Keerulised ajad

EDIT: Mind ajab lihtsalt puhtakujuliselt närvi, kui ma teen kena liigendatud ja lõikudega teksti ja peale publish'it need vahed kaovad lihtsalt ära! Krt, krt krt. Kolm korda oled juba editanud.

Eile õhtul käisin salsas. Stuudiojuhataja ise annab salsat. Kuna mul oli kange tahtmine talle sõbrapäevaks a la lilled ja kaart viia, aga neid ma kuskilt ei saanud, siis viisin talle pudeli veini. Tal oli nõnna hää meel. =D Hiih. Aga salsa ise... Muidugi nad olid kõvasti igast paaris-kombinatsioone teinud, põhisamm ise ei ole midagi. Nii et ma ei saanud lõpuni päris pihta, mis nad seal tegid. Mingeid erilisi joovastavaid tundeid salsa aga ei tekitanud. Ma kujutan ette, et ilgelt äge oleks seda kuskil baaris tantsida ja nii, aga... Ütleme nii, et urban dance'is ma kohe tundsin, et voh, see mulle istub, salsas aga... Ei tundnud suurt midagi. =D

Nüüd saate küll naerda, aga ma räägin teile ikka. Tulen trennist ja noh, ikka oma tuppa. Ei olnud seekord öiseid külalisi. Aga hirm oli sellegipoolest. Asi lõppes sellega, et üks tuttav mägiaivar hakkas nuputama ideid, kuidas mu toauks ilma võtmeta kinni saada. Lõpuks toppisin raamatud kinni kiilumiseks põranda ja ukse vahele ja tooli panin viltu raamatute peale, et kui keegi raamatuid liigutab, kukub see antiikne tool ilge mürtsakaga vasta maad. Jah. On küll naljakas lugeda. Aga parem karta, kui kahetseda ja pärast mõnda öist külalist oma toas taluda, eksole. Lisaks oli voodis veel raskest puidust kujuke ja kääridest te juba teate. Noh, isa on küll tore mees (mõningate eranditega), aga enamus kirvemõrtsukaid näevad välja sellised, kelle kohta naabrid ütlevad, et ' ma ei oleks seda temast kunagi uskunud! Ta ei tee kärbselegi liiga'. Nii et. Öö iseenesest möödus siiski rahulikult. Hommik seevastu aga mitte.

Algas kõik jälle sellega, et pisem plika keeldus voodist välja tulemast. Lihtsalt karjub 'no no no stop it'. Peale 15 minutit rääkimist lihtsalt tõstsin ta välja. Loomulikult ei sobinud talle hommikusöök, jooksis sellega ema-isa tuppa. Kui lõpuks sealt alla tuli, oli lühikeste käiste ja pükstega. Sokkideta, jakita, ja ma talle sokid tõin, ei pannud ta neid jalga. Absoluutselt ei rääkinud minuga, tegi mingit oma koolitööd ja mind ei olnud olemaski. Isa tuli mingi hetk alla ja takso oli juba tellitud (lapsed sõidavad kooli taksoga) ja et mis värk on, miks plika poolpaljas on. Ma ütlesin, et ta keeldub ennast riidesse panemast. Siis tuhises alla ema, kes oli hirmus tige. Et miks plika paljas on, takso on juba siin, mingi lindistaja plikal otsimata (AUSÕNA, ta ei ole mitte kunagi mulle näidanud, milline see välja näeb, kus see asub!), et kuivõrd ta peab igal hommikul tulema minu järelt kontrollima, siis ta võiks kõike seda samahästi kui ise teha. Viisin lapsed kooli, plika ei öelnud head aegagi.

Koju jõudes astusin kööki ja siis hakkas sealt tulema. Et põhimõtteliselt sellest, kuidas m õ n e d meist teevad p ä r i s tööd ja pikki päevi ja rasket tööd ja miljonit asja, millest laste koolisaatmine hommikul on üks pisitilluke osa. Ja kuidas mõned meist, kelle ülesanne on lastele lõunasöök kaasa teha, kooliasjad valmis panna, vaadata, et lapsed oleks ilmastikule vastavalt riides, ei saa sellega teps mitte hakkama. Et põhimõtteliselt olen ma üks halva suhtumisega mugav inimene, kes lihtsalt tahab mugavalt Londoni kesklinnas tema majas elada. Kokku tuli seda sealt kohe kümne minuti ringis. Ma lihtsalt seisin ja kuulasin. Ebaminulikult hoidsin suu kinni. Pole mingit mõtet vaielda inimesega, kes on sinu ülemus, sinu peale tige ja kindlalt mingil oma arvamusel. Paar korda üritasin midagi enda kaitseks öelda, mille ta keeras veel rohkem minu vastu. Probleemiks kerkis järksu ka minu igaõhtune tantsutrenn, et ma ei ole temalt üleüldse küsinudki, kas tema poolest on okei, et ma lähen. Tiraadi lõppedes ütlesin, et ma arvan, et ma ei ole teie pere jaoks õige inimene. Mille peale tema tuliselt vastas, et tema hakkab ka nii arvama. Peale mõningast vaidluse jätku jõudsime kokkuleppeni, et lahkun kohe, kui nad reisilt tagasi on. Ehk siis järgmisel reedel. Asju ja etteheidet ja kisa oli veel. Võibolla mitte just kisa, aga oluliselt valjendatud häält ja ebameeldivaid sõnu. Mõni asi oli õige, mõni lihtsalt vihaga öeldud... Kõike ei hakka siia kirjutama.

