Ähähh.

Justtäpseltniiongi. Just nii ongi, et kui sa mõtled, et niimoodi tahad midagi teha, ei tule asjast viimasel minutil midagi välja. Ei läinud selle inimesega koos Evely juurde. Kuivõrd seal oleks olnud ainult mina, Evely ja tema. Ja noh...
Jalutasime Camdenis veidi ringi, tegime pikniku (mina sõin ja tema vaatas pealt, tervislik nagu ta on) ja põhimõtteliselt läksime laiali. Aga ausõna, mina temast aru ei saa. Kord käitub ühtemoodi ja siis täiesti vastupidiselt. I am a Saturday Afternoon Girl vist. Ma ei tea. Võibolla on tal kodus naine ja seitse last, irw. Ma ei tea. Aga ise läksin ikkagi lauba õhtal Evely juurde. Üksinda. Ja lahe oli. Evely musi oli ka kodust ära ja nii me siis grillisime pimedas uduvihmases aias õunapuu all ühekordse grilliga sealiha ja tomateid, mille Evely ettevalmistanud oli. Ja rääkisime. Ja kuulasime muusikat. Ja vaatasime kasse rõduaknal, kelle siluetid toas põleva tule taustal kergelt mänglesid. Pärast magasin allkorrusel elutoas, kassipoeg seltsiks. (Peale poolteist pudelit veini, järjekordselt) Hommikul oli nii kaif ärgata, kui pisike must karvakera mööda voodit ringi ukerdab ja nurrub nii, et kõrvad jäävad lukku. Evely juurde saab rongiga ning jällegi oli nii mõnus rongi oodata seal Gordon Hillis, hommikul kell 7.45. Loodus oli ümberringi, platvorm kahe rohelise künka vahel. Linnud ja puha. Ja rongiga oli mõnus sõita, aknast välja vaadata ja Edelaraudteed meenutada. Oh jah.

Aga maailm on üks imelik paik.

Minu seebiooperilikuks muutuv elu rahuneb vahepeal maha, et samas röögatu leegiga jälle süttida. Eile oli näiteks üleujutus. Kayga kahekesi nutsime nii, et pidime vahepeal põrandal vett ära pumpama. Jajahh, naiselikud liialdused. Kurb ja raske ja paha on. Aga ma tunnen, et minu aeg on. Minu aeg olla vaba. Minu aeg olla noor. Te ehk ei mõista... Ma ei ole eriti laps saanud olla ja noor ei ole ka eriti olnud. Alati olen olnud nagu täiskasvanud ja nii. Iseseisev. Suhted, kooselamised (praeguse seisuga siis kolmas aia taha ning pidage meeles, et ma olen 22! Ja ma ei räägi mingitest 2-nädalastest kooselamistest, eksole), olek, sõbrad... Mitte, et ma midagi pahaks paneks. Ju mul oli seda sel hetkel vaja, see oli see, mis mind elus edasi viis.
Nüüd ma tunnen, et ma tahan olla nagu vaba lind. Ma tahan mõttetult ringi hulkuda, eksperimenteerida, erinevate inimestega suhelda, E l a d a. Suhe on ka elamine, aga siis, kui sa selleks tegelikult ka valmis oled. Mitte ainult ei arva, et oled. Ma olen alati arvanud, et ma olen valmis ja ma tahangi kindlat partnerit, seitset last ja ägedaid rasedariideid. Ma ei taha. Nüüd ma tunnen, et ei taha. Laske, ma olen noor. Laske mul tänaval totakalt kepselda ja naerda, pargis purjus peaga huilata, Evelyga ennast Türgi baaris lakku täis kaanida, klubides käia, inimestega tutvuda. Ma tahan oma sõpru, ma ei taha kellestki sõltuda. Selle koha pealt. Oh jah.

