Ma olen maniakaalne vol 2

Ja siin on Zahra koos Khaled Mahmoudi ja kellegi tundmatu neiuga (kelle ees ma vabandan, kui selle pildi avaldamine võõras blogis tundmatu pliksi poolt talle ebamugavust peaks valmistama). Khaled on teine minu iidol. Lihtsalt hämmastav, kui hästi võib üks meesterahvas tantsida - milline esinejalikkus ja kui hea tehnika! Ja kaunid koreod... Mul on hea meel, et ma olen saanud nende tundides käia ja nende koos piltigi teha. =P

Muideks, Khaled elab ju Inglismaal. Ma isegi leidsin miskise workshopi ükskord, mida ta Londonis läbi viis, aga siis ei olnud mul selleks raha. Täna leidsin netist, helistasin ja rääkisin ühe uue õpetajaga, kelle workshopile ma võibolla veebruaris lähen. =)

Oh jah. See on see, kui inimesel millegi vastu kirg on. Siis peavad tema sõbrad selle alla kannatama. =)

Ma olen maniakaalne

Just praegu otsisin kokku ja salvestasin oma arvutisse kõik Zahra Mujuneni pildid, mis ma vähegi suutsin leida. Neid oli üsna mitu. Meenutuseks siis, et Zahra on minu lemmiklemmik tantsuõpetaja ja tantsija, Marokost pärit naine, kes on viimased 15 aastat Soomes elanud. Tal on seal oma stuudio ja ühena vähestest õpetab Marokostiilis tantsu.

Lugesin enne Kristi blogi algust ja ta seal ühes kohas ütleb, et enam poppi ja jazzi ei laula, et ta on nüüd oma tee valinud (klassikalise laulu siis). Ma siis mõtlesin, et kas kõhutants ongi see minu tee või saab minu teeks midagi muud? Jah, tean-tean, et elu ette ei näe jne, aga vahel võib ju oma hallollust ka sellisel teemal vaevata.

Londoniskäigu pildid asuvad...

... Muraka blogis. Linkida ei oska. Tikrit ka pole, kes aitaks.

EDIT: Tikker tuli ja aitas. =D Siit saab pilte =)

Arstil käimine lõppes sellega, et pean end registreerima, milleks on vaja
a) tõendit selle kohta, et ma kuskil elan. Näiteks kiri mu perelt, milles nad kinnitavad, et ma elan seal.
b) pere gaasiarve vms dokument, mis näitaks, et nad ise tõesti elavad seal.
c) oma passi koopiat
b) tõendava kirja kirjutanud pereliikme passikoopiat.

Pidulikult pereemale asjade nimekirja loetledes, vaatas mind oma heebreakeeleõpiku kohalt üle prilliklaaside suurte silmadega ja väitis, et mitte kunagi pole ükski kliinik tema passi küsinud. Palju õnne. Kirja kirjutas valmis küll. Gaasiarvet ei andnud. =D Ütles, et kui siiasamma Finchleysse lähed, et siis peaks kõik korras olema, sest nad teavad seda peret. Ma käisin ju Stoke Newingtonis, sest seal ma tean, kus see kliinik on. Tegelikult ei saaks öelda, et ma abi ei saanud, sest neil siin Londonis on sellised Walk In Centerid, kuhu astud sisse ja elava järjekorra alusel saad miskit abi. Et abi annavad õed ja mitte arstid. See võibolla seletab, miks mu varba all pesitsevale imelikule paksule nahale tupekreem määrati... (Noh, kui ma juba seal olin, eks ma siis halasin kohe mitme asja eest, mitte ainult oma puusamurega =D)

Pereema ruttas mingi tund aega tagasi välja ja oli imestusest ümber kukkumas, et ma JÄLLE õhtul kodus olen. Et ta hakkab lausa muretsema niimoodi. Ajasin oma valutava puusa kaela. Aga eks sellel kodus istumisel on see suur miinus, et automaatselt pean mina põnni magama panema. Mis sest, et vanem poiss kodus on. Kaalusin tõsiselt võimalust välja jalutama minna kaheks tunniks. Võibolla pooleteiseks. Aga ei jaksa ja ohtlik ka niisama pimedas konnata.
Põnn muideks ükspäev teatas, et mul on vana ja raske läpakas. Pangu ennast põlema. Ja eile teatas vanem poiss, et 'Sooooo, ur leaving us in few weeks?'. Ei teand nagu kohe, mida vastata. ütlesin siis vaikselt ja raskelt, et nojah. Ta ütles, et 'I'm gonna miss our little jokes', ma vastasin 'Yeah, me too', mõttes aga karjusin ja kisasin 'Yessss, ma saan tõesti siit kahe nädala pärast minema! Juhuuuu! =D Ma tõesti loodan, et see uus pere ei ole vihma käest räästa alla sattumine.

Kummaliselt palju aega on nüüd, kui Kayd ei ole. Ma kohe tunnengi, et mul on aega. Mitte, et ma kurdaks tema olemasolu üle või nii. Ma lihtsalt nendin, et mul on praegu aega. Aega ennast väsinuna tunda näiteks. Ma olen vist kergelt hüpohondriline. Ma kohe mõtlen, et mul peab ju midagi viga olema, kui peale korralikku magamist ikka järgmisel varaõhtul väsinud olen. =D Mul on kindlasti rauapuudus, nagu Siilike ütleks. Aga Siilike, ma ei mäleta, mida sel puhul sööma pidi... Aitad?

Londonis käib praegu suur temaatika mingi moslemiteema ümber. Et noored on oluliselt radikaalsemate vaadetega, kui vanem generatsioon. Et nt musta ürbi kandmise kohta näitab statistika, et vanema generatsiooni hulgas ei arva peaaegu keegi, et naine peaks seda kanda ja 16-24 aastatse hulgas on mingi 74 protsenti. Võibolla on see seotud sellega, et nad identifitseerivad ennast sellega võõras ühiskonnas. Et see annab community tunde või nii. Et neil on usk ja traditsioonid, millest kinni pidada. Samas kui keskmine mitteusklik inimene on siin modernistlikus maailmas eksole lauseksinud ja ei tea, kes ta on, miks ta on ja kust ja tuleb ja kuhu läheb. Iseasi, kui PÄRIS see usk neil noortel radikaalidel on, aga uppuja haarab ka õlekõrrest...
Tänases The Times'is oli artikkel naisest nimega Ayaan Hirsi Ali. Moslemina Aafrikas üles kasvanud (Somaalias vist sündis ja kaks korda kolisid ja lõpetasid Keenias perega) naine, kes jooksis kodust ära, kui isa teda mehele panema hakata tahtis. Jooksis ära Hollandisse. Kuhu jäi pikaks ajaks. Temast sai mingi valitsuse tegelane, kes võitles islami radikalismi vastu. Et inimesed ei teeks valesid asju usu nimel. On kirjutanud raamatuid ja kirjutas filmi, mille kaasautor/lavastaja islami radikaalide poolt pärast maha lasti ja kelle rinnale siis kraabiti, et Ayaan on järgmine. Kuna Hollandi valitsus leidis siis, et ta tekitab liiga palju probleeme, võeti ta kodakondsus ära ja nüüd elab ta USAs. Ta oma isa ütles tast lahti, kui tuli välja, et ta islamit kritiseerib. Kusjuures ta ei taha islami hävingut, vaid lihtsalt mõninagid asju leevendada. Uuendada. Artiklis tõi ta välja põrgu kontseptsiooni. Et kuidas neile koolilastele omal ajal üksikasjalikult räägiti, mis sinuga seal põrgus juhtub, kui sa pattu teed. Mm. Selles osas ta isegi kaitses ismaliradikaale, et nad ei julge bin Ladenile vastu hakata seepärast, et too on prohvet. Ja prohvetile vastu hakata oleks sama, mis Jumalale vastu hakata.

Et. Minu loo point. See lugu tekitas minus tugeva emotsiooni. Mõne inimese saatus lihtsalt ON selline. Võidelda ja teha ja anda maailmale juurde. Kuidas mõni inimene lihtsalt leiab endas selle julguse, et vaatamata sõna otseses mõttes surmaohule ta lihtsalt t e e b neid asju. Kuidas tal on missioonitunne ja kuidas ta ei lase sel kaduda. Ma ei oska sõnadega kirjeldada, mis tunnet see minus tekitab. Kui ma hetkel veel aktivismiga tegeleks, annaks see mulle palju inspiratsiooni ja motivatsiooni. Tahet. Sest see naine on juba väga palju aastaid elanud ihukaistjatega ja ta IKKAGI otsib võimalusi edasi tegutseda.
Võimas.

Ma lõikan selle artikli välja ja hoian alles. Tahaks seda kunagi Lisettele lugeda anda...

