Ja ongi nii

Ma olen juba päevi ja päevi tahtnud blogida, aga nigu kiuste ei võta see 'vanamutt' mingit eluvaimu sisse. Alles siis, kui Jamaika tuleb ja teda natuke oma kämblaga sügab, nõustub sisse lülituma. Müstiline. Igatahes kasutan nüüd kähku võimalust ja kriban natuke.

Alustuseks muidugi nii palju, et ma olen järjekordselt haige. No K***T! Raisk! Jumalast närvi ajab. Ja mitte niisama, eks, vaid põiepõletikus, JÄLLE. Ropp ja rõve sõim. Ma olen selle vastu antibiotse omal ajal saanud ja peale seda millegi muu vastu ka, ja nüüd tuli tagasi. Vapsjee. No täielik ikaldus. Mul ei ole üldse tore olla. Lund on tore nautida küll, aga märgadel jalgadel on ilmselgelt ebameeldivad tagajärjed. Ja kuna on jõuluaeg ja tööl ainult 3 supervisor'it, siis tööle minemata jätta ka ei saa. No.... Raisk.

Igatahes. See, millest ma kirjutada tahtsin, oli see, et kool on läbi! Juhhhhhhei! Ehkki täna koolist mööda sõites oli suisa nukker tunne. Ja esimest korda elus on mul tahtmine aasta lõpus kokkuvõtet kirjutada. Sest ju ON, millest kirjutada. :) Ma olen sel aastal ikka suhtkoht inimvõimete piiril ära käinud. Täiskohaga tööl, kaks õhtut koolis (9 kuu jooksul 20 kodutööd, mõned neist 25 leheküljelised), üks õhtu trenni anda (ja seda iga nädal ette valmistada), 'autokooli' alustamine (teooriaeksami maksimumpunnidega sooritamine ja sõidutundidega alustamine (jah, üle pea kasvas, jätkan nendega uuel aastal)). Selle kõrval veel 'Jamaikat pidada' ja veidikene seltsielu elada ei ole üldse paha saavutus. Aga see, et ma suudan võõrkeeles õppida ja seda veel niimoodi, et megalt kiidusõnu kuulen, on ju suisa egot paitav. VIimasel õhtul koolis ütles meie kursuse juhendaja, et minu töid on ülimalt hea lugeda, et ma kirjutan nii hästi ja loovalt, et ma panen teda naerma ja naeratama, ja et üleüldse suundun ma valele erialale ja peaks kirjutamist õppima minema. :D Ühesõnaga, olen suutnud oma kirjutamisoskuse inglise keelde üle kanda. Ma olen tõeliselt rahul. Sest kiidusõnad paduinglaselt, kes aastaid õpetaja olnud, on minu jaoks s*taks väärt. Ja kõigele lisaks olen ma iseendaga rahu teinud. Sellest kirjutasin ma kunagi enne ka. Endaga on mõnus hängida. Ja kudumismaania on alanud. Ja käsitööringi olen ma ka siiski suhteliselt edukalt aretanud. :) Ja jõulutunne on sel aastal. Haige olen paraku küll rohkem olnud, kui vanasti kombeks. Ning läpakas, vaeseke, on täiesti otsad andnud.

Ühesõnaga, kokkuvõttes on olnud kirju aasta, aga meeletult produktiivne ja selline, millega rahul võib olla. :)

Ja lund ju sadas! Ehkki teed on kõik jääs ja paratamatult lõpetan ma pidevalt märgade varvastega, aga ikkagi! Eile tegin pisikese lumememme aiaposti otsa. :P

Ja siis sain eile veel Tikri-Elleniga kokku, sõime Angel'is hispaania restos paella't, ning sain jõuluks pisikese kõrvitsa, hehee. Ja elus esimest korda valmistasin kõrvitsast süüa. Järjekordselt tõdesin, et ma lihtsalt arrrrrmastan enda tehtud sööke. :P

Ja kuigi ma nüüd tahaksin veel ja veel kirjutada, pean käbe tuttu kobima, sest muidu jääb uneaeg lühikeseks ja tõbisena on see ju eriti oluline.

Noh, kes teab, millal jälle, nii et head lugejad: mõnusat tundega jõulu! :)

Elumärk

Jaa, ma olen täitsa elus.

Mul on lihtsalt läpakas katki ja pole olnud võimalust uue ostmiseks. Hetkel on mingi imeaeg, kus ta isegi nõustus ennast sisse lülitama ja mitte esimese poole minuti jooksul kokku jooksma/välja lülituma.

Vahepeal on igast vägevaid asju tehtud. Näiteks käisin klubis. Jaa, päris klubis. Koos Zara, vana poolatarist naabri ja Zara sõbratariga. Jubeäge oli, aint et kõrvad vilistasid pärast kaks päeva. :S

Siis olen kaks korda oma käsitööringi aretanud, hehee. Mõlemal korral oli väga vahva. Esimest korda Zara ja Albertaga kesklinna Starbucksis, kus ma siis neid nullist kuduma õpetasin; ja teist korda Evely juures, kus me juba neljakesi pool päeva hõõgveini, kaminatule ja jõululaulude saatel kudusime-heegeldasime. Nagu hästi hubane ja mõnus. Produktiivne ka.

Sel aastal olen eriti usin olnud - kaks salli ja ühe mütsi jõulupakkidesse kudunud. :) Ja toas on värvilised kuuseküünlad, pronksikarva kuuseehted ja mingid jõulutähtedega kaunistused - jõulud tulevad! :) Ma küll teen tööd sel ajal, aga mis siis, olen otsustanud, et mul on mõnusad jõulud.

Homme on koolis viimane päev. Ja viimane töö vaja esitada, millega ma üldse ühele poole ei saa. See ajas mind nii marru, et ma kohe loopisin patja vastu seina. :D Nüüd ongi homme viimane võimalus see ära teha, sest homme õhtul lihtsalt PEAB selle ära esitama. Täna pusserdasin ma seda Yuyu läpakaga, aga mis homme saab, ma ei tea.

Igast mitte nii toredaid asju on ka juhtunud, kohe selliseid, mis südame katki murravad, aga mitte neist ei taha ma täna rääkida. :)

Pühapäeval tuleb vist Sapphic külla, siis teeme läbu. Hehee. Mul on Poola viina. (Mitte, et ma seda tegelikult juua plaaniksin, aga kingituseks toodi).

Mainiks ära ka inglise majade kehva soojustuse. Kuna väljas on külm ja märg ja sajab lörtsi/vihma, siis täiesti juhuslikult avastasin ma, et mul on aknapoolne sein seestpoolt MÄRG. Mul oli kuhi ajakirju-raamatuid seal vastas, millel ääred nüüd lainetavad... Nagu nii sürr, eelmisel aastal küll sellist asja ei märganud.

Igatahes, ma nüüd toimetan oma õhtuseid tegusid edasi (loe: molutan niisama ja tunnen süümekaid, et ma kodutööd ei tee).

Kolmapäevaõhtu

Hetkel olen ma sellises kergelt melanhoolses tujus. See tunne on juba päevi kuskil nurga taga hiilinud ja oodanud, mil võiks lõõmama hakata. Noh, tundub, et see leek hakkab siis nüüd suurenema. Põhjuseid on mitu.

Üheks põhjuseks, miks ma viimastel päevadel olen kergelt ärritunud olnud on see, et blogi kirjutamisega kaasnev vastutus käib aegajalt mulle vastukarva. Näiteks siis, kui kõik arvavad, et ma ei oska elada. Ja siis seda mulle nina alla hõõruvad. Nagu kõikid teised elaksid mingit idüllilist elu, kus omatakse täiuslikku kaaslast, suurepärast töökohta ja alati piisavalt raha. Andke andeks, et ma ei ela nii, nagu teie heaks arvate. Jah, kindlasti soovite head, selles ma üldse ei kahtle, aga selline arvustamine omab vastupidist effekti. Umbes miks koduvägivalla all kannatavad naised kellelegi midagi ei räägi - sest neid hakatakse arvustama (jäta maha, mine ära jms). Eks seegi vist ole suureks saamise osa, kus parem hoiad oma elamused-elamised oma teada, sest ei viitsi teiste kommentaare kuulata.

Teiseks on üks teine asi, mida ma siin lahkama ei hakka, aga mis kaudselt on seotud aja ja rahaga.

...

Mõtlesin, et kirjutan veel, aga mõte korraga ei jookse enam kuidagi.

Käisin just ennist koolist Zaraga (siin sündinud, jamaikalastest vanemad - mis värk nende jamaikalastega on? Kas mul on mingi jamaika-magnet või?) peatänava kaubamaja uues Primarkis ja muudes poodides. Ei ostnud midagi, aga rääkisime palju juttu ja mõnus oli. Hetkel tuleb aga silmad ära värvida ja trenni andma minna. 

Same s*it, different day

Ehk siis eile, pärast viit päeva kodus olemist läksin tööle. Voodireziim on närve mõnusalt puhanud ja kodust välja saada täitsa tore. Kuni selle hetkeni, mil juhataja mulle ütles, et ma olen halb töötaja. Jah. Ma olen halb töötaja. Selle taga on natuke lugu ka, mida ma ei viitsi siin lahata, aga kui su juhataja, kes on selles äris aastaid ja aastaid olnud ning teab ja tunneb etiketti (ehk siis asjad, mida võib öelda ja asjad, mida sõnastatakse teisiti), ütleb sulle otse, et sa oled halb töötaja, siis ma arvan, et ta ei tea oma ärist mitte essugi. Sest sellest hetkest alates, kui ma olen kuskile 'halba' kategooriasse lahterdatud, ei pinguta ma enam üldse. Inimesed võtavad kriitikat erinevalt ja minuga jõuab kiida-paita-silita meetodiga oluliselt kaugemale. Noh. Jah. Ütleme nii, et üks teine raud on hetkel tules, aga selle tulemust ei tea umbes enne kahte nädalat.