Ärakolimisega seoses minu inventuur olemasolevatest asjadest:
tass
käärid
nuga


Tassi tõin omale Hispaaniast. Käärid ja noa virutasin teise pere juurest. Tõenäoliselt jäid minu tuppa siis, kui pereisa vastu barrikaade ehitasin ning noa madratsi vahele peitsin.
Ei ole mul kahvleid-lusikaid-taldrikuid-potte-panne- voodipesu-tekki-patju jne. Ja rahaliselt olen ma omadega pu****. Täiesti. Absoluutselt. Ma ei tea isegi, kuidas ärakolimine välja nägema hakkab, kui mul ei ole absull pappi. Iseseiva elu rõõmud. *Pööritab silmi ja ohib dramaatiliselt*

Elu tegi oma otsuse ka ära - ei saa teist tantsutundi juurde. Neiud ikka otsustasid, et neile kellaaeg ei sobi. Mul savi. Veidi kahju on, et oleks nagu hirmsasti raha juurde tahtnud ja nii, aga whatta fuck. Elame üle.

Oh jahh. Muideks, Hiinalinnast osteud soya kaste kicks ass. Igale poole topin seda nüüd sisse. =)

Noh,

rangelt võttes ei ole mul siia midagi väga kirjutada. =D Aga ma ei lase ennast sellest heidutada ning leelotan sellegipoolest.

Miks on nii, et lahku minnes kaob ära elementaarne viisakus? Stiilis muusika kuulamine ja muidu lällamine sel ajal kui teised magavad?

Minu eilsed plaanid muidueks lendasid vastu taevast sellega, et õpetaja lend jäi nii palju hiljaks, et kui nad 11.30 maandusid Gatwickis, siis lisaks liialt hilisele kellaajale oli neil ka pagas kadunud. Nii et... Aga selle eest suutsin ma omale tänaseks uued plaanid sebida. Või noh, üldistes joontes on ikka plaan minna Evely juurde, aga tõenäoliselt võtan ma sinna kaasa ühe inimese. Ma ei taha midagi ära sõnuda, nii et ma parem vaikin. =)

Muidu tunnen ma ennast halvasti. Mul on süümekad ja äärmiselt silmakirjalik tunne. Tahaks asju paremaks muuta ja ära siluda, aga see ei ole võimalik. Ja tean omast käest, mis on kultuurierinevus. Ühel päeval kirjutan teile siia sissekande teemal, mismoodi on inimestel erineda justnimelt tänu piirkonnale, kus nad üles kasvanud on.

Ahjaa, muideks, käisin eile ühte tuba vaatamas - meil töölt üks leedukas kolib kodumaale tagasi kuu aja pärast. Kenningtonis üürib tuba. Aknast avaned vaade Big Benile ja London Eyele, 65 naela nädalas. Ainuke asi on see, et see tuba on tikutoosi suurune. See on miniatuurne, nagu suur riidekapp. Leedukal ei ole seal hullu, ta on ise hästi väikest kasvu naine. Aga mina oma 183 cm-ga tunnen ennast seal kergelt klaustrofoobselt. Tuba ei ole madal, aga peale laua ja öökapi ei ole sealt suurt midagi, riidekappigi ei ole tuppa mahtunud. Nii et ma nüüd ei tea. Ja vannitoa lagi hallitas... Nii et jääb vist ära. Ja ega ma vist päriselt kesklinnas ikka elada ei tahaks...

Mul on rämedamat moodi pankrot, nii et ma oleks omadega ikka väga plindris, kui mul ei oleks Tikrit, kes mulle raha laenaks. =D Ma vihkan seda miinusesse elamist, aga... Et sellest välja tulla, peaks ma vähem pidutsema ja vähem mõttetutele asjadele (alkohol nt) raha kulutama. Kingad on mul vaja ikkagi osta, aga loodan need Eestist leida.

