Tujukas sügis

Sügis on siin. Ma ei tea, kuidas Eestiga lood on, aga Londonis on sügis käes. Võibolla mõni vaidleb, no vaidle aga. Hommikuti tööle minnes ja õhtuti koju tulles on õhus sügise lõhn. Vihmasajud, mida ma lahtise akna all istudes igal aastaajal kuulanud olen, on muutunud tujukaks - loopivaks, keerutavaks, külmaks. Suvevihm on sõbralik ja otsene, sügisvihm on salakaval.

Müristab, muideks.

Järjekordselt istun siin, aken on lahti, raamat ja läpakas vaheldumisi süles. Väsimus on. Sügise lähenedes nihkub lähemale ka kooli algus, 17-18 tunnised päevad, pinge, järjekordne eneseületamine, ehk ka mõni meeldiv üllatus. Sünnipäev läheneb. Ema tuleb külla. Jamaika sünnipäev. Evely kihluse tähistamine. Mõningaid asju ju nagu on.

Ma arvan, et vahetevahel me ei tea, kui võimas on meie sees peidus olev jõud, kui me soovime luua. Nii palju kordi olen istunud köögirepil ja vahtinud seda võssakasvanud hooldamata aeda ja unistanud. Unistanud sellest, et kui see oleks minu oma, siis ma teeks nii ja naa ja nii. Ja aial oli mulle omasugune vastus. Üks minu fantaasialendudest oli see, et ühte äärde istutaks terve aia ulatuses vaarikaid. Umbes nädalake ja mõned päevad tagasi avastasin ma täiesti juhuslikult (jälle), et sealsamas aia ääres kasvavad vaarikad. Ja kannavad marju. Mitte palju, mõned oksad, aga uued kasvavad, veel ilma marjadeta. Kust see tuli? Mina ei ole seemneid loopinud, eelmisel aastal ei olnud seal midagi. Ja iga päev paar kuni pool peotäit värskeid koduaia vaarikaid... Ma vist ei pea üritama seda sõnadesse panna. :P Siin, Londonis.
Ja see kollane roos, mis ühes kirsipuuga maha tõmmati, ajas ennast püsti, ja kuigi on lühem kui eelmisel suvel, õitseb täies ilus vaarikate ja ronirooside vahel.
Tilliga on kehvemad lood, ehk on ilmad liiga külmad... Külvasin peale laulupidu umbes 20-30cm rea, ÜKS taim tuli üles. :P Kunagi ammu külvatud progandid, noh neist on vist neli tükki oma pealsed siis nüüd peale 3-4 kuud mingi 15 cm kõrguseks ajanud. :P Ma ei kujuta ette, kas neil porgand reaalselt maapõues peidus ka on või lehvitavad oma hapraid pealseid niisama.

Varsti saab magama minna.

Enda leidmisest

Mõned asjad on muutunud ja mõned asjad ei ole. Kõik muutub ja samas jääb samaks. Teate seda tunnet?
Ma mäletan, et peale Londonisse kolimist hakkasin ma kuulma komplimente. Eestlastelt siis. Et ma olen nii ilusaks läinud. Et ma olen kaalus alla võtnud (ei ole kusjuures, kaal on aastaid sama) ja noh, et kena ja vormis siis taheti sellega öelda. Jah, Aleks, kes nüid teisi galaktikaid väisab, ütles mulle, et ma olen nii ilusaks läinud, et ma olen särama hakanud.
Ja ma olen palju selle peale mõelnud. Et ju see peab siis õige koht olema. Praegusel ajahetkel. Kõikide nende ajutiste inimeste keskel oled ju kogu aeg endaga. Ajutiste selles suhtes, et 95% sisserändajatest on tulnud siia raha tegema = siin ajutiselt. Sõpru ei leia. Alles ma elasin Rochelle'iga kõrvuti ja me hängisime pea iga päev ninapidi koos. Põhja kolimisega on meie suhtlus täielikult katkenud, enda õigustuseks võin öelda, et tema on olnud see, kes kohtumised ära ütleb.
Ma ei otsigi enam. Ma olen rahul omaenda seltskonnaga. Mulle meeldib endaga olla. Mina olen lahe. Ma olen endaga rahul. Ma õpin enda kohta uusi asju. Vahel need meeldivad mulle, vahel on neil kaks külge, vahel tahaks iseennast kukele saata. Ma olen saanud endaks. Ma olen leidnud, vähemalt mõnes mõttes, mis ma otsinud olen. Olen leidnud suuna. Elu jaoks paraku reisibüroo pakette ei pakuta, nii et ise tuleb leida tee sinna, kuhu jõuda tahad. Aga enne ei olnud suunda. Enne olin noorem ja rohkem segaduses. Ja hing mässas. Ühiskonna vastu ja kõige halva ja haige vastu. Mul ei olnud aega Ise olla. Evely näiteks ütleb, et mingist ajast alates (minu arvutuste kohaselt peale Jamaikaga kohtumist) olen ma nii rahulikuks muutunud. Et enne oli mul hästi närviline olek ja selline ... närviline aura või nii. Ja ma tunnen ennast rahulikuna. Ei-ei, muidugi ma ärritun ja eriti tööl olles, eks, aga nagu olemus on mingi tasakaalu leidnud. Ma ise tunnen, et ma vingun vähem näiteks.

