Õhtu

Tegelikult olen ma elus küll. Ma just lõpetasin oma kodutöö tegemise. Alustasin kella 10 ringis hommikul, lõpetasin kella 10 ringis õhtul. Vahepeal käisin poes, sõin lõunat ja panin pesu õue kuivama. Aga valmis ta sai! Aint leheküljenumbrid on veel vaja peale kleepida kiletaskutele.

Neljapäevaks on veel üks töö teha. Uhh.

Täna nägin ma tüüpi, kelle rastad oli p õ l v i n i. Ausalt, ma ei ole enne nii pikki näinud. Ja siis ma ükspäev istusin metroos sellise punniskõhulise lokkis kaharate juustega papi vastas, kel iga kord haigutades ülemised proteesid alla kukkusid. See oli lihtsalt niiiiiiii naljakas. Ta haigutas päris palju. Vahepeal jäi tukkuma ka.

Kella keeramine ei ole mulle ilmselgelt veel kohale jõudnud, sest kell on 11.30 ja ma ei ole veel magama kobinud... Noh, enivei, hambahari on juba suus. :)

Tärnid ja rõve sõim

Tere hommikust, jah.

Eks.

Nagu ei aja marru või, kui juba aasta aega tagasi kolisin Hammersmithist minema, aga oma perearsti siiapoole Londoni otsa ei saa. Ja arsti juurde ka ei saa. Sest mu graafik muutub ju iga nädal ja enamuse nädalapäevi olen ma hommikul tööl ja õhtul koolis/trennis. Ja kui mul juhtub olema esmaspäev vaba, saan ma sellest teada laupäeval, eks, mil kõik kohad on kinni, eks, raisk, eks, ja ma pean juba kolmandat korda oma uue perearsti registreerimisaja ära ütlema, eks. Ja ma ei saa järgmiseks nädalaks regada, sest ma saan graafiku laupäeval. Ja esmaspäeval helistades ei ole neil selleks nädalaks enam midagi. Ja vana perearsti juurde minek võtab 1h 15min ÜKS ots. Pluss ootamine ja tagasisõit. Ja mul on juba kiire selle asjaga, eks.

Tärnid ja rõve sõim, indeed.

Aa, ja siis veel muidugi see, et meil tehakse nii poole kohaga remonti majas, ehk siis värvitakse vannitoalage ja koridori oma kah. Mis tähendab seda, et ehitusmehed jätavad maha ILGE segaduse ja pasakorra, ja mida mitte ükski majaelanik ei puutu sõrmeotsaga kah mitte. A la dushikardinat pole tegelikult ju vajagi, las ta vedeleb seal koridoris põrandal, uputame parem tervet vannituba, las keegi teine koristab. Tolmuimeja on eilsest saati köögistepslis, keegi ei puutu. Julgesin eile Albaania kutile öelda, et võiks enda tagant nõud ära pesta, mille peale ta üsna pahaseks sai ja väitis, et talle meeldib enda järel asju laiali jätta ja millele mina omakorda vastasin, et mulle meeldib puhas köök, ja... Ausõna, ühel päeval tõstan ma kõik need mustad nõud õue ukse taha ja mul on jumalast savi.
Ma ei tea, pean koristaja kutsuma või? Kes selle eest maksab...? Aga sihukeses sitamajas küll elada ei taha... Ja teise järelt koristada ka ei taha...

Põrgusse need sinised esmaspäevad!