Hommikune ajaleht

Olen hakanud hommikusöögi kõrvale ajalehte lugema. The Times'i. Alguses ei suutnud ma kuidagi leppida ingliskeelse tekstiga ja lükkasin süüdimatu näoga ajalehe lihtsalt teise lauanurka. Nüüd on kohe eriliselt mõnus hommikuti ajalehte sirvida. Mul muideks ei ole seda kommet olnud, et ajaleht ja hommikukohvi - seoses sellega, et Tallinnas elades mul ei käinud ajalehte ja Pärnu-aegadel olin ma veel liiga noor, et sellisest asjast lugu pidada ja mõnu tunda.
Nüüd on siis hea.

Ai ai

Ei jõudnudki arsti juurde. Juba peaaegu oleks jõudnud, aga otsustasin selle asemel kleite proovida. =D
Läksin eksole ksotüümi tagasi viima ja küsisin siis Racheli käest ka, et kuidas ma arsti juurde saan. Ta siis võttis mul enamvähem käest kinni ja taris kolm maja edasi kliiniku ukse ette. Mis otse loomulikult oli 13.00-14.00 suletud (kell oli 13.30). Otsustasime siis poes niikaua kohvi juua. Noh, selguse mõttes seal kostüümipoes, kus ta töötab. Jõime-sõime ja siis hakkasime riideid proovima, kuna pood pannakse varsti kinni ja nad müüvad kogu kraami maha - et äkki saaks miskit odavat. Sai igast asju proovitud. Aga minu rahakoti õnneks ainult proovimisega asi ka piirdus. Ja kuna mul oli vaja ju sadat erinevat kleiti selga toppida, ei olnud mul enam aega, et arsti juurde minna. Katsun siis homme hoopis Kay lähistel Stoke Newingtonis ära käia. Hoidkem mulle pöialt!

Arstid

Ma pean-pean-pean minema arsti juurde. Mu puusavalu tapab mind ära... =( Aga ma ei oska minna, ma ei tea kuidas ja nii... Ja sellepärast ka ei julge, et äkki nad ütlevad, et miski eriti räme haigus on või nii ja siis nad ütlevad, et ma ei saa enam tantsida. =( Eks meil igaühel ole oma hirmud eksole...
Tantsimisega seoses, et stuudiojuhataja ütles mulle eile kenal ja sõbralikul moel, et ma võiks tunnis rohkem edasijõudnuid arvestada ja koreot teha, sest õpilaste arv tunnis on langenud sellepärast, et tempo on liiga aeglane. Eile siis uhasime mõnuga. =) Peale nelja tundi on juba näha, kellest asja saab ja kellel on juba algusest peale oma stiil. Nii tore. =) Kohe selline äge tunne on. =D

Igatahes, TÄNA viin siis kostüümi tagasi, irw. Sellesama sinise kleidi, millega me paar nädalat tagasi öösel Govent gardenis ilma tegime.

Ja tossud õnnistasin juba eile sisse - uhasin trenažööriga üleval korrusel 20 mintsa, ni et higi voolas. =D Ja täna käisin jooksmas - 10 mintsa ja SURNUD. Ma alustasin vist liiga kiiresti, arvetsades, et ma ei ole seda lõbu peale keskkooli kordagi harrastanud... 30-40 mintsa peale koju jõudmist oli ikka palav ja ma täiesti nõretasin higist, koos peetpunase näoga of koors. =D

Linnaskäik ja pelmeenikook

Jihaaa! Eile oli äge. Nagu ma arvasin. Ei, tegelikult oli veel ägedam, sest lisaks ägedale Murakale avastasin, et London on veel palju-palju ägedam, kui ma arvasin ja siiamaani näinud olin. =)

Hommik algas Eustonis kell 10. Saime kokku, astusime karskesse Londoni pühapäevahommikusse. Esimese asjana krabasin mina muidugi kartulivahvlid Muraka käest ära (aitähh, Tikker, kenade pühenduste eest pakil!) ja teise asjana silkas Murakas tulistavalu Starbucksi väliputka poole. Vaniljelatte näpus (või siis kokku miksitud Tikri-Eri-Kartulivahvlid), lonkisime bussi peale. Esimene peatus oleks pidanud olema Trafalgar Square. Tulime kuskil silla peal maha. Et siis sai ka Thames'i kohal käidud ja kaugusest Big Beni poole kiigatud. Murakal oli ekstaas ja Big Benist on vist nüüd küll absoluutselt igas asendis pildid olemas. =D
Iiris ei osanud enam edasi minna. =D Jah, me käisime küll Trafalgaril aastavahetusel, aga kui keegi teine teed teab, siis mina sellele tähelepanu ei pööra. Käisime närviliselt edasi-tagasi, itsitasime ja üritasime kaarti lugeda. Ei õnnestunud. Küsisin siis mingilt tshikilt teed. Näitas, et jalutage aga otse edasi. Jalutasimegi. =D Trafalgar on selline väljakuke, kus on paar purskkaevu ja suured musta värvi lõvid. Ühe köndistatud jalgade ja ilma käteta naise skulptuur oli ka. Meile ei meeldnud. =D Üldiselt jäi mulle mõistetamatuks, miks see väljak nii kuulus on - absoluutselt mitte midagi erilist. Mõtte liikus muidugi meie Vabaduse väljakule ja veidikese nukrusega hinges tõdesin, et meil on ainult nimi ja parkimisplats, väljakut iseenesest ei ole kuskil.

Kuna Big Ben säras suurelt ja kuldselt majadevahelisel teel, otsustasime järgmisena sinna minna. Teel kohtasime valvehobuseid või asju. Et mingid jorsid uhkete riietega istuvad ilusate musta värvi hobuste seljas mingis väravaorvas ja hoiavad mõõka õlal ja on lihtsalt kenad. Tegime pilti ka. =D Pildid saab siis, kui Murakas filmi ilmutab ja cd peale laseb panna. Küsige temalt, millal saab. =D

Big Ben, Houses or Parliament ja Westminster Abbey on võrratult ilusad. Parlamendihoonete aias istusime pingile Thames'i kaldal ja tegime pikniku juustukoogi (meie mõistes siis kohupiimakoogi) ja viineritega.

Järgmine peatus - Buckingham Palace. Emmm. Tükk aega käisime ringi ja uudistasime rahvamassi ja üritasime seda paleed üles leida. Selles mõttes, et see hall karp siin ju ei saa ometi palee olla? Vaatasime kaarti, otsisime minu Londoni raamatust palee pildi välja ja ausalt öeldes jäi karp ammuli. Kuulus ja paljuräägitud Buckingham Palace on kõige mõttetuma välimusega palee paleede ehitamise ajaloos. See on üks hall karp, mille ees on uhked kuldsete nikerdustega väravad. KÕIK. Mitte midagi, mis viitaks kuninglikkusele. Täielik tüng! Pettunult jalutasime siis parki, tegime veel pilte ja võtsime kursi Hyde Park'ile. Hyde Park seevastu on äge! Nii-nii-nii äge. Me kohe otsustasime, et me hakkame suvel seal hängima. Esiteks on see nii suur, et me loobusime selle läbi jalutamisest poole peal, teiseks on seal väike armas tehisjärv mustade partide ja klaasseintega kohvikuga ja kolmandaks hästi palju kujundatud istumisnurgakesi, kus rohelisel ajal on raudselt meeletult ilus. Oravaid oli ka. =)

Kuna kell oli juba kahe ringis, otsustasime Wood Green'is ja Camden Town'is ära käia ja siis Tower Bridge ja Govent Gardenit vaatama minna. Wood Green oli kavas kui shopingu piirkond. Nii see ka läks - Murakas ostis päris mitmeid asju ja lõpuks ostsin mina oma (järjekordselt) viimaste sentaavode eest musta lühikese seksika kleidikese. =) Äge. Murakas soovitas, irw. =D

Nälg hakkas näpistama ja Camden Town'i turg oma hõrgutavate söögilettidega tundus kui imedemaa. Kablutasime tühjast kõhust aetuna kohe keset turgu hiinaka ette ja toidukarbid käes suundusime jõe äärde. Jõe ääres oli mõnus, söök oli hea, meie taga oli miski uus välilettidega turg juurde tekkinud, ilm läks vahepeal täitsa pimedaks. Kõht täis, meel hea, kaks eestimaist neidu ründasid siis Camdeni siseturgu. Retk lõppes kurja plaaniga Tikri sünnipäevaks ja uute puupärlitega meie mõlema kaelas. Ja oh üllatust - seekord ostis roosad pärlid keegi teine peale minu ja mina ise otsustasin tumelillade kasuks. =P
Teel metroojaama poole tegime Tikri jaoks pilte ka.

