Minu ökotoodetest

Nii. Mõtlesin, et teen väikse tutvustuse oma kodus leiduvatest mahetoodetest, et kui keegi kahtleb või ei suuda valikus orienteeruda, et äkki siis minu kommentaarid aitavad. Elades ja ostes oma kaupu küll Londonis, on samas kõikidel firmadel ka välismaale tellimise võimalus. Noh jah, kas see siis enam öko on, on teine asi... Aga idee iseenesest tuli ühelt anonüümselt blogikommenteerijalt, nii et ehk talle siis on ikka meelepärane. :)


Nii-nii. Alustagem sealt, kust ma ise alustasin. Einoh, olgem ausad, kõige alguses ostsin ma Logona shampooni-palsami kuivadele juustele, aga see oli kõige mõttetum rahakulutamine üleüldse... Sõna otseses mõttes viskasin minema, sest nagu paksu tatti määriks pähe ja juuksed ei läinud puhtakski.

Green People 'i Intensive Repair Shampoo. Ehk siis minu esimene öko-toode.

Lõhn - kaheldav, minu jaoks. Selline hapukas tsitruse lõhn, absoluutselt mitte minu maitse.
Väidab, et on sertifitseeritud orgaaniline, aga sisaldavaid aineid lugedes ei ole pea pooled orgaaniliselt toodetud.
Toime - tugeva keemia vaba, vahutab hästi, kulub imevähe (oktoobris ostetud ja ka veel veebruari alguses on veidi alles - mul on poolpikad õhemapoolsed juuksed ja pesen neid 2-3x nädalas), et hästi kontsentreeritud. Massiline juuste väljalangemine lõppes seda shampooni kasutama hakates.
Pakend - väidetavalt ümbertöödeldav.
Tootjamaa - ebaselge, pakendil pole kirjas

Ostsin koos palsamiga, mis sai otsa juba poole shampooni pealt. :P


Järgmiseks ostsin Neal's Yard Remedies'i Nurturing Rose Shampoo koos sama
palsamiga. (No maisaa midagi teha, et see pilt nii väike neil kodulehel on;))
Lõhn - Mahe, magusapoolne, pehme, meenutab tõepoolest roositoodete lõhna. Lõhn kutsub juukseid pesema. :)
Selle kaubaketi toodete omapära on, et toodetele on selgelt märgitud, kui mitu protsenti sisaldavatest ainetest orgaanilised on. See shampoon on näiteks 1,8% ainult, samas ikka tugevatest keemiaühenditest vaba. Palsam sama shampooni juurde on 48% näiteks. Mulle meeldib selgus, mitte mingi hägune 'certified organic'.
Toime - jätab juuksed pehmeks ja magusalt lõhnama.
Pakend - plastikpudel, usutavasti ümbertöödeldav.
Tootjamaa - Inglismaa.

Neal's Yard Remedies'i Rosemary and Cedarwood Hair Treatment. Ehk siis maakeeli juukseõli.

Lõhn - mõrkjas puukoore ja õue ja lavendli lõhn. Absoluutselt jumalik.
Toime -Määrid juuksed kokku sellega, hoiad vähemalt pool tundi (mina isiklikult määrin tavaliselt õhtul pähe ja magan sellega, sest see ei ole selline rõverasvane, mis padjapüüri ära määriks, ja siis hommikul pesen maha) ja pesed ära. Juuksed on superpehmed ja läikivad. Tsiteerides Murakat, kes selle minu pähemäärimisel ostis: "Mõnusalt sulab kätel ja juuksed on nii pehmed ja siledad :-) "
Pakend - klaaspurgike plastkaanega, järelikult ümbertöödeldav. :)
Tootjamaa - Inglismaa.

Jätkame sama firma toodetega. :) White Tea Enriching Facial Mask
ehk siis puhastav-niisutav näomask tundlikule nahale. 50% orgaaniline.
Lõhn - valge tee pole minu maitse isiklikult, aga üldiselt selline magus ja suht okei.
Toime - olen ühe korra kasutanud, jättis naha siledaks küll.
Pakend - jällegi klaaspurgike, nii et ümbertöödeldav.
Tootjamaa - Inglismaa.



