üksõhtu jalutan mina mööda Brixton Hilli ehk siis rajooni peatänavat pidi kodust 4-5 minuti kaugusel oleva kiriku juurde, et tantsuõpetajaga sööma minna, kui minu juurde astub üks must neiu, kellel on silmaalused rämedalt musta laineriga ära võõbatud ning ette-taha vabandades uurib, ega mul ei ole peenraha baby milk’i jaoks. Ja kui peenraha ei ole, kas siis on äkki pangakaart kaasas. Ei olnud mul midagi kaasas, millele ta vastas, et ‚but you are beautiful though’. Ee, tänks. Tantsuõpetajaga oli viis mintsa hiljem sama juhtum... Mitte küll sama neiuga, aga mingi vanamehega. Muig.

Ajalehest võib üle päeva lugeda, kuidas mõni Brixtonist pärit tegelane kellelegi peksa andis, maha lasi, ära tükeldas või mida iganes. No ma ei tea. Kusjuures naljakal kombel mulle meeldib siin. Ma ei räägi seda juttu kirumiseks. Lihtsalt olustiku kirjeldus.=P

Hmm, sain üks öö peaaegu kolme tunni pikkuse kõne. Irw, väga tore kõne oli, igasuguseid huvitavaid asju tuli välja ja mille kommentaariks ütleks ikka, et kahju, et Sa nende võileibade, unejuttude ja muude mängudega siin voodiäärel ei istunud. =P

Aga võibolla pean ma Tikril paluma oma jutt netti üles riputada. Ma ju tahaks teile pilte panna, aga ma ei saa. Eestireisist ja niisama. Kurat küll! Aga et ai lav ju ool ja järgmise korrani!

Ehh

Laptop kaenals marsin sisse Itaalia kohvikusse ja kysin, kas teil wifit on. Neiud jajaa-jajaa, muidugi on. Ostan siis kohvi ja neiud kysivad, kauaks ma wifit tahan. Ma vaatan natuke imelikult, m6tlen ja ytlen siis, et noh, tunnike 2kki. Maksan 2ra ja neiud juhatavad mind akna alla arvuti taha. Ma protesteerin, et eiei - ma tahan wifit, noh, oma l2piga noh. Nemad vaatavd, et mis l2piga ja misasja? Kusjuures, ma kasutasin s6nu wireless internet, mitte wifi...

Nii ma siis istun oma lattega pooletunnise 'wifiga' ja ootan mil see l2bi saab, et edasi otsima minna. Kuradi idikad. Mul on teile kaks postitust l2pakas ootamas. =)

Kes otsib, see ei leia

Selle tõdemuseni jõudsime ka Liinaga eile õhtul.

Ja et tegelikult käisin ma neljapäeva Thamesi peal paadiga sõitmas. Meie hotelliketi töötajate pidu oli siis paadi peal grillimine ja mööda Thamesi ringi uhamine. Väga vahva oli. Müstilisi hooneid oli igal pool ja DJ mängis nii head mussi kogu aeg, et vaatamata sellele, et ma sinna üksinda kakerdasin, tantsisin ma hästi palju. =) Mingite suvakatega. =) Oma hotellist siiski. ;)

Tegelikult tahtsin teha ääremärkuse teemal, et ma babast kirjutaks ükspäev. Baba oli minu 'korterikaaslane' Kalamajas elamise ajastul...ja tema kohta ikka on, mida kirjutada. =)

Nädalavahetus

Eile käisin kohaliku Liinaga Canary Wharfis dringitamas. See on pilvelõhkujate ja kontorite rajoon, täiesti surnud koht looduse mõttes. Aga oioi kui elust keev inimetse mõttes. Kuidas kõik need tuhanded kontorid on tühjenenud peale-tööd-õllele... Äge oli. Hääl oli ära. Jõin siis teed konjaki ja sodruniga ning hiljem ühe kuuma viski meega otsa. Täna igatahes andsin kahetunnise workshopi ilma probleemita ära. =) Suhteliselt tore oli. Meeletult palav ainult. Isegi üks vanamees oli trennis, puusavööga ja puha. Naljakas veits.
Peale treeni läksin lõunale ühe Kariibidelt pärit neiuga, kes on ka pikk ja tantsib jumalast hästi. Ehkki ta ei ole nagu väga kaua teinud, on tal ometigi selle peale annet, et nagu pehme ja plastiline. Aga tundub selline vaikne neiu olevat. =) Otsustasime koos mõnele workshopile minna tulevikus. =)

Huvitav, mis ma oma sünnipäeval tegema peaks? Paar inimest isegi oleks kutsuda, muig. =P

Huvitav, kas ma täna õhtul teen ka midagi või mitte? Minu tänane horoskoop ütles, et kell 20.00 saan ma smsi inimeselt, kellelt see tuleb ootamatult, aga et see on mingi love of my life või igatahes saab selleks vms. Ootan huviga. =P

Tüdruk

Tüdruk istus voodis, sinise tekikotiga paks tekk ümber jalgade. Toas oli hämar, hommikukiired keerlesid aeglaselt läbi akende sisse ning vaikides tõrjusid hallust eemale. Päiksekiir veikles aeglaselt suitsuvinel, mis vingerdas justkui siidist sall tuule käes. Tegelikult Tüdruk ei suitsetanud, aga ta mõtles, et kui keegi kirjeldaks sellist hommikut, kirjeldaks ta seda justnimelt keerleva halli suitsusalliga. See käib mõtlike hommikute (või pärastlõunate) olemusega kaasas. Aken oli lahti. See pani kardinad veidi mässumeelselt tuulega võitlema. Aga võibolla see ei olnud võitlemine, võibolla nad tantsisid koos.