Sõitsime London Bridge'i, jalutasime Tower Bridge'ni ja jalutasime üle selle. Uhke tunne oli. =D Pärast silda tunnistas Iiris puhtsüdamlikult, et nüüd ei ole temal enam õrna aimugi, kus nad on, sest ta pole kunagi siin käinud. Juhuslikult kimas meist mööda buss sildiga Govent Garden ja sai selle peale ka hüpatud, sest just sinna oligi meil vaja.
Töllasime ringi, vaatasime flamenkotantsijaist neiusid, suletud poode ja leidsime Leicester Square'ilt hästi odava suveniiripoe, jee! Murakas tahtis hirmsasti suitsu. Ostsime suitsu. Kuuldes, palju see maksis (5,80 naela pakk marpsi) tahtsin mina ka kohe hirmsasti suitsu teha. Tegime. Ei olnud parem kui odavam suits.
Kuna kell oli juba 9 tuuri, sõitsime Victoriasse, et Murakas rongi peale panna. Istusime sealgi veel tunnikese, sest ma ootasin pelmeenidega neiu smsi, et millal siis kokku saada. Murakas rongi peal, leidsin läbi häda ja viletsuse üksinda ja pimedas ka selle Trafalgari väljaku uuesti üles. Ei ole tore seal üksinda ja pimedas olla. Mingi jorss nillis tükk aega mu kannul, kuniks ma ta lõpuks kurjalt ära ajasin. Sain siis üle tunni aja lubatust hiljem oma paki kätte. Koju!

Täna proovisin seda pelmeenilöga praadida. Nägi üks suur kook välja ja sööma hakates selgus, et liha oli hapu. Mida muidugi oligi oodata, kui keegi seda vahepeal ei suvatse külmkappi panna eksole, ga lootus oli ju... Näksisin veidi tainast ja tahtsin veel rohkem pelmeene süüa kui enne. =D Aga aitähh, Liina, kartulivahvlid ja Mõnus Maius ei ole hapud. =D

Nüüd siis suundun alla kööki õhtusöögiks ettevalmistusi tegema ja seejärel stuudiosse tantsima. Muraka blogist võite ka kindlasti meie eilse päeva kohta lugeda. Igatahes, kui mul õnnestub järgmise laupäeva õhtu vabaks saada, teeme kräu! =D

Keedukartulid ja jahukaste

Helistasin Liinale. Poolteist tundi ja kergem hakkas. Läksin alla kööki ja tegin omale keedukartuleid jahukastme ja viineritega. Niiiiii kõige heam oli. Tuju oli kohe hea. Ümisesin kastet segades ...jaanipäeval kõrgeks kasvand rohi... Siis panime Murakaga homset päevaplaani kokku - ehk siis tema ütles, kuhu võiks minna ja mina panin nad siis järjekorda. Kokku saame Eustonis, lähme Trafalgar Square'ile, Buckingham Palace'it vaatama, Big Beni kaema, Tower Bridge kiikama ja Wood Greeni shoppama. =)
Tõotab tulla tore päev.

Igatsus

Ma ei ole midagi kirjutanud, sest midagi märkimisväärset ei ole sündinud. Elan seda elu, mis on tavaline ja erakordne sama ajal. Ärge saage valesti aru, eks, mulle tõesti-tõesti sitaks meeldib siin ja ma ei vahetaks Londonit mitte mingi hinna eest Tallinna vastu tagasi, aga vahepeal on lihtsalt raske. Raske kõigest eemal olla, raske mitte kellegagi rääkida, sest mitte keegi ei ole telefoni läheduses, raske nende vahemaadega leppida.

Ma veetsin üleeile 5,5 tundi ühistranspordis. Nentida, et ma olin tige, oleks ilmselgelt olukorra alahindamine. See ei ole see, et sa istud kaheks tunniks bussi, magad, jood Fantat, loed Just!i, vaatad aknast välja ja kõik. Kõige nutusem oli asja juures see, et armas-kallis-Liina saatis mulle ühe oma sõbrannaga pelmeene, ja mul lihtsalt ei ole aega neile järele minna. Ja tütarlaps pesitseb kuskil Hammersmithis, mis mult jälle vähemalt 1,5-2 tundi aega võtaks. Ma kaifin seda linna täiega ja ma tõesti-tõesti ei vahetaks seda millegi vastu, aga aeg on see, millega ma oma lõbu eest maksan ja vahetevahel ajab see ahastusse.

Eile sõitis siis Kay ära koju kolmeks nädalaks, nii et poissmees nüüd siis. Murakas, järgmine nädal tuled laupäeval ja siis teeks küll pidu! =P Öömaja on sul ka olemas, kui sa soostud minuga ühes (laias) voodis magama. =D

Ahjaaa, üks suurem sündmus oli küll vahepeal. Ma jõudsin kolmapäeva õhtul siis trenni. Sinna Govent Garden'i Pineapple Studio'sse. Emmm. Jahh. Tädi iseenesest on ikka paras karakter. Kellaajast eriti lugu ei pea (algajate trenn lõppes 15 mintsa hiljem), jooksis poolalasti ringi (ühest nurgast põlvini, teisest pisut pikem võrkpuusarätik narmastega ja puusavöö seal peal. Nii et põhimõtteliselt ühekordne pitskardin ümber ahtri; ja ülevalpool pisike leopardimustriline top), pikk must pats ja SUUR SUU. Tunni alguses küsis mu käest üleoleva häälega: 'So u concider urself as an advanced dancer?', mille peale mina vastasin: 'Well, we'll see.'. Ma ju läksin kõige edasijõudnumasse tundi. Tunni ja 20 minuti jooksul tantsisime neli lugu (paariminutist, mitte paariteistminutist) ja see nägi välja nii, et ta pani loo peale, improviseeris iga kord erinevalt ja siis me pidime enamvähem järgi tegema. No kuidas sa teed järele kedagi, kes improviseerib? Ja ülejäänud aja ta lihtsalt RÄÄKIS. Igasugustest asjadest. Enamuse ajast oli mul igav, kui aus olla. Või on asi lihtsalt uues õpetajas. Mulle need uued õpetajad tulevad alati kuidagi valulikult. Sest mina olen harjunud sellega, et 60 minutit sa TANTSID, teed tehnikat ja koreot - soojendus-trenn-venitus. Ainuke asi, mis ma sellest trennist õppisin, oli see, et ajakiri 'Habibi' ilmub jälle, ja et baladi on selline tantsustiil, kus sa tantsid endale, mitte publikule. Trenni lõpus ütles mulle ja ühele teisele neiule, kes oli ka esimest korda seal (ma enne trenni algust rääkisin taga, Ameerikast (nagu õpetajagi) ja tantsinud 5-6 aastat), et 'Ur both very good dancers' ja mulle veel, et ma astun liiga pikki samme ja et mu jalad tantsivad rohkem kui puusad. Mida ma juba teadsin. Samuti pani mind hämmastama see, et sa oled nii palju aastaid tantsinud, aga ikkagi oled kange ja värki... Võibolla on tehniliselt imehead eestlased mind ära hellitanud ja ma peaks siin lihtsalt karakterit õppima. Ma ei tea. Maarika ütles, et kui sa trennist midagi uut/kasulikku õppisid, siis järelikult oli tast kasu. Noh, t e o r e e t i l i s e l t seal ju midagi oli, aga 7 naela eest tahaks nagu asjalikumat.
Vott.

Täna on väsimus kuidagi. Eile olid jälle külalised, kokku 17 inimest. Kokk-kondiiter-koristaja on kõige asjakohasem nimetus mulle üldse ja edaspidi võite mind Mariaks kutsuda. Lihtsalt Mariaks (dramaatiline ohe).

Ähh, kuidas ma siis väidan, et miskit pole toimunud. Tossud ostsin omale - helelilla ja valgega. Et jooksma või jõusaali minna Kayga. Äge. 7 paari sokke ja kõrvarõngad ja Boots'ist ihutarbeid ka. =) Raha on nüüd otsas JÄLLE (maisaaarukuhuseekaobnoh), nii et homme Murakaga ehk hoopis Buckingham Palace't vaatama vms vähe rahanõudvat. =D

Võibolla siiski

Vanem poiss tunneb ennast veidi halvasti ja ei lähegi klubiturneele ja siis saan mina juba täna õhtul Kay juurde minna. =) See on eriti tore. Muidu läheks homme hommikul. Aga temaga koos ärgata on tore. Ja siis ta teeb alati hästi hea hommikusöögi ka. =) Jeii!