Vott nii. Tegin Eluga lepingu - kui mulle antakse teine kõhutantsutrenn juurde - level 2 (sest praegu tahavad mitmed neiud teist taset jätkata), siis ma (kui ma seda kuidagi endale võimaldada suudan) teen sügisel stuudios õpetajakoolituse ära. Et oskan siis koreografeerida ja tean õpetamismetoodikat jne. 820 naela on 10 nädalane kursus. Sest teise tunni juurde saades saaksin veidi rohkem raha ja ehk saaks seda kuidagi lubada. Ehkki minu tantsuline taust ei ole nii tugev. Peaksin hästi palju enne veel trenni tegema. Aga elu saaks siis ju suisa mõtte ja puha.

No vott siis. Ma katsun üle saada oma vastandlikest meeleoludest ja asja rahulikult võtta.

=) Dance halli trenni nüüd siis.

Jusht

Liina siiajõudmise päeva õhtu. Meie köögis. Ettevalmistuste ettevalmistus. =)

Ja siin juba ettevalmistuste lõpus. =) Ready to hit the clubs!

Ja maailma parim video. Eesti kohta.

Ohh jah

Olen päevade kaupa mõelnud, et akuraatsuse huvides tuleks siia kirjutada ka minu elu suur muutus... Kuidagi ei ole tahtnud... Ikkagi eraelu ja ikkagi internet jne. Ma siis nüüd katsun öelda, jah?

I'm on the market on again.

?

Ei, see ei kõla hästi.
Ütleme siis lihtsalt, et edasi kõnnin üksinda. Ei kõnni enam koos Kayga. Ja... Ma arvan, et ma ei taha sellest rohkem rääkida.


Positiivsema poole pealt - käisime eile Evelyga Angelis Türgi pubis, kus tegime kaks tundi vesipiipu ja jõime ära kolm pudelit veini. Hkhmm. Tore oli olla, pingelangus ja hea tuju paariks tunniks. Ajee!

Ja mul on nädalavahetuseks plaanid. Saate aru või? M i n u l on siin Londonis terveks nädalavahetuseks plaanid. Väu. Reedel tuleb kunstiõpetaja, kellega ma kavatsen pool ööd ringi töllata. Ja laubal teeme Evely juures jaanipäeva BBQ. =) Jeiii! Ja täna on salsa. Nii et... Pole halba ilma heata, eksole... Lihtsalt... Ah ***** küll...

Tead küll, et niimoodi on parem ja muudmoodi ei saa. Miks see siis ikka haiget teeb?

Ja siit ta tulebki

Ma tulen koju!!! 11-21 juuli! Nii et pange endale märkmikusse kirja kohvid-lõunad-siiderid-Pärnu rand-ja muu taoline träni.

Jooksen Evelyga kokku saama.

PS. Eile peale tööd käisin üksinda Hiinalinnas söömas - ei olnud üldse nii maitsev.

Hetkel...

... avastasin uuesti tööle hakanud Windows MediaPlayerist mingi maheda häälekesega tädi laulud, kes laulab kitarri saatel 'Gone with the madness' jne. Keegi teab, kes see on? Mul on see ainult 'track'i nime all, nii et mul pole õrna aimugi, kust see mu arvutisse saanud on...

Istun ja mõtlen veidi melanhoolseid mõtteid.

EDIT: Uiiiii bljaaaaaaaaad!!! Leidsin Windows MediaPlayerist täiesti fantastilist kõhutantsumuusikat! Täitsa pekkis! Niiiiii megahea, et olen viimased pool tundi naabreid terroriseerinud ja ennast unustavalt mööda tuba ringi tantsinud. Järjekordselt muideks ei tea, kust põrgu päralt need lood mu arvutisse saanud on...
Dance halli harjutasin ka veidi, jalalihased surid õite ruttu ära, nii et selle bisnessi jätsin katki. Nüüd vee vaja homne tund ette valmistada. =D

Kord läksid kaks sõpra....

Täna tahan teile kirjutada sellest, kuidas mul viimased kolm ööpäeva on elu olnud. Enne seda aga mainin ära asjaolu, et headest asjadest ei ole tolku, kui need antakse sulle valel hetkel; kui tuleb väga hea, tuleb otsa ka kohe väga halb; ja üleüldse, selle suure muutuse algus, millest ma kunagi rääkisin, sai täna alguse.

