Surnuaed

Istun surnuaias. Londonis. Tahtsin juba öelda, et Londoni kesklinnas, ent siiski meenus, et olen põhjas, mitte päris keskel. Et siis. Aknast välja vaadates olen alati näinud ühel pool lasteaeda ja teisel pool päris suurt hulka puid. Nii suurt hulka, et läbi ei paista. Ega ma eriti ei ole süvenenud ka, et mismoodi need puud siin siis niimoodi kasvavad. Nüüd ma siis tean. See on surnuaed.
Sisenedes parki läbi suurte raudväravate, millel olev silt palub kella neljaks siit kadunud olla, et rahutud öösitirändajad ei tuleks igavikulist und segama, ei tunne ma tavalist kerget õõvastavat ja vaikset tunnet. Jalutan. Esialgu mööda kivikestest ehitatud teed, edasi juba lehtede ja pori sees. Kohati võib tunda isegi looduse lõhna, sellist sügise lõhna, kui oled metsas ja on just sadanud ja maas on palju poriseid lehti.
Meie mõistes hauaplatse siin ei ole. On ainult üks monumentide rivi. Üks südamekujuline must hauaplaat leinab kurvalt vanemaid. Kõik postid ja ristid ja postamendid ja monumendid on viltu. Nagu aegade hämaruse ja surma raske koorma all lääbakile vajunud. Ei tule ka seda inimõlga, mis väsinud kivilahmakaid paremasse asendisse kohendaks. Igal pool on võsa, hauaplaadid peaaegu üksteise otsas, kõrge rohi ja puud. Siin ei haljasta ega hoolda keegi. Puuokste raksumine reedab ringiturnivaid oravaid. Üks sarkofaag on uhkes üksinduses, oksterisu otsekui nimbus ümber, jäetud kellegi maiseid jäänuseid viimasele teekonnale saatma. Kõik tundub kuidagi vana, kuigi mõnel haual võib ka värvilisse kilesse pakitud lillekimpe näha.

Istun kabeli kõrval. Kabel, mille ümber hargnevad rajad otsekui niidid ämblikuvõrgust. Sisse kiigates on kabel seest tühi ja must, justkui põlenud. Seistes kabeli kõrval, tundub see oma välja sirutuva tornikesega üsna kõrge, ent puud on järelikult kõrgemad, sest tänavale ei suuda see tornike paista. Selle pruunikad tellised tekitavad vastupandamatut kihku libistada peopesaga üle karedate kivide, ent jätan selle siiski tegemata, niivõrd räpane tundub see sein olevat.
Ei saaks öelda, et siin inimtühi on. Väravate juures kõndis mulle vastu naine lapsevankriga. Aga see oli ka ainuke naisterahavas. Ülejäänud on siin mehed. Kõik eranditult üksinda. Absoluutselt igas kaliibris. Näiteks üks lühike must keskealine onkel, taarus mu pingist mööda, õllepurk peopessa pigistaud ja pilk näljaselt oravaid okstel jahtimas. Või siis too teine, mustas ülikonnas, kergelt hallinevate juuste ja kallite kingadega härrasmees, pakuks, et neljakümnendates. Või siis too kutt, tossud, sinised teksad, must puhvis jakk ja siiliks pöetud pea. Neid on veel. Ma ei tõsta pilku. Ma ei taha, et keegi neist minuga rääkima hakkaks. Jälgin altkulmu vaid mööduvaid jalatseid. Väljas on küll valge, ent siiski hakkab kõhe. Mitte kadunukeste pärast. Selle kontingendi pärast. Sean sammud tuldud suunda tagasi. Möödun tollest mustanahalisest ja seejärel mingist kiirustavast vanamehest. Väravate juures toetab üks india või pakistani päritolu noormees end mingi kivi otsa ja saadab mind pika pilguga. Hetkeks viskan talle trotsliku pilgu ja sammun edasi, samal ajal tundes, kuidas see noormees mind just mitte kõige puhtamatest mõtetest täidetud pilguga edasi piidleb. See on räpane pilk. See on see pilk, millega sa öösel pimedas kohtuda ei tahaks.
Jätan musta raudvõre valge marmori sees selja taha. Kuidagi parem hakkas.

Ära tegin!