Tegelikult hakkasin ma seda sissekannet kirjutama sellepärast, et ma olen täna terve õhtu jälle maalinud. Mulle keska ajal oli kunst hirmus hingelähedane, aga ma ei osanud leida õiget väljendusviisi ja ehk ei olnud aegki küps. Ma mäletan, et oma fotode kohta kuulsin pidevalt küsimust - mis lugu su pilt räägib? Ja ma ei saanud sellest üldse aru. Minu jaoks oli lihtsalt ilus ja/või huvitav figuur. Mulle meeldisid inimesed. Aga ma ei osanud ennast väljendada nii, et keegi 'otsustaja' selles mõtet näeks. Praegu, maalides, heelgeldades, kududes ma tunnen, et mul on 'lugu'. Ma arvan, et Eesti 'otsustajatele' ei oleks ma ikkagi piisavalt hea. Ja ma arvangi, et siin elades-olles on ära kadunud see hirm kellegi teise otsuse ees, kellegi teise hukkamõistu ees. Mul on Jamaika, kelle arvates ma olen geenius :D, ja selline toetus on vabastav. Hirmust vabastav. Ja see on hea. See on väga hea. Mul on inspiratsiooni palju rohkem.


Jumal ise teab, et mul on olnud raske nädal ja nädalavahetus. Keegi meist ei ole täiuslik. Aga iga asi juhtub põhjusega. Ju siis millekski on ka seda kogemust vaja. Ja see aitab jälle ennast leida ja ennast tundma õppida. Mõtled küll, et oled ju terve elu endaga elanud, et tead küll, mis teed, aga ei ole nii, ikka õpid ja üllatud. Mina ei ole otsustaja ega hukkamõistja. Ma elan oma elu nii, nagu oskan. Olen ammu loobunud teisi hukkamõistmast. Või siis teiste otsuseid. Kõhutunnet ja südant tuleb järgida. Siis oled hiljem rahul, siis ei kahetse.

Sa ei olegi eriline. Sa oled täiesti tavaline. Nagu teised.

Mul on halb. Nii halb, et jooksin mööda tänavaid. Nii halb, et oksendasin. Nii halb, et üleeile õhtust saati olen söönud väikse kausi friikaid, peotäie värsket kurki ja röstsaia öösel. Ja tänase pärastlõunase röstsaia oksendasin just välja.

Nii halb, et kuulan Linkin Parki, mida ma ei ole teinud aastaid ja aastaid. Täiesti enesetunde kohane.

Kõhutants - seksi kolmas nõbu

Ehk kuidas ma üritasin Jamaikale selgeks teha, et kõhutantsul pole seksiga midagi tegemist. Või noh, teatud stiilidel ehk (Türgi põrandal väänlemine jne), aga et kõhutants on ikkagi s ü n n i s, missest, et poolpaljas. Ma ei veennud teda.

Ja praegu netis surfates leidsin midagi, mis kummalisel kombel haiget teeb. Niimoodi õigepisut torkab. Nimelt minu esimese kõhutantsuõpetaja (jah, sellest on nüüd siis juba 5 aastat septembris, kui mina sellega alustasin) 'uued' reklaaminipid. Jah, ma olin ennegi sarnaseid pilte näinud, kus tantsuoskuse asemel müüakse kehavõlusid, aga ma jätsin need kuidagi kahe silma vahele, et noh, mööduv faas või nii. Aga kui juba paar aastat sinna alla kirjutada saab, siis ei ole ju mööduv faas...?
Noh, reklaamivideo algab piltidega, mis räägivad kõik ühte keelt: uuuh, aaah, mul on jubekenad üle kopsiku pungitavad rinnad (noh, on ka), ma oskan jubehästi põrandal väänelda, mul on kena kints ja vajadusel olen ka jalgu hargitav-peput upitav Bondipiiga. Ahjaa, muuseas oskan tantsida ka.

Saate aru - keegi on teie silmis olnud eeskuju. Ja siis see eeskuju kukub kolinal sinna pange, kuhu kukuvad kõik .... Ah teate, praegu tuli aint roppusi suust välja.