Alustagem neljapäevast, mil Liina Pariisist naasis. Hommikul 7.45 kohtusime hotelli juures tänavanurgal, et pidulikkusega ulatada talle meie korterivõtmed ning teha üks mõnus hommikukalli ja seejärel suunduda tööle/koju. Peale tööd ootas Liina mind staff entrance'i juures - nii äge oli töölt tulla, kui keegi sulle vastu tuleb. Loksusime läbi Piccadilly Circuse Tottenham Court Roadile, kohtusime Tsehhi noormehe Janiga, kelle juurde me õhtusöögile läksime. Janil on hiinlannast naine ja kahekuune tütar. Tittetel on selline häirivalt vastik omadus panna sind kõige haiglasemaid ninnutavaid häälitsusi tegema nii, et sa seda ise üldse ei märka. Ja siis kui märkad, hakkab kõrvalseisjate nägusid vaadates piinlik ja sa lähed istud hästi kiiresti laua taha oma kohale tagasi, üritades pingsalt ilmastikuoludel teemat arendada. Aga õhtusöögiks oli meil Hiina pelmeenid (dumplings, noh) mingi ilgelt hea kastmega. Mina kirjutasin pudelite nimed omale märkmikku kindla plaaniga minna Hiinalinna neid omale ostma. Mingi hetk üsna hilja hakkasime sealt kaugelt Lõunast (Herne Hill, kellele see midagi ütleb) kodu poole liikuma, loksusime läbi linna koju kahekordse bussi teisel korrusel kõige ees istudes... Rääkides elust ja asjadest...

Reedel peale tööd juhtus selline lugu, et Liina töllas linnas ringi sel ajal, kui mina kodus siiderdasin ja dushasin, eksole. Aga kui ta ükskord jõudis, läks mõnus ettevalmistamine lahti. Näiteks triikisime juukseid - nägime hoopis lahedamad välja =D Meikisime, valisime riideid, jõime RedBulli (mina vähemalt) ja vanakat, istusime köögilaual ja laulsime tund aega jutti igasuguseid Eesti laulukesi kahe- ja ühehäälselt, naersime südamest, haukasime viinerit sakummiks Liivimaa palsami kõrvale ning lõpuks asutasime end minekule. Koos suure täistuubitud spordikoti, täistuubitud õlakoti ja pooltühja pisikese õlakotiga. Pluss veel minu pisike ridikül. (Ma võin küll ridikül öelda, sest see on kuldne ja väärib nime Ridikül) Mõtlesime küll, et huvitav, kas meid sisse ka lastakse sellise hirmpiraka pambuga, aga kui olime läbi rahvamassidest ummistatud tänavate lõpuks Hiinalinna külje all asuva O'Neill's'i ukse ette jõudnud, ei kottinud turvamehi meie mammona hulk ja suurus mitte karvavõrdki. Lohistasime oma varanduse läbi puupüsti täis oleva saali ning andsime riietehoidu. Pubil oli kolm korrust, kõva muusika, ropult palju inimesi ning kolmandal korrusel esines mingi rokkbänd. Ausõna, esimene laul oli äge. Teine laul enam ei olnud. Kolmanda laulu ajaks olin hingepõhjani veendunud, et rokkmuusika ei ole absoluutselt minu jaoks ning ma ei oska ennast selle muusika saatel isegi mitte liigutada. Või siis 'võngutada', nagu Liina ütles. =P
Meiega tulid tutvust tegema mingi Hispaania vennike, kes nägi minu meelest nii vampiiritapja Angeli moodi välja (jaa, ma olen kindel, et see ei olnud tema), et mina hoidsin paarimeetrist distantsi. Ning sel ajal kui mina püüdlikult ebailusast noormehest distantsi hoidsin tuli mind sebima mingi Iiri vennike. Pikk oli ja lõhnas hästi, aga see oli ka kõik. Hugh Granti moodi, ainult et kenam versioon. Nendega siis tantsisime, kui mingite täis troppidega võnkumist saab tantsimiseks nimetada ning kella poole kolme paiku seadsime end minekule. Kusjuures, mul oli tegelikult ilgelt lahe olla seal pubis! Bussi peale jooksmist ja kesköist palee aia taga jalutamist jääme vaid meie Liinaga mäletama, irw. Panin siis neiu bussi peale ja loksusin koju. Viiest magama.