Sain täna väikse vihje, et mu blogi lugedes tekib tunne, et mu elu on õudusunenägu. Irw. Ma olen täiega rahul. Mulle meeldib siin sajaga. Mulle meeldib peaaegu kõik. Isegi siis, kui metroo tekitab klaustrofoobiat, meeldib mulle, et see olemas on ja et ma saan seda vajadusel kasutada. Ja poole ajast meeldib mulle mu pere ka - nad ei ole iseenesest halvad inimesed, nad lihtsalt on elanud terve elu nii, et ei ole pidanud lillegi liigutama. Kui ma parasjagu nende järelt koristama ei pea, on nad täitsa lahedad.
Vanema pojaga räägime pidevalt nii lolli juttu, et mina naeru lõkerdades põlvi nõtkutan.
Ja pisem poiss tuli eile koju (kui ma köögis kahte ahjuplaaditäit kanakoibi maitseainesegus ringi keerasin) ja pani käed minu ümber ja ütles, et ta tunneb hea söögi lõhna. =)
Pereemaga arutame igasugu suhete asju.
Pereisaga me õnneks ei suhtlegi eriti. Ja kui suhtleme, siis ta on hästi viisakas.
Ja kuigi mulle ei meeldi seda maja koristada, on see maja kogu aeg täiesti soe. Ma olen lühikeste käistega. =)
Kuigi meil ei ole lund ega külmakraade, on meil piisavalt soe, et mitte külmetada ja õhukeselt riides käia.
Kuigi bussidega liiklemine võtab kauem aega, on see odavam ja aknast on, mida vaadata.
Londoni suurus on tema pluss ja miinus korraga.
Kuigi mõned hindudest poepidajad ajavad vahel närvi oma idiootse jutuga (Can I have ur mobile number now?) , on siin nii palju armsaid erinevaid poode ja nii palju erinevaid inimesi.
Ja Camdeni linnaosa on lihtsalt nii head tunnet tekitav.
Kuigi mu oma sõbrad ei ole siin, on hea teada, et nad on kuskil ikkagi olemas ja plaanivad vähemasti külla tulla.
Ja siin on nii värviline.
Kuigi on raske - otsi tööd ja vaata, kuidas oma vajalikud asjad ostetud saad. hakkad palju rohkem hindama oma asju. Ja tore on asju osta ja käia poes ja valida.
Ja tegelikult saab metroos mantli seljast ära ka võtta, hehee.
Ja kass Shooter on nii armas. Ma teen talle kogu aeg musu lagipähe.
Ja kõige ägedam on Kayga kuskil kondamas käia. Ehkki ta on kannatamatu vahel ja ei viitsi oodata, kui mina kreemipurkide silte tahan läbi lugeda.
Ja mustanahalistele mõeldud poed on lihtsalt lahedad. Sellise erilise hõnguga.
Tore on Inglismaal elavate eestlastega helistada ja juttu ajada.
Tore on väljas käia - ka kohalikes pubides käib elu.
Kuigi perega sai peaaegu et raksu mindud sellepärast, on ikkagi mõnus trenni anda. =)
Ja kuigi minu majast metroopeatuseni on 15 mintsa jalutamist ( sest buss 102 käib nii harva, et seda ei ole mõtet lihtsalt oodata), ja see vahel ära tüütab, on see siiski peaaegu, et ainuke füüsiline tegevus päeva jooksul. Nii et hea on end veidikenegi liigutada.
Ja bussid on armsad ja punased ja kahekordsed ja neil on need stopnupud, mida nagu reaalselt kasutatakse ka. '
Ja bussijuhid on sõbralikud reeglina.
Ja igast banaane saab osta Seven Sisters'i tänavapoodidest. Kõike sadat sorti.
Ja ühe naela poodides on naljakat kola. A la kinkekotid kirjaga 'Best Dad' jne.
Ja ma olin täna sunnitud Skype'i alla laadima, nii et lõpuks on see ka siis tehtud. =) Tänud, Anja. =)
Ja mul on uus kott ja uued dressipüksid ja armsad topid. =)
Ja nii mugav on vähimagi vajaduse korral üles minna ja kõik oma pesu pesumasinasse toppida. Ärgem unustagem, et mõni meist elas kolm aastat ilma pesumasinata.
Ja kuigi mulle käib vahel närvidele noile näljastele süüa teha, annab see mulle endale ka palju juurde. Nt oskan teha pannkooke ilma grammigi jahu maha ajamata ja koogitegemise oskused on ka veidi paranenud. =D Ja minu kanakoivad on nii head, et kohe tervele portsjonile külalistele kõlbab serveerida. =)
Ja üleüldse on mul parem ülevaade asjadest, mida peab tegema, et maja korras seisaks.
Ja mulle jääb igavesti meelele mõlkuma hoiatus, et ära hellita oma last ära, sest muidu nad on nagu need kaks poissi siin.
Kuigi on raske olla eemal kõigest tuttavast ja harjumuspärasest ja turvalisest, on siin olemine tõsiselt mõnus. Arendav. Silmaringi laiendav.
Ja Ugandapärast toitu on ka väga mõnus süüa.
Ja kõik need sajad pubid ja kebabikohad... Need on võrratud! Lähed sisse ja sulle öeldakse armsalt tere ja antakse võibolla veidi lahja kakao vms, aga õhkkond on ikkagi supermõnus.
Ja kuigi mulle need mündid rahana käisid hullult pinda alguses, siis nüüd on paberraha minu meelest ebamugav ja ebapraktiline. Müntide jaoks on mul nii armas kuldne kotike. =) Ja münte on peopesas nunnu veeretada. =)



Et ühesõnaga. Siin on tuhandeid pisiasju, mis mulle ilgelt meeldivad, aga mulle lihtsalt meeldib viriseda. =)

Ikkagi inimene

Täna tunnen ma ennast jälle inimesena. =) Tõusin üles ja tundsin, et ei vajagi peale tunniajast ärkvelolekut uuesti linade vahele pugemist ja unele suikumist (mis viimastel päevadel minu päevakava osa oli, võimaluse korral ka pärastlõunane uinak). Mul hakkas eile suisa mure tekkima oma tervise pärast – ei ole ju normaalne, et sa magad öösel, tõused üles, oled poolteist tundi ärkvel, uuesti magad tunnikese, ärkad ja teed midagi, pärastlõunal magad uuesti poolteist tundi (ja kusjuures üles tõusmine on absoluutselt võõõõimatu ja mingigi kriitikat kannatava enestunde saab suure tassi kohvi abil) ja õhtul oled täiega väsinud, kui magama lähed. Et nagu. Ma saan aru, et kui oleks oht, et ma sedapsi olen vms (Kay võimekuse üle kurta ei saa, aga teatud maal on isegi temal piirid=D). Aga täna hommikul oli täiesti normaalne tunne.

Enesetundest veel nii palju, et päeval hakkas pea valutama (käisime Kayga JÄLLE Camdenis kondamas =P), koju jõudes võtsin tabletti, ei aidanud. Üldine peavalu koondus täiesti meeletuks silmadevaluks, võtsin järgmise tableti. Mingi aja pärast hakkasid and mõjuma. Nõrk peavalu jäi siiski, võtsin veel kolmandagi. Sest eile oli väikese dinnerparty mõõtu üritus – juudi püha õhtusöömaaeg vms – 8 külalist + 5 kodust inimest ja mina valmistasin kõik toidu, va ühe, mille pereema aitas teha. Ma olen enda üle nii uhke. =D Nende õhtusöögid on ju ikka kolmekäigulised. Aga ei midagi erilist toidu poolest, keskmine dinner party on oluliselt keerulisem. Igatahes. Köögis olles olin nagu mulli sees – ma olin valuvaigisteid nii täis, et ma olin vist kergelt pilves. =P Saage aru, ma ei ole vist elus mitte kunagi mitte kordagi kolm valuvaigistit peaaegu korraga võtnud. Ja fenomenaalne on see, et selline õrn tuikamine jäi ikkagi alles. Üritasin oma organismi tervenemisele kaasa aidata suurtes kogustes vee tarbimisega. Mulle ei meeldi vett juua. Minu loogika on see, et kui su organism vajab vett, siis sul tekib janu. Mitte sa ei joo nii igaks kümneks juhuks mitu liitrit vett päevas ära. Aga eile ma siis Kay heatahtlike soovituste kohaselt larpisin püüdlikult vett. Ehk see oligi siis see, mis hea enesetunde tagasitulekule kaasa aitas.

Täiesti ettekavatsematult lõppes Camdeni käik sellega, et ma ostsin lõpuks omale koti. =) 15 naela, jehuu! Võrdluse mõttes, et suuremad normaalsed kotid on ikkagi vähemalt 29 - 40 naela. Selle tulemusena on mul nüüd 1.95 järgmise teisipäevani, hehee. Aga kott on lahe – nahast, tumepunane (sama värvi, mis mu pisike punane nahast kott=D), sihuke täiskasvanulik ja stiilne, aga samas veidi vallatu. Järjekordselt tsiteerides Tikrit, katsudes seekord täpsem olla: *Rahulolu*. =)
See viib mind nüüd selleni, et one down, two more to go. Kott on olemas, suurematest asjadest on veel vaja jakki ja papusid. Eile nägin Camdenis maailma kõige nunnumaid kotiga sama värvi punased kingi, aga mis on kitsas, see on kitsas ja ei ole midagi teha. Niu. Aga noh, raha nagunii ei olnud, irw. Üldises plaanis võib nüüd hakata tegema nimekirja väiksematest asjadest, mida vaja on. Asjad, mille peale ma enne ei mõelnud, sest suuremas asjad olid rohkem vajalikud.
Vaja oleks nt sokke, pesu, dušigeeli, uusi tantsususse, mingeid juuksevidinaid (minu varud koosnevad juba pikemat aega peavõrust, pärlitega patsikast ja tavaliselt patsikummist), ja... eeee... noh kaugemale ei taha vaatama hakata. Tantsutundide eest peaks veebruaris päris mõnusa summa saama, kui kõik ikka hästi läheb, ja selle summaga katsuks ennast siis joone peale saada.