Hahaa. Töö on nüüd olemas siis. Seesama nikerdustega käsipuuga perekond. Irw. Hoidke mulle pöialt! Homme kolin sisse.
Mmm, eelmise jutu kommentaariks, et mul on jah vist veidi haigus musti rohkem vaadata kui valgeid. Aga no mis ma teha saan, huvitav on ju. Pöörasin ekstra tähelepanu valgetele, ja jah, käivad jah, samamoodi riides. =P Ja muideks tossude üle pidid nad ise siin eriti uhked olema, et tossud maksavad neil siin mingi 100 naela ja kui sa need jalga paned, siis kõik näevadki, et sul on 100-naelased tossud jalas. Et auasi. Nojah.
Eile käisime Oak Bar'is Yalla! naidil. Et siis kohaliku pedepuhveti kaks korda kuus aset leidev araabia-türgi-kreeka pidu. Mmm, lahe oli. Ehkki Kay sai natuke kurjaks, kui ma nelja mehega tantsima jäin, hehee. (A)
Olen selle Kay korteriga juba nii ära harjunud, tundub kuidagi imelik mõelda, et ma homme siit ära kolin. Ma tean, et ma tulen siia ju tagasi veel ilmselt paljudel kordadel ja et niisugune oli algusest peale ka kokkulepe - et kuniks tööd saan. Aga ikkagi. Võiks täna midagi erilist teha, kui ta töölt tuleb õhtul. Pean mõtlema.
Kallid teile!

Pilguheit

Eheheee.
Mõtlesin jupp aega, et mida teile siis nüüd kirjutada. Et midagi eriliselt suurt ei ole juhtunud, aga lihtsalt mõningaid tähelepanekuid ja kerge pilguheit siis minu viimastesse päevadesse.

Igatahes. Mis värk siin nende kingadega on? Siin on kas tõsiselt kõrged kontsad või täiesti madalad ümmarguse ninaga susskingad. Jubedad. Eriti kui ülevalpool oled jumala šikilt riides, a la pintsak ja seelik ja noh-niimoodi – ja siis on jalas mingid sussid. Väki. Eriti olen ma seda täheldanud mustade juures. Ahaa, ja ükskord oli üks must tütarlaps musta klassikalise poolmantli, mustade viigipükste ja ... sinise-valgekirjude tossudega. Hkhmm. Eile, kui olin teel Finchleysse järjekordsele tööintervjuule, olin ma ühes bussis ühe tõsise neegrimammiga, kellel oli megailus afropatsisoeng, musta mantli keskkoht vööga pekkide vahele tõmmatud ja jalas jällegi tossud. Noh, suur mammi oli, jalanumber tundus ka suur. Äkki ta lihtsalt ei saa omale mõistlikke jalanõusid? Või olen mina lihtsalt nii kitsarinnaline, et sportliku ja klassikalise kokkusobitamist stiilivääratuseks pean? Igatahes, Kay ütles mulle just praegu, et mulle lihtsalt meeldivad mustad ja sellepärast ma vahingi neid ja panengi nende juures asju tähele. Aga et valged riietuvad samamoodi ja et üleüldse on madalad sussid moes. Nojah, ma tean, ma ju töötasin kingapoes, aga ikkagi on need minu meelest klassikalise riietuse juures koledad. Klassikaline nõuab kasvõi väikest kontsa. See lisab stiili.

Ringiliikumine ei tekita enam paanikat. Eks ta närvipinge on ikka, eriti kui on aja peale minek läbi kohtade, mida ma ei tea. Aga kodu poole tagasi minek ei tekita enam hirmu. Isegi kui ma ei kasuta sama marsruuti. Ja pea ei käi ringi vasakpoolsest liiklusest. Eile läksin sealt Finchleyst Golders Green’i, kuigi nende majani jõudsin Kenwood House’i poolt – nad elavad Church Mount’il. Need nimed siin on Liina, Ave ja Kaidi lõbustamiseks, kes ka siin elasid ja nüüd ehk sellise totra uneleva naeratusega ekraani vahivad. =P
Ja ei kohanimedega on siin keegi ikka rasket vaeva n2inud... Meil on ikka Pihlaka v6i Laagri v6i Vabaduse V2ljak vms. Siin on Elephant and Castle, Shepherds Bush, Bricklayers Arms (!) ja niimoodi. No v6ibolla meie H2rjapea suudaks v6istelda siin kohalike nimedega. Ma olen neid veidrusi veel n2inud, hetkel ei tule lihtsalt meelde.