Eile oli mul vaba päev. Nii et kl 12 ärkasin äratuskella peale üles. Et noh, dushata ja dance halli trenni minna. Juuksed olid reedeõhtusest triikimisest (sirgendamine oleks vist asjakohasem sõna tegelikult...) kenad ja sirged ning nii ma siis läksin trenni laineid lööma, irw. Trennis oli seekord lahedam... Muidugi kahetsesin ma hetkeks seda, et ma eelmisel nädalal olin Paradigmazele vingunud, et miks ta üldse midagi naiselikku ei õpeta meile ja eile võttis noormees siis asja käsile. Oi bljatt. Mina ei tea, kust need jamaikalased oma jalalihased võtavad. Peale trenni arvas Paradigmaz, et ta viitsib mind bussi peale saata, mis aga lõppes kahetunnise jalutuskäiguga Finsbury pargis ja edasi mingeid kõrvaltänavaid pidi Turnpike Lane'ini välja. (Turnpike Lane on ikka v ä g a kaugel stuudiost). Seejärel käisime meil korraks, ma võtsin oma märkmiku ja suundusime Hiinalinna kastme järele. Kastmed ma ka sain ning tegime kerge õhtusöögi ka sealsamas Hiinalinnas. (There are two types of places here 1) the really expensive tourist spots and 2) i just want some food spots) Meie läksime I Just Want Some Food kohta. =D Sõin pardiliha riisi ja aedviljadega. Kuna minul oli suurenenud tahtmine mitte otse koju minna, sest väga hea tunde tekitas Elamine, ja noormees leidis, et kaks nädalat järjest tema pühapäeval magamata olekus päev otsa trenni teha ei suuda, otsustasin mina üksi välja minna. Mina. Ü k s i. Ja läksingi. Jalutasime veidi ringi, et mulle 'half-descent' koht leida ning kui jõudsime kollase pubinurgani, mille nimi oli 'Salsa', oli minu südames otsus langetatud. Hüvastijätt noormehega ja suundusin oma äädikapudelitega piletit ostma.
8 naela sissepääs. Poogen, läksin ikkagi. Pudelid jätsin riietehoidu ja jalutasin trepist alla. Koht oli suur, avar, salsabänd röökis laval. Kaif. Esimese kahe minuti jooksul rabati tantsima. See tüüp oli üks ebaõnnestunud juhtum ning püüdes meelehetilikult aru saada, mida ja kuidas ta tantsib, avastasin ma, et lohvakad varbavaheplätud ei ole puupüsti täis olevas salsaklubis parim variant. Ujusin selle kuti juurest vaikselt ja kiiresti minema, sebisin omale Smirnoff Ice'i ja otsustasin rohkem mitte tantsida ja vaid inimesi vaadata. Mis aga ebaõnnestus. Irw. Külje alla libises mingi pikk kutt ala Salsa La Dracula. Pikk, jube kõhna ja selliste Draculalike näojoontega (Dracula, vampiiritapja Angel.. Kena valik... ) Veeretab aga jutukest ja moosib tantsima. Küsib veel, et kus sa salsat õppisid. Ma siis vastasin, et seal ja seal stuudios ja et mis siis. Ta kostab, et enamus inimesi siin pubis seda salsat ei oska, mida tema. Mina tunnen huvi, et kuidas nii. Ja tüüp avaldas oma saladuse siis - tema oskab Kuuba salsat ja teised tantsivad siisn Hispaania salsat. No vott siis. Minul läksid silmad särama - esiteks ma mõistsin, miks esimene jorsiga tantsitud ei saanud ja teiseks tekkis kaval plaan ikkagi temaga üritada. Kuuba salsa on palju kiirem - sammud käivad üks-kaks-kolm-üks-kaks-kolm. Hispaania salsas aga üks-kaks-üks-kaks, nagu merengue vms.
Ja siis läkski lahti. Meeletu! Natuke läheb aega, et juhtimisele ja liigutustele pihta saada, aga peale poolt tundi keerutasime nii kiiresti, et täiesti fenomenaalne! Viskas mind maha silda pidevalt ja puha - kusjuures hoidis kindlalt kinni, nii et päris maha ma ikkagi ei kukkunud. =P Väga kaiff. Mingi hetk (nagu ikka) pidin ma talle valetama, et ma olen abielus (mõjub muideks üllatavalt kiresti ja tõhusalt)ja sellepärast ei taha temaga ameleda. Siis hakkas tal muidugi kiire, aga mina olin selleks ajaks ennast nagunii pooloimetuks keerutanud (ausalt, alguses oli aeglasem, aga lõpus oli ikka nii kiire, nagu täiel kiirusel keerad ennast ühel jalal libisedes ümber) ja läksin varsti koju ära. =D
Aga supermõnus oli. Sain oma salsat praktiseerida, merenguet ka, teen vahet Hispaania (või misiganes koha) ja Kuuba salsal ja tean kindlat, et lähen sinna teinekordki. Pluss veel fakt, et ma julgesin üksi välja minna. Tase! ma olen endaga rahul ja oma kolmepäevase Elamisega ka. =P Nii et... London, hoia alt! Ühel päeval saab minust veel hullemat sorti pidutseja! =D