Et sarjakaupa on lihtsam asju ära märkida, jätkame samas vaimus.
Organic Lip Formula Shea Nut and Rosehip. Ehk siis hügieeniline huulepulk. 99% orgaaniline.

Lõhn - nõrk magusapoolne lõhn, peaaegu olematu.
Toime - täitsa okei on, püsib kaua huulte peal, teeb huuled pisut matiks. Tekstuur huultel pole selline libe (nagu näiteks huuleläigetel).
Pakend - plastik, nagu nad kõik, pole taga midagi peale äraviskamise teha.
Tootjamaa - Inglismaa.


Uhh, ja viimane toode sellelt sarjalt: Frankincense And Mandarin Shower Cream. 80% orgaaniline.
Lõhn - jällegi magusapoolne, veidi tsitrust sekka.
Toime - naha jätab pehmeks ja nõrgalt magusalt lõhnama. Eriti ei vahuta, kulub palju. Selle eest ei pea ennast pärast kreemitama. :)
Pakend - plastikpudel
Tootjamaa - Inglismaa


Nagu pildiltki näha, vahetus siis lõpuks ometi see Neal's Yard Santega. :)
Tooteks siis 24h näokreem. Väidetavalt kontrollitud naturaalkosmeetika.
Toime - kerge kreem, nahka rasvaseks ei jäta.
Lõhn - jälle see valge tee, mis mulle ei istu. Selline imelik magusapoolne lõhn. :P
Pakend - plastiktuub
Tootjamaa - Saksamaa (ostsin selle Pärnust, kusjuures, seal postimaja juures on mingi mahetoodete pood)


Rolldeodorandina funktsioneeriv soolakristall Santelt.
Lõhn - lõhnatu põhimõtteliselt, õhkõrn soolalõhn on :D
Toime - higistamist ära ei hoia, ja kuna mingi parfüüm ka tekkivaid kehalõhnu ei varja, siis suure sebimise ja raske füüsilise töö korral ei ole tast väga kasu. Igapäevaselt on muidu mõnus, aitab küll. Pealegi seda ei kulu peaaegu üldse! Olen seda kasutanud 4,5 kuud ja veeranditki pole ära kulunud.
Pakend - plastik
Tootjamaa - Saksamaa


Nii, ja siis on mul veel kaks seepi, millest üks on märapiimast tehtud ja mis lõhnab absoluutselt JUMALIKULT, aga mida ma veel proovinud ei ole. Ja teine, mahe lasteseep, mille ma oleks ostmata jätnud, kui ma oleks pakendi pealt kohe alguses märganud lugeda, et see on Hiinas toodetud.

Ahsoo, ma väga vabandan, tegin praegu Neal's-i poele liiga. Hambapasta ostsin kah sealt ju. :)
Et siis - mahehambapasta,
Lõhn - veidi soolakas, piparmündine
Toime - olen seda paar nädalat kasutanud... Ei vahuta eriti, vaatamata tugevale mündi lõhnale ei ole hambaid pestes mündimaitset ollagi, vaid selline soolakas imelik maitse on. Alguses tundus suisa ebameeldiv, nüüd olen harjunud. Värvus beez, mis kah alguses imelik tundus. Keemiavaba.
Pakend - see metalli või pleki või sihukese materjali moodi tuub. Nagu vanasti :P
Tootjamaa - Inglismaa.

Nii, ma olen nüüd enamvähem kõik tooted ära katnud. Nõudepesuvahendit ja vetsupuhastusvahendit siia ära tooma ei hakka. :D

Tänan südamest ja kollektiivi nimel...

... kõiki kalleid inimesi, kes muretsevaid smsse eelmise postituse peale saatma hakkasid. Kriisiolukord on kontrolli all, paanikaks pole põhjust.

Tänan tähelepanu eest.

.

Ma olen nii katki. Nii nii nii katki. Terve mu sisemus on valu täis. Ma ei taha. Palun. Miks? Ei taha ei taha ei taha.
Tule mu juurde ja fix everything. Fix fucking everything!!!

