Homseni vist

Homseni vist antakse armuaega. Interneti suhtes.

Olen kaks õhtut järjest vaadanud Bollywoodi loomingut ja täna kohe veidikene pisardanud ühe ilusa-kurva filmi peale. Põhimõtteliselt on loo sisuks see, kuidas perekond kohutavalt rahavõlgades vaevleb ja vanem peretütar läheb suurde linna ja vaatamata suurtele pingutustele ei leia tööd ja lõpetab prostituudina. Indias, vaadake eks, on naise süütus tema suurim varandus. Kohutavalt masendav. Ja kuidas siis tema pere sellest ükshaaval teada saab, kuidas mingid suvalised tsurkad raha välja pressima hakkavad (pere tunneb ennast kohutavalt süüdi, muideks, ei süüdista, aga samas, eksole, keelavad tal kodulinna tulla, sest 'jutud liiguvad'), aga kuidas siis lõpuks miski ime läbi mingi tähtis nina temasse ära armub (jaa, kuskil konverentsil, kus ta teisele mehele eskordiks on) ja tema tumedast minevikust hoolimata ta siis lõppeks ära kosib. Nii, et. Palju emapisaraid ja palju sellist... Eneseohverdamist.
Aga mulle meeldivad filmid, mis mängivad emotsioonidel. Iga kell parem kui 'Raudmees'.

Tegelikult hakkasin ma täna jälle mõtlema sellele, kuidas inimesed muutuvad. Mingil omal moel omas väikses maailmas ma vahel arvan, et teised inimesed muutuvad samas suunas kui mina. Ja kui nendega kokku saada, siis on kuidagi raskem kohaneda. Mida rohkem mina sissepoole pöördun, seda raskem on mul kuulata teiste nõuandeid. Nõuandeid stiilis, et sa-ei-tohi-talle-helistada-enne-kolmapäeva-õhtut-muidu-ta-arvab-et-sa-jooksed-ta-järele. Sa pead nii- ja naamoodi riietuma. Sa pead niipidi ripsmeid plaksutama ja sukaga säärt vastu lauajalga hõõruma. Ja raske on neid kuulata sellepärast, et kus on siis südame hääl? Kus on sinu enda mõtted ja tunded? Kuidas saab mingi s u r n u d paber sulle öelda, kuidas sina e l a m a pead? Mulle tundub kuidagi, et inimesed on lollid. Minu sees on nii palju mõtteid ja mässu, et ma ei oska seda sõnastada. Ma ei tea, kust alustada. Ma tahaks karjuda ja õlgadest raputada ja ... Ja samas tean ma juba praegu, kuidas enamus seda ei mõistaks...
Inimene on kõikvõimas looming. Inmene on võimeline kõikvõimsalt looma, aga vaim on pime. Ja vaim on pime nendesamuste klantspiltidega läikival paberil toodetud ajakirjade nõuannete pärast. Mitte ainult inimsuhete osas. Üleüldse. Me kipume arvama, et keegi teine teab paremini. Me teeks mida iganes, kui et ainult ei peaks iseennast kuulama. Miks me ei taha iseennast kuulata?

Mina tahan.