Mis võiks olla veel parem, kui hommikul ärgates tõmmad selga oma punase hommikumantli, kakerdad alla kööki ja avad ukse. Avad ukse aeda, kus on kevadine lõhn ja päiksepaiste ja ühtepidi kammitud rohi. Ja siis istud lävepaku peal nagu kass päikselaigus ja lihtsalt hingad värsekt õhku. Seda õhku, mis tuleb aiast. Ja siis teed veel piparmünditeed ja kuumi juustusaiu ja ikka muudkui istud sääl lävepaku pääl ja sööd ja naudid päikest.
Ja pärast tööd õhtul koju jõudes võtad ukse tagant värske piima ja kablutad jällegi kohe tagaaeda ja siis tunned jälle seda l õ h n a. Seda mulla ja lehtede ja rohu lõhna. Ja jood piima ja mõtled, et küll tehakse ikka häid asju siin maailmas. :)

Nigel mõrvariniru

Haa. Täna on apsaluutselt vapustav ilm! Päike sirab, väljas on SOE, õhk on kevadine, juba on igast puud ja põõsad õitsele hakanud (ehkki maisaa nende loogikast aru - lehed peaks ju nagu enne tulema kui õied?) ja peatänaval kakerdasin papukingade, õhukese puuvillase pluusi ja õhukese voodrita suvejakiga ja päikse käes oli palav. Nagu super! Nii kosutav, ausalt.

Hommikul tshillisime niisama Jamaikaga, klatshisime (jepp, sihukesed moorid me olemegi :D), lebotasime voodis päikse käes ja arutasime, mida me teeksime, kui me võidaks lotoga s*tta kanti pappi. Mina ostaks emale punase kahe uksega mersu, irw, sest tsiteerides: mersu on a u t o, kõik teised on m a s i n a d. :D

Igatahes, peale Jamaika lahkumist läksin peatänavale reha otsima. Sest ma juba jupp aega tahan seda aeda siin harida. Mitte kellegi jaoks, vaid lihtsalt, et endal oleks põhjust välja olla ja toimetada, selle asemel, et toas arvutis passida. Pealegi ei teeks sellele aiale väike ilurehatsemine üldse paha. :D Niimoodi ma siis töllasingi, nautisin päiksepaistet ja värviliste ürpidega mosleminaisi (sest mustad ürbid on masendavad ja värvilised ürbid ei tundu mulle üldse ahistamisena) ja ostsin kaubamajast reha ja pisikese labida. Ja panin siis vanad dressipüksid jalga, pluusi selga, kummikud kõige otsa ja suundusin kilekotiposuga aeda. Noh, seda prahti sai ikka kõvasti. :D Palju ilusam on ja tilli külvasin kah ühte aianurka. :)

Selline mõnus puhanud tunne on. Homsest algab jälle kõik muidugi ostast peale, lähen 2h varem tööle, sest nad helistasid töölt, et abi on vaja. Aga et ma saan siis pärast selle aja tagasi.... Normaalne.

Igatahes, mõrtsukaloo juurde siis.
Mitmeid kordi olen põrandal istudes mingit ebameeldivat lõhna tundnud, aga kuna ma tavaliselt istun oma prügikasti kõrval, panin ma selle prügi süüks ja vahetasin koti ära ja kuna haisu enam ei tundnud, arvasin, et asi on lahendatud. Täna tuhnisin oma kõige alumises sahtlis tilliseemneid otsides ringi ja tundsin jälle ebameeldivat lõhna. Piisavalt tugevat, et sahtel tühjaks tõsta. Ootasin iga hetk kuskilt asjade vahel mingit hiirelaipa välja kargavat. Sahtel tühi, ikka haiseb. Kui ma siis halba aimates sahtli välimist tagumist seina kiikasin, osutus eelaimdus tõeks. Ma olen lihtsalt ühe vaese hiireniru sahtliga laiaks nigu pannkoogi virutanud. Eriti tore. Õehhh. Üks päev kanavarbad, teine päev laiaks litsutud laibad. Ma koristamisdetailidest ei hakka pikemalt kirjutama. Töö kiire ja korralik.

Aga muidu on äärmiselt mõnus päev olnud. :) Kui nüüd veel õppimistega kah joone peale saaks...