Aga vahel

on minu hommikusöök selline:



Ackee and saltfish with steamed vegetables and two festivals :)

Ikaldus

Mul on selline kahtlane tunne, et minu l2pakas j2tab siinpoolse maailmaga 6ite varsti hyvasti... K6igepealt kadus meil majas 2ra nett, siis ei saanud enam ipodi arvutiga yhendada ja l6ppeks on igavene ikaldus, et seda yldse sisse lylitada. Ayo, tuleb uus osta...

Aga muidu istun ma kooli raamatukogu arvutis ja teen kodut88d, milleks on mingi v2rdjaliku luuletuse l6pu 2ra arvamine. P2hh. Minu arvates k2ib seal kogu jutt v2ga kaunistatult v2gistamisest. Aga leidsin ka sellise luuletuse, ja vastuse. Kel viitisimist, lugege, kohutavalt hea on, aga pikk ka.

The following poem was among the possessions of an aged lady who died in the geriatric ward of a hospital. There is no information available as to her name, when she died or who she was. It is so appropriate for all nursing personnel, families, volunteers and all who come in contact with the elderly to read. At times we all lose patience with the elderly. This should help us to have more sympathy and understanding of all residents.

"Crabbit Old Woman"

What do you see, what do you see?
What are you thinking, when you look at me?
A crabbit old woman, not very wise,
Uncertain of habit, with far-away eyes,
Who dribbles her food and makes no reply
When you say in a loud voice,
”I do wish you'd try.”
Who seems not to notice the things that you do
And forever is losing a stocking or shoe.
Who, unresisting or not, lets you do as you will;
With bathing and feeding the long day is filled.
Is that what you're thinking,
Is that what you see?
Then open your eyes, nurse,

You're looking at me.
I'll tell who I am as I sit here so still!
As I rise at your bidding, as I eat at your will.
I'm a small child of 10 with a father and mother,
Brothers and sisters, who loved one another.
A young girl of 16 with wings on her feet,
Dreaming that soon a lover she'll meet,
A bride now at 20 - my heart gives a leap,
Remembering the vows that I promised to keep.
At 25 now I have young of my own
Who need me to build a secure happy home;
A woman of 30, my young now grow fast,
Bound to each other with ties that should last;
At 40, my young sons have grown and are gone,
But my man's beside me to see I don't mourn;
At 50 once more babies play round my knee,
Again we know children, my loved one and me.
Dark days are upon me, my husband is dead,
I look at the future, I shudder with dread,
For my young are all rearing young of their own.
And I think of the years and the love that I've known;
I'm an old woman now and nature is cruel.
It’s her jest to make old age look like a fool.
The body is crumbled, grace and vigour depart,
Now there’s a stone where I once had a heart,
But inside this old carcass, a young girl still dwells,
And now and again my battered heart swells,
I remember the joy, I remember the pain,
And I'm loving and living life over again.
I think of the years all too few - gone too fast.
And accept the stark fact that nothing can last.
So open your eyes, nurse, open and see,
Not a crabbit old woman, look closer-
See Me.

By: Phyllis McCormack

A Nurse's reply

"To the 'Crabbit Old Woman"

What do we see, you ask, what do we see?

Yes, we are thinking when looking at thee!

We may seem to be hard when we hurry and fuss,

But there's many of you, and too few of us.

We would like far more time to sit by you and talk,

To bath you and feed you and help you to walk.

To hear of your lives and the things you have done;

Your childhood, your husband, your daughter, your son.

But time is against us, there's too much to do

Patients too many, and nurses too few.

We grieve when we see you so sad and alone,

With nobody near you, no friends of your own.

We feel all your pain, and know of your fear

That nobody cares now your end is so near.

But nurses are people with feelings as well,

And when we're together you'll often hear tell

Of the dearest old Gran in the very end bed,

And the lovely old Dad, and the things that he said,

We speak with compassion and love, and feel sad

When we think of your lives and the joy that you've had.

When the time has arrived for you to depart,

You leave us behind with an ache in our heart.

When you sleep the long sleep, no more worry or care,

There are other old people, and we must be there.

So please understand if we hurry and fuss.

There are many of you, and so few of us.

Viimane pooltund....