Noh, ühesõnaga, mõte kandus veidi vasakule. Need on vist need ajad, mil sa tunned ja tajud asju teisiti. Öeldakse, et suureks saamine, vist? Ma tunnen, et ma jään nii kaugele nii paljudest inimestest ja asjadest. Nendest põhimõtetest. Sellest, kuidas keegi ei taha olla auga oma Isa laps...
Ma tean, et ma kõlan segaselt. Mis Isast ma siin jahun, eks. Kõik sai alguse sellest, et minu maailm sai rünnaku. Tahtmatult. Inimestelt, kelle jaoks maailm on teistsugune. Aga mina ei taha nii. Mina tahan olla auga Isa laps.
Hea küll, las ma oma segases hullus jutus püüan veidi ideed lahti seletada. Isa on tinglik nimetus universumi energiakompleksidele. Isa on see, kes lõi maa ja inimese. Kõik sai alguse energiast. Erinevatest energiatest, mis kõik on omavahel tasakaalus. Seesama suur Isa (Rütm, Enerigakompleks, misiganes) on meile andnud kõik. Ta lõi meile maailma, mis toidaks meid lõputult, ja mitte ainult toidaks, vaid kataks, rõõmustaks ja hoiaks külluses. Ta on nagu lapsevanem, kes tahab oma lapsele parimat. Ja mida meie teeme? Lõhume, hävitame, rikume, saastame, võtame, kasutame, ... Ja mida me anname tagasi? Isegi mitte aitähhi. Kui sa oled lapsevanem, kujutle, et sa oled oma lapsele andnud kõik - armastuse, hoole, oma une ja vabad hetked, raha ja pingutuse. Ja kõik, mis sa annad, visatakse katki, tallutakse puruks ja nõutakse uut. Kas sina saadaksid oma lapse kiusatusse või õnnetusse? Kas sa arvad, et sinu ema või isa teeks seda? Ja ainuke, mida sa tänutäheks teed, on tuimad sõnad, surnud paberile kirjutatud surnud sõnad kellegi (ammusurnud) tüübi poolt. Üks mõttehetk Meie Isa palvele, paluks.

Meie Isa, kes sa oled taevas
pühitsetud olgu sinu nimi
sinu riik tulgu
sinu tahtmine sündigu
nagu taevas, nõnda ka maa peal
meie igapäevast leiba anna meile tänapäev
ja anna meile andeks meie võlad
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele
ja ära saada meid kiusatusse
vaid päästa meid ära kurjast
sest sinu päralt on
riik ja vägi ja au igavesti
Aamen

Kas sinu ema on sind saatnud kiusatusse ja kurja? Kas sina saadaksid oma lapse? Meile on antud t e r v e m a a i l m, mis meid teenib, ja muud ei oska me öelda, kui et anna?
Millist ema peab laps paluma, et too talle midagi andestaks?
Ma ei oska iga rida kommenteerida. Meie tänu on tuimad sõnad, millele me ei mõtle. Me ei mõtle, et keegi neid kuuleb. Me ei taju, et on keegi, kes meie eest on juba ammu hoolitsenud, andes meile terve maailma. Lisa, kallis lapsevanem, nüüd kõigele eelnevale nimekirjale, et sa annad kõik jne, ka see, et korra nädalas, hea näo tegemise pärast, läheb sinu laps kuskile majja, istub ja tõuseb kellegi käskude kohaselt, ja räägib sinuga otsa vaatamata. Ei, ta ei räägi, ta loeb paberilt sõnu või korrutab tuimalt päheõpitud ridu. Anna, päästa, andesta...

Mulle tegid haiget täna need sõnad, mis väitsid, et kaks inimest kuuluvad a i n u l t teineteisele tänu kristlikule repressioonile. Nagu oleks patt armastada ja luua. Nagu oleks vaim madalam kui keha.

Ma tahan olla tänulik selle eest, mis mulle on antud. Õhk, vesi, päike, säärane träni. Ma tahan öelda aitäh sellele, kes selle loonud on. Ja ma tahan m õ e l d a seda, mida ma ütlen. Ma tahan oma käitumisega olla selle kõige vääriline.



EDIT: Ma ei ole silmakirjatseja. Minu tee sinna on käänuline, sest olen ju minagi kasvanud siinsamas meie maailmas praeguste väärtustega.
Ja no personal offence to anyone, erinevad inimsed panevad lihtsalt mõtlema.

Ikaldus

Mu internet pakib allkorrusel asju...

Saatuse tahtel...

...ei ole teile muid pilte ette nähtud kui vaid see. Olen korduvalt proovinud laadida üles mõningaid pilte sellest, kui Daisy ja Helena siin käisid, aga mingil jabural põhjusel ei ole see õnnestunud. Mis seals ikka. See pilt on LiisiGrillilt ehk Lõuna-Londoni Soolaleivalt.

Näed, kallis, meil seal kaugel Eestimaal on selline komme, et igal aastal, kui värske kartul turulettidele ilmub, keedame meie selle lihtsalt ära ja sööme või ja soolaga. Antud juhul ka rohelise sibulaga.

