Lapse suu ei valeta a la english

Istusin ühe dziibi tagaistmel kahe shokolaadilapse ja ühe omaettehoidva täiskasvanuga. Täismaja ühesõnaga. Poiss oli kuuene ja plika mingi nelja-viiene. Plika kurtis, et ta on meie vahele pigistatud. Siis see vanem tüüp lippas korra välja ja plika nentis "i'm not squashed anymore, he go'ed out". Ma ei saanud kahe esimese hooga aru, mida ta ütles. Kolmanda korraga jagasin ära, et "go'ed" asemel pidi "went" olema...

Kudumise apdeit

Lõpetasin just Jamaikale mõeldud mütsi. :) Kollane, paari valge triibuga. Selle talve skoor on siis praeguseks 3 salli, 4 mütsi ja üks pontsho. Üsna usin, ma ütleks.

Tuju on väheke kobedam.

Vaatamisväärsusi Londoni metroos

On hommik. Loksun metroos, kuulan mussi ja olen omaette mossis (jätkuks eilsele). Mingis peatuses tulevad peale üks valge neiu ja üks nägus pruun noormees. Prantsatavad istmetele ning mulle avaneb järgmine vaatepilt: neiu, kellele ma pakuks vanuseks 18 kindlasti, aga kuna kutt tundus noorem, siis võis ka pliks suti noorem olla, paneb pea noormehe õlale, samaaegselt silmade sulgemisega pistab suhu mõlema käe pöidlad ja on näha, et ta neid ka aegajalt imeb. Ja ei, ei tundunud, et tegu oleks ala- või väärarenguga. Kutt kusjuures ei teinud teist nägugi.

Ei saa mitte vaiki olla - blog reposted

Leidsin blogipostituse sorteerides, et mõni postitus, mis ma omaarust avaldanud olen, on hoopis mustandina salvestunud ja mitte kunagi ilmavalgust näinud.

29ndal Novembril kirjutasin ma niimoodi:

Ühesõnaga, tere!

Olen üsna mitu aega vait olnud, et maha rahuneda ja häid uudiseid oodata ja siis muidugi ka kähku kuulutada. Häid uudiseid siiani aga paraku tulnud eiole, kuigi väga suur lootus oli. Noh, mis seals ikka, kirjutame siis ilma heade uudisteta edasi...

Enne, kui ma alustan, kurdan kohe südame kergendamiseks, et läpakas on mul omadega jumalast õhtal. See on tegelikult kah üks põhjustest, miks ma ei ole kirjutanud. Et kohe nii õhtal, et kohe täitsa õhtal. :(

Tegelikult on nii, et ole käis Flexy Granny aka mina klubis. Jaa, täitsa päris klubis. Zara ja mingi tema sõbrannaga ja siis vana majakaaslase Kasiaga (noh, mäletate küll, see poolakas, kes kogu aeg süüa tegi). Äge oli. :)

Ja 23ndal Detsembril, esimese lume aegu sedasi:

Täna hommikul tööle minnes oli väljas -5 kraadi. Londoni kohta üsna ebatavaline, ma ütleks. Aga kõik sillerdas külmast kargusest. Teate ju küll, kui tee ja autod ja hekk ja puud kõik sätendavad, justkui oleks öö otsa tähepuru taevast sadanud. Nii ilus.

Sometimes you knit to save your life

Ma tahaksin rääkida valust. Kuivõrd puudub õlg, mille najal nutta, tuleb oma tunded, hästi või halvasti, blogilehel avalikuks teha. Tegelikult üks õlg on, peaaegu, aga just selle kurbuse ja valu puhul ei saa ta aidata. Sest just seesama õlg on ju kurbuse põhjuseks.

Enamuse ajast tunnen ma ennast täitsa hästi. Aga aegajalt võtab tume võimust. Aegajalt kasvab valu südamest suuremaks. Vahel on pisaraid, vahel ei ole. Vahel aitavad, vahel ei aita. Lihtne liigutus, näiteks juuste kammimine peale pesemist, tundub korraga nii mõttetu, nii ebaoluline. Nii valus.

Ma ei oska midagi peale hakata.

Tuttavatele ei viitsi seletada.

