!

Jumal olgu tänatud, et on olemas Maarika. =) Nimelt see õilis inimene kirjutas kommentaaridesse soovituse rahvavaenlasi külmutada ja sellega seoses tuli mul meelde, et mul ongi osad asjad ju sügavkülmas (pildiraamid, kell, jms), mis suure pakkimisega olid igatahes juba ära unustatud. Jah, ma kolin täna. Kõigest pikemalt aga siis, kui mul kotid juba seal on ja enam midagi nihu minna ei saa. Õitsvate õunapuudega tänavale.
Aga jube nukker oleks olnud, kui ma selle staffi sinna oleks külmetama jätnud...

Siinkohal tänud veel Tikrile, Erkinile ja Anttile keedukartulite ja magamiskoti eest.

Kas triikida või mitte triikida,

selles on küsimus. Ehk siis neli masinatäit puhtaid hilpe on aiaprahi jaoks mõeldud sinistes kottides ja minu küsimus on, kas on hädavajalik neid ka triikida või mitte? Mitte siis kena välimuse pärast, sest ma ei triigi isegi tööpükse ega üldse mitte midagi, kuivõrd nende väikeste rahvavaenlaste pärast. Ma tean, et mitte keegi ei oska mulle vastata, sest mingid Kopli jotad ja ühikate venelased ei loe mu blogi, eks, aga eks ma siis arutlen niisama...
Info mõttes, et rahvavaenlased elavad vabalt aasta aega ilma söömata.
Täna läksingi siis majahaldaja juurde jutuga, olin kohe endast väljas ja tõstin veidi häält, mille peale siis tüüp tuleb kolmapäeval siia ja uurime toa maast laeni läbi, et kust nad tulevad. Sest nagu ma aru sain, olen ma praegu veel siin, ja tundub paraku, et veel veidikeseks pean jääma. Sain täna aru, miks ma siin nagu vangis olen. Ma ei ole oma õppetundi siit veel õppinud. Ma ei seisa enda eest piisavalt. Jamaika utsitab mind kogu aeg ja eks ta niimoodi aegamisi tuleb, aga tundub, et mitte veel piisavalt.

Sel nädalal pole ma peaaegu üldse kodus maganud. Ja see tunne, et sa ei saa kuskil rahus olla, eriti oma kodus, on mu kannatuse tõsiselt proovile pannud.

Nojah, igatahes. Eile õhtul läksin Evely juurde, kus ma ka ööbisin ning istusime hilisõhtul pimedas õues, õitseva õunapuu all ja jõime Eesti pärnaõieteed. Nii soe oli. Ja arutlesime, kuidas me suureks oleme kasvanud - vanasti saime kokku ja rääkisime hoopis muudest asjadest kui peenardest, seemnetest, kaevudest ja koduõuntest.

Ikkagi metropol!

Kirjutada oleks päris palju kui nüüd aus olla, aga ei suuda. Ei suuda ja ei taha ja ei saa. Nagu tume vari on kogu see elamisejama üle kogu mu olemise ja vaatamata minu igasugustele tegemistele rõhub see mu hinge.

Mul on tunne, et ma vajun ära kuskile lõputusse tunnelisse, auku. Ma nagu ei saagi sealt välja. Ma käin kortereid vaatamas ja ükski ei sobi, olen öid kodust ära olnud, et mitte siin magada. Ja see üks, kuhu ma täna plaanisin sisse kolida, jäi ära. Mul on tunne, nagu ma oleks terveks igavikuks siia piinlema ja virelema jäetud. Mille eest? Mida ma kellelegi teinud olen? No ausalt, arvestades seda, kui palju on kuulutusi kogu aeg tubade üürimiseks, on lausa fenomenaalne, et ma midagi leida ei suuda. Mul on viha ja kurbus ja ahastus. Või noh, tegelikult paar tundi varasema ajaga olen ma juba ikka suhteliselt kõbus.
T*rademaa.