Aga seda head uudist ei saa veel ikka öelda, sest Ave ei luba. Ma siis ootan veel veidi.Tahan olla tääääiesti kindel, enne kui selle siin avaldan. =)

Kallidega.

Hare hare bling bling

Ma võin suure ja tähnilise saladuskatte all öelda, et ma ütlen teile homme midagi eriti ägedat!!! =D Aga kuna Ave ei lubanud mul veel hõisata, siis ma täna veel ei hõiska. =P

Igatahes lähme Liinaga täna välja pubitama nii kauaks, kuni ta Stanstedi bussile ronib... Ostsin ettenägelikult pudeli RedBulli juba valmis ning Poola poest maasika ning mustika Fizzi ka. Tikker eile ütles, et sealt saab. Saigi. Iiiilgelt äge. =D

Eelmise nädalavahetuse kohta nii palju, et laupäevaõhtu sai veedetud kalli Liina ja vähem kalli, aga ägeda dance halli õpetaja Paradigmazega. Trennis üle hulga aja olla oli ikka niiiii hea, aga bljaaaaaad, ma olin surnud pärast seda. =D Dude ronis meiega õhta välja ka, nagu väga shikilt oli riides ja stiilne ja puha. Trennis näed inimesi ju ikka dressides. ;) Alustasime Angelis mingis pubis, mis sakkis ning seejärel siirdusime kuskile Liverpool Streeti kanti, millest ei mina ega Liina midagi ei teadnud. (Kõigele oli eelnenud muidugi Vana Tallinn, Coca Cola, ohter (on sihuke kääne olemas v?) meikimine, veel rohkem riietumine, kõva muusika ning niisama tshill meie juures) Pidu oli 'broken beat party'. Einohh, meesterahvaga, kes tantsida oskab, on ikka mõnus tantsuplatsil olla, aga broken beat mulle ei jätnud muud muljet kui see, et rohkem ma oma jalga sellele peole ei tõsta. =D Pärast võttis noormees veel kätte ja saatis meid kodu ukse ette. Vaadake, Londonis ei ole kellegi koju saatmine 20 mintsane ettevõtmine. Hetkest, mil oled otsustanud kedagi saatma hakata, võib sinu enda kojujõudmiseni minna aega 2-3 tundi. Nii et dzentelman, noh. Meie Liinaga olime rahul. =D

