Igavesed rohedilemmad

Ehk siis jätkuv peavalu teemal, mida me sööme ja tarbime ning kuidas see meid mõjutab. Teemasid saab kenasti alajaotustesse jagada. 

Toit.

Ise kodus süüa tehes ning omale kaupluses tooteid valides teen ma selle valiku, mis mulle kõige õigem tundub. Enamasti siis kas mahe ja/või kohalik kaup. Noh, näiteks juustu ma ei osta mahedat, sest see oli nii kibeda maitsega, et otsustasin lihtsalt kohaliku kasuks. Olen ka märganud, et juba pikemat aega jätan ma pigem puuviljad ostmata, kui et tassin näiteks nelja nektariiniga koju veel plastmasskarbi ning pakkevõrgu. Mingeid pagana Uus-Meremaa või Lõuna-Aafriga õunu ei osta ma nagu iialgi. Nõme on see,  et kodu suhtes kõige mugavamas asukohas olev pood ei ostagi kohalikke õunu sisse. Hea küll - üks sort on. Sellised hästi hapud ahjus küpsetamise õunad. Nagu... Ajuvaba. Nii ma siis peangi minu jaoks ebamugavas kohas asuvasse Sainsbury's'sse ronima, et sealt kohalikku toodangut saada. No olgu, sellega saab veel hakkama. Hoopis suurem dilemma on mul pidevalt tööl olles.

Nimelt saame me tööl ühe naela eest lõunat osta. Enamasti on kokad nii kenad, et nad teevad seda, mida sa tahad. Noh, kas salatit või nuudleid või liha või kala vms. Aga asja juures on aga. Nimelt nad ei kasuta mitte mingit mahetoodangut. Olen ise oma silmaga näinud, et jogurtid ja pähklivõid ja koogikesed sisaldavad kõik GM-i. Kindlasti veel paljud muud asjad, sest ega ma ju kööki revideerimas ei ole käinud, loen neid silte, mis lihtsalt kättesaadavad on. Ja nii ongi - kas siis odavalt ja mugavalt GM toit või palju raha ning aega kulutades isetehtud toit. 

Mulle küll meeldib hirmsasti süüa teha ning vahel teen tööle kaasa ka, aga vabal päeval eelistan ma lihtsalt niisama tshillida ja ja puhata. Sest ma lihtsalt ei jaksa. 

Samas, eks, raha kokkuhoiu mõttes võib ju praegu süüa küll tööl ja odavalt. Ükspäev, kui rohkem raha on, saan rohkem valida. Sest hotellis töötades olid meil tasuta lõunad ning tööriided saadeti tööandja kuludega keemilisse. Nüüd pesen ma kõik oma tööriided ise ning kõigele lisaks tuleb veel süüa ka osta. Ei-ei, mulle ikka meeldib mu töö, aga kui mul enne kestis pesupulbripakk pool aastat, siis nüüd vaid 1,5 kuud. Et kulud on suurenenud ja... Noh, saate aru. Aeg versus raha versus südametunnistus versus tahe versus õige versus jne.

Taaskasutamine/ümbertöötlemine.

Kes veel mäletab, siis meil on aias kompostihunnik. Ikka funkab ja kasvab ning olen sealt päris mitmeid kordi juba mullaks muutunud kihti mööda peenrakest laiali vedanud. Eile jälle kühveldasin seal hunnikust ning välja veeresid apelsin ning mandariin. Kuhja sügavuse järgi otsustades olid nad seal kindlasti üle kuu aja olnud. Ja neil ei olnud mitte ühtegi lagunemise märki, kuigi muu kraam samas kihis oli juba selline mustjaspruun läga väikeste tuvastamatute tükkidega. Need tsitruselised said kindlasti ära visatud ikka sel põhjusel, et nad enam söömiseks ei kõlvanud... Aga kuu aega hiljem kõige roiskuva keskel ja ikka täiesti puutumatud...?