Ahhaa, õige õige. Uudisest siis veel nii palju, et see Camdenis elav pere helistas mulle eile uuesti. Seesama pere, kes mulle enne ära ütles, kuna ma ei saa kohe sisse kolida. Et nad nüüd ikka tahavad mind, sest see neiu, kes pidi neil kohe sisse kolima, ei saa ikkagi tulla ja nii. Ma siis mõtlesin pikalt-laialt ja saatsin smsi, et kui nad mind 10 veebruarini ära ootavad, siis olen rõõmuga tulija. Vastanud nad praeguseks ei ole.

Teate, mulle alguses tundus nagu kena žestina see, et pereema mulle ka poest šokolaadi tõi. Nüüd ma tunnen, et see on nagu needus mu sahtlis. Ma lihtsalt ei saa enne, kui see söödud on. Ja ma ei taha seda süüa nii palju, sest see tekitab mu näonahale ja kehakaalule probleeme =P Pereema raudselt tahab, et ma paksuks läheks! =P

Vott. Murakas on nüüd siin. =) Või noh, vähemalt Inglismaal. Veel üks Eesti hing, kellele meeleheites helistada saab, hihii (A). =)

Ilm on meil täna ilus olnud – päike ja puha.

=)

Kiire

Hakkasin hetkel tööotsimisega tegelema. Kirjutan pikemalt siis, kui enam nii surmlaipväsinud ei ole.
Täiesti jabur, et Londoni vahemaad nüüd nö välja löövad. Ma lihtsalt ei suuda enam taluda 2,5 tundi rändamist iga päev Kay juurde ja tagasi. Ma olen täiesti surnud, metroo tekitab õudust ja klaustrofoobiat. Miks? Sest 45 minutit vahid musta loksuvat venivat pimedust akna taga. Hingad ärahingatud, läppunud ja sumbunud õhku. Palav on. Siis lähed välja ja loksud bussiga edasi. Bussi vastu ei ole hetkel midagi. Aga metroo hakkas üleeile õhtul sellised õudusjutte mu peas kokku keerutama (stiilis, mis siis, kui see kohvitops seal on pomm ja see lendab õhku ja sa oled siin umbses maaaluses käigus ülimas pimedus oiete, nutu ja halaga, valude, paanika ja ilma abita. Mis siis, kui sa mingil põhjusel sinna käiku satud ja rong sõidab suure kiirusega sus uunas? Kas sa mahud seina ja rongi vahele? Ja mis tunne on lauspimeduses koperdada rööbastel ja siis tajuda enda poole ruttavat rongi, mille takistamiseks sa midagi teha ei saa, sest rööpad ei ole sirged, vaid kaarjad ja rongijuht ei näe sind kuigi pika maa peale. Ja siis sa näed seda valgust ...), et ma lihtsalt koju jõudes kirjutasin arvutisse pika sissekande teemal 'Elu ja tema õudused' ja alles siis sain magama jääda. Et siis väsimus ja metroo üledoos.

Eile võtsin siis ette matka Govent Gardenisse (Liina, see on tõesti ilus), et trenni minna. Ja saate aru, mul ei õnnestunud seda kohta 15 mintsaga üles leida. Noh, trenni on mõtet hiljaks jääda alla 15 minuti. Ja siis ma seal kondasin ja ei leidnud ja klimp oli kurgus ja pisarad silmas ja enesetunne oli ütlemata sitt. See väike shopingturnee päevi tagasi lõi mu olematusse eelarvesse siiski augu, mida täheldasin siis, kui oli vaja otsustada, kas osta 27,40 maksev metrookaart või nädalane bussipilet 15 naela eest. Ja kuna esmaspäeviti on mul vaja metrood, ja Govent Gardeni jaoks ka, siis ostsin selle. Muidu oleks saanud bussipiletiga ka hakkama. =S

Läpaka aku on tühi. Ja kirjutasin nagunii pikemalt kui alguses kavatsesin.

Head und!

Kostüüm

Ja ilm on sitt ja ma ei vii kostüümi ka täna tagasi, nagu näha...
Ikaldus.

Järgmine kord enam ilmselt laenutada ei lubata. =P

Unine teisipäev

Ah et või siis selline see teie ilm sääl kaugel kodumaal kogu aeg ongi? Vihm ja rõve ja sopp ja hall ja märg... Iuki. Meil on ka täna selline ilm. Ja kohe tahaks pugeda teki all ja tududa paar tundi ja siis silmanurgast telkut piiluda ja niisama sooja teki all uneleda ja pikutada.

Eilsest trennist nii palju, et täitsa tore oli. =) Trenn ei olnud suures saalis, kus eelmine kord. Suur saal on läbikäidav - ja sealt ka käiakse kogu aeg läbi, sest välisuks tuleb otse suurde saali (no mitte päris õueuks, sest see on korrus kõrgemal, aga nagu trepikoja uks või nii) ja kogu rahvas töllab sealt läbi. Õpilasi oli paar tükki vähem, 8, saal oli väiksem ja eraldatud. Ainuke halb asi oli ilgelt külm põrand. Suures saalis on parkettpõrand ja seal on soe. Igatahes ise ei olnud niimoodi närvis trenni ajal ja loobusin kõigist teada-tuntud nippidest ja teiste õpetajate õpetamise meetoditest ja tegin asja enda moodi. Ja palju paremini tuli välja ja parem tunne oli kah. =) Aga eks see ole siis näha, mida õpilased must nelja nädala pärast arvavad.
Uuest kohast ei ole cv-le ikka vastust.


Täna hommikul oli huvitav moment. Keeran mina ennast oma voodi peale kägarasse, sest ei viitsinud koristamist lõpetada ja toa uks oli pärani lahti. Läheb siis pereema vanem poja tuppa ja ütleb, et ta läheb välja ja tuleb viie-kuue paiku. Ja vot kus siis läks alles kisa lahti. A hakkas karjuma, et tal on ema vaja ja 'sa ei lähe mitte kuskile!!!' ja röökis täiesti kõrist ema kuulamata. Ja trampis jalgu ja lõi ukse pauguga kinni. 18 aastane poiss t r a m b i b jalgu. Nad karjusid mõlemad nii kõvasti just seal minu ukse taga, et ma nii soovisin, et mu uks oleks vähenalt koomal... Ema läks ikkagi välja, aga täiesti vabandavalt ja tuli varsti tagasi ja ütles, et kui sa ei tah ja kui sul mind vaja on, siis ma ei lähe kuskile... No mis ma oskan öelda. A vastas, et hea küll,e t kui sa viie-kuue paiku tuled, et siis on okei. Jumal küll - ema ütles ju kohe alguses, et ta tuleb viie-kuue paiku. Nii et pererahu selles majas säilib ainult tänu ema järeleandmistele? Muig. Ja laupäeval, kui dinner party oli, käis isa mingi tunnikese või nii ära, koos põnniga kingi ostmas. Tuli tagasi ja ema küsis, et 'Kallis, kas sa aitaksid mul need neli tooli elutuppa viia?' ja isa vastas 'Ei. Ma olen shoppamisest liiga väsinud'.

NELI KURADIMA TOOLI ! ! !

Mis mees sa selline oled?!? Ma ei kujutaks eladeski ette, et ma ütleks kodus või mõnele oma eesti sõbrale, et aita mul neli tooli teise tuppa viia ja ta ütleks,resoluutselt 'Ei. Ma olen SHOPPAMISEST väsinud'. Meheaust ja teiste austamisest ja õrnemast soost ja muust säärasest kraamist olete midagi kuulnud? Nähtavasti mitte. Pereema ei tundunud see häirivat, aga mina tundsin ennast alandatuna. Sest selline suhtumine siin majas ongi. Ja see kuradima naine laseb ennast niimoodi kohelda! Argghhh!

Pereema tuli praegu koju oma pojakese juurde, sest too ju nii kisas ja nüüd nad kisavad jälle, et miks ta ikka nii vara koju tuli jne. Holy shit. Pange ennast põlema.

Täna tegin väikse edusammu jälle. A tuli mu käest lõunasööki küsima ja ma küsisin vastu, et
'Miks sa seda ise ei tee'?
'Ma õpin!'
'Ma ei pea sulle praegu lõunat tegema.'
'Miks?'
'Nähtavasti ei ole sulle kunagi öeldud, et au pairidel on päevasel ajal vaba aeg.'
'Ei ole jah. Kas sa teeksid mulle nüüd minu lõuna? Noh, kui sa koheüldseväga ei t a h a teha, ...'
'Vahet pole, makarone on lihtne teha.'