Mmm. Tööinterjuudest siis. Juutidest tean ma nüüd üsna palju. =D Mul oli ühtede juutide juures vestlus ja eile käisin ühes teises juudiperes. Esimesed olid ikka üüüsna religioossed. Te ju ikka teate, et juudid kannavad (mehed) musta pikka kuube, kõvakaabut ja juuksed on neil mu meelest ära aetud (vähemalt nii palju, kui sealt kaabu alt kukalt paistab) ja kõrvade ees ripub pikk lokkis juuksesalk. Nagu pats või nii. See on tõsiselt kinky. Judaism ongi vist meesteusk, sest mehed kannavad miskeid hilpe ja neid pisikesi musti mütsikesi, aga naised ei pea midagi kandma – ma küsisin.=D Aga et piimatooteid ja lihatooteid korraga ei sööda. Sealiha peab ka loomulikult ära unustama. Liha ja mitteliha toidu jaoks on eraldi nõud eraldi kapis ja eraldi söögiriistad eraldi sahtlis. Väkod. ;) Eilne pere olid ka juudid, aga neil ei ole eraldi nõusid – nad lihsalt ei söö piimatooteid ja lihatooteid samal ajal. Olin nende juures õhtusöögil ja püha jumal! Nad ei pannud mitte g r a m m i g i maitseaineid toidu sisse. Ja õhtusöögist on meil ka erinev arusaam – minu jaoks ahjulõhe ja kausitäis lehtsalatit ei ole nagu väga asine õhtusöök. Aga nad on mingi umberikkad ka vist – maja on nagu fucking loss, ilma naljata – astud välisuksest sisse ja sealtsamast hallist läheb üles punase vaibaga trepp, mida ääristavad nikerdustega käsipuud. Toad on suured ja avarad, välja arvatud au pairi tuba, mis on maja kõige väiksem tuba. Imelik. Mul on praegu kahtlused, kas võtta see töö vastu või mitte – kas ma suudaks jälle elada kellegi teise poolt seatud rütmis? Pererütmis? Kolm aastat omapead elamist on nagu piisavalt pikk aeg olnud, et oma elurütmi tunnetada. Ja nende 9-aastane poeg on õudusuunenägu. Päriselt. Vanem poeg, kes on 17 ja kelle 18ndale sünnipäevapeole detsembri alguses on kutsusutud a i n u l t 70 külalist, on päris lahe. Et jah. Aga mul on juba aeg tööle minna, eks ma vist peaks ikka proovima. Saab ju ära öelda, kui see mulle ei sobi. Ah jah, m i n a peaksin seda teismeliste pidu valvama, sest vanemaid ju ometi selliseks peoks koju ei taheta.

Merest tunnen siin puudust. Sellisest vabadusest, mida meri kuidagi annab. Ja merelõhnast. Siin on teistmoodi vabadus. Lõputud tänavad lõputute poekestega, lõputud inimesed lõputute nägudega, lõputud vihmasajud lõputute varjujooksvate inimeste ja vihmavarjudega... Vabadus hingata ja olla selline, nagu tahad. Aga vajadus vee ja selge silmapiiri järele on minusse jäänud vist tänu Pärnule. Sügis on siin selline, nagu üks sügis olema peab – vihmasajud, päiksepaiste, maas vedelevad lehehunnikud, kummikud, kilkavad koolilapsed, lõhn – jah, kohati on isegi lõhn olemas. Nüüd on mul jälle meeles, miks sügis nii pikalt mu lemmikaastaaeg oli. Ja alles üleeile otsisin välja oma mütsi, ehkki ma olen üks vähestest, kes siin juba mütsiga käib.


Igatahes, täna lähme Candysse – reedese tüdrukuteõhtu jätk on täna seal. Ja et me saaks rahus õhtul välja minna, aitan nüüd Kayl ta koolitööd trükkida. Sekretär noh. =D

Rootsi raport

Koristasin oma meilikasti ja leidsin igivana kirja, mille ise olin kunagi mc listi saatnud. Ara kustutada ei raatsinud ja nyyd on ta siis teile lugemiseks. Et tegu on Rootsi Pride'ga 2004? Ja ei, mul ei ole tapitahti, sest mu lapakas ei ole voimeline stabiilset netiyhendust looma ja ma olen sunnitud Kay arvutit nillima.