Majakaaslased on hakanud rohkem taaskasutusse panustama. Näiteks ei ole enam ainult mina see, kes köögis asuva kasti õue omasse tühjendab. Samas tarbivad nad igast kräppi ikka oluliselt rohkem kui mina ning mitte kõik asjad ei lähe taaskasutusse... Aga noh, parem kui varem. 

Kehahooldus.

Sellega nii suurt teemat ei ole kui toiduga. Kuna juuksehooldustooteid ei kulu nii palju kui toitu, siis neid võib valida ja rahus ka kallemaid asju osta. Samas on meie vannitoas veel eelmistest elanikest mahajäänud nänni. Enamuse olen tööle viinud - seal kuluvad ikka ära, aga näiteks juuksepalsamit ei kasuta seal keegi. Seega vedelebki meil vannitoas mõni palsam. Ja minul on juhuslikult mahepalsam otsas. Aga käsi ei tõuse keemilist kasutama. Pigem olen üldse ilma. Sest ma ei taha rohkem keemiat enda sisse ja peale (sest mingi 60% imedub läbi naha vereringesse...), samas südametunnistus närib, et raiskamine... Oeh. 

Helgematel toonidel jätkates roovisin oma nõgeseleotise ära. Tulemus: oluliselt vähem juukseid tuli pärast pesu peast ära. Nii et see point on siis tõestatud. Siidisust ja pehmust seevastu küll nagu ei märka, pigem tunduvad juuksed just kuidagi traatjamad ja tugevamad. Kuivõrd ma eelmine pesukord proovisin kummelileotist (ei, sellest ei olnud ma midagi kuulnud, aga kuivõrd kummel ju muidu selline hea taim on, siis mõtlesin proovida), siis tean omast kogemusest rääkida, et kummel tegi küll juuksed palju pehmemaks ning siidisemaks. :) Nii et mul on kahtlane tunne, et kui ma ükskord siin mahekummelit kuskilt leian, siis ma teen kummeli-nõgese leotist. :P

Juusterindelt veel nii palju, et ootan jätkuvalt Ebayst oma spets juukseharja. 21 juuli maksin ära ja puha, siiani pole välja saadetud. Uurisin küll, et kusmaal asi on ja nii, aga mingit asjalikku vastust ei saanud. Ühe ebaasjaliku sain küll, aga see mind eriti ei aidanud. Noh, kui nad varsti ei saada, siis küsin papi tagasi. Mis seals ikka.

Muideks, tomatid õitsevad. :) Varsti saab mahetomateid!

... ja lapsepõlv tuleb meelde...

Ehk siis lõik raamatust 'Mina ja mu juuksed', peatükk 'Looduslikud ravimid', alapeatükk 'Nõgesed'.

Kui te mu tuba praegu näeks, siis te arvaks, et must on saanud nõid. Oih, vabandust. Teie, eestlased, ei arvaks asjast ilmselt üldse mitte midagi, ei paneks seda tähelegi. Kui keegi siinsetest mulle praegu külla tuleks, arvaks nad, et ma olen peast soe ja kindlasti mingi neopaganlik nõid. Või siis mustlasverd. Või midagi muud kahtlast. Sest kellel muul ikka toas nööri külge neli suurt kimpu nõgeseid ja kaks väiksemat kimpu piparmünti kuivama oleks pandud? 

Käisime nimelt Evely ja Maarjaga pargis mulle nõgeseid korjamas. Teate ju küll seda vanarahva tarkust, et nõgeseveega loputamine teeb juuksed siidiseks ja muud imevärki. Siinse vanarahva tarkus see muideks ei ole, sai kontrollitud. Ja kuigi mul olid aiatöökindad käes, sain ma päris mitmelt poolt kõrvetada. Nagu lapsepõlves, ehkki minu mäletamist mööda nad nii hiiglaslikud ei olnud... Ja seda ma ka ei mäletanud, et mingi 7 tundi hiljem sõrmed ikka täiega valusad on. Oh well, kes ütles, et neonõidade elu lihtne on?