Täna tahtis Tüdruk olla Tüdruk. Täna ei tahtnud ta Naine olla. Täna ei tahtnud ta Oma Elu eest vastutada, sirge seljaga Elust läbi kõndida. Tahtis hoopis teki alla end kägarasse tõmmata, põlved lõuani, ning oodata, et keegi teine teeb, keegi teine vastutab. Tüdruk keeras naisele otsustavalt selja ning puges teki alla. Kägarasse ei keeranud, jäi hoopis avali silmi lage silmitsema.

...see lagi ei meenutanud üldse seda lage, mida ta eile joogaklassi ajal vaatas. See siin oli üleni valge ja sile ning üks juhtmekühm oli ka, aga seal, selili iseendaga kontakti otsides, ribisid tunnetades ning üle õla püüdlikult juhendajat piiludes, seal oli lagi... ruuduline, suurtest ruutudest, ja lambid olid ka. Konditsioneer puhus külma õhku täpselt Tüdruku peale. Tüdruk mõtles, kui naljakas on see, et pikalt-pikalt ning kaua aega on teda õpetatud diafragma kaudu hingama ning nüüd korraga hakka aga rindkere jälle täis pumpama... Aga aeg iseendaga tegelemiseks kulus ära. Halvad mõtted leidsid kõik uue kodu stuudiopõrandas. Või igatahes kusagil mujal kui Tüdruku sees.

Tüdruk meenutas järjekordset õhtut Sõbratariga Türgi pubis. Vesipiibul polnud üldse maitset seekord ning suitsetamiskeelu tõttu ei saanud nad oma lemmikdiivanil lebotada, vaid istusid õues vaimustavalt pehmetel punastel toolidel. Sõbratar oli nii päevitunud... Pubi menüü ei vedanud neid seegikord alt. Kuidas saabki mojioto või ilusas kõrge jalaga kumeras klaasis kokteil nimega belly dancer alt vedada? Jah, Tüdruk mäletas neid mõtteid tollest õhtust. Mäletas neid vaime ja nõidumisi ning kaheks kasvavaid puid ning preestrit ja last ja Vigala alleed ja päevitust ja lapsi ja segadust ja seda sumedat õhtut, kus isegi selles Linnas vahelduseks soe oli ja seda oivalist magustotiu ja seda tunnet, et jah, nii just peabki olema ja et kui kogu aeg nii oleks, ei oleks üldse kahtlusi ning et sellised õhtud ongi elamist väärt ning et nii harva tunneb seda, et kõik on õige koha peal. Mäletas valusat mõtet sellest, et kuidas Elu ei koosne ainult sõpradest, vaid koosneb Sinust endast ja raholust ja paljudest paljudest muudes asjadest... Jah, üheks õhtuks ei tundud Tüdruk ennast kaheks rebituna.

Tüdruk kohendas tekki. Tõmbas kohe peaaegu ninani. Lagi jätkas jutustamist.

Tüdruku mälusoppidest joonistus lae valgele krohvimustrisele pinnale jalutuskäik Türgi pubist Teise Sõbratari töö juurde. Töökoht, kus joonistatakse kohvi peale südameid. Läbi udu möödus teekond sealt Kohaliku Sõbratari juurde, kellega sai Tornisilla juures koledaid friikartuleid söödud. Tegelikult ei tahtnud Tüdruk enam meenutada seda udu, mis tekkis meeletust, meeletust torkivast ja uimaseks tegevast peavalust. Kohalik Sõbratar oli veel murelik, kui Tüdruk koju suudab minna, jah, Ta mäletas küll Sõbratari muret. Ent ta läks siiski. Hambad ristis, õõnsa tundega kõhus. Ei, see ei olnud pohmelus kahest kokteilist, see oli midagi muud. Kodus suutis Ta küll hambad ära pesta, ent meigi eemaldamine oli liiga koletu. Tüdruk lõpetas oma piinad wc-s päevasööki tuldud teed tagasi saates, jah, istus seal põrandal, hoidis kahe käega peast, ilma igauguse mõtlemisvõimeta ning ainult halises, silmad pisaraid täis. Peale sellist etteastet suutis lõpuks uni võimust võtta ning Tüdruk sai oma sinise tekikotiga teki all puhata.

Tüdruk võdistas õlgu ning otsis pilguga kapiäärelt valuvaigist pakki. Jah, see paistis sealt juukseõli pudeli kõrvalt. Uni, uni tuli jälle. Tüdruk mõtles, et ta tukub veidi, ainult veidikese ja siis läheb. Läheb teeb neid asju, millest Ta tunneb rõõmu, aga mis teevad temast Naise. Naise, kes Vastutab, kes Teab. Aga ainult veidikene, eksole, paar minutit?