Killuke kultuurierinevust

Selline pisikene ainult, ei paneks eriti tähelegi...
Nimelt siis. Ärkame hommikul Jamaikaga üles ja enne arvutilaata sõidame tema sõpsi toidukohast läbi ja sööme hommikust. Teadupärast seal putkas otsest hommikusöögi ei serveerita, aga kuna tegelikult oli aeg nagunii lõunane, võtsime siis mina supi ja Jamaika riisi loomalihaga (oxtail - lehmajalg, kui otse patwast tõlkida). Minu supp oli kanasupp, mida ma olen mitmeid kordi söönud. Lükkan mina siis lusika sinna kõrgesse take away topsi (einoh, me istusime laua taga tegelikult, aga kuna me alati võtame kaasa, siis nad panid autmaatselt karpidesse) ja segan põhjas ja võtan siis esimese lusikatäie. See tähendab, et hakkan seda lusikat siis põhjast ülespoole tõstma, kui mulle vaatab vastu kõikide varvastega kanajalg.

Jah, k a n a j a l g.

Ilmselgelt pistsin ma röökima. Mitte küll täiesti kõrist, aga täiesti kuuldavalt. Pärast minutist draamat selle ümber, kui jälk see minu jaoks on ja kuivõrd tavaline see jamaikalaste toidulaual on, sõi Jamaika selle ise ära ja mina võdistasin õlgu ja naersin samal ajal. Sest see on nii sürr, kui sul sellisest oranžikast mitteläbipaistvast supist ilmub varbad ees üks kanajalg. Võehh! :D Ja muidugi oli selle juures veel selline ilge intsident, et kuna Jamaika selle õnnetu kanavarba tulisest supist võttis ja suhu pistis, siis ilmselgelt oli see liiga kuum, et kohe pintslisse pista ja mul õnnestus just sellel hetkel ta poole kiigata, kui ta istus laua taga, suu lahti ja varbad suust väljas. Ökaökaöka. Irw. :D
Vähe sellest, et need pagana jamaikalased kalapead söövad... Nojah, roheline vähemalt... Irw.

Tsiteerides Vaskat...

... kes oma blogiputka selleks korraks jälle kinni pani, sest ega keegi ju nagunii seda ei lugenud ja apsaluutselt kedagi ei huvita enivei, kuidas tal läheb...
Ühesõnaga, teda siis tsiteerides: ma olen nii väsinud, et see ei lähe vist kunagi enam üle.
Nii et järjekordne sissekanne teemal, et ma olen nii väsinud. Ja kohe lähen tantsutrenni.
Tegelikult läheb see väsimus ära küll, umbes teise vaba päeva hommikuks ilmselt. Kui homme just ei selgu, et järgmine kodutöö tuleb neljapäeval esitada. Siis on ikaldus. :D

Uus naabrikutt on mingi Austria musavend, mis muidu on ilgelt äge ja cool, aga mitte siis, kui ta sinu kõrvaltoas elab ja kitarri harjutab või nädalavahetuseti mingi jorsiga tümmi keevitab. Uhh.

Igatahes, RedBull hakkas vist mõjuma. Mul on tunne, et ma ei jäägi enam püstiasendis magama, ajee.

Ma ei tea, kes see oli...

... aga igatahes suur aitäh Sulle, sest see mõjus.

Kodust väljudes ja trenni minema hakates tuli sisse selline energia. Ma ei tea, kustkohast, aga niimoodi seestpoolt tuli. Ja trenni andes ei olnud ka üldse väsinud, selline hea oli olla. Ja ka nüüd, koju jõudes, ei ole veel sada prossa 'kokku vajunud', vaid ikka tiksun veel... Nii et aitäh palve või hea mõtte eest, see aitas.
:)

Ma olen nii väsinud, et nutta tahaks. Ja sellele vaatamata tuleb mul kohe praegu tund ette valmistada, sest mul ei ole enne selleks lihtsalt aega olnud, ja siis tunni pärast juba kodust välja astuda.