Kuplialune nagu vana küün

Niisiis. Austatet daamid ja härrased, lubage mul see tagasihoidlik sissekanne juhatada sisse sõnadega, et nähtavasti on kuskil kõrgemal pool mulle teadmata minu staatust ja haridustaset oluliselt kõrgendatud, nii umbes professori tasemele. Hajameelse professori...

Lähen hommikul tööle, kõik on tore. Tulen töölt koju, väsimus, natuke vähem tore, näe voodi! ja jälle tore. Magan, panen äratuse peale kuute. Tõusen, näksin halvaad, peavalu ei läinud üle. Panen dressid jalga ja istun maha, et kunstipärast vannitoamatti jätkata. Hakkan peale panema ühte Bollywoodi filmi, mille Amita (indialannast supervisor) mulle tõi, mõtlen tantsimise peale ja...


Kell on 18.23.


Ja mulle meenub õudusega, et täna on kolmapäev.



Ja et mul on tantsutund 7 minuti pärast algamas.



Kõhus hakkas keerama. Mõtlesin, et see ei ole võimalik. See e i o l e v õ i m a l i k. Kõik. Ei ole lihtsalt. Ma ei saaks ju trenni unustada. ? Tormasin trepi peale, pärisin Yamilt - kas täna on kolmapäev? Jah, on küll. Shit shit shit. Pannitsesin. Ta soovitas algatuseks stuudiosse helistada ja öelda, et hilinen. Ma ausalt ei mõelnudki, mis selga-jalga läks. Tossud! Nendega saab joosta. Ja ma olin 2 minuti pärast majast väljas. Ja ma jooksin. Isver, kuidas ma kihutasin. Helistasin stuudiosse ja puterdasin midagi hilinevatest rongidest. Pähh. Jõudsin hingeldava ja higisena 5 mintsa enne seitset kohale...
Ja otseloomulikult oli tund ka ju ettevalmistamata. No pea oli tühi nagu seaküna ennemuiste. Tshikid pidid ise ajusid liigutama ja mõtlema, muahahaa. Põhimõtteliselt ajasin vana rasva peal läbi - tegime koreot ja kuna aega oli vähe, edasi võtta ei jõudnud. Aga üldises plaanis ajasin ma kogu aeg liigutused sassi, panin valesse järjekorda jms. Tögati vaid, et 'did you leave your brain on the train?'
Kokkuvõttes midagi hullu ei olnud, keegi tige polnud, tütarlapsed tegid kommentaare stiilis 'sa oled kõigest lihtsurelik nagu meiegi'. Peale trenni viskas üks tumedanahaline neiu Diane mind koju, sest pidin talle ühe CD andma ning jutuajamise käigus tuli välja midagi, mida mina oleks pidanud teada enne, kui minu õpilased. Nimelt kavatseb stuudiojuhataja järgmise kursuse ära jätta. Sest peale trenni kolmapäeva peale tõstmist ja tund aega varasemaks panemist, on kohalkäijate number väga väike. Inimesed lihtsalt ei jõua nii vara. Hmm. Esimene reaktsioon oli muidugi nigel, aga järele mõeldes kulub mulle tegelt väike puhkus ära. Nagu stuudiost ja nii. Ikkagi eelmise aasta jaanuarist IGA NÄDAL kohal käia. Mis mulle iseenesest meeldib, aga puhata on ka tore. No vaatab seda asja.

Siis veel uudiseid minu tagasihoidlikust pargitagusest häärberist. Nimelt eile peale õhtust vahetust koju jõudes ootas mind ees Yami (ja külmkapis ka kodujuust, mida ma tomati ja rohelise sibulaga mõnuga vitsutama asusin), kes teavitas, et minu naabripoiss Dave kolis välja. Ja ülekoridori naabripoiss peaaegu kolis välja. Minu suu venis kurjakuulutavalt ja kahjurõõmsalt pikale muigele. Täna käisin Dave-poisi tuba kaemas, palju suurem on teine kui minu oma ja kõikidel tubadel peaks nagu sama hind olema. Saatsingi omanikule smsi, et kas tal oleks midagi selle vastu, kui ma tahaks teise tuppa kolida. Vastust ma veel saanud ei ole.
Ja et Yami kolib välja järgmisel nädalal ning ta kolib ära koos internetiga. Trademaa küll, hakka nüüd sellepärast ka veel pead vaevama, et see uuesti sisse saada...