Aga pärast seda vahvat enesepiitsutamistseremooniat jätkasime päeva kudumisringiga. Oma tavalisest pesast elutoa vaibal kolisime ümber õue õunapuu alla. Mmm... :) Päike paistis, tuuleke puhus, rohi oli roheline, süüa oli palju, ja Evely kihlatu vanaema on nagu megaäge. Jah, oli jah vanaema kudumisringis. Ja mulle see just meeldibki. Nii huvitav oli kuulata lugusid, kuidas asjad omal ajal olid... Ma arvan, et maailm oleks palju parem paik, kui erinevad generatsioonid omavahel rohkem suhtleks. Einoh, ma tean, et paljud on mingid virisevad eided, aga vahvaid on ju ka. Ärge kartke vanemaid inimesi! Neil on palju pakkuda, uskuge mind.

Tagasiteel bussis (sest me jäime rongist maha) kohtasime mustlaseid, kelle pihta me Maarjaga täiesti alatult ebasündsaid nalju loopisime. Nad nimelt nägid sihukesed räpased välja ning tegid kilekotis võileibu, mida siis mööda bussi laialivalgunud lastele jagati. Me siis Maarjaga leidsime, et noh, rändrahvas ju ikkagi, teevad süüa seal, kus juhtub. Et tegelikult peaksime me üleüldse tänulikud olema, et nad mingi patareidega spiraaliga suppi keetma ei hakanud... Ja et me peaksime ettevaatlikud olema, et see pereema meile mustlasneedust peale ei pane... 

Muideks, ma unustasin vahepeal mainida, et Yuyu käis mul külas. :) Tuli kaheks päevaks Londonisse, enne kui Saksamaale edasi pani. Küll oli hea laterdada. Ilma vända ja vooluta, ausõna. 

Aga nüüd tõttan ma oma hilisõhtusele kohtingule moslemist töökaaslasega. Tal on nimelt alati ilusad peasallid ning nii ma siis saatsin ta mulle ilusat salli ostma. Nüüd olevat ta selle ära ostnud ning tuleb siiakanti, et see mulle just täna õhtu üle anda. :)

EDIT: Sall on väga luks! Tume fuksiaroosa, ilus ja õhuline, pisikeste heledate litrikestega ära tikitud... :) Koju tulles toppisin selle omale samamoodi pähe nagu see moslemineiu seda kannab, niimoodi beduiini kombel, mitte päris nii, nagu keskmine moslem. Noh, niisama proovi pärast. Täitsa hästi sobis, kusjuures. Kohe kadedaks teeb, et ma ei saa ägedat salli peas kanda, sest muidu peetakse mind moslemiks, mida ma ju ei ole...
Tagasitulles oli muidugi tüüpiline Londoni õhtu. Mööda vaikseid tänavaid kõnnib peale sinu veel mingi hinduss, kellel taskus mobla värskeimat India tümspu üürgamas. Siis ta üritab sind kindlasti ära rääkida. Kui see ei õnnestu, siis ta tümpsub omaette edasi, aegajalt sinu poole kiigates, et ega sa juhuslikult ümber mõelnud pole ja äkki sa nüüd juba ikka tahad tema seitsme lapse emaks hakata.
Ja kui hinduss üürgava tümmiga on nurga taha kadunud, kõnnivad järgmisel tänaval rebane ja kass külg-külje kõrval üle tee...
Ning siis koju jõudes kastad tomatid ära ning tuppa tulles võtab sind vastu värske piparmündi lõhn. :) Küll on kahju, et homme peab tööle minema..

