Muig. Eile õhtul juhtus üks veidi naljakas seik. Nimelt oli eile üks nendest päevadest, et kui midagi saab nihu minna, siis ta ka läheb. Hommik algas sissemagamisega, siis pea äralöömisega riidekapi ukse vastu, tööle hiljaks jäämisega, ilge une ja väsimusega (sest ega ma ju muidu sisse maganud ei oleks). Terve päeva oli tööl kiire ja peas vasardas ainult üks mõttejupp - mul on õhtul tund ja mul on see ette valmistamata. Ja üleüldse ei tahtnud ma sinna minna, sest eelmisel nädalal oli trennis üks plika, kes mul igasuguse õpetamise isu pealt ära ajas. Teate, tilk-tõrva-meepotis-juhtum, ma ütleks. Selline plika, kellel on Pämmi meik ja tissid ja kes küsib su käest keset trenni, et kas me neid asju ka teeme, mida Shakira teeb ja siis haigutab sulle kätt suu ette panemata näkku. Ja kuigi, eksole, on näha, et teistele meeldib ja on huvitav ja nii, see üks plika (mul pole sellist juhtumit enne olnud, muideks) ajas täiesti isu ära ja tunnist jäi nii halb maik suhu.
Igatahes, pöördudes tagasi eilse juurde, pakin siis mina peale tööd tantsuasju kotti, endal jube paanika, ei tea, mida nendega teha, tunniteema ei haakunud üldse muusikaga ja hull paanika oli (lisaks sellele olin ma pilgeni täis Red Bulli ja jäätist - jäätist söön ma alati, kui mul ei ole aega või/ja jaksu süüa teha). Ja enne uksest välja astumist kontrollisin terve koti sisu ikka üle, et see ja too ja teine ja kolmas on ikka olemas. Kõik oli olemas. Jõuan stuudiosse, vahetan riideid ja avastan, et jätsin kõik mussi koju. Hõkk! Egas midagi, läks juhataja juurde lunima, et egas tal pole midagi. Midagi oli tal küll. Ja nii saigi raskesti ettevalmistatud tunnist täielik improtund. Ja suurima üllatusena oli ühe plaadi peal meie koreo ilmselt originaalversioon! Juhataja ei teadnud seda, kusjuures. Nii et täiesti 'juhuslikult' saime me sellegipoolest tunni läbi võtta nii, nagu ette nähtud oli. Ja nii palju energiat tuli, mul oli endal nii hea olla, käisin ja naeratasin aga hoolega. Pärast jäin veel natukeseks algajate salsasse ka. Ajee! Seda pole enam ammu juhtunud.
Täna on siis üle 9 päeva esimene vaba päev. Oh seda õnne. Täiesti uskumatult tshill on olla. Äratas mind enne kaheksat postimees, kes ukse taga lammutas ja mulle minu fotopoe saadetise ära tõi. Ma olin nii uimane, et kui ta ütles mulle, et ma pean oma nime kirjutama ja allkirja ka, siis ma vahtisin seda paberilipakat tükk aega ja üritasin välja mõelda, et misasi see nimekirjutamine veel on. Seejärel panin pesumasina tööle ja nüüd lebotan voodis, kuulan Mongoolia traditsioonilist muusikat (jah, mulle kohutavalt meeldib see, kõrilauljatega eesotsas. Selline nii puhas ja melanhoolne ja sügav ja loodustkirjeldav oma helide poolest) ja tsillin niisama.
Aaa, eelmisel nädalal oli mul ju sünnipäevakene kah. Esimene aasta, kus ma otsustasin, et ma ei tee midagi. Haige olin ma enivei. Keset ööd sain ma suure tordi 24 südamekujuliselt asetatud küünlaga ja hästi lusa kaardi. =) Aga inglise pagarid, raisk, on ikka ühed ahnepäitsud ja päevavargad. =D Kaunistused tordi peal - lilleõied ja lehed - olid PABERIST! Jamaika naeris minu siira üllatuse ja pahameele üle ja väitis, et kõik inglise tordid on sellised. Ülejäänud päeva olin lihtsalt kodus, tõbine. Ja nautisin iseendaga olemist. Järgmisel päeval läksin veel Evelyga kohtuma meie Türgi pubisse ja sain 'Arabella, mereröövli tütar' omale DVD näol. Ma ei mäletagi, kas ma seda üldse näinud olen.
Irw. All välisukse kõrval on mingi pappkast tükk aega seisnud. Ma siis vaatasin lähemalt, et miks see seal on, sest noh, häirib ju kui kitsas koridoris mingi nänn vedeleb. Kasti peal oli kirjas, et hoida kellelegi. Sees oli hunnikuga vingeid suuri küünlaid, üks pildiraam, nigelapoolsed vanad arvutikõllid, mingi absoluutselt tundmatu muusikavalik ja teeküünlaid kah. Kõllid vinnasin omale tuppa. Mis nad seal all seisavad - kui järele tuleb oma kastile, saab tagasi, egas ma neid päriselt omale ei taha. Muusika on vaid terake parem kui läpist kuulates, muig. Aga filme vaadates peaks parem olema - saab valjemaks keerata, kui arvutit.
Nägin täna öösel unes, kuidas me Murakaga (ja terve hunniku teiste inimestega) olime ära röövitud Jamaika saare peal ja kuidas me siis põgenesime ja üritasime kelleltki moblat leida, et siis Eestisse kellelegi sms saata, et keegi päästeametit teavitaks. =D Aga keegi meie kambast ei taht, et meid üles leitaks ja jälitas meid. Ja me jooksime lõpuks pimedas haiglas mööda koridore ja treppe ja lõpetasime suures riidekapis mantlite taga varju otsides (mida nad Jamaikal küll suurte mantlitega teevad, ei tundunud hetkel üldse päevakohane küsimus olevat). Ja siis otsustasime riideid vahetada, et ennast vähem äratuntavaks teha. =D Ja kui me seal siis oma bandannasid pähe sidusime ja võõraid riideid selga toppisime, endal kogu aeg hirm, et see tüüp leiab meid üles, hakkas postimees all ukse taga lammutama ja ma olin sunnitud ärkama. =D
Aga eks ma nüüd lebotan edasi, selline unetunne on ikka. Äkki magaks veel veidi...