(Nad muideks ikka karjuvad ja vaidlevad teemal, mis kellast ema tal eksamiküsimusteks õppida aitab)

Ühesõnaga. (Ma ei suuda kirjutada, sest nad röögivad üle maja). Vastu tuult ei ole mõtet joosta - ma lähen nagunii kohevarsti minema ja kui poisile, kellel on terve elu au pairid olnud, ei ole kordagi öeldud, et nad ei ole suvaliselt kamandatavad, siis miks nad peaksidki mind kuulama... Ei ole mõtet. Kannata ära paar nädalat ja lase rahus varvast.

(Ema andis alla ja jäi koju esialgu)


Ja muidugi tuletati mulle kenasti meelde, et teki alla pugemise plaanid võin ma ära unustada, sest pean põnnile kooli järgi minema... Väki... Ja seda juba üsna varsti, unustasin täitsa ära... Pagan.


Ei. Tegelikult on mul täiesti normaalne tuju ja täiesti normaalne olla. =) Nagu Tikker tavatseb öelda, hehee.

No kaua võib?

Arghh! Saatsin eile cv sinna terviseklubisse ja siis nõuande küsimusega kirja oma tantsutreenerile ja siis kummastki kohast ei ole vastust ja sihuke tunne on, et jumal küll, kaua ma pean ootama? =P

Kohevarsti hakkan noile näljastele õhtusööki tegema, et varem kodust minema saada. Mul on täna teine trenn. =D Tore! Juba mõte liigub, et kuidas üks koreo teha ja nii.

Mm, märkasin hommikul, et pereemal on vist hirm, et ma keset ööd/päeva oma kodinad kokku korjan ja sääred teen (with our New Sääremaker 2007 Escaping From Home Special Edition). Korjasin oma asju kotist välja ja pereema tuli ukse taha ja küsis miskit. Ma tegin ukse lahti, kott ikka sõrme otsas töllamas. Ta vaatas seda kotti imeliku pilguga ja ütles, et 'See on suur kott'. Ma ütlesin, et 'On jah. Ma võtan oma asju välja'. Läks natuke aega mööda ja pereema tuli küsima, et 'Mis mõttes sa asju välja võtad, et hakkad majast ära viima või? Ma ütlesin, et 'Ei, ma võtsin trenniasjad kotist välja'. Vastuseks umbes midagi sellist, et 'Aa'. Nii et karta on, et preilnal on halbu kogemusi, hehehehhheee. Ma valetaks, kui ma üritaks väita, et mul on kahju või midagi.

Helistasin täna Carolinele. Ta on nende kunagine au pair, kes oli abiks ka Adami sünnal ja nüüd sel laupäeval dinner partyl. Mõtlesime, et saaks kokku. Ja ma siis mõtlesin, et kui ma nüüd täna ei helista, siis me ei saagi kokku. Ja vaevalt, et me siin majas enam kohtume. Jäi siis jutt, et järgmine teisipäev kl 20.00 Bond Street'i metroopeatuses. Ta käin ratsutamas igal nädalavahetusel, kui mul ükskord rphkem raha on, lähen ka - 17 naela tund pluss transport 9 naela, sest see on linnast väljas. Nii et 26 naela.

Igatahes, soovige mulle edu! (Noh, trenniks ikke;))

Mõttetu esmaspäev

Istun koridoris, punase vaiba peal. Uued dressipüksid ja uus valge pluus ning kange tagumik. Peaaegu, et rahulolu. =D Mõtlesin just, et vaja on kotti, papusid ja jakki, aga poest tulin välja kotitäie niisama riietega. Aga samas mul on neid niisama riideid ka hädasti vaja. Ega kolme topiga üle kahe kuu järjest käia ei taha. =D Ja täiesti hämmastav, kui meeletult hea tunde võib tekitada sinus uus saunalina. =D

Muideks, mingi aeg tagasi oli metroos selline seik, et istusin Eustonis Northern Line'i pealt Victoria peale. Metroos on eskalaatorite juures pidevalt muusikud, eksole ja oli ka seekord. Mingi jorss tinistas seal oma kitarrikest ja laulis James Blunti 'You're beautiful'i. Noh, laulab siis ühe rea ja korraga vajub üle terve selle ruumi võimas kaja - seltskond poisse, kes trepiga alla sõitsid, hakkasid kaasa laulma. Mine pekki, kui võimas!!! Lihtsalt terve tee üles venides naeratasin tobedalt omaette. Tõsiselt mõnna.
Ja ma ei mäleta, kas ma sellest kirjutasin, kuidas ma Evelyga Tower Bridge juures jalutamas käisin Thamesi ääres? Täitsa kobe latt üle vee visatud, icc.
Ja metroo on üks populaarne koht, kus meiki teha ja vajadusel ka riideid-sokke-jalanõusid vahetada. Alguses tundus küll veidi imelik, aga nüüd ei pööra enam tähelepanu. Eile oli metroos üks magav onkel, hästi lühikese siilikaga, kellel oli lagipähe silm tätoveeritud. Kulm oli ka. Silma vikerkest oli sinine ja pupill punane. Veidi tontlik oli, kui taadi pea magades elutult minu poole kõikus ja siis see silm mind piidles. =P

Minu suureks ebameeldivuseks ei suuda ma enam korralikult eesti keeles kirjutada. Siin on pool juttu kirjutatud nii, et kirjutan lause ära, loen üle ja muudan poolte sõnade asukoha lauses ära. Nii kiiresti hakkab see võõrkeelne keskkond juba mõjutama...

Eile emaile lugedes juhtus armas lugu. Eelmisel nädalal tahtsin ise trenni minna kolmapäeval, aga ei jõudnud. Siis hakkasin kõhutantsupoodide kohta netist infi otsima ning midagi leidmata kirjutasin kahele treenerile, et nad nõu annaksid. Üks oli siis see, kelle juurde ma ei jõudnud kolmapäeval. Ja vastuseks sain kirja, et tal nii hea meel, et ma tundi ei jõudnud, sest ta on ikka veel Floridas. =D Elu lihtsalt teeb vahel selliseid asju, onju? Katsun siis sellel kolmapäeval uuesti.
Ja muideks, kana garam masala oli superoivaline! =)

Ahjaa, ja katsuks täna siis selle kostüümi ka tagasi viia. (A) Eelmisest teisipäevast saati minu käes, koos kahe paruka ja sulgedega peavõruga. Aga see kleit on nagu saiidikleit (Egiptuse folkloortants, osa kõhutantsust) ja nagu ei raatsiks hästi viia, icc.

Meeldiv pühapäev

Hohohoo. Arvake ära, kes käis just shoppamas poolkogemata ja siis tegi pika nimekirja siia asjadest ja kenasti kustus kõik ära, kui ma Ave saadetud lingi avasin ja see millegipärast sellel samal leheküljel avanes ja kõik mu jutu minema pühkis. Bljaaad. Eestikeelsed roppused kulusid marjaks ära. =D

Igatahes, minu saak uuesti:
valge, heleroosade käistega sportlik Diadora top
erkroosa suure V-kaelusega top
erkroheline ekstrasuur saunalina, jeeee!
kolm õlapaeltega toppi komplektis (viis naela, kamoon, ma ju pidin!) valge-must-(ja üllatus-üllatus)roosa.
kamm =D
mustad dressipüksid valgete peenikeste triipudega külje peal
punane Reeboki top Kayle =)

Et kolmekümne naela eest nänni nabani =P Või mis?

Igatahes. Eile oli dinnerparty ja reede õhtal hakkasime siis pereemaga kooke küpsetama. Ja peale kolme kooki maksis mulle ikka palga ka ära. Mul oli juba nii paha tunne. M6telsin, et järgmisel nädalal pakin keset päeva oma seitse asja kokku ja lihtsan marsin minema. Loomulikult jättes koridori lauale dramaatilise kirja ülekohtust ja muudest maailmahädadest, icc. =P Aga jutuajamine oli meil pereema algatusel ära ja et 10nda paiku panen ajama. Kay sõidab kolmeks nädalaks koju ja mai taht tervet seda aega töötuna ja üksinda tema korteris ka passida, eksole.

Aga kui me välja kondama läksime, astusime Kay naabermajas asuvasse jõusaali sisse, et hindasid küsida ja elu uurida (hommikul tahtsime ujuma minna, aga tuli välja, et see on ainult membership club ja lakkuge panni ning laske varvast) ja tuli välja, et nad otsivad uut kõhutantsuõpetajat. Nii et saadan pärast blogimist oma cv ära. =)

No vot siis. Ahjaa, dinnerparty oli suhtigav, endine au pair oli seal ja koristaja jäi ka appi (sest ma enne kurtsin oma päevade üle ja tegin asja seitse korda hullemaks, et oma väsimust ja viitsimatust millegi kaela ajada) ja siis ta otsustas koristaja appi jätta. Tore oli, tast oli tõesti abi. =)

Ma ei tea, ei tulegi nagu midagi muud pähe... Ei ole vist muud teinudki, hehee. =)
Muideks, inimesed, te võiksite vahel harva mõne kommentaari ka jätta, sest tahaks nagu teada ja näha, et keegi seda loeb ka siin, eksole. =) Kay, armas inimene, hakkas õhtusööki tegema - kana garam masala, jehuu! =P

Kesköised samosad =)

Mmm. Indian take away on yks tore asi keset ööd. =D Mitte nii väga tore on kausitäis salatit põrandale ümber kallata. Aga Camdeni samosad on oooooluliselt maistvamad. Ja Kay arvates on kohalik riis maitsetu, hehee =)

ööd!