Vanakuradi vanaema

Raisk, ma ütlen. Uhh, tänane trenn läks nii metsa, kui üldse minna annab. Polegi nii metsa läinud juba aastat üks ja kaks... Poole trenni pealt oli lihtsalt pea TÜHI. TÜÜÜÜÜÜÜÜHI. Umbes nagu ma ei oleks seda lugu ette valmistanud, selle järgi neli nädalat tantsinud või seda lugu üleüldse kunagi enne kuulnud... Mul oli nii häbi. Ma ajasin mingi 27 korda sassi. Lihtsalt seisin saali ees, kõikide pilgud minul ning vahtisin tühja pilguga peeglisse, sest terve tunni teise poole polnud mul halli aimugi, mis selles koreos edasi juhtuma hakkab. Tundus, et enamus pipisid andsid andeks ja naersid selle peale, aga üks oli õite pahur ja jalutas tunni lõpus välja... Ma siiralt loodan, et ta ei kaeba, sest mismoodi ma juhendajale põhjendan, et mul pea tühi oli? Uhh. Täielik ebaõnn. Ma terve tee koju keskendusin pingsalt lausele, et shit happens ning et ka selles p*rsekukkumises on peidus õppetund... Lihtsalt need naised maksavad kõik ilget pappi, et mina neid õpetaks ja siis mina olen mingi nõme saamatu möku...

Aga muidu on mul täna toore-päev olnud. Toore- ehk siis juurviljapäev. Päev otsa õnnestus, ajasin puuvilju näost sisse ja jumala okei oli olla ja misiganes. Kuni pärast trenni bussis hakkas pea ringi käima ning mõtlesin, et tea, kas panen pea kõrvaltoolile või oksendan niisama vahekäiku. Ei juhtunud kumbagi, aga koju jõudes sõin potsiku jogurtit igaks juhuks ära. Igatahes enam ma trennipäeval söömist ei piira, sellel on koledad tagajärjed.

Tänane päev

Umbes kella kella poole viie ajal pärastlõunal kakerdas kööki räsitud olemise ning sassis juustega inglise neiu ning tervitas mind suure haigutuse saatel sõnadega 'tere hommikust'. Praegu, kui kell läheneb kuuele, tegi teine naabrinna akna lahti, pani sigareti ette ning asus kõva häälega telefoni seletama, kuidas ta just ärkas ning kuidas eile ikka vinge pralle oli. Nii muuseas võiks märkida, et mina olin enne kella kaheksat (hommikul) voodist väljas.

Aga täna käisin ma talunike turul! :) Saak oli rikkalik. 

Kott oli nii raske, et ma mõtlesin, et mai jaksagi sellega koju kõndida. Aga hakkama sain! 

Aedoad said muidugi käigu pealt potti visatud, lillkapsas järgmisena. Ning rabarberist ning maasikatest sai imehea magustoit, tänu toidutare.ee inspiratsioonile. :)

Khmm

Just praegu istusin ma lahtise värvituubi otsa, mille tulemusena sain ma kena pleki ahtri ja teki peale, kõhutäie naerda ning mõnusast kogusest (üsna kallist) värvist lahti. :D Võibolla oleks aeg enam mitte voodis padja peal maalida.

Maniakk

Jaa, et ma nüüd täitsa päriselt kirjutasin Juliet Marillierile kolmandat korda. :D Minu meelest on see nii vahva, et selline suure kaliibriga kirjanik leiab aega, et fännidele vastata. Aga eks see ole vist täiskohaga kirjanikuks olemise eelis, et leiab aega igast veidrate asjade jaoks. Või on asi prioriteetides. Igatahes, äge. 

Täna tuleb väike tripp metsa alla. Lähme Evelyga seedri juurde. Nüüd ma ei suuda otsustada, kas panna jalga kummikud või kingad, selga seelik või püksid jne. Oh seda ikaldust. 