Ma ei tea, kas ma olen paranoiline, aga mul on tunne, et juhataja tahab mind sealt välja süüa. :P Sest konstruktiivsel kriitikal ja pideval irisemisel on vahe, eks. :D Noh, pole ka mina mingi imeinimene ja arvan, et igasugused halvad asjad juhtuvad 'teiste inimestega' ning mitte minuga ja seetõttu on mul seda suppi raske helpida. Muig. Kõik me ju arvame endast suhteliselt hästi - piisavalt hästi, et mitte arvata, et meid töölt minema tahetakse süüa. Eriti, kui see töö on mingi eriti nõme p*sk töö. :D Ma pean kohe ette vaatama, et see mu enesehinnangule ei mõju, irw. 

3 aastat ketserlust

Ehk siis täna 3 aastat tagasi tulin ma üheotsapiletiga Londonisse. Nii mõndagi on juhtunud. Ja nii mõndagi on juhtumas. Huvitav.

Üldises plaanis on täiesti hämmastav, millise segaduse võib neli päeva voodis vedelemist tekitada. Piinlik suisa toas ringi vaadata. Aga ma ei viitsi üleüldsemittekohe koristada. Ja tegelikult täna ei ole ma pea üldse istuda saanud - hommikul käisin Hammersmithis perearsti juures (kas ta soovitas paratsetamooli ja mett või jaa?), siis käisin ühes kohas, millest ehk tulevikus pikemalt kirjutan ning õhtul andsin tantsutundi. Mis oli küll poole kohaga komöödia... Poole tunni pealt tabas mind sellest suurest seletamisest selline köhahoog, et pidama ei saanud ja pisarad hakkasid voolama... Õnneks oli mingeid köhakomme kotis... Uhh, nii piinlik oli.

Homme veel kodus ja reedest tööle.

Aga jah, k o l m  a a s t a t... Ei tundu üldse see aeg nii pikk, alles tulin ju...

Meelelahutuseks

Saab mõnusalt muiata, kuidas üks julge moslemineiu suu lahti teeb. :)

Ja natuke jamaikalaste üle kah naerda...

Tõbise logiraamat - neljas päev

Tere hommikust kõikseepere!

On neljas päev minu haigusmaratonil. Olen kodus, järjekordselt. Kuue ringis hommikul ärkasin ääärmiselt kehva enesetundega, ronisin alla kööki, tegin eükalüptiõliga auruvanni kurgule, kuristasin soolveega ja jõin puruks tambitud mandariiniga kuuma vett. Yuyu nii kenast ühines minuga poole pealt ja andis mulle saiakest ja keemilise maitsega maasikakreemi. Üldises plaanis oli tahtmine pea ees kuskilt alla hüpata. Pigistasin endale ühe viineri ja ühe lusikatäie maasikakreemi sisse ja lisasin 2 tabletti. Helistasin veel perearstile, panin aja homseks kinni; tõmbasin hotelli kah traati ja palusin, et mõni mu ülemustest mulle tagasi helistaks. Ning keerasin uuesti magama. 9st helistaski juhataja, kelle külmast hääletoonist oli suht selgelt aru saada, et minu töölt puudumine on valmistanud mõningaid ebamugavusi. Igatahes palusin ma tal oma vabad päevad ümber vahetada, et ma saaks homme-ülehomme ka veel kodus olla ja siis tööle naasta. Ta mainis kiiresti, et ta on pidanud ekstra inimesi tööle sebima ja ta vaatab, mis teha saab ning et ta helistab mulle tagasi. Siiani ei ole helistanud.

Aga tabletid mõjusid - allahüppamise soov asendus higistamisega ja suhteliselt elusa tundega. Panin suisa pesu masinasse ja sõin kaks võileiba ja selle saiakese, mis Yuyu hommikul andis. :) Hääl on natuke parem, ei tee enam nii ilgelt haiget see hääle väljapigistamine ja natuke nagu kostab ka. :P

Absoluutselt!

Ma ei suuda enam mitte ühtegi grammi mett omale suust sisse ajada ja ühtegi teetassi ei taha ma silmanurgastki näha. Arsti juures käik oli täpselt selline, nagu ma ennustasin. Oli küll tore naine, mõõtis temperatuuri ja vaatas kurku, aga lõppkokkuvõttes soovitas paratsetamooli ja mett. Nagu kõik inglise arstid - paratsetamooli. Mai tea, mis imerohi see paratsetamool nende arvates on? Eestlased ei tundu veel selle jälile saanud olevat... Ja see teda nagu eriti ei kõigutanud, kui ma ütlesin, et täpselt nii olen ma 3 päeva teinud ja aina hullemaks läheb. A võibolla ta ei kuulnud mind. :D

Mul on mingi eriti vinge uus kraadiklaas ka - see autmaatne, mis viie sekundiga vastust näitab. Minu arvates on need veneaegsed klaasist paremad. See vinge mõõdab naha temparatuuri, mitte keha - kogu aeg muutub. Üldises plaanis ületasin ma ennast ja riidlesin end voodist välja ning pesin juuksed puhtaks. Aeg ignoreerimist harrastada. Ja terveks-saamiseks mõelda. Dilemma on nüüd see, et kui ma homme lähen tööle, siis ma ilmselt kooli ei jõua - poolhaigena, ilma hääleta 15h päeva naljalt läbi ei tee. Kui ma ei lähe tööle, siis äkki nad ei maksa - ja detsembris oleks eriti nigel vähem palka saada. Kui ma ei lähe kooli, siis võin ma millestki väga olulisest ilma jääda - 6 nädalat ju ainult jäänud (neli tööd ja üks eksam) ja siis on selle kooliga kööga. Nii et ma ei tea. Praegu näitab kraadiklaas 37.7 - kas see on kuuma mahla joomisest või ongi see kehatemperatuur pärast paratsetamooli võtmist?

Ma räägin, aga keegi ei kuule mind

Ilmselt on asi selles, et mu hääl on kadunud. Nagu täiesti KADUNUD. Viimati juhtus selline asi... Ma ei tea, millal. Minu mäletamist mööda nagu korra elus vist veel on olnud, aga Daisy ja Liisu oskaks siinkohal ehk adekvaatsemaid märkusi teha... Nemad võibolla mäletaks.
Palavik on tänu tablettidele kontrolli all, kurk on igatahes vastik ja valus. Kell 4.30 hommikul käisin soolveega kuristamas näiteks. Köhida ei julge, sest siis suren kindlapeale valu kätte maha. Tahaks küll muidu. Köhida siis.
Kuna selle niiöelda perearsti juurde (general practicioner ei ole päris perearst, aga hea küll) samaks päevaks aega ei saa, lähen walk-in centre'isse, kust siis perearstitud ja muud loomad abi saavad. Või nojah, paljukest ma siin lähen - Jamaik viib. Lähim putka on üsna kaugel.

Ning jah, nagu te näete, siis ei ole ma ka täna tööl.

Kes veel ei teadnud...

... siis Simpsonite viienda hooaja 18ndas episoodis mainitakse Eestit. :) Üks kõrvalosatäitja on nimelt eestlane ja ütleb ühe lause, mis mitte mingil juhul ei meenuta vähemalgi moel eesti aksenti, kui üldse midagi, siis mingit vene murrakut - ma ei saanud isegi aru, mida täpselt ta ütles. :P Aga lihtsalt vahva oli kuulda Eesti mainimist sellises ülemaailmses sarjas nagu Simpsonid. :P

Muidu olen haige, nii tõbine kohe, et eile tööl juba surin ja täna ei läinud üldse tööle. Homme vist ikkagi lohistan end kohale. Elleni sünnipäeval käik vääriks muidugi sissekannet, aga ma tõesti ei jaksa. Teate ju küll, siit valutab ja sealt on paha jne. ;)

Ajamere paat...

.. on sõudnud järgmisesse vabasse päeva.
Vahepeal on olnud sellised ajad, et tööl on väga-väga nigel ja kodus mõnus rahu. Aga kuna ma ei tahtnud tööst kirjutada, ja kodust kirjutamine oleks antud olukorrast vale pildi loonud, siis olin hoopis vakka ja ootasin aega, mil emotsioonid on settinud.

Tööl on siis niimoodi, et ähvardati lahti lasta. Mitte selle kaebuse pärast, mida kunagi mainisin, aga kokkuvõtvalt sellepärast, et piisavalt ei rüga. Kummaline, et koht, mis minus siirast ebameeldivust tekitab, võib mind minema kupatamise jutuga üsna endast välja viia. Aga võibolla ei ole asi mitte kohas, vaid tundes, mida see tekitab - ma tõepoolest püüan ja sellest ei piisa. Aga see selleks.

Kodus... Noh, kodus on minu rahupaik. Ma leian tõelise meelerahu pesu pesemisest, kuivama panemisest, tuppa tuues nina vastu õuelõhnaga linade vastu surumisest, koristamisest, söögitegemisest, ja nüüd kohevarsti jälle kudumisest. :) Ma nimelt ostsin järgmise salli jaoks lõnga ära, sest nüüd tahab Jamaika saagist matti saada ja endale ka salli kaela. Nii armas-naljakas oli see, kuidas ta seda beeži salli üritas peegli ees ümber kaela panna. Ma võin vihjena öelda, et ta on jamaikalane, eks, lisaks sellele auto-inimene, mis võrdub siis sellega, et ta ei tea, kuidas salli kaela pannakse. :D

Aa, muide, ma ükskord küsisin ta käest, et kas ta kunagi kelgutanud on? Mille peale vastuse algust ma ei mäleta, aga see oli midagi troopilise päritolu kohta ja jutu lõpus tuli lagedale kõhkleva väitega, aga et kelgutamine on ju ohtlik. Irw. Irw. Irw. Umbes, et kihutad mäest alla ja sõidad vastu puud ja pea lõhki ja midagi teha ei saa. Ja rooli ka ei ole. Ma siis seletasin naerdes, et pidurdamiseks paned jalad maha üle kelgu ääre ja kelgutatakse lagedatest küngastest, mitte puude vahel, ja kiirus ei ole teps mitte sihuke, et enam kuidagi pidama ei saa. :P Oh, vahel on nii meeltlahutav teisest maailmaotsast kaaslast omada.