Täna poes käies vaatasin esimest korda pakenditelt, mis maa toodangut meile värskes letis siis pakutakse.
Tavaline roheline sibul, orgaaniline ja tavaline, ainukesed valikud - Mehhiko.
Viinamarjad - kõik sordid Tšiili.
Põldmarjad - Quatemala
Need on siis need, mis ma ise ostsin peale pikka kaalumist. Ostmata jätsin Hispaania orgaanilised vaarikad. Kartulit oli õnneks ka siin koha peal kasvatatut, nii et poetasin siis väheke rõõmsamal ilmel selle ostukorvi. Saate aru - M e h h i k o sibulad. Mehhiko! Tavaline roheline aedsibul, mis kõigil võib tagaaias igasuguse hoolitsemiseta kasvada. Ja see transporditakse Mehhikost. No minu peakuju seda arusaamist ei võimalda. Mingitest eksootilistest viljadest saan ma aru - meil ju ei kasva, aga...
Jätsin keemilisse puhastusse mantlile järele minemata, sest minu ainuke kaasasolev olnud kilekott oli 'orgaanilisi' tooteid punnis täis ja ma ei tahtnud, et nad mulle uue koti annavad. Naljakas on see, kuidas igasugustes poodides sinu ma-ei-vaja-kilekotti teemasse suhtutakse. Mõnes kohas peab kolm korda ütlema. Mõni ütleb, et kõik kliendid võiks oma kottidega tulla, et nad säästaks palju raha. On veidi imelikult kaetud, on globaalsest soojenemisest loengut pidama hakatud (hästi tore Sainsbury'se kassaneiu). Kilekotiteema iseenesest mulle meeldib. On kuidagi jõukohane, näed tulemust.
Vaatasin täna pikemalt siis juustuletis ringi, et mis sorte siis orgaanilisi juuste olemas on ja leidsin... kaks. Nojah, olgem ausad, kahe sordiga ei pea selle orgaanilisega just eriti kaua vastu. Eks ma muidugi ühel päeval leian mõne farmerite turu (nagu Hammersmithis oli neljapäeviti ja kust ma alati aiaõunu ostsin) ja siis saab elu jälle rahulikumalt edasi minna. =)

Kohvijoomisest niipalju, et sisemiselt on kuidagi puhtam tunne. Rääkimata muidugi sellest, et näonahk on palju kenam, isegi Jamaika märkas. =D Kui unine olek tööl peale kipub, söön puuvilja. Ja aitab.

Täna oli akupunktuuri viimane sessioon. Noh, suht nigel oli mu meelest. Või ma ei tea. Nad meeleheitlikult üritasid mulle veel kuute sessiooni pähe määrida ja rohte kaasa panna ja mida iganes, õnnestus aga väikse valega ära nihverdada, muahahahaa. Tegelikult on mul enesetunne ikka parem küll, väsimust sellisel kujul nagu enne, ei eksisteeri enam. Aga 200 naela ma enam selle alla ei paneks. Hetkel, ma pean silmas. Kunagi kindlasti jälle.

Eelmisel laupäeval käisin ühel huvitaval alternatiivsel tantsuüritusel, loe lähemalt SIIT. Tegu ameeriklanna Gabrielle Roth'i Viie Rütmi meetodiga, kus paari tunni jooksul lastakse sulle erinevate rütmidega mussi ja sina tõmbled nii nagu jaksad, oskad, tunned ja tahad. Igasugused reeglid puuduvad (noh, teistele ei tohi otsa joosta), et kuidas tantsida või nii. Läksin siis sinna ja soovisin hirmsasti, et ma oleks üks nässis punniskõhuline kiilanev onkel, kes käib ja taarub ja vehib kummaliselt kätega ja tal on kõigest savi, sest kõik nagunii arvavad, et ta on miskine pervar. Sest minu esimene reaktsioon oli see, et ma olen hullumajas. Soojenduse ajal oli inimesi, kes istusid buda-asendis, oli tüüpe kes tõmblesid ja joonistasid õhus kummalise marsruute mitte ainult kätega, vaid kogu kehaga. Kui ma siis lõpuks peale 45 minutist julgusekogumist kummalise transisarnase tantsijatemassiga ühinesin, ei olnud enam hullu midagi. Päris huvitav oli. Mingit vaimsust seal siiski ei olnud, vähemalt minu jaoks. Aga kokkuvõttes oli huvitav tõmmelda ja väriseda ja raputada ja venida ja kummardada ja hüpelda ja joosta ja karelda ja lehvitada.

Olen kolimise ettevalmistamisetuhinas juba neli masinatäit pesu pesnud ja siis tuli välja, et ma ei koligi... Aga noh, nüüd nad seal siis istuvad, puhtad ja kilekotis.