Ühesõnaga. Kõhutants ei ole enam tantsuoskus, vaid puhtalt naisekeha odav müümine.

Ja mul on halb. Sest m i n u jaoks on tantsul mingi muu tähendus. Aa, et maailm on selline, et nõuab enda odavana müümist? Et sa siis ütled, et sa oled see idikas, kes oma peaga mõelda ei suuda ja teeb kõike seda, mida kuskil mujal ette näidatakse?! Või et nii on lihtsam?
Jah, elufilosoofia küsimus, kuidas ma tahan, et inimesed mind näevad.

Kostüümid, mille lõhikud on puusakontideni. Hea küll, kui ma jätan kõrvale isiklikud seelikueelistused, siis minu arvates ei ole eriti ilus vaadata, mida su jalad teevad - tehnika suhtes. Pikk lai seelik varjab ära jalgadega tehtava tehnilise töö - saate aru - müstiline. Kõik ei ole lahti lõigatud, ära näritud, kurgust alla topitud. Kõhutantsu võlu on see, et see on müstiline - et sa ei tea täpselt, mis toimub.
Igast über-liibukad kostüümid on muidugi ka, mis minu meelest läheb enamvähem samasse patta, umbes et vahid põlvekonte läbi kanga...

Ühesõnaga. Ma pean oma sõnu sööma ja vastumeelsusega tõdema, et jah, kõhutants ON seksi kolmas nõbu ja on vähe tantsijaid, keda see üldse huvitab.

Tõe huvides olgu ära mainitud, et kuigi kostüümijutt käib kohati ka ülalmainitud isiku kohta, siis sissekande viimane osa on pigem üldine. Tema lihtsalt vallandas selle emotsiooni. Tema, kes ma arvasin, et on TANTSUesindaja, mitte kehamüüja.
Muidugi lavaline liikumine oli tal päris tore. Tehniliselt ebahuvitavam, aga särtsu rohkem.

Minu Jamaika

Aegajalt üllatav - näiteks peale tööd koju tulles ootas mind kapi ääre peal karpi pakitud noormehe enda tehtud rice and peas (ehk siis tegelikult küll rohkem rice and kidney beans) kanalihaga.



Enamuse ajast inspireeriv - tellimustöö Jamaikale endale.



Ja alati meeltlahutav :D Katsu sa tõsiseks jääda, kui sihukese sonksiga uksest sisse sajab. :P

!

No kus kurat on su poolakast naaber, kui sa tahad ennast parajalt napsiseks juua?!

Poolakast naaber läheb just siis oma kutiga linna peale töllama, kuigi ta muidu päevade kaupa kodus toas istub.

Grrr!

Bronto!

Ja kui siis jõudis kätte laupäeva õhtu, võtsin mina üle hulga aja välja kosmeetikakoti, maalisin omale näo, kohendasin sonksi, tõmbasin kenad ürbid üll ning astusin kangekaelsele vihmale vaatamata sihtpunkti poole teele. Sihtpunkt oli Shepherds Bush'is asuv Itaalia resto, kaaslasteks-kutsujateks kohalik Liina ja teda väisavad esivanemad. Pluss üks sõbranje veel.
Õhtusöök võis alata! Muidugi peale seda, kui me olime läbi jätkuva vihma lompe vältides restorani jõudnud. Toit oli hea, peaaegu nii hea, et ei pannudki pahaks, et toitu niiiii kaua ootama pidi. Väikesed isetäituvad veiniklaasid olid muidugi parajad abimehed. Meie teenindajateks olid kaks naisterahvast - üks noor blond inglise keelt mittekõnelev neiu, kes naeratamist surmapatuks pidas ja keskealine mustade juuste lehvides ringi tuhisev keskealine itaallanna(omaniku naine), kes muudkui bronto ja finito kogu aeg ütles.
Kui aeg sai otsa ja iga roju oma koju koperdama hakkas, oli vihm järele jäänud ja kergelt sumiseva peaga metroos koju loksuda oli päris tore.

Pühapäev tõi endaga kaasa talunike turu, Evely oma musiga ja rohkem kui küllaga eriti meeldivat toidukraami. Ilus ilm oli ka kusjuures.

Esmaspäev ehk täna ei ole midagi eriti kaasa toonud, kaesin veidi kodutöid, käisin poes ja postkontoris ja sõin just naabrinnast poolatari tehtud spagette tomatimöksiga.
Juhhei!

Teadaanne

Hiinlased läksid minema, šallalalaaa-šalllalalaaa! Olen juba 2 päeva vaikust nautinud... :P