Esmabal trenni hiljaks ei jäänud, tegime hoopis minu töö ja trenni vahele jääva aja parajaks piknikuga Soho pargis. Kolmapäevast salsat asendas Ariel Kuubast, sest Judy (juhataja, eksole) oli ise hetkel Kuubal mingil salsafestil ning ootamatul kombel ei olnud see üldse nii äge, kui ma arvasin. Judy annab meile ikka sihukest vatti, et anna olla, see tegi asju nii lihtsalt, et me igavlesime. Kui kiiremat mussi küsisin, hakkas targutama teemal, et harjutama peab aeglase järgi jne. Blaaahh, mida iganes!!

Aga hetkel joon siis siiderit ja kohe suundun dushi alla. Ma ei ole 5 päeva pead pesnud (noh, naisterahvale ju pikk aeg) ja juuksed ei ole üldse eriti mustad. Värvimine tuleb kasuks. =D


IIIIIK, ma ootan homset päeva ja tänaõhtust tshilli! =D

Check on it

Üldises plaanis olen ma veel natuke elus. Liina on siin (hetkel küll Prantsusmaal, aga homme jälle tagasi) ja see kuradima töö on ka. Kuna ma tänu sellele ja salsatunnile nii surmväss olen, ei kirjuta hetkel pikemalt, aga nädalavahetusel sai päris palju pulli. =) Aga ma kirjutan sellest mingi hetk kiiiindlasti!

Muideks, Vassilissa, kas sa mind moijiiiitole ja margariitale viid, kui ma tulen?

Hehehee

Oi ma tegin sulle, Saatus ja Elu Iroonia, ära! Tulin eile koju ning kokkasin omale riisi aedviljadega! =D

Ja peale seda sain sõna otseses mõttes joosta maratoni stuudio poole, sest Londoni teedeehitus otsustas aset võtta just siis, kui mul oli vaja kiirelt kohale jõuda. Nii siis alternatiivseid kohalejõudmismeetodeid kasutades jooksin ennast hingetuks, nii et 8 minutit hiljaks jäädes, jooksu pealt ja õpilaste ees vabandades riideid vahetades ning lõpuks klassi ette jõudes olin ma soojenduse alguseks higist tilkuv. =D Aga tund ise oli väga vahva. =) Pärast trenni sõitsin bussiga koju ja mõtlesin terve tee, et kuivõrd on ikka hing rahul pärast trenne... Et miks ma viimasel ajal laisaks olen muutunud... Või ei ole laiskus ka, nagu ikka, elu ja see ja teine ja üheteistkümnes tuleb alati vahele... Ma üritan ennast parandada. =)

Ja varsti tuleb Liina! =)

Pagana London

Ma mõtlesin terve tee bussiga töölt koju sõites, et ma lähen koju ja söön riisi aedviljadega. Stoke Newingtonis väljudes keerasin aga silmagi pilgutamata sisse esimesse Chicken Curry Expressi ja ostsin kanatiivakesi ja mingi meal'i. Take away kilekoti sisu paarikümne meetri pärast uurima hakates sain ma aga kergelt vihastada - kanatiivakesi ei olnud need tsurkad suvatsenud mulle anda. Jalutasin tagasi ja nõudsin oma kana. Sain ka. =D Seejärel lonkisin mõnusas suveilmas koju, tegin korteri aiapoolse ukse lahti ning istusin maja taha trepile oma rämpstoitu õgima. Väga chill oli seal õitsevate pelargooniapottide vahel friikartuleid Felixi hapukurgigaviiludega nosida. =)