Ühesõnaga, siin ma istun, valuga, millega ma midagi peale hakata ei oska, ja ainus suund, kuhu ahastust juhtida on ... Vardad ja lõng.

Lihtsalt nii imelik ja kurb tundub, et s e e aeg on nüüd minevik, ehkki see saab alati olema minu olevik ja tulevik samaaegselt, ka siis, kui ta reaalselt ja jäädavalt minu elust kadunud on.

P***i need puuhobused, ma ütlen.

Üks rahvas

Me oleme kõik üks. Me oleme kõik omavahel ühenduses. Mingil moel. Me hingame sama õhku, me elame sama taeva all. Me naerame ja nutame ühtemoodi, kas siin või sealpool maakera. Me oleme üks. Just sellepärast annetasin UK Punasele Ristile Haiiti jaoks raha. 20 naela ei ole just hiiglaslik summa, aga võibolla aitab see veel ühe elu päästa. Elu, millele meil kõigil ühesugune õigus on ja mida me nii iseenesestmõistetavaks peame. Emad ja isad, tütred ja pojad, õed ja vennad, sõbrad ja õpetajad - kui palju peresid jääb poolikuks? Meie teiselpool maakera saame aidata palvete ja rahaga. Võibolla see 20 naela toob veel ühe ema, lapse või armastatu koju.

Kirumise teemal jätkates - filipiinlased

Enne, kui ma edasi vahutan, siis mul ei ole erinevate rahvuste vastu midagi, aga on mõningaid kombeid, mis mulle kui konservatiivsele eestlasele vastuvõetamatud on.

Näiteks see, kuidas filipiinitarid kempsus käivad. Kuna meie restorani meeskond koosnebki peamiselt filipiinlastest, mõningate poolakatest ja türklastest eranditega, siis kooserdab neid kellaajast hoolimata riietusruumis üksjagu edasi-tagasi. Ühesõnaga, kui sa tuled pahasimamatult riietusruumi, toimetad omi asju, siis on üks kindel viis filipiinlannade kempsusistumise tuvastamiseks. Suisa vältimatu viis, ma ütleks. Nimelt on nende jaoks normaalne istuda avalikus kemmergus ja teha oma s*tahäda häälekalt. Punnitada nii, et teised kuulevad. Ähkida nii, et kindlasti kostaks. Ja enamasti s*tuvad nad pabulaid, nii et iga ohke järel kõlab sulps. Ja siis tulevad nad kabiinist välja ja käituvad nii, nagu nad ei oleks just mingit pellerkoori etendust andnud. Ma ei oska muud arvata, kui et see on nende kultuurile omane vist, sest seda teevad nad kõik...

Muidu kudusin eile omale roosa pärlitega mütsi ja alustasin Jamaikale kollase kudumist. No ma olen mingi soone peal, noh. :)

Vihma sajab ja tundub, et siinne tali on selleks korraks otsas. Hmm, tegelikult on mul vaja postkontorisse ja poodi minna... Ja keemilisse puhastusse mantli järele.

Ja muidu üldises plaanis tundub, et see proge on suhtokei blogimiseks, kuigi selle ainumateks funktsioonideks on 'trüki' ja 'saada'...

13 päeva

Et siis põhimõtteliselt on mul siin hotellis jäänud töötada veel 13 tööpäeva. :) Viies veebruar on viimnepäev, juhhei!

Kogumikku on lisandunud...

... Älexändra Dümaaž.

Väsinud, juba enne üheksat voodis

Ameeriklasi kirudes

Eile hommikul andsin lahkumisavalduse sisse. Süda puperdas küll sees, aga läks suhtvalutult. Asi võis ka selles olla, et juhatajal oli vaba päev ja juhataja assistent, poolakast noormees, on suht mõistlik. Põhjuseks hämasin 'urgent family business' ja nii see jäi.