Nojah

Otseloomulikult olid mu püksid keemilises puhastuses kilesse pakitud. Pluss tahtis ta veel sinna ümber paberkotti mässida. Ma ei öelnud midagi.

Ja just siis, kui ma tulin poest ja olin juba oma maja lähedal, nägin, et meie maja ette parkis mingisugune erapostiveoauto. Ja kui ma astusin väravast sisse, avas kutt autoukse ja astus välja. Ja kui ma kotipõhjast võtmeid üritasin leida, kõndis kutt ümber auto väravast sisse, suur pruun ümbrik käes. See oli mulle. Nägin oma nime juba eemalt. Enam ideaalsemat ajastust olla ei saa. Nii et minu ema saadetud vale postikoodiga (selles saan ma ilmselt ainult ennast süüdistada) pakk jõudis lõpuks kohale. Sisuks 3 rosinatega halvaad, 4 Geishat, 2 pakki kummeliteed ja kriidipulgataoline mürk igasuguste alla sentimeetriste vendade vastu. Haa! Täielik bless.


Veel on täielik õnnistus see, et mul on elus esimest korda partner, kelle puhul ma ei ole kordagi mõelnud 'Aga temaga ei saa ju rääkida' - nagu kõikide eelmiste puhul. Saab, ja oi kuidas veel.

Pojengid ja karukellad

Leidsin töölt ühe ajakirja - Inglise Aiad. Ja nagu meie, Eesti, haljad aasad oleks oma kauniduses ära toodud, kogu karukellade, kullerkuppude, liiliate ja pojengidega. Ja veel kümnete lilledega, mida ma meilgi tean kasvavat, ent nimesid ei tea. Kohutavalt hea tunne on neid pilte vaadata.

Eilsest korterivaatamisest niipalju, et käisin vaatamas vaid üht. Kõige lähedamal olevat. Noh, paras peldik, ütleks ma. Teised jäid liiga kaugele - kolmandas tsoonis ei kavatse ma kasutada bussi metrooni jõudmiseks.

Tegelikult ajendas mind kirjutama aga seik, et siin majas olen ma ainult Ivanile öelnud, et ukse taga on taaskasutusprügikast. Ja olen pudeleid lihtsalt prügikastist välja noppinud, need külmku peale pannud ja hiljem ise õue tõstnud. Eile aga unustasin suure Eviani pudeli, plekkpurgi ja omaenda Actimeli pudelikese külmiku peale. Ja täna hommikul kööki minnes vaatasin, et pole enam seal. Läksin õue vaatama - keegi oli nad õue tõstnud. =)

.

Ma ei tea. Saatus vist tahab nii. Mul on homme õhtuks kolm korterivaatamist kokku lepitud. Ja ei, ma tõesti ei taha kolida, sest mulle meeldib see maja ja hoov ja linnud ja tänav ja värske õhk ja vähemalt üks minu naabritest. Aga otsustava lükke andis korteri vaatamiseks see, et sari 'Lutikas Returns' jõudis osani, kus sõber seltsimees minu kallist Jamaikat öösel järada otsustas.
Mul on/oli nii kohutavalt häbi. See on tõeliselt alandav tunne. See ei ole minu süü otseselt, aga see ei muuda tõsiasja.

Kohvijoomisest kah

Olen vist täiesti kahe silma vahele jätnud tõiga, et nimelt ma loobusin kohvist. Sellest kirjutama agiteeris Metsataguse postitus "Kohvisõltuvus - võidelda või leppida?"
Ma ei ole kunagi seda liitrite viisi tarbinud. Ja mingi hetk läksin üle lahustuvale kohvile, kuulduste tõttu, et see justkui vähem kahjulik. Praeguseks pole tilkagi joonud sellest päevast alates, kui mu hambavalu hakkas. Nii et siis 3 või 4 nädalat. Tööl on raske. Hommikuti oli kuradi raske. Eriti, kui on varane vahetus, ärkad mingi viiest ja pead mingisugusest loomulikust inertsist ennast ärkvele raputama. Oli raske, enam ei ole. Ebamugav oli hommikuks uus jook valida. Kakaod lõpmatuseni tarbida ei saa, teed hommikuti ei taha, ning läks aega, enne kui suutsin leppida külma joogiga hommikul. Mahlad ja piim on väga hea. Loomulikult ka psühholoogiline alajaotus "Kohvi ja saiake". Oh, pagan. Aga nüüd on juba okei.
Tegelikult oli minul ka konkreetne põhjus joomise lõpetamiseks. Nimelt laastav mõju näonahale. On inimesi, keda ei mõjuta ka 3 liitrit päevas ja näed, mind mõjutab tass-kaks lahustuvat üsna tugevalt. Vahe on tungiv, juba paari nädalaga. Ma ei tea, miks kohv mulle niimoodi mõjub.