... olen ma youtubes Austraalia metsatulekahju videosid vaadanud. Ma hakkasin nutma. Sest isegi minul, teisel kontinendil seda läpakast vaadates, tekib selline jõuetu hirm ja kurbus. Saati siis need inimesed, kes seal kohapeal on.
Looduse ees on inimene võimetu. Miks ta siis ässitab neid jõude, millega ta võidelda ei suuda?

Kõige lõpuks vaatasin Zimbabwe kooleraepideemiat kah. Haiglad seisavad tühjana, haiged on mingites suvalistes hüttides ja lihtsalt surevad maha. Haiglapersonal streigib, sest neile ei maksta (üldse, mitte kui üldse) palka. Valitsus Mugabega eesotsas eitab epideemiat, samas salakaameraga filmitud video näitab, kuidas inimesed surevad.
Me elame tõepoolest toredas maailmas. Inimene on kõige rohkem kurjust täis kõigist olevustest.

Urrr

No kurat küll. Ausõna.
Pool tundi tagasi, ehk siis mõned minutid peale 10.00 l a u p ä e v a hommikul sain ma järjekordse kõne sellelt inkassofirmalt. Kuna tüüp oli shotlane, ei saanud ma ta aksendist no mitte s*ttagi aru ja panin toru hargile. Seejärel helistasin mingile teisele numbrile tagasi ja käskisin neil p*rse kerida, sest ma juba ütlesin mingile agendile, kes mulle helistas, et ma ei ole selle arve eest vastutav ja et Thames Water on selle asja ära klaarinud ja helistage sinna ja mitte mulle. Urrr! Noh, tegelikkuses ei ole Thames Water midagi veel ära klaarinud ja mind ootab legal action selle arve mittetasumise korral, kui veefirma hästi kähku midagi ära ei korralda, mida ma ei usu... Nii et. Laupäeva hommikul keeratakse tuju kanni. Jah, ma saan aru, et keegi ei sunni mind vihastama ja see on minu valik, eks, aga no kurat küll, see ajab närvi!

Õhtuseid mõtteid

Tulen koolist ja nagu viimasel ajal nii mõnelgi teisel õhtul, saabub koju jõudes see kokkuvajumise tunne. Mida teha, kui usud ja ei usu ja tahad uskuda ja ei saa ja... Ei tea, kokkuvõttes ei tea. Et kui tahaks kellegagi rääkida, siis on kiire ja samas ei teagi, kas tahan rääkida... Mul on tunne, et ma olen seesmiselt veidi katki ja ma ei oska seda kuidagi parandada.
Ma ei ole päris aus olnud ja ma ei ole oma tunnetele vastavalt käitunud. Olen palju alla surunud erinevate asjade nimel. Ja nüüd ma ei tea, mida teha, mu tunded on hästi sassis. Sest ma luban oma tunnetel välja tulla siis, kui ma olen üksinda, kodus, omaette. Ja siis ma olen kurb. Ja siis ma panen maski jälle ette. Ja seda on näha, et on mask ja... Millal sai minust see inimene, kes enam ei näita välja seda, mis seespool toimub? Selline võlts ja... Täiskasvanud? Nojah, eks ta ole, kui sul puudub, kellega rääkida, siis mingi hetk hakkadki ju sissepoole elama. Sest vahel ei saa sellega rääkida, kellega muidu alati saab rääkida.
Ma vihkan neid momente, kui ma tunnen, et ma olen iseennast ära kaotanud, sest ma ei tea, kuidas ennast tagasi saada.

Ökojuttu

Helistasin just oma linnaosa valitsusse ja tellisin teise taaskasutuskasti. Meile maja peale jääb ühest väheks. :)
Kusjuures naljakas on see, et kui mina siia majja kolisin, seisis see kast kogu aeg tühjana ja paar nädalat või isegi rohkem tagasi hakkasin märkama, et kast on täis juba paar päeva peale ära viimist (noh, kes ei tea, siis Londonis korjatakse su taaskasutusse minev nänn ukse tagant ära, viima ei pea kuhugi). Esimese hooga mõtlesin, et kirevase päralt küll, rsk, eks, ja alles siis jõudis mulle kohale, et hei! see tähendab ju seda, et teised inimesed majas on hakanud ka sinna kasti asju panema, mitte ainult mina. Eino tasapisi nad sinna köögis olevasse kasti ikka panid asju, aga niimoodi ei olnud, et nii kui ukse tagant kast ära tühjendati, tõstsime köögis oleva kasti sisu rohelisse kasti, mis sai kohe täis ja jäime jälle tühjendamist ootama. Et... Tore. :) 10 päeva jooksul peaks see uus kast siis kohale jõudma.