Kahtluseussid

Holllalllaa!
No ei ole tark tegu siia jääda, aga samas on raske ära minna. Ära öelda on raske. Sest mingisugune side on tekkinud perega. Õigemini lastega. Aga ikkagi on madal ja paha siin olla. Ja mind häirib, et ma ei suuda ära öelda selge sõnaga, et marsin minema. Ja nüüd ei ole pereema mulle palka ära maksnud korralikult. Ei ole ju ometi nii... Ma ei tea... Hetkel ta kolmandal korrusel toimetab ja mina jälle aga koridoris istun oma läpiga. Ja kohe lähen minema - lähme Kayga Finsbury Parki kondama. Hkhmm, mul on nüüd ju õpilased, kelle eest hoolitseda ja kellele on vaja öelda, kust nad asju osta saavad. =D Eile veetsin jälle pool päeva netis tuhnides, et kus pagan need kõhutantsupoed siin asuvad. Ei leidnud midagi. (Kass tuli tuppa, nii nummi). Ja nüüd lähen siis Finsbury Park'i ümbrust kammima, sest sealkandis pidavat olema sellist kraami. Ma ei kujuta ette, mis tunne mul on, kui kuus nädalat katseaega saab stuudios läbi ja nad ütlevad mulle, et tõmba leelet, hehee. =D Ma ei usu, et ma just ülevoolavalt õnnelik oleks. =D

Ei tea, ei tea

Miks need eelmise sissekande pildid nii korrapäratud välja näevad. =S
Ikaldus.

EDIT: tuli hull tikker ja tegi asja korda. ei mingit korra- päratust enam :P

Mõlgutusi, meenutusi ja üks kirumine

Sattusin oma reisipilte vaatama. Ja j ä l l e uli sihuke pakitsus hinge. Mul ON probleemid, noh, irw. Et tahaks aga jälle minna ja tahaks aga jälle teha... Allpool on Ungari reisi pildid. Liisu ja Daisy on väga head reisikaaslased, ilgelt palju sai naerda ja jämmida. =D Ungaris käisime siis septembri lõpus 2006.

Girls just wanna have fun! =P

Viimase õhtu pidu 'Ösztroszokk' vms. =D Glämmitibid. =)

Hähähähääää, tibid avastasid esimesel päeval, et Budapestis käivad trammiaknad selle keeratava jullaga kinni-lahti. =D

Liisu ja Iiris said inpiratsiooni igal nurgal aelevatest tänavaartistidest ja hakkasid raha teenima.

Daisy sai ka inspiratsiooni ja Iiris otsustas lahke rahakas linnakodanik olla. =P

Lihtsalt hunnik arvuteid tänaval.

Girls just wanna have fun! Vol 2

Siin istume Yulian (bulgaarlane) miskise kiriku ees. Pagan, enam ei mäleta mis see oli, igatahes linna kõige tegijam kirik. =D Liisu teab täpsemini, nii et tema võib kommentaaridesse lisada. Yuliani seljataga olid pulmalised ja pildi tegi Daisy või Liisu.

Uiui. On aferistid raisk.

See puusarätik, mille Ungarist omale tõin, kena punane ja hõbedaste pärlite-müntidega. Võtsin teise üle kahe kuu kohvrist välja ja vahtisin lolli näoga, et huvitav, mida ma sinna peale mökerdanud olen, et osa rätikut roheline on. Lähemal vaatlusel selgub, et hõbedased pärlid on värvi maha koorudes erkrohelised. Alguses võttis kiruma, pärast vaatasin, et annabki vürtsi asjale.


Muideks, ma nüüd olin korralik ja lisasin sünnipäevajutule pildid juurde. Kerige veidi allapoole ja kaege oma silmaga. =)

Wickeeeeeed! =D

siIiiiu-iiiu, eilne pidu oli jumalast vinge! =D

Alguse sai see West Hampsteadis asuvas kostüümilaenutuses, kus siis sünnipäevalaps austraallanna Rachel töötab. Kohale jõudes oli Eliis juba kleidis - pruunis keskaegses kleidis ja ootas mind selle seelikusaba lehvides bussipeatuses, et mulle poodi teed näidata. Liina oli miski sambaneiu vms - roosa-musta-triibulises sätendavas kostüümis, pool kõhtu paljas ja mustad võrksukad musta miniseeliku alt ahvatlevalt paistmas. Rachel ise riietus viimasena sellisesse rokistiili, et korsett ja must mini ja võrksukad ja nii. Mina riietusin tumesinisesse maani sametkleiti, ka selline keskaegne värk, ja loor oli ka peas (mis hiljem baaris kahjuks sisse vehiti). Hõljusime läbi linna West Hampsteadist Govent Gardenisse neljakesi, metroos pugisime ilgelt rõvedaid friikaid ka, et ruttu täis ei jääks. =D Läksime siis miskisse ilgelt lahedasse pubisse, mille nime mina jälle regulaarse meelekindlusega ära unustasin ja kõige tõenäolisemalt üleüldse seda ei lugenudki ukse kohalt. Aga sihuke suur koht, bänd mängis, krabasime pudeli veini ja läksime siis lava ette rokkima. Laud oli ka suh lava juures. Kõik vahtisid ja tegid pilti ja tulid rääkima ja küsisid, et miks me nii riides oleme. Icc, pole enam nagu harjunud sellise tähelepanuga. =D Väiksed veinid, tekiilad, shampanjad ja hunnikuga araablasi ja muid mehi siin ja seal ja iga nurga peal. Bändi lõpetades hakkas diskens, vihtusime nii, et higi voolas. Mina olin esimene, kes oma loorist loobus, sest see lihtsalt lendas mul peast ära; teisena andis alla Eliis oma ilgelt kõrge kuninganna parukaga. Rachel pidas vastu kohe mitu tundi.=D
Säästaksin teid ja sünnipäevalapse au ja ütlein vaid, et pidime lahkuma, kuna ta osutus kontaktivõimetuks. Hästi armas purjus inimene iseenesest - täiesti vait, allub korraldustele, kui piisavalt aeglaselt rääkida, vastab ka peale mõningast mõttepausi. =D Väljas selgus, et Eliis oli ka jumalast kapsas - sees ei saanud üldse aru. Liina oli jokkis, aga asjalik ja mina olin kõige kainem, ehkki üldsegi mitte kaine. =D Kuna minul Golders Greenist mitte ühtegi ööbussi kodu poole ei sõida (ega ka ühestki teisest kandist sinna poole), siis otsustasin Kay juurde sisse vajuda, et tunnike magada ja 5.45 kodu poole rändama hakata. =P Armas oli. Jõudsin isegi õigeks ajaks. Jehuu!
Ühesõnaga. Lahe oli. Tõsiselt. Liina tegi digiga pilte ka, kui ma need saan, siis panen siia. =P Seda juttu räägin ma kogu aeg, aga põhjus, miks ma kunagi midagi siia ei pane ongi see, et ma ei saa neid pilte kunagi. =D

Käisime pühapäeval Kayga Camdenis kolamas ja kulinaarselt oli see retk rikastav.=D Kay ostis mulle samosasid - mingid India juurviljapirukad,, kolmnuksed, lehttaigna moodi õhukeses taignas juurviljamöks. Täiesti hämmastav, et Eestis on kõik taimetoidud mõttetud ja maitsetud ja magedad ja ebaisuäratavad; siin on need tõeliselt maitsvad. Kohe niiiiiiiiii metsikult head! Ja kurtsin siis Kayle, et ma olen juba 2 kuud siin olnud ja mitte kordagi ei ole India toitu söönud - ma arvasin, et see on esimene asi, mis ma siia tulles teen. Minu meeleheaks ja hingerahuks ostsime siis India toitu minule ja Maroko toitu temale. Tandoori kana ja karrikana ja maitsestatud riis ja värki. Tõeliselt tõeliselt maitsev.
Eile läksin üksinda Camdenisse tuiama jälle ja süüa ostma. Kui ma sealkandis ringi kõnnin, siis ma tunnen ennast nii õnnelikuna... Ma ei tea, hing on kohe nii rahul ja nii. Ostsin jälle sealtsamast India toitu, aga seekord ei olnud nii nämmi... Jalutasin kanali äärde, kus esimest korda Evelyga sõime ja lihtsalt kuulasin veesulinat ja sõin ja loopisin ülejäänud riisi tuvidele. Muideks, Liisu, kellel sul on probleem vigaste tuvidega. Tallinna tuvid on täielik olümpiameeskond Londoni tuvide kõrval. Kena, kui neil üldse varbaid on. Paraolümpia noh... Kuhu nad need varbad üleüldse kaotavad?