Ma saan tast mõneti aru. Mulle käiks ka sihuke asi närvidele. Ja ma olen nõus, et ma olen mitmes asjas täitsa süüdi. Aga fucking hell, it takes two to tango... Kui sa ei võta mitte kunagi vaevaks, et mulle asju ette näidata, k u i d a s ma pean teadma, kuidas neid teha? Kui sa esimesel õhtul räägid mulle nädala tegevuse korraga ära, siis andke andeks, kui ei jää kõik asjad meelde. Ja mingit tuge laste suhtes temalt ka ei ole. Ma ei saa midagi reaalselt teha, kui laps mind lihtsalt ignoreerib. Kui ta keeldub midagi tegemast.

Egas midagi. Läksin üles ja mängisin vaprat. Asi ei olnudki ehk niivõrd sõnades, ehkki ka see teeb haiget, kui sa pingutad, tulemust ei ole ja siis veel arvatakse, et sa ei teegi midagi ja sul on suhtumise probleemid... Vahetasin riided ära ja läksin alla, triikima. Isa tuli muga rääkima. Vabandas pereema pärast ja ütles, et see ei ole midagi isiklikku ja et ta vahel on selline, et asjad lihtsalt peavad tehtud saama. Ja et ema ütles talle, et ma lahkun. Et kas töö on liiga raske või? Iga asja peale ma muigasin ja ütlesin, et im fine im fine dont worry. Suhtusin asjasse üleolevalt. Tegelikult oli paha olla. Lõpetasin kogu kupatuse (koristamise ja triikimise) kl 1, lastele järgi hakkasin minema kl 14.30. Ja pereema väitel on mul päeval niiiiii palju vaba aega. Jah, õudsalt palju küll ju. Bussi peale jalutades läks tuju järjest halvemaks. Mitte tigedaks, aga kurvaks. Sest minupoolset vaatenurka ta ei tea, teda ei huvitagi. ah jah, mis seal ikka

Kooli jõudes hakkas plika mind ema asemel nähes nutma. Jess noh. Oli kohe veel parem tunne. Läksime siis bussi (järjekordselt olin mina see paha inimene, kes lapsed takso asemel pikale bussisõidule viib) ja ma isegi ei üritanud plikaga rääkida. Kummalisel kombel aga bussist väljudes pistis mulle mingi prügi pihku, et ma ära viskaks. Ja täitsa suhtles muga, kuulas, kui hõikasin ja taga rääkisin. Olin üllatunud. koju jõudes ei jooksnudki ema-isa tuppa peitu, vaid jäid alla telekat vaatama. Tegin neile nutella-saia ja läksin siis ka nendega istuma. Hakkasime jalkat mägnima kolmekesi. Mitte mingit jälge sellest, et plika must enne välja ei teinud vms. Okei, laps ilmselt protestis mingi võõra tädi vastu, aga nüüd pole enam vahet nagunii... Kui järgmine reede minema lähen. Et miks ma kohe ei lähe? Sest siis on mul lootus ka mingile rahale. Ja kuivõrd Londonis on töötuna oluliselt raskem olla, kui nt Tallinnas, siis... Jah. Homme sõidavad ära isa ja 2 nooremat (see ka põhjus, miks ma siia julgen jääda), ema paneb pühaba järgi ja vanem plika jääb üldse siia.

Alt tulevad söögilõhnad... Aga ma ei julge/taha/täi nendega sööma minna... Juhul, kui nad kutsuvad. Või ikka läheks? Kõht on tühi küll...

Nagu te aru saate, on tuju üsna nigel, kugi lastega sain täna jumala hästi lõpuks läbi... Poiss hõikas üle maja, et 'Airis, kus sa kadusid, et meil jäi mäng pooleli', millele oli vastuseks kuulda ema häält ja siis poiss enam ei hõiganud. Ja plika kisas ka hiljem üle maja mind, et kus ta kott on.

Oh jah.

Ma ei oska midagi enam öelda. Homme tuleb Kay. Oleks ka juba viimane aeg...