Praegu on ka selline pooleldi sunnitud veekokkuhoid. Nimelt on keegi köögi kraani nii hoolega timminud (sest enne ei saanud seda kinni keerata, vesi jäi kogu aeg tilkuma), et nüüd on veesruve nii väike, et gaasiboilerit ei käivita ja nii ei ole meil köögis sooja vett. Saatsin haldajale muidugi sõnumi küll ja ta muidugi lubas ära parandada, aga siiani ei ole midagi toimunud. Ja katsu sa siis külma veega nõusid pesta. :D Uiuiuieitahaüldse. Aga teen hoopis veekeetjaga kuuma vett, kallan mõnda kausikesse, mis pesemist ootab, sama vee ja svammiga pesen kõik muud asjad ära ja hästi-hästi kiiresti loputan kõik asjad jääkülma vee all ära. :) Kaval, onju.

Oma riideid ma üldse enam ära ei viska, kõik lähevad teisele ringile. Londoni mugavuseks on see, et ukse tagant korjatakse kõik ära.
Poes asju valides mõjutab minu otsustamist suuresti ka pakend. On nii mõnedki korrad olnud, kus on midagi maistvat ostmata jäänud, sest see plast, mis sa kaasa saad, on niivõrd ebameeldiv. Igatahes. Kilekotte ma ise omale koju ei too ja kui ka tooksin, siis sellisel määral, mis ma ise ära tarbida suudan. Aga praegusel hetkel tulevad kilekotid minu elamisse.... Jamaika kaudu. Sest ta toob mulle take away'sid. Ja paraku on mul selline tunne, et kui ma selle üle talle vinguks, siis tema loogiline samm oleks lihtsalt mulle mitte süüa tuua. Sest see, et mina roheline olen, ei tähenda, et tema samapalju pingutada viitsiks. Jah, nii palju on talle külge jäänud, et kui me pitsat tellime, siis välja minnes paneb ta pitsakarbi taaskasutuskasti. Aga üldises plaanis... Ise olen kodu lähedalt süüa ostes jätnud kilekoti ja plastnõud võtmata. Siis toodan prügiks ainult karbi. Kusjuures kui ma viitsiks mingite oma karpidega mässata, olen ma kindel, et nad paneks asjad mu oma karpi. Noh, võibolla ma jõuan ühel päeval sinnamaale. :) Nii palju take away'sid ma nüüd ka ei osta. Ja minu uus piimasüsteem tähendab ka seda, et klaaspudelid korjatakse ukse tagant ära, nii et jälle plasti vähem. :)

Naturaalse kosmeetika juurde tõi mind aga see meeletu juuste väljalangemine, millest ma mingi aeg tagasi blogis ka hirmsasti halasin. Peale 'pehmemate' shampoonide-palsamite kasutama hakkamist on juuste väljalangemine oluliselt vähenenud. Ahjaa, ja muideks, ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma oma juuksed tumedamaks toonisin ja välja kasvatada tahan. Mul on selle üle jätkuvalt kohutavalt hea meel ja ootan juba pikisilmi, mil päriselt oma juuksed peas on. :) Ja kõigele lisaks ei reosta ma ma loodust juuksevärvidega. :)
Kosmeetikast on mul veel looduslik (noh, k u i looduslik ta nüüd on, seda ma ei tea, eks, aga keemiakokteil ka mitte) näokreem, mis iseenesest on päris mõnus, jällegi võttis aega, et lõhnaga harjuda. Sest keemiavabadel toodetel on teistsugune lõhn. Enamikel juhtudel mitte halvem (ehkki on ka neid juhuseid), aga teistsugune kui see, millega sinu haistmismeel harjunud on. On ka roll-deo, soolakristall, mis mulle väga sobib ja hakkasin seda kasutama oktoobri alguses ja siiani pole pooltki ära kulunud (4 kuud siis juba). Dushigeelid ja seebid muidugi. Juukseõli, mida ma absoluutselt jumaldan, 100% orgaaniline seedri- ja lavendliõli baasil Inglismaal valmistatud toode, võite ise arvata, kuidas see lõhnab. Mitte nagu tüüpiline magus juuksemask, mida sa poest ostad, vaid selline p ä r i s lõhn, selline mõrkjas lavendli ja seedripuu ja õue lõhn.