Igatahes vastuseks Metsataguse küsimusele - võidelda! =)

Lusikaga antud, kulbiga võetud

On asju, millest ei saa enne rääkida, kui alles pärast. Seepärast ma ütlengi vaid niipalju, et sõbrad seltsimehed voodikaaslased sada prossa kadunud ei ole, aga siin toimuvad praegu, ee, protsessid. Nii et ma kunagi hiljem muljetan nendest, kas siis oli abi või mitte.

Epp Petrone roheliseks kasvamise raamatu paar esimest lehekülge on juba mõju avaldanud. Esimene kommentaar, mis ma selle peale kuulsin, oli see, et ma olen brain washed. And there is nothing you can do about it. Rääkides siis reostusest ja ületarbimisest jne. Ja mulle endale tuli üllatusena, milline trots minus tekkis. Vastasin sõjakalt ja korduvalt Yes I can! Ja vaidlesin, võõra inimesega, oma seisukohast loobumata. Ja olin/olen veendunud, et ma suudan maailma muuta. Paremaks paigaks ja vähem ületarbivaks. Haa, vaat seda nimetan ma ambitsiooniks. Nii et Vassilissa ja tema ilusad portreed võivad jala käia. =D

Aga esimene seik siis, mida ma ise nimetaksin sammuks edasi. Viisin nimelt oma püksid keemilisse puhastusse ja palusin, et nad neid pärast kilesse ei pakiks. Tüüp vaatas mind pikalt, ma lisasin selgituseks, et ma tulen oma kotiga. Ma olen täiesti kindel, et ta unustab mu palve homseks ära.

Poes käies ostsin teadlikult orgaanilisi asju. Vaadake, siin Inglismaal sildistatakse niiöelda looduslikud tooted sõnaga organic. Ni ostsingi siis orgaanilist juustu ja free range mune (et kanad peaks nagu vabalt looduses ringi müttama vms). Jah, ei saa kuidagi kindlaks teha, et need kanad tõesti aias ringi silkavad ja et juust on tehtud ilma kunstliku söödata toidetud lehmade piimast, aga asi on ilmselt psühholoogias. See, et sa teed teadliku valiku millegi kasuks. Nende kitsaste võimaluste seas, mida poeketid sulle pakuvad.

Kui ma kuulsin täna hommikul prügiautot (Londonis tassivad kõik majaomanikud vastavalt piirkonnale mingil päeval oma prügikastid kõnnitee peale, näiteks kolmapäeva hommikul, ning prügiauto sõidab siis ringi mööda tänavaid ja kallab kõik prahi oma plekist kõhtu. Sama asi nende taaskasutuskastide tühjendamisega), teadsin ma kohe, et ka meie taaskasutuskast tühjendatakse. Mis sest, et ainult mina sinna midagi visanud olen ja sedagi suures osas köögi prügikastist pudeleid välja noppides. Tekkis tunne, et ma annan oma panuse.
Meie majakoosolekul kavatsen selle teema tõstada ning majahaldajalt ka paberi jaoks eraldi kasti küsida.

Ning jah, ma mõtlen küll selle peale, et mis raja ma omale nüüd küll valinud olen.

Avastus

Täna nägin siis sellist lindu Forty Hall'i tiigis.
Nimeks mandarin duck.

Ilusatest asjadest

• Suurepärane on ärgata hommikul kell seitse ja näha säravsinist taevast ja majadevahelt kerkivat päikest.
• Mõnus on tunda akna vahelt sissetuhuvat tuult.
• Kohe südame alt võtab soojaks, kui ema õpib msni kasutama ja siis küsib nii armsasti, et kus sa neid kakukesi saad. Peale natukest järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et ta pidas silmas emotikone. Ja nii kohutavalt tore on, et minu ema on jõudsnud msni kasutamise tasandile ja ma saan temaga netis juttu puhuda.