Aga kui sallikudumise teemaga jätkata, siis ma mõtlesin suisa, et lõngaostmisest tuleks teha eraldi sissekanne. Sest see on omamoodi elamus ja ettevõtmine. Jepp, ma olen 'vanaema'. Lihtsalt, seista lõngariiulite ees ja vaadata värve ja käega üle kerade libistada, et tunda kui pehmed nad on, ja valida ja kujutleda, kuidas need riideesemena välja näevad ja see õhkkond, mis käsitööosakondades on, on veidi teistsugune kui mujal.

Eile peale tööd, just siis, kui olin läbi metroo piletiväravate minemas, helises telefon ja kooli sekretär oli toru otsas - kool jäi eile ära. :) Väga mõnus, käisin kohe söögipoes ja ostsin frikadellisupi jaoks asjad kokku. Söögitegemiseni aga ei jõudnud, kuna Jamaika viis sõitma, hehee, ja ostis hiinakat. Nii et söögitegemise püha kohustus lasub tänases. :P

Tänane on veel ühel põhjusel eriline päev. Nimelt üks pisike plika saab aastaseks. Ja selle pisikese plika ema küpsetab torti/kooki. :P Ja mina lähen igatahes ukse taha koputama. :P Kutsega muidugi, egas ma ilma sisselaskmise lubaduseta nii kaugele teise Londoni otsa ei roniks. :P Palju õnne, väike Ellen! :)


Ahjaa, just siis kui olin publish nuppu vajutamas, tuli meelde veel üks asi, mis ma tahtsin kirja panna. Meil on nimelt tööl üks vene poiss, Eesti venelane. Natuke räägib eestikeelt ka. Ja ta on sihuke hästi äge, noorukene alles, aga sihuke nunnu, et tahaks pluti-pluti teha. :D Ta ütleb mulle kenasti 'Tere hommikust'. :) Eile kohtusime laoruumi ees ja mul oli seepi vaja. Ja ma siis ütlesin talle eestikeeles, et 'Anna mulle üks seep! Mul on seepi vaja.', millele ta nii ägedasti vastas 'We don't have seep on this floor today'. :D

Tai neiu Yuyu saatis kah ükspäev ägeda smsi:' The maisipallid iirisega is really nice! Thank you!'.

Hehee, aga ma nüüd siis hommikusöögile :)

Kolm minutit

Kolm minutit üheksani ehk siis ajani, mil ma hakkan homset kodutööd tegema. Ja selle kolm minutit tahtsin ma blogile pühendada. :D

Nimelt täna, teisel novembril, sõin ma kolm värsket vaarikat siit aiast. :) Seejärel tabas mind üllatusmoment, kui ma keset hoovi kahte surnud hiirt nägin. Noh, nagu räsitud välimusega ja nii, mitte niisama rahulikult unepealt teise ilma rändama läinud hiired. Ja oleks ka väga väike tõenäosus, et nad siis niimoodi kõrvuti ära kärvaks. :P Ma nüüd mõtlen, et tea, kas mõni naabrikass näitab oskusi või?

Ja nii siis ongi

Eile olin õite usin. Tegin ühe kahest kodutööst valmis ja lõpetasin salli ära. Siis tirisin naabriplika Yuyu poseerima. :P
Ja täna oli kohe eriti hea päev. Hommikul käis Jamaika külas ja pärast läksin sellisesse poodi nagu Long Tall Sally ehk siis pikkadele naistele mõeldud riidekauplus. Viis pluss. Ja lõpuks, LÕPUKS ometi sain omale jaki! Milline ülim idüll on minna poodi ja teada, et k õ i k tooted on sulle parajad, et miski ei ole liiga lühike. Istuvuse asi on muidugi omaette teema, aga kõik asjad on pikkadele mõeldud. Oeh. :) Jakk on imeilus, punane ja puha. :)

Töölt eile helistati ja tegu oli mingi kaebuse lahendamisega. Ja see kaebus oli minu õhtusest vahetusest, nii et homme tööle minnes on üle turja tõmbamine garanteeritud. Tore, suisa ootan tööle minemist... *pööritab silmi*

Igatahes, vaatan, kas õnnestub nüüd natukene teisest kodutööst ka valmis teha. :)

Walking in the rain

Kuna ma eile nii kosmiliselt vara vaba päeva kohta ärkasin, otsustasin juhust kasutada ja vihmasajule vaatamata Seedri juurde matkata. Kummikud viskasin seljakotti, vihmakeebi ka. AInus asi, mida pärast kahetsesin oli see, et oleks pidanud läätsed silma panema või kojamehed prillidele ostma. Jah, vihma s a d a s. Aga ma ei lasknud sellest ennast kõigutada.

Ja ootasin rongi..

Rongist maha astudes vaatas mulle selline vaatepilt esimesest peenrast vastu:

Ma aguses mõtlesin, et mis ma selles vihmas ikka pilte teen - päriselus on ilus ja elav udune, pildi peal elutu hall... Aga ma arvan, et pildistamisel on minu jaoks teraapiline mõju - jah, ma tean, et ma ei oska eriti pilti teha, aga oluline on vist see, et see juhib mõtted mujale. :P


Ja siin läks must mööda tädi viie sülekoeraga, kellest üks ei julgenud must mööda minna.



Kohalikud kastanid









Ja mets on arrrrmastust täis...

Aga nüüd hommikust sööma ja siis matemaatikaeksamiks õppima. Pindalad ja ümbermõõdud, vaadake ette!

Tere hommikust, Eestimaa!

Või siis Vietnam või London või kusiganes keegi parasjagu pesitseb. Kell on 6.25 hommikul. Ma olen juba mõnda aega ärkvel olnud. Nimelt saatis mu lahke emake mulle smsi enne kella kuut ja pärast seda ei saanud mina enam sõba silmale, pingutagu ma palju tahes...
Aga hommikuga seoses tuli mulle meelde see, kuidas meil Pärnus ammuaega tagasi praegusese elukohta kolides üks huvitav naaber oli. Meil on nimelt maja juures ühe viiekordse maja ots, nii et nendest otsapealsestest akendest näeb meie hoovi. Selle maja viiendal korrusel elas mingi parmupaarike, vanaätid mõlemad, aga mingi läbu käis kogu aeg. Ja siis ühel hommikul, kui keegi meist õue peale söandas minna, hõikas too vanamutt lahkesti oma viienda korruse aknast:" Teretulemast koduõuele!"
No mai tea, minu meelest ikka päris naljakas. :D

Aga jah, magada ei saanud ka sellepärast enam, et kohe hakkas mõte kooliasju surkima. Vabad päevad ei sobi mulle - ma ei saa magada korralikult. Eile ei saanud magama jääda (äärmiselt ebatavaline minu puhul), sest pea oli mõtteid nii täis ja täna hommikul ei saa uuesti magama jääda, sest pea on jälle mõtteid täis. :D Ma lihtsalt ei taha seda tunnet uuesti üle elada, mis eile, kui arvasin, et ei jõua õigeks ajaks valmis ja et üleüldse töökvaliteet kannatas. Näiteks pidi töö esitama kaustas, aga kuna mina selle nii hilja lõpetasin, pidin oma 29 lehekülge pluss abimaterjalid ühte kiletaskusse toppima. :D Sest ilmselgelt ei olnud mul enam aega kausta ostma minna. See nägi suhtrõve välja. Noh jah, mis seals ikka. Lähen kiikan siis nüüd sinna veebilehele, kus koolitööd üleval ripuvad.

Veelkord koolist

Tõe huvides olgu mainitud, et ma siiski jõudsin valmis. Mis kvaliteediga, eks seda näeb hindest. Pidin 3.30 kodust lahkuma, ja täpselt 3.30 sain töö valmis ja hakkasin printima. Kodust sain välja 15 mintsa plaanitust hiljem, aga üllatuslikul kombel jõudsin kooli 10 mintsa enne loengu algust. Müstika.

Neljapäeval siis järgmine mate eksam. Või õigemini kaks eksamit ühe hooga - kujundid ja mõõdustikud. Võehh. Igast silindrid ja gallonid ja ebastandardsed ristkülikud. Mul läks suisa natuke aega, enne kui aru sain, mis on area, perimeter, volume ja circumference... Mõni oleks kindlasti valemi järgi aru saanud. :D

Järgmine nädal on vaheaeg, peale seda tuleb esitada kohe 2 tööd. Mõlemad päris suured. Tänane oli näiteks 29 lehekülge. Noh, lõpp paistab, katsume selle keele vesti pealt üles korjata ja hambad ristis edasi punnitada.

Paanikaosakond

Saate aru, raisk, mul on 2 tundi aega ja ma just avastasin, et olen ühe punkti valesti teinud, mis tähendab veel mingit ajakulu, et see uuesti teha ja mul on veel 2 punkti üldse tegemata! Jah, mul on paanika! Sest mul on tunne, et see on sel aastal esimest korda, kui ma ei esita tööd õigeaegselt. Sest ma tõesti ei tea, kuidas ma peaksin 2 tunniga kõik valmis saama. Ise olen loll - oleks pidanud eile ikkagi rohkem ära tegema.

Hetkeseisuga olen oma esimese vaba päeva õhtus. Meeldetuletuseks siis nii palju, et mul on 4 vaba päeva järjest sel nädalal. Kõik ei ole päris nii läinud nagu ma tahtnud oleks.