Tahaks kõigele lisaks ameeriklasi kiruda. Nagu te ehk mäletate, kuulan ma kudumise kõrvale audioraamatuid (kui läpakas veel töötas, siis vaatasin Simpsoneid) ja noh, ilmselgelt on need kellegi poolt ju sisse loetud. Hetkel kuulan 'Kolme musketäri', mille iga peatükk on erineva inimese loetud. Muude raamatute puhul esineb ikka inglaste lugemist ka, aga selle raamatu puhul tundub ameeriklaste huvi eriti suur olevat. Mitte, et mul teoreetiliselt midagi selle vastu oleks. Mitte, et ma prantsuse keelest midagi teaks. Aga. Kui ma ei tea, kuidas nimesid hääldatakse, siis ma ehk kontrollin enne? Noh, enne, kui ma ülemaailmselt jagatavale audioraamatule peatükke sisse lugema hakkan. Ma võin prantsuse keeles loll nagu lauajalg olla, aga ma olen siiski kindel, et hääldus 'äleksändör dümaaz' EI ole korrektne. Samuti kriibib kõrva 'Ta-TÄNN-jan', kui õigem oleks 'Tar-tan-JAAN'. Athosest saab aegajalt 'Eithas' ja Bastillest 'Bastii'. No hea küll, viimase tegelikku hääldust ma ei tea ja seda raamatut kuulates ilmselt ei saagi teadma, sest need hääldused jagunevad pooleks. Ja iga uue ja kenjaalse ameeriklase sisselugemist kuulates tundub, et tegevus toimub kuskil uues kohas, sest kõik kohanimed on korraga täiesti teistsugused. Ja kõik nad kusjuures õhkavad peatüki alguses õndsalt oma täisnime... Jah, tegelikult et hea, et maailma idiootsuste eest hoiatavad.

Mina ka, mina ka!

Ehk siis elus esimest korda teen ära blogitesti. :P

Smaragdi Nelja Test, siit ta tuleb!

Minu neli töökohta:

- Üks söögikoht

- Üks kingapood

- Üks juudipere

- Üks hotell

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:

- The Other Boleyn Girl

- The Simpsons Movie
- lastefilme lõpmatuseni

- seiklusfilme ja muinasjutte igasuguseid (no hetkel ikka Avatar ruulib, pole midagi parata)

Neli kohta, kus elanud olen:

- Pärnus

- Tallinna vanalinnas
- Kalamajas

- Umbes seitsmes kohas Londonis

Neli teleseriaali, mis meeldivad (-sid):
- Simpsonid

- Kreisiraadio

- Ally McBeal

- igasugused inglise superstaaride otsingud

Neli kohta, kus olen käinud puhkamas:
- Liisu juures maal
- suvel Pärnus kodus

- Ungaris

- Londonis

Neli lemmiktoitu:

- Jamaika tehtud ackee road

- maksakaste
- hiinaka erinevad kanaroad

- enda tehtud toidud

Neli veebisaiti, mida külastan iga päev:
- blogger

- yahoo

- Capital FM

- sõltub

Neli kohta, kus just praegu oleks parema meelega:
- kuskil, kus rohkem kütet on

- kuskil, kus mõnusa seltskonnaga jutelda ja hõõgveinitada saaks

- hobusetallis

- maal, metsa sees, vaikuse ja lume sees, käest kinni

Neli blogijat, kes võiksid ka seda testi teha:

Tehku kes tahab. :) Usun, et see test on juba aegunud ja ebapopulaarne, hehee. 

Esmaspäev on see päev...

Minu kõrval laua peal, siin jahedas toas, keset lumist ja talvist Londonit, on trükitud, prinditud ja allkirjastatud... Lahkumisavaldus. Jah, see päev on tõepoolest kätte jõudmas, mil ma lähen  hommikul tööle ja juhataja(te) saabudes annan üle oma lahkumisavalduse. Uskumatu. Kolm aastat seal hotellis on nüüd siis peaaegu et läbi. Justnimelt seda 'head uudist' olen ma Novembrist saati oodanud, aga paberimajandus ja politseitõendid võtavad siin riigis meeletu aja (kuni 12 nädalat). Ma ei suuda seda uskuda. Ausõna.