• Tore on see, et emale sadetud sünnipäevanänn talle meeldis.
• Iga kord Wood Greeni jõudes ma tunnen, nagu ma oleks koju jõudnud. Vaikne tänav, linnulaul, oravad ja linnud tagaaias, oranz naabrikass maja ees nillimas. Ja terve nädala on Leedu poisid ilma muusikata üle elanud. Ja üleüldse kolivad nad 20ndal välja. Asemele kolib 2 Ungari noormeest, nii et jätkuvalt ainuke naisterahvas majas. Ja ei, allkorrusel elavat sutenööri ja prostituuti ei saa majakaaslasteks nimetada. Aga ise nad on selle valiku teinud oma elu niimoodi elada ja elagu siis nüüd.
• Lõpuks ometi sain ma oma lemmiku mustriga voodipesu Primarkist. Lisaks sellele on mul ka uus tekk, neli uut patja (3 neist on mu kallile Jamaikale ostetud, sest talle meeldib padjakuhja otsas kuningakassitseda ja mina ise magan ühe padjaga), lisaks sellele superkenale komplektile veel üks uus komplekt. Kõik vanad asjad viskasin minema, isegi voodipesu.
  
• Kogu see lutikajama on mind igasuguse alternatiivuse poole niipalju kallutanud ja ma olen sellega tegelikult kohutavalt rahul. Eile näiteks tegin midagi päris napakat, Tikker teab, muig, aga sellest ei saa enne õhtut veel midagi rääkida. Kui mul ka ei olnud piisavalt tugevat energiat selle jaoks, siis vähemalt olen proovinud ja järgmine kord teen paremini.
• Väga peenike tunne oli ka peale tööd järeletulnud Jamaika autosse istuda. Nimelt oli ta parkinud oma erksinise, seekord lahtise, sportauto täpselt töötajate väljapääsu ette, ise tshillis suurte politseipäikseprillidega, valges triiksärgis ja mustas pintsakus mind oodates üsna jupp aega. Uhkus on patt, samuti edevus, aga nii kuradime uhke tunne oli teiste pilgu all sellesse autosse minna. Ja mööda Londonise kesklinna lahtise sportauto ja väljanägemiselt mingi räpistaariga ringi uhada oli ka super. Edevus, edevus... =D
• Tänu Anastasiale olen rohkem mõelnud igast asjadele ja tänu sellele olen hakanud hotellis rohkem ringi vaatama just lost property osas. Ja loosungi all 'Andkem asjale uus elu', olen ma ära hiivanud juba kuus raamatut Tikrile (ausalt hiivanud, mitte varastanud, muig - lost property aegub mingi hetk ja siis jagatakse see laiali) ja kotitäie kassiliiva lohistasin ka koju. Selle viin Evelyle. Tundub ehk jabur, aga milleks kõik ära visata? Ja teate, kohe heam tunne on.
• Avastasin ka meie maja ees lõpuks recycling kastikese, kuhu ma koju jõudes tõstsin köögi prügikastist kellegi õllepurgi ja piimakanistri.
  
• Nelly käis eile mul külas ja tegime hommikusööki. Aususele rõhudes mina kokkasin ja tema sõi. Aga nii mulle meeldibki. Meenusid ajad Liisu köögis spagettide ja hakklihaga... Ja paraku ka ümber ajatud teetassiga...
  
• Tänu nõelravile olen hakanud ennast palju paremini tundma. Väsimust ei ole enam. Täiest hämmastav.
• Jubenunnu on, et Mirella (üks supervisor tööl) ja Tikker rasedad on. Ma musitan Mirella kõhtu kogu aeg tööl.
  
• Tikker andis mulle eile suitsuvorstivõileiba, kohukest ja präänikuid. Ning Epp Petrone 'Roheliseks kasvamise' raamatu. Olen kilekotitasandil, irw. Tore teada, et on veel mitmeid inimesi, kes selliste asjade pärast muretsevad.
  
• Ja viimasena mainiks (sest msnis ema ja Jamaika hõivavad mu tähelepanu juba pikemat aega) selle, et ma lähen täna Seedri juurde. =) Jalutan mööda lammastest ja puudest ja millest iganes. =)
  

Musidkallid!