Eile õhtuks jooksis juhe nii kokku, et toimus üks suur halamine. Paar asja sai ümberkorraldatud, mis minu jaoks palju stressi tekitas (noh, täna õhtuks on juba täitsa okei), paar jutuajamist panid tuleviku suhtes kahtlema, elu õppetunnid ootavad järjekorras ukse taga ja on asju, millega ma ei taha silmitsi seista, aga selleks, et mõningaid olulisi asju saavutada, tuleb hambad ristis ära kannatada... Ja see tunne, et ma teen ja teen ja rügan ja rügan ja edasi ei lähe mitte midagi. See on halb tunne. Jah, ma ju tean. et läheb küll ja nii, aga ma olen ju ka ainult üks inimene, kellel on samapalju tunde ööpäevas kui kõigil teistel. Vahetevahel ma ei jaksa. Ja üle pika aja tundsin end üksi, sest mul oli tunne, et mul ei ole kellelegi helistada ja muret kurta. Ei olnudki. Jamaikaga lõpmatuseni ja kogu aeg ka ei saa - ta on ju meesterahvas ja tema jaoks on vestlusel konkreetne raam. Kui see kord lõpetatud on, siis uuesti selle laiali harutamine ei ole tema rida. Aga halb oli tunda, et ma olen 25 ja mul ei ole mitte ühtegi sõbratari, kellele öösel kell 1 helistada. Ma olen õppinud sellega elama ja te teate ju isegi, et enamasti on mul sellest savi. Aga vahel, siis kui koorem liiga raskeks muutub või rõõm üle ääre ajab, siis ma tunnen sellest õlast puudust. See on vist see suureks saamine? Kõigil on omad pered ja omad mured... Oh well.

Hommik ei alanud oluliselt paremini. Kuna mul on homseks üks töö esitada, siis olin ma selle tegemise tänasesse plaaninud. Mida ei olnud, oli internet. Ui bljääd. Teenusepakkujal olid piirkonnas remonditööd. Tänu mõningatele ümberkorraldustele jäi mul alles see raha, mis pidi kuskile mujale minema ja nii võtsin ma oma tagasihoidliku rahakoti puuga selga ning kablutasin peatänavale. Mul on vaja uut sügisjakki ja sügis-talv king-saapaid. Pärast kõigi viisakate ja vähemviisakate poodide mantlite ja jakkide selga ajamist ning oma vaeste kosside igast kaunadesse väänamist löntisin ma saba jalge vahel tühja kotiga koju tagasi. Vahet pole, olgu mul see rahakott tühi või täis. Osta pole ikka mitte s*ttagi. See on see, et oled pikem kui keskmine ja jalanumber on suurem kui keskmine.
Koju tulles tegin vähemalt süüa. Siis tegin koduööst ära need punktid, mida sai ilma netita teha ning asusin filmi vahtima. Jamaika kargas korraks sisse, sõime pitsat, andis mulle oma mobiilse interneti ning tõmbas jeehat. Nüüdseks olengi veel õppinud ja filmi lõpuni vaadanud ning tuju on juba täitsa... Kohanenud. Küte on see, tuba on soe ka.

Ostsin poest kilo õunu ja tükeldasin need ära. Vaatan, kas saab kuivatatud õunu või mitte. Sellist veidrat kunsttükki ajas mind tegema järjekordselt inimest enimtõukav jõud - viha. Nimelt olin ma suhtärritunud, kui ma maksin poes kuivatatud õuna näksi eest üle naela. Ja see nägi välja umbes selline: õunad on ilmselt ära mikserdatud, laiali rullitud, ära kuivataud ja ribadeks lõigatud. Nii et see kuivatatud õuna snäkk näeb välja umbes kolm cm lai, 10cm pikk ja 2 mm paksune riba. Ja sihukese eest maksa üle naela! Naeruväärne. Mul tuba samas nii jahe, et ma ei tea, kas sellest midagi välja tuleb. Tegin nad praeahjus enne kergelt soojaks vähemalt.

Mida varem ma magama kobin, seda varem ma silmaluugid hommikul avan...

Tegijal juhtub

Kui ma lõpuks pärast hirmsat peavaevamist ja enesega võitlemist (minna poodi või mitte minna) kooserdasin alla kööki, siis keetsin oma tavalist riisirooga. Kui lkokkamise lõpetasin, panin nagu alati panni peale taldriku, sest sel puudub kaas, ja riisipoti sinna peale. Niimoodi võtab ühisköögis vähem ruumi, eks. No vot. Tulin üles tagasi ja asusin kuduma-Simpsoneid vaatama. Kogu aeg tunnen söögilõhna. No aru ei saa, niimoodi pikaldaselt läheb justkui tugevemaks. Kedagi nagu all ei olnud ja lõhn oli ka justkui see minu toidu lõhn. Lõpuks siis mõtlesin, et lähen vaatan. Läksingi. Ühesõnaga - jätsin gaasipliidi sisse, panni all hõõgus imeväike tuluke. Seda kindlasti juba üle tunni aja - aedviljasegu oli vaid ühe poole pealt kõrbenud - tegin selle Uncle Bensi kastmega, nii et see vedelik lihtsalt auras ära ilmselt. Pistsin nahka. :D

Ja kuigi mul on kohati tunne, et kuhu ma nüüd jooksma peaks või mis nüüd tegema peaks, ja et natuke nagu süümekad on päev otsa voodis oleskleda (noh, õppimine ja kudumine käib ka voodis, mul on väike tuba), siis tegelikult olen ma ühe voodipäeva ära teeninud küll. :) Ja pealegi ei logele ma tervet päeva, poole tunni pärast ju sõitma. Saate aru, noh, harjumatu on lihtsalt o l l a, niimoodi normaalselt, mitte midagi tegemata. :D Kuna ma olen järgmise nädala alguses neli päeva vaba (need teoreetilised vabad päevad - iga päev on kas sõit, kool või trenn), siis tänu sellele olen ma täna õppimist ka edasi lükanud. :)

Usin hommik

Täna hommik algas üsna vara - poole kaheksa, kui Jamaika 'tööle' läks. Minul enam und ei olnud - hommikuinimene nagu ma olen. Nii ma siis panin siis ema kootud heledad sõrmikud likku, sest nood eelmisest hooajast jäid mustaks, parandasin ära oma hallid villased viigipüksid, kus koid lahkesti suvel jooksul pidusöömingut pidanud olid (õnneks mitte väga hullusti), samuti parandasin ära oma trennikleidi (maani sametkleit, millel on kõhu peal õmblus), millel umbes kuus auku kõhupealses õmbluses oli... Hehee. Ja kuna ilm oli õppimiseks ideaalne - pilvine, pisut tuuline, kohati tibutas - siis võtsingi kätte ja vaatasin paar tundi teisipäeval esitatava töö kausta ja nikerdasin paar punkti valmis ka (13-st punktist). Nüüd on kell 1 ja ma mõtlen juba pikemat aega, mida ma lõunaks süüa teen. Põhimõtteliselt oleks vist vaja poodi minna. :D Aga ma ei viitsi... :)

Kooliga on nüüd nii, et detsembri keskpaigaks on vaja esitada 7 tööd ja sooritada 3 eksamit. Uhh.

Aga eile sain kududa ka, jeee, Simpsonite 4-nda hooaja viimane osa jäi poole peale. :P

Noh, eks ma nüüd uimerdan edasi ja üritan välja mõelda, mida lõunaks süüa teha. :)

Vanade aegade mälestuseks?

No krt küll. On aegu, mida ma üldse mäletada ei tahaks. Aga just täna olen veetnud 'meeldiva' lõuna jardide, jalgade, hüpotenuusi, nurkade ja silindritega. Ja see ei ole tore! Mu kõige vihatum aine läbi aegade on olnud matemaatika, sest mul ei ole selle peale annet. See on mind alati ahastusse ajanud. Ja nii ka täna. Ja mul on järgmisel neljapäeval eksam. Ja mai saa s*ttagi aru. Vaene Jamaika. Kord keeda süüa (eile oli menüüs Jamaika rahvusroog ackee and saltfish jällegi kord sweet potato, green banana ja tavalise kartuliga), kord õpeta arvutama, kord käi naabreid paika panemas, jne. Igavene ikaldus. Nii palju olen ma vähemalt omale pähe ajanud, et mitu pinti on gallonis ja mitu jalga jardis (ma olen pikk 180cm = 2 jardi = 6 jalga) jms.
Uhh.

Igatahes lähen ma nüüd rõemsama meelega poodi süüa ostma, sest matemaatika kodutöö koha pealt andsin alla. Ja poes on ju ometigi vaja ära käia. :)

Mõnus!

Enne, kui ma üleüldse millestki muust pajatan, tuleb üks äärmiselt meeldiv tõsiasi päevavalgele tuua. Nimelt oskab Jamaika süüa teha. :) Ja mitte lihtsalt süüa teha, vaid v ä g a h ä s t i süüa teha. :D Einoh, ma teadsin küll, et ta oskab süüa teha, seda siis peamiselt tema enda sõnade kohaselt, aga kuna minu köök siin on liiga äkane ja koos me ei ela, siis ei ole ta mulle enne eriti süüa teinud, mõned korrad, või siis tema ema valmistet rooga mulle õhtusöögiks toonud. Aga viimased kolm päeva olen ma puhtakujulisel jamaika toidul :D Ja oiraisk! see on hää. Eile ja üleeile oli menüüs kana kartulite ja võiubadega mingi kastme sees; täna (ja ka homme, sest seda ikka jagub) vitsutasin kere täis kanast, ackee'st (mahedamaitseline hästi pehme aedvili - hea küll, kasvab puu otsas, aga ei maitse nagu puuvili), sweet potato'st ja yam'ist. Tavalist kartulit oli kah. :) Ma olen kohe täitsa hirmus õnnelik, kõht täis ja meel hea ja põsed õhetavad. :) Aaa, muideks, jamaikalased armastavad koledal kombel klimpe, mida nad ise hellitavalt pelmeenideks (dumplings) kutsuvad. Noh, teate ju küll, need tavalised jahukäkid, mida meie supi sisse paneme. Nad panevad klimpe enamvähem kartuli eest. :D Nii et neid klimpe oli mõlema roa sees.

Hommik oli mõnevõrra näkasem, olin ärgates nii väsinud, et nutt tuli kurku. Väsinud olin ma sellepärast, et tegin eile pika päeva tööl, kuna üks supervisor oli haige. Ja kusjuures mitte nüüd nii pika, eks, vaid tagasihoidlikud 11 tundi, aga kui sa ei ole sellega harjunud, võtab ikka täitsa läbi. Õnneks joppas mul eile ka selle koha pealt, et Jamaika oli täitsa kohe nii lahke, et tuli mulle üllatuse korras järele.