Hetkel plaanin osta loodusliku hambapasta ja vaatan, kuidas see mulle sobib. Tundub, nagu polekski ju tegelikult suurt midagi looduslikku minu riiulil. Aga selle juures on konks. Ma suutsin vastu panna soovile kõik vana minema visata ja lihtsalt kõik uus ja mahe osta, aga mulle endale tundub vale visata minema kõik need tooted, mida ma kokku ostnud olen. Ja nii ma kasutangi neid järjest ära ja aegamööda asendan nad lihtsalt mahedatega. Ehk siis anna aega atra seada. :P

Londonis muidugi jala käia eriti ei saa, sest vahemaad on lubamatult pikad.

Igatahes. Mingit konkreetset moraali minu sissekandel ei ole. Nagu näha, saab inimesi mõjutada ka mitte midagi öeldes (minu majakaaslaste näitel). Mina olen täpselt nii öko, kui minu võimalused ja teadmised seda lubavad. Ja mul on sellest parem tunne. :)

Naeru kah

Piia ja Nadja blogist leiab ikka pärle. Üks nendest on see videoklipp, mis tundub kohati apslauutselt õudne ja samas nii naljakas, et olen mitmeid minuteid seda vahtides irvitanud.

Hohohoo- jajahh

Nii-nii. Üleeilsest tööpäevast siis.:D Hommikul ärgates avanes mulle hoopis selline vaatepilt, mis uureks (ja oi kui meeldivaks) üllatuseks muidugi.








Hehh. See oli minu teekond tööle. Jah, see algas pimedas ja Victoriasse jõudes oli väljas suur valge väljas. Lahkusin kodust tavalisel ajal ja metroosse jõudes ootas mind suurem üllatus, kui ma olin oodanud. :P Meie väike jaam oli umbes, rahvas seisis troppis ja kedagi platvormidele ei lastud. Peale 20 mintsalist ootamist piletiväravate taga tilgutati kogu see summ läbi ühe värava sisse. Ja siis ootasime 20 mintsa järgmist rongi, kuhu me peale ei mahtunud. :D Ma kuulasin mussi ja tuju oli lumest nii hea, et ma üldse ei olnud ärritunud ega midagi. Jõudsin jaama pisut enne veerant kaheksat ja esimene rong, mille peale me mahtusime, tuli kell 8. Victorias väljudes oli muidugi suur valge väljas ja kuigi ma olin päris palju hiljaks jäänud, tegin ma käigu pealt siiski paar pilti, lihtsalt nii ilus oli. Tänavad olid sõidukitest kahtlaselt tühjad. Hotelli jõudes arvasin muidugi, et olen jubedamalt hiljaks jäänud ja ainukene pealekauba. Riietusruumi jõudes oli aga minu suureks üllatuseks seal teisigi meie omasid riideid vahetamas. Naersin täiega ja kui kontorisse läksin, sain aru, et ma olin täitsa esimeste hulgas, kes kohale jõudis. :P
Muidugi suur segadus ja tõsiasi, et meeskond lihtsalt ei saa tööle, tegi meie hommikusele vahetusele kõva peavalu, kui tavaliselt saadame tüdrukud korruste peale kella 8st, siis seekord saatsime neid ükshaaval tilgutades um,bes 10 ringis. :P Noh, vahet eriti pilnud, nagunii pooli polnud kohal.
Kella 11 ajal kuuslin duty manager'i kommentaari, et kõik osakonnad on enamvähem kaetud, kõigis muidugi staffi ilgelt puudu, aga et köök on kõige suuremas plindris ja et kokk, kes ei saanud isegi taksot mitte, hakkas jalgsi tulema. :D No Londoni vahemaid arvestades oli see lumesajus väga vapper ettevõtmine. Oli naljatanud, et kolme tunni pärast jõuab kohale. Mis kell ta tegelikult jõudis, ei tea.
Pärast kuulsin veel poolatarist nõudepesija muljetusi, kuidas tema koos rahvamassidega hommikul ühest suletud metroojaamast teise kõndis, et võttis tund aega ja et oli nagu 'protsessioon' (vihjates minu arvamuse kohaselt poolakate usklike paraadidele).