Tööl muideks sai eile parajalt nalja, kui see eit, kes mu jalgealust õõnestas, suure draama ja karjumise saatel lihtsalt minema jalutas ja ütles, et tema enam tagasi ei tule ja shallalalaa. Ning muidugi oli tal mulle veel nii mõndagi näkku öelda, niimoodi kõigi residentide ja paari kolleegi ees. Millele mina vastasin vaikusega, kuna selle eelmainitud publikumi ees polnud mul vähimatki tahtmist hakata selles mustas pesus sorima. No vaatame, kui kiiresti ta oma uhkuse alla neelab ja vabandades tööle tagasi roomab. Jah, tore oleks, kui ei roomaks, aga olgem ausad, tööd on ju kõigil vaja ning vihahoos minema jalutamine ei tundu enam eriti hea mõte olevat, kui reaalsus puuga pähe lööb. 

Aga nüüd siis hommikust sööma!

Küsimus lõuendile maalijatele

Tähendab. Kuna ma oma uut maali alustasin lõuendil ning sellega seoses olen kohe portsuga uusi õppinud, olen ka uue küsimuse ees, millele ise kohe vastata ei oska. Minusuguse kogenematu maalija jaoks oli üsna üllatus, et lõuend on ikka täiesti teistsugune kui papp. :D Suured tänud preili Chintis Lundgrenile, kes minu hüsteerilist halamist msnis kuulama on pidanud ning siis nõuga abiks olnud. Lugu selles, et kuigi poelõuend on juba krunditud (mingi möksiga üle tõmmatud, et värvi liiga palju sisse ei imaks. Vähemalt mina sain asjast nii aru), on seda liiga vähe ning tuleks ise kah veel kruntida. Gesso on selle vahva asja nimi, millega seda tehakse. Aga MILLIST gessot osta, selles on küsimus. :P Kas on keegi, kes teab mõnda konkreetset toodet või firmat soovitada?

Igav

Suurem vaikus blogis tähendab alati üht - Suurt Töörügamist. Olin nimelt 4 päeva järjest tööl ning täna nii väsinud, et isegi paar minutit püsti seismist väsitas ära. Nii olengi päev otsa voodis raamatut lugenud (Juliet Marillier'i Cybele's Gift'i). Alguses olin enda peale torssis, et mismoodi ma midagi teha ei jaksa, aga minu taks on tavaliselt 2 päeva, rohkem 12 tunniseid päevi järjest teha ei jaksa... Ning kuna homme jälle tagasi tööle, siis tuleb ju väsinud kehakest veidi poputada. 

Nii ma siis  lugesingi raamatut, nokkisin rohelisi oliive, sõin mee-karamellijäätist, käisin allkorrusel vaatamas, kuidas härra Durande oma uue filmi jaoks lateks-lesbi-piitsutamis-stseeni filmib. Väga vahva oli kusjuures, pärislateks (mitte see läikiv La Senza stiilis lateks) näeb seljas jumala tuus välja! Mingi maani merineitsi kleit oli, seda tuli mingi spreiga läikima hõõruda ja puha. Käia sellega paraku ei saanud, dominatrixit tuli põhimõtteliselt õue suitsetama ja tagasi tuppa talutada. :D Nojah, tegelikult ei saanud ta seda omal jõul selgagi... 

Kõige selle elevuse vahel keetsin veel tatraputru ning kastsin tomateid. Ahjaa, ning hommikusöögiks tegin jälle pannukaid ning arvake ära, mis moosiga ma neid sõin? Oma aiast korjatud peotäiest vaarikatest tegin värske vaarikamoosi. Või Chintise sõnutsi vaarikatambi. :D

Nii et ei midagi erilist... Vaikne argielu.

A kaks minutit jest?

Mhmh? Noh, okei, siis võid mõnuga vaadata härra Durande järgmist 2 minutilist filmikest, mille sünnile on kaasa aidanud kõik meie maja elanikud ja viimaste sõbrad. Mõni katkine varvas ja kõige läbikorrutamisest virtsavett jooksvad kõrvad on end ära tasunud. :)

Üle elasin!

I have lived to tell the tale! 