Homme on maratonpäev, kolmapäeval selle kursuse viimane tantsutund. Neljapäeval - reedel vaba, ehkki ma juba pikemat aega mõtlen, et v a b u päevi minu kalendris ei esine. Neljapäeval on kool ja päeval tuleb kõik selleks vajalik kodutöö ära teha, reedel tuleb hakata teisipäeval esitamisele kuuluvat tööd tegema ja sõidutund on kah veel õhtul. Sinna vahele tuleb pressida söögipoe toiduralli, paar masinatäit pesu ja ning paar tundi kudumist+Simpsoneid. Ilmselt ongi nii, et istun reede õhtul kodus ja koon. :D Ja vaatan Simsponeid samal ajal. Ahjaa, ma hakkasin kuduma, helebeezi salli heledate puupärlitega. :)

Praegu peaks kusjuures homset kodutööd tegema, aga mai viiiiiiitsi.... Kõht on ju täis ja nüüd tahaks hoopis kududa.... :P

Ei ole ka minul pääsu

Ei tähenda, mis imeasju ma endast parimatel ja kiirematel aegadel mõelda võin - olen ja jään lihtinimeseks. :P Nimelt jõudis lõpuks ometi pärast pikki aastaid ja rohkeid teiste muljetusi kätte hommik, kus ma läksin uksele sadanud kõhkleva koputuse peale toda avama ja ukse taga seisavad kaks noort inimest. Kuna nad ilmselgelt ei olnud postiljonid (mis oli ka ainus põhjus minu ukse juurde silkamiseks, sest ma nimelt ootan pakki), tekkis mu teadvusesse kahtlus ja paanika - kuidas ma neist lahti saan. Seda veel enne seda, kui nad suu lahti tegid. :P Jah, tegu oli mingit sorti Jumala kuulutajatega, ilmselt siis Jehoovatunnistajatega (ehkki ma olen täiesti ebapädev, ma ei tea ja nad ei täpsustanud) ja nad üritasid mulle Vahitorni pähe määrida. :P:D Ma saatsin nad pikalt sellise kena lausega, et ma olen teist usku. Siis me veel lahkasime minu usku natuke aega ja noormees valgete juuste ja mustade kulmudega uuris, et kas ma arvan, et tulevik on hele või tume. Natuke süüdistava tooniga, et ma peaksin põrmus ja ahastuses virelema, kui julgen looduse-usku olla. Ma väitsin, et kui me kõik usume heasse tulevikku, siis ongi tulevik hea - igaüks usub omal moel. See ajas neid natuke segadusse, vastuseks sain 'hmm, huvitav' ja suure naeratuse saatel tänasin ma neid nende aja eest ja minema nad läksidki.

Siis peaksin ma natuke suurele virisemisele vahelduseks oma naabritest head rääkima. Enne, kui asjad luhta lähevad. :D
Minu kõrvaltoas pesitsev Tai neiu Juju on osutunud hästi vahvaks. Hästi avatud ja meil on kohati sarnane mõtlemisviis. Missest, et ta 19 on, hehee. Avastasin nimelt eile, et ta peseb nõusid nii, et kuhjab kraanikausi täis, laseb veidi vett, siis keerab kraani kinni, peseb kõik asjad puhtaks või noh, küürib vahuse svammiga ja alles siis, kui kõik asjad pesuvahendiga koos on, loputab ära. Ma mainisin seda eile, et sa pesed nõusid nii kokkuhoidlikult ja ta vastas lihtsalt, et ta hoiab nii palju vett kokku kui võimalik. Ahhh! :P Kas pole tore?! :P Ma polegi ainuke freak majapidamises! :D Ja kui viimane lollhiinlane välja kolis, siis jättis viimane endast maha hunnikuga pabereid, mille Juju ära sortis - ühepoolselt prinditud paberid jättis endale kasutamiseks, kahepoolsed paberid pani taaskasutuskasti. AHHH! Kas pole tore?! :D

See punapäine saksa plika, kes tuba vaatama tulles hästi jutukas ja avatud tundus, ei tule oma toast üldse välja. Istub vaikselt. Pole aimugi, kas ta on kodus või mitte. Nii veider.
Ülemisel korrusel minu teine naaber on see prantsuse-inglise kutt Max. Noh, teda pole õnneks eriti kodus :D Aga muidu on hästi jutukas.
Ja üks tuba on ikka veel tühi. Pöidlad pihku, et keegi vaikne ja puhas sinna kolib. :)

Jah, igatahes tõttan ma nüüd tööle, lihtinimesena ei ole mul ka sellest pääsu...

PS. Just nüüd koputati jälle uksele. Mingi tüüp tahab maja küljest või eest või ma ei tea kust midagi koristada. Mingi spetstüüp kohe noh. Ma ei tea, haldaja võiks hoiatada, et mingid igasugused hommikul ukse taha vajuvad. :D

Suurbritannia terviseoludest

Mõni aeg tagasi juba alustasime koolis sotsioloogia loengutega. Ilmselgelt keskendume kõigele, mis on seotud tervise ja seda mõjutavate faktoritega. Enne, kui ma lähen Black'i raporti juurde, tahaksin mainida ära kummalise seiga. Nimelt üks Türgi päritolu tütarlaps rääkis eile koolis, et Inglismaal ei saa geid verd anda. Kuna kõik noogutasid talle kaasa ja keegi vastu ei vaielnud, siis ei jää mul muud üle, kui seda uskuda. Mis tundub nagu täiesti jabur. Aga see selleks.

Ühesõnaga, 1979 lasi Inglise valitsus teha massiivse terviseuuringu, et uurida tervise erinevusi sotsiaalsete gruppide vahel. Meeldetuletuseks siis, et põhimõtteliselt on ühiskond jagatud kolme gruppi: kõrgklass, keskklass ja töölisklass. Jah, erinevad tüübid on seda erinevalt klassifitseerinud ja nüüd on siin üleüldse kasutusel mudel, kus on 8 sotsiaalset klassi kasutusel - aga kõigi põhimõte on sama. Mis seal vahet on, kas on keskklass või siis et madal-keskklass, kesk-keskklass ja ülem-keskklass?
Uuringu tulemused olid aga sellised, et töölisklassi tervis oli nii oluliselt nigelam kui kõrgklassi oma, et selle vea korrigeerimine oleks läinud maksma kosmilisi summasid. Ja nii siis valitsus otsustaski selle raporti kuskile arhviiviriiulile tolmuma jätta. Kuniks 1997 uus valitsus tegi uue uuringu (Independent Inquiry into Inequalities in Health), mis näitas suhtsarnaseid tulemusi ja ka võrdlusi.

Mõningaid huvitavaid fakte siis ka teile. Pidage meeles, et vahe on kõrgklassi ja töölisklassi vahel.

• alla-aastased lapsed surevad kaks korda suurema tõenäosusega
• alla 65 aastaste naiste hulgas on 10 korda rohkem neid, kellel on ravimatu haigus (kaasa arvatud invaliidsus)
• Peaaegu kolm korda rohkem täiskasvanuid tunnistas, et neil on krooniline haigus ja/või invaliidsus
• Töölisklassi täiskasvanutel on 70% suurem tõenäosus surra enne 65ndat eluaastat
• Kõrgklassi meeste oodatav eluiga on 9 aastat kõrgem kui töölisklassi meestel
• 70ndatel oli tööeas meeste suremine 2 korda kõrgem kui kõrgklassis, nüüd kolm korda kõrgem
• 25% töölisklassi naistest on ülekaalulised versus kõrgklassi 14%
• 24% töölisklassi naistel on kõrgvererõhutõbi versus kõrgklassi 17%

Töölisklass tarbib kaks korda rohkem saia, manustab rohkem suhkrut, sööb vähem aed-ja puudvilju ning tarvitab rohkem alkoholi kui kõrgklass.

Põhjuseid ei hakka ma siin lahkama märksõnadeks ikka toitumusharjumused, elustiil ja elukoht.
Aga need vahed terviseseisundites on nii drastilised! Meie keskendume koolis Inglismaale ja siin Londoniski on kõrvalrajoonide vahel olud täiesti erinevad.

Uhh!

Muidu olen ma täna kolmandat päeva vaba ja kolmandat päeva sajab terve päeva. Mis ei ole eriti tore, kuna mul on suuuur hunnik pesu, mis pesemist ootab. Aga nüüd siis trenniks ette valmistuma, lähme keerutame naba ja keppi! :)


PS. Vabandan kohmaka tõlke ja komavigade pärast - komaklahv ei funksi korralikult ja ma ei viitsi neid vigu siit ridade vahetl otsida. :)

Mhmhh

Ahhoi!

Eile siis läksin lõpuks arsti juurde. Ikka oma kätega. Sest ikka ja aina hullemaks see läks. Nahk narmendas ja oli katki ja ära ei paranenud, mis tahes ma sinna peale siis ei mätsinud. Arst vaatas rahulikult, uuris ja katsus ja oli kindel, et tegu ei ole allergiaga. Et see on hoopis nõrk ekseemivariant ja et vesi toob selle esile. Kuna ma väitsin talle käsi südamel, et ma ei ole kemikaale kasutanud. Kirjutas mulle välja kaks kreemi - tugeva steroidikreemi haavade parandamiseks ja mingi jõhkralt suure 500ml pumppudeli kaitsekreemi, mida ma pean peale iga käte pesemist kasutama, et see siis kaitseks. Noh, võibolla on tal õigus, ehkki mulle isiklikult tundub küll imelik, et veest villid tekivad. No vaatame, kui midagi vähemalt seda pragunevat nahka parandab, on ju ka tore. Ikka parem kui mitte kedagi. :) Ahjaa, ja sellega seoses magasin nagu Tšäko-poiss, valge kindaga. :) Et steroidikreem ilusti käe peal püsiks, pidin puuvillase kinda ööseks kätte tõmbama. Keset ööd tõmbasin ära, kusjuures, sest üks sõrm hakkas nii meeletult sügelema, et ma ei saanud enam magada.

Eile sai siis pisi-Ellen ja Tikker ka ära nähtud. Ellen on jätkuvalt nummi ja Tikriga on jätkuvalt mõnus juttu ajada. :) Ja söö-palju-jaksad pitsat vohmida oli kah tore.