Uus töökoht on erialale ja kodule olulisemalt lähemal ja kuivõrd ma hakkan töötama dementsete patsientidega, siis on blogimismaterjali tulevikus ilmselt küllaga. :)

Muidu.... Muidu olen kudumislainel. Lõpuks ometi on mul AEGA, et kududa. Jummel, mihuke õnnistus. Olen üsna usin, hehee. Loodan lõpuks mingeid pilte ka siia panna. Ehkki see arvuti näitab järjekordselt elumärke ainult peale seda, kui Jamaika teda hõõrunud ja patsutanud on. No ma ei saa sellest aru. Aga noh, parem vahel kui mitte kunagi. :)

Aastavahetusel istusin kah kodus, kudusin pontshot ja koristasin sahtleid. Täitsa omaette.

Ahjaa, sellega seoses, et ... Ee.. Juba mõnda aega tagasi, täpsemalt siis enne jõule, et... Olen ma põhimõtteliselt üksi ja mitte enam kaksi. See kaksi figureerib esialgu mu elus edasi, aga mitte sel kujul kui enne. Äärmiselt kurb, aga nii ilus ja rahulik ja mõistev, kui selline olukord üldse olla saab. Kõik mu eelmised kaksist üksi saamised on olnud valusad ja mõttetud ja milleks-mulle-seda-jama-jälle-vaja-oli tunnet tekitavad. Seekord aga oli lihtsalt äärmiselt valus ja kurb, aga kõik küsimused on vastatud, rahu on südames. Ja noh, vähemalt esialgu ei ole ma ju päris omapead, ta on ikka mu kõrval.

Homme lähme Tikri ja Zaraga jälle Evely manu näputööd tegema, ehkki minu tähelepanekute põhjal olen ma ainuke, kes edasi tegutsenud on. Nii Zara kui Tikker ei ole ridagi jätkanud ja Evelyl pole olnud aega, et õiget lõnga ja vardaid muretseda. Nii et ainult mina siin hullunult klõbistan vardaid omaette, peenikesest telefonist 'Kolme musketäri' kuulates.

Kusjuures kui ma nüüd järele mõtlen, siis ega ma vist eriti jõuludest ju ka ei ole kirjutanud? Noh, tegin tööd. Tööl oli üllatavalt kiire, aga enamuse ajast olin ma jõulumeeleolus. Isegi paar kingitust sain, ühe päris ootamatult ja mõned täitsa oodatult. Ema saatis mulle näiteks kampsuni, mille ta kärmelt minu saadetud mustri peale valmis kudus. Ja Evely käest sain termostassi, heleroosa ja puha. Üllatuskingituse tegija auhinna sai Jamaika, kes üldiselt põlastab sünnipäevu, jõule ja muid tähtpäevi, sest need on pealesunnitud tähtpäevad. Kingituseks sain ma valged Nike tennised. Ma ütlen kohe ausalt ära, et nii kallist kingitust ei ole ma enne saanud ja see idee tuli tal ilmselt sellest, et ma kogu aeg irvitan ta üle, sest tal on jalanõude maania. Ma kutsun teda suisa kingapedeks, sest ta ostab mitu paari jalaunõusid kuus... Et... Aitäh. :) Ja kaarte sain ka, millest ainult üks oli mõttetu inglaste stiilis massikaart (noh, teate küll sihukesi kaarte, mida ostetakse umbes 20tk pakis hulgihinnaga, millele on sissetrükitud 'Happy Holidays' ja millele nad siis ülesäärde kirjutavad 'to ThisandThis' ja allaäärde 'Love, ThisandThat, xxx'). Ülejäänud olid täitsa mõttekad ja tegid tuju heaks. :)

Aga täna olen ma täiesti terve päeva kudunud ja peale veel mõne asja kontrollimist netis suundun ma tagasi voodisse padjakuhila otsa vardaid välgutama. :)

Katsetus

Kuna mul on juba veidikene aega selline hüpermoodne internetiga telefon, siis olen ma terve selle veidikese aja üritanud leida moodust, kuidas sellega blogida. Läbi brauseri ei saanud, kahtlustan, et blogger ei toeta hüpermoodsaid telefone. Erinevad pisiproged, mida telefoni tõmmata saab, olid kah nigelad - nendega ei funksinud ja pealegi jooksutasid need telekvoni kokku. Nüüd leidsin uue proge ja proovime jälle...