Siis veel üle hulga aja on eriti raskekujuline pankrot. Ma ei teadnudki, et need Eesti piletid sellise põntsu panevad. Noh jah, eks ma olen arvestanud ka vähemalt 100 naelase telefoniarvega, sest minu Draama ajal sai emale päris ohtralt hüsteerilisi kõnesid võetud, mis nägid välja umbes nii.

Kutsub.
Ema: Halloo
Mina: Öhöhö, nuuks nuuks, tsau
Ema: Mis juhtus?
Mina: Öhöhöhöhöööööööhöhöhöhöhööhöhhöööööööööööööööö hõkk hõkk ööhöhöhöhöhöhöhööööö
Ema: Mis juhtus?
Mina: Hõkk hõkk, nuuks, öhöhhhöhöhööööööö, nuuks, hõkk, ääääääääääääääääääääääääääää
Ema: Mis juhtus, räägi ometi!
Mina: ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ hõkk hõkk
Ema: M i s j u h t u s ?!?
Mina: Hõkk, nuuks, hõkk, ää, sedasi juhtus näed, hõkk nuuks, ja sedasi, hõkk, ja veel sedasi, äääääääääääääääääää, ja n i i m o o d i ka veel, hõkknuuksääöö.

Noh umbes nii, teate ju küll.
Ja et siis pankroti juurde tagasi pöördudes, et jah, suur telefoniarve, ja muud tavakulutused. Ning nüüd läheb internet minema. No kõik sellised asjad juhtuvad just täpselt 'perfektse' ajastusega, onju.

PS.
Kui kirjutada Eesti saatkonda Londonis, kas kirjutada eesti või inglise keeles?

Tekkis ka võimalus tulusid deklareerida, ehk siis raha valitsuselt tagasi nõuda. Saadan kirjad ja paberid ära ja vaatame, kas näkkab.

Ja selle pagana Hiina meditsiini putka uksele, kus ma nõelumas käisin, lähen ma küll rusikatega taguma. Ja lähen kohe leti äärde, kraban sellel pisikesel hapral tshikil rinnust, nii et ürditeed üle letiääre pudenevad ja nõuan oma raha tagasi. Sest mul peaaegu iga päev peavalu. Ja täna ka migreen. Jah, ma saan aru küll, et ma peaksin neid ülikalleid ürdiplögasid igapäevaselt tarbima, aga ma ei saa aru sellest, kuidas see pärast h u l l e m a k s saab minna? Rasedusvastased tablad vahetasin ära ja kirjade järgi need peavalusid tekitama ei peaks (küll aga tekitavad need midagi muud, nii et mind ootab ees järjekordne käik perearstile). Ma ei tea, ei ole mu stressitase oluliselt nüüd viimaste nädalatega tõusnud. Kas ma tõesti pean alla vanduma ja tunnistama, et vähemalt selle putka nõelravi on viimane kräpp?

Noh jah siis.
Selleks korraks siis tolle ülerahvastatud suurlinna ääremailt kõik.

Päikeseratas

Tundub, justkui tõmbas see emotsioonitulv mind tühjaks ja mitte ridagi blogi kirjutada ei jaksa. Iseenesest mingit erilist äkshionit pole toimunud ka, olen pöördunud tagasi oma rahulikku tööle-koju-orgaaniliste-tomatite maailma. Ja ma olen rahul niimoodi.
Evelyl käisin ükspäev külas, sõime musta leiba kilu ja keedumunaga, ajee. Väga tuus oli. Eile käisime Tikri juures grillimas. Oli ka tuus ja kokkuvõttes oli kõik palju ägedam, kui ma arvasin. Ja mitte midagi muud pole teinud. Ainult heegelnõelu murdnud - plastmass ei sobi kilekottide heegeldamiseks, siinne poelett aga ei paku midagi asjalikku.
Ühesõnaga. Kirjutada tuleb ikka siis, kui midagi öelda on. =D