Sõiduõpetaja on üsna 'hooletuks' viimasel ajal kätte läinud. Lõpetab tunde varem, jääb hiljaks ja ikka lõpetab õigel ajal jne. Arvestades summasid, mida ma talle plekkinud olen, ajas see mind üsna närvi. Eile jäi ta tund aega hiljaks ja tegime aint ühe tunni. Aga isegi selle tunni sees läksime kuskile putkasse talle krõpse ostma. Nii ma siis mainisin seda nädal nädala järel Jamaikale, kuniks Jamaika mulle täna hommikul helistas ja ütles, et ta oli sõiduõpetajale helistanud. Irw. Olevat muidugi väitnud, et ta on alati õigeagselt kohal ja et kui ta jääb hiljaks, siis lõpetab ka hiljem (ma vannun, et seda ei ole mitte ühtegi korda juhtunud). Noh, ma usun, et nüüd lähitulevikus teeb ta mõned tunnid kindlasti õigeaegselt.

Aga nüüd siis tööle! Õnnistatud metroo on jälle remondis, nii et saab kaua ja ebamugavate ümberistumistega jälle sõita.

PS. Koolirindelt nii palju, et neljapäeval esitasin kaks tööd, teisipäevaks on järgmine, millest ma tubli lapse kombel juba natuke teinud ka olen. Juhhei!

Tänase hommiku lugu:

Aga vahel on hoopis niimoodi...

... et tuled töölt koju ja ei olegi väsinud. Täna on täpselt selline päev. Hommikul tööle minnes olin küll väsinud ja nagu mitmendat päeva kombeks - nutt kurgus. Jah, mul on raskekujuline tööstress. Ma elan üle oma võimete. :D Aga varsti peaks natukene paremaks minema, sest järgmine nädal on mul 3 vaba päeva ja oktoobri kolmandal nädalal suisa neli. Ja siis veel detsembri algul ka neli vaba päeva. Et natuke nagu vist ikka lubatakse siis hinge tõmmata, eks. :)

Nagu öeldud, lahkusin töölt suht erksana ja koju jõudes astusin otse kööki, viskasin eilse hiinaka jäägid mikrouuni, samal ajal panin riisi ja aedviljad keema, siis korjasin aiast kaks suuuurt peotäit vaarikaid (jepp, VAARIKAID), pistsin pintslisse, tõmbasin üles mitmeid kuid kasvanud porgandid, mis olid umbes 3-4cm pikkused. :D Magusad sellegipoolest. Nagu möödaminnes läks õhtusöök alla ja homseks-ülehomseks mõeldud pajatäis jahtub köögis. :) Mulle täitsa meeldib niimoodi. Nii tore on mitte olla väsinud. :)

Et endale õlale patsutada (sest kesse muu ikka kiidab, kui ise ei kiida), siis mainin ära, et viisin 25 raamatut (aegunud kaotatud asjad hotellist) Oxfami heategevuspoodi. Eestikeeli siis kaltsukasse. :D Et nad muudkui maha müüks ja raha oma taskusse kühveldaks ja mõned pennid siis kuskile nälgivatele lastele saadaks. Aga mõte oli õilis! Sellega seoses oli tööl ka minu algatus, et teeme heategevuskasti (charity bin). Tegudeni pole veel jõudnud, aga mõte meeldib kõigile. Kuna meil jääb iga kuu päris suur hulk klientide poolt maha jäetud asju üle (need, mida tüdrukud ei taha), siis oleks ju eriti kena need teisele ringile saata. :) Meil on vaja lihtsalt üks plastikprügikast heategevuskastiks ümber nimetada, kõiki töötajaid üldmeiliga informeerida ja asi ants. :)

Igatahes, ma kavatsen võimalust kasutada ja natuke õpiasju piiluda. Trenn on ka vaja ette valmistada, sest homme on maratonpäev töö ja kooliga ja kolmapäeval otse töölt trenni, nii et sii ka ei ole enam aega.

PS. Ostsin sealtsamast Oxfami kaltsukast omale kudumisraamatu. Nii vahva raamat, nullist kuni kampsuni tegemiseni välja, lõngakirjeldus ja varrasteõpetus. :) Oh, peale jõule, kui kool selja taga on, on mul ka aega kududa!

Tahtmatus

Viimasel ajal on minuni jõudnud see tunne, mida mul vanasti üsna tihti esines ja enamusel esineb kogu aeg. Ehk siis tahtmatus tööle minna. Ja mitte ainult tahtmatus, vaid vastumeelsus. Selline vastumeelsus, et kahest vabast päevast mõtlen teise päeva ajal pidevalt, kuidas ma ei taha homme tööle minna. Jah, arusaadav, ma ei tee mingit unistustetööd, aga ma olen alati teadnud, et see pole ju päriseks ja suht poogen on olnud. Ja nüüd viimasel ajal on see nii raske. Lihtsalt ei taha, ei taha, ei taha.
Täna lendavad Tikker & Co Inglismaale, oi kui tore. :) Mitte, et ma teaks, millal mul tekiks natukenegi vaba aega, et neid teise Londoni otsa kaema ronida. Aga võibolla õnnestub mul Tikker koos Elleniga hoopis Angeli hiinakasse meelitada, muahahahahaaa. :P Tikker, mis sa arvad?

Kiri Londoni-Lolalt

Ennist, nii umbes poole nelja paiku päeval kirjutasin valmis pool blogi sissekannet, siis sõitis aeg selga ja pidin hoopis eksamile jooksma. Ja nüüd tuleb juba teises valguses asjad ümber kirjutada.

Täna oli siis see päev, kus ma päris-mate-eksamit tegin. Hommikul logelesin veits, saatsin minemakolivat poolakat ära, käisin poes ja siis hakkasin kordama. Aa, ei, mis ma ajan. Hommikul ma teps ei logelenud - Jamaikal on täna sünnipäev ja ma tegin talle hommikusööki. :D Ja eile tegin valmis küpsisetordi, mille siis küünalde põledes täna hommikul talle voodisse vedasin. :)

Igatahes, hiljem, keset õppimist, juhendas Jamaika mind veerandi ajast telefoni otsas ning siis tõmbasingi hilbud üll ja asutasin end teele. Aga oh häda! Teetööd! Nii oligi, et ma istusin 50 minutit ühel teelõigul suht kodu lähedal. Paanika-Paula nagu ma olen, hakkasin lõpuks kohe pisardama natuke. :P Aga nagu sel kooliaastal kombeks, vuhises Jamaika kummide vilisedes mind päästma. Ja nii ma jäingi hiljaks vaid 15 minutit ja eksam ei olnud veel alanudki (alustasime pool tundi hiljem). Aga närvipinget kui palju (ma vihkan hiljaks jäämist ja millegipärast on sel poolaastal iga jumala koolipäev olnud meeletu ajaga võidu jooksmine ja Jamaika poolt päästetud saamine). Tehtud see eksam sai ja julgen arvata, et sain tost ikka läbi ka. Aga tulemuse saab teada järgmisel neljapäeval.
Esitamisele kuuluvate tööde nimekiri on eriti mahukas. Masendus ja käegalöömise tunne tuleb, kui kõiki neid vaadata. Nii ma siis ei vaatagi. Vaatan aint üks-kaks korraga, need, mis kõige varem tuleb esitada.

Muidu on nii, et lahke poolatar kolis hommikul välja ja mingi ust maha lammutav noormees nimega Max kolis sisse. Alumise korruse curry asemel on nüüd Taist pärit noor neiu nimega Juju. Ta tundub suhtokei olevat. Lollhiinlased kolivad oktoobri alguses välja, ma palun jumalat, et enam ühtegi sitakäia majja ei koliks.

Jah, nii siis ongi.

Muideks, minu pisut filoloogiline taust on tinginud selle, et ma vahel jätan meelde naljakaid keelevigu, mis tänu pikale siinviibimisele jutu sisse põikavad. Hetkel tuleb meelde vaid paar.

* Lugesin oma mate märkmeid ja ümardamise asemel olen kirjutanud ingliskeelse jutu vahele ümmarda. (Noh, kes ei tea, siis eesti keel on läbi kooliaja minu tugevaim ala olnud, kirjandigi sain 100 punkti - ma ei oleks e l u s sihukest viga teinud). Minu meelest oli päris naljakas, et vastust tuleb ümmardada. :P
* Evelyl on juba pikemat aega uus kalasort kasutusel. Nimelt salmonikala. :) (salmon - lõhe)
* Poisid siin ükspäev rääkisid, kuidas nende sõnavarasse tekkis sõnapaar 'ära sibele'
* Safiku vana lemmik on väljend 'teinepäev tegin seda' ehk siis mõistes 'ükspäev tegin seda'.
* Sai ükskord Evelyga ka vooditeemat arendatud. Noh, niimoodi Hispaania restos mõnusa sangria seltsis läks jutt mõningatele trikkidele ja siis ta ütles niimoodi kenas eesti keeles 'ja siis tuli ja... (siinkohal ma sündsuse huvides lauset ei lõpeta :D)'. Igatahes pidi ta seda kaks korda ütlema, sest ma ei saanud aru, et kesse tuli ja kuhu tuli ja mismoodi meie jutt üleüldse nii trajektoorilt kõrvale kaldus. Ja siis, kui mu aju läbi sangria oma paari hallrakku liigutada suutis, sain aru küll - 'to come' tähendab inglise keeles orgasmi saamist. :D

Noh, keelevigu küllaga. :D Nagu ikka, on teisi lihtsam jälgida kui ennast, seega ka tähelepanekud teiste kõnest.

Igatahes olen ma väsinud ja ei taha üleüldse mõelda ka homme tööleminemisele. Ma pole puhata saanudki nende kahe 'vaba' päevaga. Oleks vist igati mõistlik asjaolusid arvestades magama kobida.