Igatahes, minul oli elevus suur ja päev ei tundunud mitte raske ega keeruline, vaid mõnus ja väljakutsuv ja erandlik. Olingi päev otsa erandlikult heas tujus oma töökoormuse kohta, kuni juhataja, kes samuti tööle tulla ei saanud, sest rongid ei sõitnud ja ta elab Londonist väljas, kellega telefonis rääkisin, mulle sihukese pirni pani, et mul oli suu kinni ja tuju kukkus kilinal-kolinal umbes kümme pügalat.
Aga igatahes, sellele vaatamata oli lõbus, sest pool meeskonnast jäi ööseks hotelli, adminnid koristasid meeskonnale bronnitud tube, portjeed töötasid baaris jne. Et ikka puudujääke vähendada. :) Minul vedas, mulle tuli Jamaika järele ja kuigi ma kuulsin, et mingid bussid olevat pärastlõunal ikka sõitnud ja et metroogi oli hilinemistega ikkagi sõitmas, oleks see kojusõit minu kaugust töökohast arvestades ilmselt ikka meeletu aja võtnud. Londoni suurim nõrkus on transport. Sest hommikul, kui taksosid inimestele järele saatsime, ei sõitnud isegi taksod Victoriasse, sest nagu hiljem kuulsin, et olid mingid teesulud.
Üldiselt jäi minule see päev väga lahedana meelde. Isegi tööl ei ole ma enne veel nii suurt meeskonnatunnet oma tiimiga tundnud (olgem ausad, ma pole kunagi mitte mingit tiimi tunnet seal täheldanud). Me tõesti töötasime koos, naersime ja andsime oma parima. Ja samas ma näen neid tasuta ajalehtede pealkirju, mis ässitavad tigedad olema. Et transporti polnud ja et valitsus polnud ettevalmistunud. Siin ei ole 20 aastat niisugust lumesadu olnud, kuidas saab valitsus ettevalmistuda? Ilmateateid on kindlasti olnud sadu, mis lubavad räigeid ilmaolusid, aga tegelikult ei ole midagi hullu juhtunud. Minu arvates ei olnud seal midagi hullu ja valitsus tegi, mis suutis, sest ega nemadki seda ju ette ei näinud ja olen täiesti kindel, et kui nad oleks osanud ja saanud seda kuidagi vältida, siis nad oleks seda ka teinud. Ah et bussid ei sõitnud? Suvekummidega kahekordse bussiga manööverdada imetillukestel tänavatel, kus on müstilised kurvid ja sadamiljonti pargitud autot, ja pealekauba mitte mingit lumesõidu kogemust - loomulikult bussid ei sõida. Ja parem ongi, kui ei sõida, sest vastutus inimelude ees on kah oluline.
No vot siis.

Igatahes lähen nüüd peatänavale, sest panka on vaja minna ja midagi oli veel vaja, hmm.... Sinna loodusliku kosmeetika poodi lähen vist homme, tahan nimelt keemiavaba hambapastat. :)
Et siis sayonara suckers ja peatse lobisemiseni. :)

Hõiskava südame ja külmetavate sõrmedega

Jamaika teatas mulle ni tunni eest sellise stoilise rahuga, et kallis, lund sajab. Mille peale mina kõigepealt ukse peale väite tõesust kontrollima lippasin ja seejärel kohvrisse tuhnima suundusin. Sest kui on lumi, peab ju olema ka müts ja kindad! :D Ja koos mütsi ja kinnastega läksin lihtsalt jalutama, et seda õiget külma tunda ja et muudkui üks lumi sadas ja sadas ja nii äge oli. :P Londoni lumi ikkagi ja meel on nii hea ja õnnelik sees.

EDIT: Google'i andmeil on väljas -2 :) Külmavõitu Londoni kohta, juhhei! :D