Ehk siis mingised eriti kenad kõrgemad jõud otsustasid mind eile hoida ja hoopis põetamiskorrusele terveks päevaks saata. :) Ja teadupärast on seal vaikne. Tegemist on küllaga, aga tempo on aeglane ja rahulik... Sellegipoolest sain ma õhtu jooksul 2 korda ninast raskelt veritseda. Koju jõudes oli mul veel migreen ka ja majakaaslased nii nummilt kohe pakkusid teed ja olid mõistvad. Peale peatäit nutmist (sest migreen ajab mind nutma, pluss ilge väsimus ja pidevatest ninaverejooksudest tekkinud pinge vajasid väljaelamist) käisin pesemas ja läksin kah õue istuma oma tassi teega. :) Sõin kaks burksi ning kadusin vaikselt tuppa ära. Ja magamajäämisega polnudki väga muret. Muss ei olnud nii ilgelt vali ja akent kinni hoides oli täitsa magatav. :P Ning täna hommikul õnnestus kohe homme hommikuks perearstile aeg ka saada. Igati postiivne. 

Ning oma sõnu pean ma ka veel sööma. Olles just väitnud, et enne omaette elamist Juliet Marillier'i raamatuid ei osta, tellisin netist Cybele's Secret'i, irw. See on siis jätk Wildwood Dancing'le. Noh, raamatukogus ei ole rohkem tema raamatuid ning ma ju tahtsin lugeda! Pealekauba lubati mulle Wildwood Dancing sünnipäevaks kinkida, et siis ikka kenasti mõlemad osad olemas. :) 

Aga jah, ma siis nüüd hakkan pesumasinasse asju otsima. Hommikul juba küürisin klooriga oranziks tõmbunud dushikardinat (nüüd on valge!)... Ah, domestic bliss...

Väsinud

Olen kolmandat päeva tööl ning mul pole aimugi, kuidas ma järgmised 12 tundi üle elan. Mul on kuumusest pidevalt ninaverejooksud, öösiti kuumuse ja pidutsevate majakaaslaste/türklaste/suvaliste naabrite lärmamise tõttu magada ei saa. Ning täna õhtul teevad majakaaslased jälle grillika. Millal ma puhata saan?

'Ema sündroom'

Olen ennegi täheldanud, et mulle hõõrutakse nina alla seda, et mul lapsi (veel) ei ole. Seda, et kärudega emmed siin Londonis ülbed ja ebameeldivad on, olen ma ka enne maininud. Aga täna tahaks ma ühe asja selgeks teha.

Ma ei ole imbetsill lihtsalt sellepärast, et mul ei ole last!

Täna oli mul juhus istuda samas söögilauas ühe poolatariga, kes kohe pärast minu lastetuks tunnistamist vaatas mulle haletsevalt otsa ja mainis, et you don't understand... 

??

Jaa, muidugi ei mõista ma ematundeid jms, sest ma tõepoolest ei ole (veel) ema, aga siin Londonis on lastetusel nii halb maik juures. Tikker pole mulle näiteks kunagi ülevalt alla vaadanud ainult sellepärast, et tal on põnn ja mul mitte. Umbes, et kui sul lapsi ei ole, siis pead sa tööl tegema kõiki neid vahetusi, mida teised teha ei taha ning kobiseda pole sul õigust, kuna sul ei ole last. Koolis grupitööd tehes pead kõige rohkem tegema, sest sul ei ole last. Juhuslikult kellegagi juttu puhudes kantakse sind kohe maha, sest sa ei oska mähkmetest rääkida.  Umbes, et järelikult ei ole mul absoluutselt mitte midagi muud teha, kui kodus passida ning näppu imeda. Mina kui isiksus ei eksisteeri. Sa kas oled ema või mittekeegi.

Jaa, ma täiesti usun, et lapse kõrvalt on palju raskem igasuguseid asju teha. Ma saan aru, et osasid tundeid ja instinkte saan ma tundma siis, kui endal keegi kõhus kasvab. Aga ma rõhutan, et ma ei ole sellepärast laisk loll imbetsill, et ma veel sealmaal ei ole, ning palun mind mitte niimoodi ka kohelda.

Tänan tähelepanu eest.