Imelikud inglased

Nimelt olen ma pikemat aega otsinud sidet. Tavalist valget sidet haava sidumiseks. Ja igal pool (ilutarbed-apteegid-marketi med-letid) müüakse ainult venivat sidet. Muidu oleks mul sellest suht poogen, aga vaadake see veniv side on hõreda koega - suured augud ja paks niit. Et haava peale seda nagu panna ei saa - rohi tuleb läbi aukude. Nagu ilgelt imelik. Mis nemad siis haava peale panevad? Suure haava peale jah ilmselt mingi vatipadjakese, aga väikse...?
Mu allergia ei lähe ära ja tööl läheb hullemaks, panen nad plaastri alla paksult vahariga kokku määritult, siis on pehmed ja nii, aga oleks pikemalt vist vaja. Ah, ma ei tea. Võibolla peaks hoopis antihistamiini sööma, et keha allergilise reageerimise ära lõpetaks.

Koolis oli eile mate proovieksam. Pähh! Ei läinud eriti hästi, aga noh, nüüd päris-eksamist rohkem aimu. See on siis juba järgmisel neljapäeval. Ja koolitöid on üleüldse ülepeakaela. Õnneks ma ikka suve jooksul tegin suuremad tööd ära - mõned alles hakkavad alles neidki tegema. Palju õnne sellisel juhul... Sellegipoolest on nendesse viimastesse kuudesse meeletu hulk töid pakitud. Ma ei tea küll, kuidas kõigega hakkama saada. Umbes nii, et kaugemale kui üks töö korraga ei vaata. Muidu läheb silme eest kirjuks ja masendus tuleb peale. Aga muidu oli koolis äge, grupp on poole võrra kahanenud- meid oli alguses vist 24 ja nüüd käib kuskil 10 stabiilselt kohal. Ikka raske on, sellepärast. Paljud arvasid, et see ettevalmistuskursus on mingi käkitegu ja ei olnud üldse rõemsad, kui kodutööde sissenõudmiseks läks. Noh, igatahes, meie oleme veel alles ja vaatame, mis saab. :)

Tegelt olen ma vässu ja jutt eriti ei jookse. Peaks õppima, aga ei viitsi ega jaksa. Võibolla peaks hoopis magama kobima...

Ausõna!

Ausõna, ma olen elus. Lihtsalt käis väikestviisi külaline Maarjamaalt väisamas ja ega siis ei ole ju ometi aega arvutis passida ja memuaare kirjutada... Hõkk. :P

Täna hommikul sai aga emake hea lennukisse pakitud ja kodumaale tagasi saadetud ning ülejäänud päeva olen ausalt öeldes uimerdanud. Sest viis päeva nagu orav rattas mööda linna ringi lasta on üsnagi väsitav.
Jaa, kui emakese esimene tripp oli ikka kultuurimaiguline (noh, ikka Big Ben ja Westminster Abbey jne), siis seekord kulges see üsna üheselt mööda poode. Väikse erandina siras Buckinghami palee siseruumide külastus. Kõige rohkem raha sai jäetud siiasamma kodukandi poodidesse ja Camden Market sai muidugi oma osa. Ütlen julgelt, et mina võin ainult uue jaki ja ühe pluusiga seista ema virnade uute asjade vastu. :) No okei, päris virnad ei olnud, aga ikka 6-7 asja pluss mitu kilo kompvekke läks rõemsalt kodomaa poole.

Muidu on niimoodi lood, et käte peal on allergia jälle välja löönud, mis tähendab siis imepisikesi ville, mille ma lõpuks katki kraabin ning mis siis enam ära ei parane. Ja kui katki ei kraabi, jääb lõpuks selline paksend naha alla. Ei ole suutnud välja mõelda, millest see korraga jälle välja lõi. Igatahes kestendavad ja punased valusad laigud käte peal ei ole eriti äge üritus.

Majakaaslaste koha pealt nii, et üleeile hommikul sõdisin hiinlastega. Nimelt tühjendasime emaga prügikasti enne magamaminekut ära. Hommikul tegid hiinlased köögis möllu ja selle aja peale, kui meie kööki jõudsime, oli prügikast kuhjas ja pool toitu ümber prügikasti põrandal. Mis liig, see liig. Tõstsin riismed prügikasti ja prügikasti hiinlase ukse taha. Ja kui tema siis toast väljus ja seda nägi, läks kismaks. Tulemust ma ei tea - igatahes olen ma suurem ja räägin paremini inglise keelt. :D Ja prügikoti viis ta välja. Jah, kisma oligi sellepärast, et nad prügikotti välja ei vii ja oma laga mööda põrandat laiali laotavad. Rohkem pole ma neid näinud.

Nüüd tagantjärele võin öelda, et vahepeal oli väga reaalne võimalus uus töökoht saada, erialane. Aga viimasel hetkel hakkasid nad imelikku juttu ajama ja väitsid, et mind võetakse alguses tööle poole kohaga (umbes kuu kuni kaks enne kui täistunde hakkad saama). Ja kuigi mu süda tilgub verd ja mulle väga meeldis seal ja juhatajale ja abilistele mina ka meeldisin - siis poolt kohta ma endale lubada ei saa. Ma ei saa aru lihtsalt sellest, et miks ei maininud seda keegi intervjuul ega proovipäevadel - ma ei oleks intervjuust edasi oma aega raiskama hakanudki, kui mulle oleks öeldud, et alguses pead poole kohaga olema. Ma kusjuures veel rääkisin selge sõnaga juhatajale, et ma sõltun oma palgast ja tahan kindlasti täiskohaga tööd. Noh, võibolla ei olnud siis nii mõeldud. Aga valus oli küll lasta see sõrmede vahelt ära libiseda.

Ja siin siis väike fotosüüdistus minu rabavalt heast paprika-aedvilja ahjuroast. :)

Ja ausõna - mul on aias vaarikad. Jepp, keset septembrit! :)

Ja üks kohalik mesimumm leidus ka.

Midagi ikka aias õitseb, olgu või kassitapp

Ja selle lavendlitaime sain Evely käest sünnipäevaks.

Hmm, sellega seoses meenub, et jah, ma sain vahepeal veerandsajandiseks. Täiesti vaikselt, ei mingit üritust, ei mingit tähistamist. Noh, ema oli kingitus. :P Natuke kurb oli alguses, pärastpoole oli okei. Harjumatu mitte tähistada ja mitte omada sõprusringkonda, kellega seda tähistada. Aga ema toodud etnotass oli vinge, nüüd on mul neid juba neli. Juhhei!

Närvid läbi nagu miilitsakoeral

Õhhh. Vingu-Viiu rokib jälle.

Ühesõnaga. Mul on si*aauguni sellest, kuidas mulle kogu aeg meelde tuletatakse, et üürides ühte tuba, on ülejäänud maja ja aed ja muu sarnane kraam l a e n a t u d. Sul on kasutamisõigus, aga mitte mingit otsustusõigust. Näiteks ei saa sa midagi kobiseda, kui haldaja paneb koridori välisukse kõrvale autoistmed, nädalateks, nii et sisse-välja käimine käib ümber istmete. Siis tuled sa üks päev koju ja esimese asjana märkad, et kahe taaskasutuskasti asemel on ainult üks õues. Jah, seesama ekstra kast, mille sa ise oled juba kaks korda linnaosavalitsusest eraldi tellinud, on LÄINUD. Ja kõik on nii korras ja viks, et näppamise alla sa seda seekord ei pane. Lähed uksest sisse, laveerid autoistmetest mööda, vaatad - teisel pool välisust on hiigelsuur pappkast väiksemaid pappkaste täis. Välisust ei saa lahtigi lükata. Küsid kokkavate hiinlaste käest, et kus kast on ja nemad vastavad aint, et haldaja käis koristamas. Ja lähed siis aeda, et üle vaadata oma vaarikad ja muidu umbrohuvõsa ja missa näed? Meie armas haldaja, kes ei ole minu siinolemise ajal MITTE KORDAGI aias lillegi liigutanud, on nüüd hakanud klassi näitama. Maha lõiganud ROOSID, mis just paar päeva tagasi õitsemise lõpetasid; ja päris mitu VAARIKAOKSA, marjad küljes. Umbrohi, mis üle aia vohab, on jäetud puutumata. Rohi, mis on kohati põlvini, on jäetud sinna, kus ta on. Aga roosid ja vaarikad, vot just need tuleb maha kärpida.

T*rademaa, r*isk! Ma olen TIGE! Tige nagu herilane! Täna on üürimaksmise päev ja mul ei ole täit summat (sest ma ei saa nii palju raha välja võtta ühel päeval ja ma unustasin seda eelnevalt teha), mis tähendab seda, et ma ei saa möliseda ju ka. Ja mis õigus on mul möliseda? Ja mis vahet tal sellest ka oleks, kui ma nõuaks, et miks sa roosid maha lõikasid?! Mis tal sellest? Mis on tal minu vaarikatest?

Laenatud. Laenatud on see elamine ja need laksud ongi ilmselt selleks, et ennast liiga mugavalt tundma ei hakkaks.

EDIT: Peale haldajaga rääkimist sain oma taaskasutuskasti tagasi ja tüüp oli suht üllatunud ja vabandas, et kogemata roosid maha lõikas.

Tujukas sügis

Sügis on siin. Ma ei tea, kuidas Eestiga lood on, aga Londonis on sügis käes. Võibolla mõni vaidleb, no vaidle aga. Hommikuti tööle minnes ja õhtuti koju tulles on õhus sügise lõhn. Vihmasajud, mida ma lahtise akna all istudes igal aastaajal kuulanud olen, on muutunud tujukaks - loopivaks, keerutavaks, külmaks. Suvevihm on sõbralik ja otsene, sügisvihm on salakaval.

Müristab, muideks.

Järjekordselt istun siin, aken on lahti, raamat ja läpakas vaheldumisi süles. Väsimus on. Sügise lähenedes nihkub lähemale ka kooli algus, 17-18 tunnised päevad, pinge, järjekordne eneseületamine, ehk ka mõni meeldiv üllatus. Sünnipäev läheneb. Ema tuleb külla. Jamaika sünnipäev. Evely kihluse tähistamine. Mõningaid asju ju nagu on.