Turu ja metroo vahele jääb üks Virgin'i plaadipood. Muidugi oli vaja sisse ronida, sest just paar päeva varem olin avastanud sealt Oxford Streeti Virgin Megastore'ist terve kuradima seinatäie araabia ja kõhutantsumusa! Mis te ise arvate, kas katus kammis ära või mitte? =P Paraku polnud pappi kaasas ja pidin kohe Kay ja Elleniga kokku saama, sest väike Candylaks oli jälle, icc. Sellest pisikest Virgin'ist ostisn omale 6.99 eest 'Arabian Nights', mis trennitegemiseks hästi hea. selline lihtne ja veidi diskolik ja niimoodi. =)

Kellaajaliselt hakkab tunduma, et Govent Garden ja belly dance jääb ära. =( Sest see jääb praeguse seisuga liiga kaugele, niu niu. Pere pole veel tagasi ja söök pole tehtud ja ma peaks muidu 45 minuti pärast minema hakkama, kui mitte varem. Ikaldus. Kahju on.


Aga muidu olen järjest enam siin rahul ja kõik on nii meeletult mõnus. Täiega chill on.

Kohvi kättemaks

Ja tere varahommikut kõigile!

Ei ole tükk aega miskit kirjutanud... Internetipuuduse üle nii väga otseselt kurta ei saa. Problemaatiline on see küll, jah, jätkuvalt ( sest wifi levib siin majas niimoodi, et korraga saab seda kasutada ainult üks arvuti ja kuna perepoeg istub terve päeva netis, siis mina pääsen löögile tema kooliaegadel vms). Lihtsalt pole inspiratsiooni ega motivatsiooni olnud. Aga Kei Sii saatis eile smsi, et peab homme mu blogi lugema ja siis mul oli veidi nigel tunne, et ma ei ole ju üldse enam kirjutanud, mis ma siin teen.

Nii.

Kui Maido & Co lõpuks Londonisse jõudsid, asusime kolmekesi Euston Stationist ümbernurga asuvas Rocket pubis siiderdama. Kuna kohalik Liina soovitas mul siidri sisse mustsõstrasiirupit lasta panna (sest siinne siider on hästi hapu ja kuiv), siis tagajärjena tekkinud ülimaitsev drink hõivas minu tähelepanu üsna mitmeks tunniks. =P Ja kartulivahvliparadiis oli! Wheeeeee! =D Noh, meiega ühines Kay. Jõime veel. Ilgelt lahe pubi oli ja odav pealekauba. Noh, Londoni mõistes. Läksime linna. Mingisse puhvetisse. Enne seda olime minu pealekäimisel ära tarbinud pudeli veini teel Eustonist Sohosse. Hkhmm. Seal jõime siidrit edasi, icc. Ühel hetkel taban Kay mu käest siidrit ära tirimas. Misasja!? Ta jumala kindlalt väidab, et ma olen nii purjus, et ma ei tohi enam juua. Ja see oli siis esimene kord elus, kus ma sain aru kõigist neist purjus inimestest, kes väidavad, et nad on jumalast kained. Mul oli k a i n e tunne. Pärast mõtlema hakates ei mäletanud mitmeid asju, aga t u n n e oli kaine. Weird! 21.30 olime juba bussis ja teel kodu poole. Irw, üldse paha ei hakanud ega midagi, nii kummaline. Ja terve tee õppisin nyankolekeelseid väljendeid (millest ma muidugi tagantjärele enam ühtegi sõna meelde tuletada ei suuda), mida Kay mulle nii kannatlikult seletas, icc.
22.30 olin voodis ja see ilgelt vahva õhtu jõudis lõpule. =P


Aastavahetus möödus samas seltskonnas. Jooksime lihtsalt veidi linnas ringi, sõna otses mõttes. =) Ehk siis elagu õlle, kiired jalad ja inetu säärejooksuga, aga selle eest väga ilusad ja hästi arenenud kõriga naisterahvad teisel korrusel! =D


Maido & Co tegid üks õhtu - ma kahtlustan, et esimese õhtul - kalkunit eesti moodi. Kolm tükki sõid liha ja mina sõin lusikaga kastet sealt ümbert - niiiiiiiiiii hea oli!=D

Vahepeal käisin ühel töövestlusel. Pere tundus täitsa norm olevat, ent eile siiski ütlesid mulle ära. Sellepärast, et ma ei saa kohe sisse kolida. Muidugi olin ma selleks ajaks juba jõudnud oma perele öelda, et ma lasen varvast. Mille üle mul on hea meel ja mida ma ka kavatsen teha. Nemad üritasid mind veits ümber ka moosida, ja palusid mõelda, et tõstavad palka ja mis iganes. Ma siis lubasin mõelda ja nüüd ei ole öelnud neile midagi, aga plaan lahkuda on kindel. Ma lihtsalt tunnen ennast siis halvasti. See suhtumine. Näiteks üks õhtu hakkasin välja minema ja töllasin oma väljas-käimise-riietega ringi ja noorem poiss tuleb koju ja ütleb, et ooo, sul on teised riided seljas. No kurat küll. Anna andeks, et ma kolisin siia teisest riigist ainult ühe kohvriga ja mul on ainult kolm komplekti sinu järelt koristamiseks mõeldud riideid! Bloody hell, kuidas saab üks laps nii obsessed mingite riiete pärast olla?! Ja rääkimata sellest, mis kukub, see sinna jääb ja kuna mina pean maja korrais hoidma, siis pean mina neid asju kokku korjama. Ja tubadest nt musti nõusid otsima jne. Eile oli mul igatahes progressiivne käitumine, icc - vanem poeg tuli kööki ja tahtis, et ma talle lõunat teeks. Mille peale ma vastasin,et ma ei pea sulle midagi tegema, kuna mul on praegu vaba aeg. Hehee - kui ma ei oleks neile öelnud, et ma tahan ära minna, ei oleks ma ka ilmselt seda öelda julgenud. Jah, ma saan aru, et teie seal kõik mõtlete, et 'm i n a külle endale pähe istuda ei laseks' jne, aga palun väga, tule ja ole ise siin ja selles olukorras ja saad aru küll, et asjad ei ole ainult mustvalged.

Ja eile oli siis minu suurpäev, muig. Minu elu esimene trenn. Ametlik. Iseantud. Väuuu. Üle kümne õpilase oli tunnis. Esimese korra kohta mu arust päris hästi. Noh, eks ma ikka sabistasin ka enne. Riietusruumis pidin tillika saama, kui nägin, et miskit araablased trenni tulevad. Mõtlesin, et püha jumal - m i n a, mingi kaugemaine eestlane, põhjamaahing, pean hakkama õpetama araablastele nende maalt pärit tantsu? Iiisssand. Pärast trennis vaatasin, et nad ei oska mitte mütsigi, kanged nagu puupulgad, põhimõtteliselt ei saanud ühelegi liigutusele pihta. Ühel hetkel panin pange ka. Hakkasin seletama ja tegema liigutust, milles ise kindel ei olnud (vaata, iga sujuva ja suure liigutuse saab osadeks lahti võtta, sest niimoodi on seda lihtsam õpetada) - lihtsalt ei mäletanud enam, kuidas see liigutus jupikaupa välja näeb. Ja siis nad vaatasid küll lollide nägudega ja siis ma tundisn ennast veidi halvasti, aga läksin varsti sujuvalt teisele liigutusele üle. Pärast tulid kaks tütarlast minuga veel rääkima (ühe nimi oli Imram, nii äge), et õpetaja, kuidas ikka see liigutus käis ja kas ja mis jne. Niii armas. Ja riietusruumis ütles üks võõrapärase aktsendiga neiu, et sa oled hea õpetaja, et seda käteasja oskad nii hästi, et need araabia tüdrukud ei saanud midagi aru. Hehee. Et kokkuvõttes ilmselt siiski positiivne. Iseasi, mida stuudijuhataja asjast arvab - trenn oli saalis, kus on tema kabinetiaknad. Hkhmm. Pärast oli nagu selline hea olla. Sõitsin metrooga koju ja tunne oli selline rahul või nii, et teed asja, milleks sa sündinud oled vms... Ma ei tea. Selline hästi hea ja kindel tunne kuidagi. Missest, et kogemusi vähe ja sassi läks, aga et rada iseenesest on õige. Ja homme katsun minna Govent Gardenisse ise trenni võtma. Võtsin kõige edasijõudnuma trenni enesekindlalt, muig, eks näis, kas ma ka hakkama saan. Teevad seal miskit sallitantsu.

No vott siis. Täna õhtul lähme kohaliku Liina sõbranna sünnipäevale. Kostümeeritult - teine sõbranna töötab kostüümilaenutuses, hehee. =D Nii et kui pilte saan, saate teiegi. =)

Kallidega!