Eile oli üle pika aja selline rilääääääksimise värk. =) Murakas lohistas oma pisike ahtri linna peale ning peale minu tööd saime Tottenham Court Road Stationi ees oleva MacDonaldsi ees kokku. Minul oli millegipärast jube kindel soov just Candysse siiderit jooma minna. Murakas tahtis ka. Tikker ei tahtnud, aga kahe vastu ometi ju ei saanud. Kole Inglismaa siider mustsõstrasiirupiga moodustab vägagi maitsva joogi, ehkki siider on kallimaks läinud ja teine sort ka. Aga suurem pudel oli ka =D Nelja naelaga lunastasime oma dringid, istusime akna alla, vaatasime suhteliselt igavaid inimesi, rääkisime juttu, naersime kui Murakas oma uue kollase pluusi-seeliku punast siiderit täis kallas, ja lõpuks Candyst lahkudes oli meil kindel plaan naasta ning Tesco ja Soho park olid vaid meeldiv ajatäide. Saate aru, inimesed, väljas on suvi! Tuled pubist, kergelt siidri auru all, väljas on s o e, väljas on m õ n u s, väljas on s u v e l õ h n. =D Ilgelt ilgelt mõnus. Tescost krõpsu ja veel mingit siiderimoodi jooki ja parki. Park oli hullumoodi ülerahvastatud - stiilis Pärnu rand juulikuu kuumalaine ajal kell 12 päeval. Aga ikkagi oli nii mõnus. Tikker ujus mingi aeg oma hetkeks meile nägu näitama tulnud kaaslasega minema ning meie Murakaga suundusime roosalt plinkiva sildiga Candy poole tagasi. Olek oli meeldivalt vindine, seega tundus tequila kõige asjakohasem jook jätkamiseks. =P Vaatamata suurenevale joobeastmele ei suutnud ei mina ega Murakas mitte ühtegi tantsusammu endast välja meelitada, sest muusika oli lihtsalt niiiiiiiiiii kole. Sihuke tümakas, eks, aga mitte tuntud lood, vaid sellised hästi neutraalsed ja mõttetud. Blaaahh. Kommenteerisime niisama inimesi ja nentisime, et mingi 80% väljasolijatest olid ülekaalulised. Ma ei tee nalja ega ei liialda. Ma ei tea, kuidas me sellisel õhtul välja sattusime, aga nagu mingi Paksude Õhtu oleks olnud. Kuivõrd muusika nullis ära igasuguse peotuju, asutasime ennast suhteliselt mõistlikul ajal kodu poole. Bussis kuulasime minu mp3-ga Jan Uuspõllu 'Viiendat Uut Isamaalist Laulu' ja seda Politsei Kroonika Rahapoisi tümakat. Naljakas oli.
Koju jõudes viskasin asjad nurka, tõotasin pühalikult endale ja Murakale, et dushi alla lähen hommikul ja viskusin voodisse, uinudes enne, kui pea patja puutus. Paari tunni pärast ühines minuga Kay, kes oli oma sõbrannadega väljas käinud ja oli niipurjusniipurjusniipurjus, irw, et kella 5.45 tööle minnes oli ta ikka veel purjus ja kell 9 hommikul mulle helistades ikka veel auru all chillis. Nomaeiteanüüd. =D

Hetkel olen üksi kodus, niisama olesklen ja tegelen hirmus-väsinud-olemisega. Aga hea on olla väsinud, kui sa oled hea asja pärast väsinud. Eile oli hea õhtu. Mul kusjuures ei olnud täna isegi pohmakat, kuigi ma ikka jõin. Järelikult oli ette nähtud. =D Aaooohh, mul ju veel Kopparbergi siider külmikus, oodake, kohe toon ja joon. Mmmmm, küll tehakse ikka häid asju. =P

Muideks, Liina tuleb järgmisel laupäeval. Pakk, mis mu ema mulle saadab, on nii suur, et ma arvan, et Liina peab mingi riksha omale koti vedamiseks palkama... Anna andeks, sõber, aga ma ei saa ju sinna parata, kui ma enam Eestis ei ela. =D