Ma arvan, et vahetevahel me ei tea, kui võimas on meie sees peidus olev jõud, kui me soovime luua. Nii palju kordi olen istunud köögirepil ja vahtinud seda võssakasvanud hooldamata aeda ja unistanud. Unistanud sellest, et kui see oleks minu oma, siis ma teeks nii ja naa ja nii. Ja aial oli mulle omasugune vastus. Üks minu fantaasialendudest oli see, et ühte äärde istutaks terve aia ulatuses vaarikaid. Umbes nädalake ja mõned päevad tagasi avastasin ma täiesti juhuslikult (jälle), et sealsamas aia ääres kasvavad vaarikad. Ja kannavad marju. Mitte palju, mõned oksad, aga uued kasvavad, veel ilma marjadeta. Kust see tuli? Mina ei ole seemneid loopinud, eelmisel aastal ei olnud seal midagi. Ja iga päev paar kuni pool peotäit värskeid koduaia vaarikaid... Ma vist ei pea üritama seda sõnadesse panna. :P Siin, Londonis.
Ja see kollane roos, mis ühes kirsipuuga maha tõmmati, ajas ennast püsti, ja kuigi on lühem kui eelmisel suvel, õitseb täies ilus vaarikate ja ronirooside vahel.
Tilliga on kehvemad lood, ehk on ilmad liiga külmad... Külvasin peale laulupidu umbes 20-30cm rea, ÜKS taim tuli üles. :P Kunagi ammu külvatud progandid, noh neist on vist neli tükki oma pealsed siis nüüd peale 3-4 kuud mingi 15 cm kõrguseks ajanud. :P Ma ei kujuta ette, kas neil porgand reaalselt maapõues peidus ka on või lehvitavad oma hapraid pealseid niisama.

Varsti saab magama minna.

Enda leidmisest

Mõned asjad on muutunud ja mõned asjad ei ole. Kõik muutub ja samas jääb samaks. Teate seda tunnet?
Ma mäletan, et peale Londonisse kolimist hakkasin ma kuulma komplimente. Eestlastelt siis. Et ma olen nii ilusaks läinud. Et ma olen kaalus alla võtnud (ei ole kusjuures, kaal on aastaid sama) ja noh, et kena ja vormis siis taheti sellega öelda. Jah, Aleks, kes nüid teisi galaktikaid väisab, ütles mulle, et ma olen nii ilusaks läinud, et ma olen särama hakanud.
Ja ma olen palju selle peale mõelnud. Et ju see peab siis õige koht olema. Praegusel ajahetkel. Kõikide nende ajutiste inimeste keskel oled ju kogu aeg endaga. Ajutiste selles suhtes, et 95% sisserändajatest on tulnud siia raha tegema = siin ajutiselt. Sõpru ei leia. Alles ma elasin Rochelle'iga kõrvuti ja me hängisime pea iga päev ninapidi koos. Põhja kolimisega on meie suhtlus täielikult katkenud, enda õigustuseks võin öelda, et tema on olnud see, kes kohtumised ära ütleb.
Ma ei otsigi enam. Ma olen rahul omaenda seltskonnaga. Mulle meeldib endaga olla. Mina olen lahe. Ma olen endaga rahul. Ma õpin enda kohta uusi asju. Vahel need meeldivad mulle, vahel on neil kaks külge, vahel tahaks iseennast kukele saata. Ma olen saanud endaks. Ma olen leidnud, vähemalt mõnes mõttes, mis ma otsinud olen. Olen leidnud suuna. Elu jaoks paraku reisibüroo pakette ei pakuta, nii et ise tuleb leida tee sinna, kuhu jõuda tahad. Aga enne ei olnud suunda. Enne olin noorem ja rohkem segaduses. Ja hing mässas. Ühiskonna vastu ja kõige halva ja haige vastu. Mul ei olnud aega Ise olla. Evely näiteks ütleb, et mingist ajast alates (minu arvutuste kohaselt peale Jamaikaga kohtumist) olen ma nii rahulikuks muutunud. Et enne oli mul hästi närviline olek ja selline ... närviline aura või nii. Ja ma tunnen ennast rahulikuna. Ei-ei, muidugi ma ärritun ja eriti tööl olles, eks, aga nagu olemus on mingi tasakaalu leidnud. Ma ise tunnen, et ma vingun vähem näiteks.

Tegelikult hakkasin ma seda sissekannet kirjutama sellepärast, et ma olen täna terve õhtu jälle maalinud. Mulle keska ajal oli kunst hirmus hingelähedane, aga ma ei osanud leida õiget väljendusviisi ja ehk ei olnud aegki küps. Ma mäletan, et oma fotode kohta kuulsin pidevalt küsimust - mis lugu su pilt räägib? Ja ma ei saanud sellest üldse aru. Minu jaoks oli lihtsalt ilus ja/või huvitav figuur. Mulle meeldisid inimesed. Aga ma ei osanud ennast väljendada nii, et keegi 'otsustaja' selles mõtet näeks. Praegu, maalides, heelgeldades, kududes ma tunnen, et mul on 'lugu'. Ma arvan, et Eesti 'otsustajatele' ei oleks ma ikkagi piisavalt hea. Ja ma arvangi, et siin elades-olles on ära kadunud see hirm kellegi teise otsuse ees, kellegi teise hukkamõistu ees. Mul on Jamaika, kelle arvates ma olen geenius :D, ja selline toetus on vabastav. Hirmust vabastav. Ja see on hea. See on väga hea. Mul on inspiratsiooni palju rohkem.


Jumal ise teab, et mul on olnud raske nädal ja nädalavahetus. Keegi meist ei ole täiuslik. Aga iga asi juhtub põhjusega. Ju siis millekski on ka seda kogemust vaja. Ja see aitab jälle ennast leida ja ennast tundma õppida. Mõtled küll, et oled ju terve elu endaga elanud, et tead küll, mis teed, aga ei ole nii, ikka õpid ja üllatud. Mina ei ole otsustaja ega hukkamõistja. Ma elan oma elu nii, nagu oskan. Olen ammu loobunud teisi hukkamõistmast. Või siis teiste otsuseid. Kõhutunnet ja südant tuleb järgida. Siis oled hiljem rahul, siis ei kahetse.

Sa ei olegi eriline. Sa oled täiesti tavaline. Nagu teised.

Mul on halb. Nii halb, et jooksin mööda tänavaid. Nii halb, et oksendasin. Nii halb, et üleeile õhtust saati olen söönud väikse kausi friikaid, peotäie värsket kurki ja röstsaia öösel. Ja tänase pärastlõunase röstsaia oksendasin just välja.

Nii halb, et kuulan Linkin Parki, mida ma ei ole teinud aastaid ja aastaid. Täiesti enesetunde kohane.

Kõhutants - seksi kolmas nõbu

Ehk kuidas ma üritasin Jamaikale selgeks teha, et kõhutantsul pole seksiga midagi tegemist. Või noh, teatud stiilidel ehk (Türgi põrandal väänlemine jne), aga et kõhutants on ikkagi s ü n n i s, missest, et poolpaljas. Ma ei veennud teda.

Ja praegu netis surfates leidsin midagi, mis kummalisel kombel haiget teeb. Niimoodi õigepisut torkab. Nimelt minu esimese kõhutantsuõpetaja (jah, sellest on nüüd siis juba 5 aastat septembris, kui mina sellega alustasin) 'uued' reklaaminipid. Jah, ma olin ennegi sarnaseid pilte näinud, kus tantsuoskuse asemel müüakse kehavõlusid, aga ma jätsin need kuidagi kahe silma vahele, et noh, mööduv faas või nii. Aga kui juba paar aastat sinna alla kirjutada saab, siis ei ole ju mööduv faas...?
Noh, reklaamivideo algab piltidega, mis räägivad kõik ühte keelt: uuuh, aaah, mul on jubekenad üle kopsiku pungitavad rinnad (noh, on ka), ma oskan jubehästi põrandal väänelda, mul on kena kints ja vajadusel olen ka jalgu hargitav-peput upitav Bondipiiga. Ahjaa, muuseas oskan tantsida ka.

Saate aru - keegi on teie silmis olnud eeskuju. Ja siis see eeskuju kukub kolinal sinna pange, kuhu kukuvad kõik .... Ah teate, praegu tuli aint roppusi suust välja.

Ühesõnaga. Kõhutants ei ole enam tantsuoskus, vaid puhtalt naisekeha odav müümine.

Ja mul on halb. Sest m i n u jaoks on tantsul mingi muu tähendus. Aa, et maailm on selline, et nõuab enda odavana müümist? Et sa siis ütled, et sa oled see idikas, kes oma peaga mõelda ei suuda ja teeb kõike seda, mida kuskil mujal ette näidatakse?! Või et nii on lihtsam?
Jah, elufilosoofia küsimus, kuidas ma tahan, et inimesed mind näevad.

Kostüümid, mille lõhikud on puusakontideni. Hea küll, kui ma jätan kõrvale isiklikud seelikueelistused, siis minu arvates ei ole eriti ilus vaadata, mida su jalad teevad - tehnika suhtes. Pikk lai seelik varjab ära jalgadega tehtava tehnilise töö - saate aru - müstiline. Kõik ei ole lahti lõigatud, ära näritud, kurgust alla topitud. Kõhutantsu võlu on see, et see on müstiline - et sa ei tea täpselt, mis toimub.
Igast über-liibukad kostüümid on muidugi ka, mis minu meelest läheb enamvähem samasse patta, umbes et vahid põlvekonte läbi kanga...

Ühesõnaga. Ma pean oma sõnu sööma ja vastumeelsusega tõdema, et jah, kõhutants ON seksi kolmas nõbu ja on vähe tantsijaid, keda see üldse huvitab.

Tõe huvides olgu ära mainitud, et kuigi kostüümijutt käib kohati ka ülalmainitud isiku kohta, siis sissekande viimane osa on pigem üldine. Tema lihtsalt vallandas selle emotsiooni. Tema, kes ma arvasin, et on TANTSUesindaja, mitte kehamüüja.
Muidugi lavaline liikumine oli tal päris tore. Tehniliselt ebahuvitavam, aga särtsu rohkem.