Esmaspäeval ületasin ennast - tegin süüa, näedsa, lillkapsast keetsin ja teisipäeva võtsin kooli kaasa kah. Aga praegu on mul tund aega ja kõht on tühi. Kapis on pool pikka saia ja värske piim ka tuli, aga ma ei taha seda. Ma tahan sooja midagi. Hiinakat näiteks... Ohk. Nutt ja hala.

Näljarott ja muidu emo

Üleüldises plaanis on mul suhtsiiber sellest pidevast näljast. Ei-ei, õnnitlemiseks pole põhjust, tegemist on kõige tavalisema näljaga hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi ajal, pärast pikka tööpäeva ja enne kooli algust, peale kooli lõppu ja enne magamaminemist. Minu rohelisus on täiesti tuulest viidud, sest ma söön pea seitse päeva nädalas take away'sid. Mis muidugi avaldavad vastavat mõju rahakotile, kehakaalule ja prügi hulgale.
Ma tean, et on muidugi võimekaid, kes suudavad süüa teha ka siis, kui nad lahkuvad kodust 5.45 hommikul ja jõuavad tagasi 22.00, on vahepeal käinud tööl ja koolis ja misiganes, aga mina paraku nende usinate hulka ei kuulu. Ma olen rampväsinud, mulle piisab täiesti kahest sellisest päevast nädalas, ja paarist hilisest vahetusest tööl (mille puhul ma ärkan mingi 9.30, söön hommikust (kodus, võileiba näiteks, aga võibolla ka eelmise päeva take away ülejääke) ja siis lähen tööle ja jõuan koju jälle ~22.00. Ja kolmapäevane trennipäev, mille puhul jõuan töö ja trenni vahepeal küll kodus käia, aga seegi aeg on ainult asjade võtmiseks ja pisukeseks kosumiseks.
Ja kui mul siis lõpuks vaba päev on, tuleb Jamaika külla, kes ei arva midagi mingist imelikust juurviljagemüüsest või eestipärasest kartulist-kastmest ja nii ma siis lebotangi hoopis Jamaikaga voodis (sest ma olen indeed liiga uimane ja väsinud, et midagi asjalikku peale pesupesemise teha) ja tellime pitsat või hiinakat või indiapärast vms, sest mul ei ole kõige vähematki tahtmist seda vähest aega, mil meil aega koos olla on, veeta millegi sellise küpsetamisele, mida tema nagunii ei taha. Ja mina enivei väsinud olen.
Ja kuskil vahepeal pean ma veel õppima ka, sest kaks 3 AP-st kodutööd ootavad tegemist ülejärgmiseks nädalaks.

Lisaks kahtlasele toitumisele ja kiirele elurütmile, väsin ma kah jubekergesti viimasel ajal. Kaheksa tunniga ennast öö jooksul igatahes välja ei maga. Isegi vaiksetel päevadel töö juures olen ma väsinud ja kergesti ärrituv ja pidevalt tahaks magada. No nii palju kui võimalust on, ma ju magan ka, eks. Mitte tööl siis, kodus ikka. :P

Ja tööl muidugi paneb juhataja näkku... Nüri järjekindlusega paneb ta mind igal nädalal vähemalt üheks koolipäevaks hilisesse vahetusse ja ta TEAB, et mul on kool, sest me oleme temaga sellest korduvalt vestelnud. Siiani on mul õnnestunud teistega lihtsalt vahetused ära vahetada, aga sel nädalal mitte. Neljapäeval jääb kooli minemata. Jah, selline vaenulik õhkkond juhataja poolt ei tee mu olemist just kergemaks. Aga noh, eks seda oli juba ette arvata nagunii.

Rääkisin msnis just Tikriga ja ilmselt on mul vitamiine vaja. :) Homme pelae tööd siis ehk soetan omale miskit. Ja ma tean, et üldises plaanis läheb see väsimus ja pidev näljatunne millalgi varsti üle.