------

29 juuli 2004
niih, tere noored! :)kohale jüdsin enamvähem elusalt (ehkki suhteliseltmagamata, sest kott osutus nii raskeks, et magamiskottienam kuidagi tassida ei jaksanud ja toolis ei leidnud öö otsapiisavalt mugavat asendit), maris oli kenasti vastas a4tervituskirjaga velcome Iiris.. :) nii nunnu, icc. okei, offisissain teistega ka tuttavaks - lätist siis maris, peteris, ieva jasolvita, leedust santa, rumeeniast mingi kutt ja keegi veel,kes meelde ei tule.meie suurejooneline diskussioon teemal 'kuidas rootsivalitsus saab m?jutada baltimaid homofoobia vastu' nägivälja selline: peale tunniajalist ringijooksmist parlamendikilomeetreid pikas majas, istusime k?ge ebamugavamas toasja kuulasime rootsi keelset loengut, mida maris meile kat?lkida yritas. meie suur arutelu kestis pärast seda piinamist mingi 30-45min ja tulemuseks see, et rootsi valitsus ehk saadab baltiriikidesse delegatsioonid pressikonverentse tegema. vms. :) et reedel ehk saab midagi asjalikumat teha.
praegu olen pride pargis ja see on MEELETU! niiiiiiiiiiiii paljuinimesi, nii palju homoseksuaale!! dsiiisus, määään.... life like in paradise... ;)v''rustaja n'gin ka ära - sihuke natuke kapi moodi, aga täitsaokkk - oli täiega ette valmistand, kaardid ja joonised jav?tmed ja puha. :) kreisi peast, irw.. heas m?ttes..aa, neid flaiereid ei ole ma veel ära andnud, aga teen sedahomme - mul jäid asjad offifisse luku taha, muig... (miksmul tunne, et sellised asjad juhtuvad kogu aeg minuga?) agahomme viin ma neid siis pride parki ja pride housei ka, kuisaan. vohh.niih, selleks korraks siis kaikki.. :)
sauuu!

-------

Pelmeenid

Jumal, miks peab kõik see toit siin nii sita maitsega olema?! Tahaks pelmeene hapukoore, juurviljade ja riivjuustuga. Ühe hapukooremaitselise kreemi ma poest tegelikult ka juba leidsin. Ja Siilike käis siin Londonis ja paljastas mulle alatu saladuse, et on olemas poode siin Londonis, kust saab pelmeene, sprotte, musta leiba, A Le Coq'i ja Jänksi kohukesi. Praegu on küll selline tunne, et pakin oma seitse asja kokku, veeretan oma viimased sentaavod peopesas hunnikuks ja lahen seda poodi otsima. Päriselt. Andku taevas mulle kannatust!

Kolm Jeesust ja üks sitaratas

Tegelikult ma ei oska öelda, miks need kolm meest mulle nii jeesustena tundusid. See Angel Stationi jeesus võib olla oma pikkade tumedate juuste ja heleda võidunud välja veninud küünarnukkide ja ilmselgelt liiga lühikeste käistega kolm numbrit suurema särgi tõttu, mis koos nende juustega tuules lehvis, kui ta rattaga meie bussist mööda kihutas ja ma teda vilksamisi bussiaknast silmasin.
Teine, Stoke Newington High Road jeesus oli mingisse hõlsti mässitud valge habemega vanamees. Lihtsalt teda vaadates oli esimene mõte, et ta on jeesus.
Undergroundi jeesusel olid hästi mustad ja konkreetsed kõrge kaarega kulmud, pikad mustad juuksed paar halli karvaga, ja lõuaneet. Tegelikult nägi to rohkem välja nagu System of a Down'i laulja.

Sitaratas on see pere-ema, kelle pärast ma eile Baker Streetile ronisin, Starbucksi kohvipoodi otsisin, kõvasti aega parajaks tegin ringi jalutades (mis muide oli iseenesest vägagi mõnus tegevus) ja kes lihtsalt ei suvatsenud kohale ilmuda, sellest teada anda ega ka telefonile vastata. Blaaahh! Ma saan aru, et ta on ise loll ja nii edasi, aga minu enesetunne oli sellegipoolest nigel.


Igatahes. Täna on Evely juures mingi plikade pidu, kuhu ma nädala alguses tahtsin hirmsasti ilma Kayta minna, nüüd on mul juba veidi kahtlusi tekkinud. Olen tervest sellest eilsest päevast ikka veel väsinud ja ei tea, kas üldse tahan minna. Ja kui ma läheks, näeksin ma Kayd alles homme õhtul. Nojah. Eks temast hakkab minu kaljukindlus siin kujunema. Eile muideks õppisin veel paar uut kohta selgeks. Või noh, kas nüüd just selgeks, aga ma tean, kuidas nendest kohtadest põhimõtteliselt koju saab. =D Hammersmith Station, Stratford, Baker Street, Seven Sisters, Aldgate ja Whitechapel. No hakkab juba vaikselt tulema, onju?

Muide, eelmises sissekandes, kus ma väitsin, et ma Kay juuksurisoleku ajal jalutasin mööda Hammersmith Roadi, on puhas jama (aitähh Liina, et mu tähelepanu sellele pöörasid). Ajasin selle Stamford Hill Road'i ja Stoke Newington High Road'iga sassi. Lihtsalt keset tänavat hakkavad majanumbrid otsast peale ja uus tänav ilmub eikusagilt.

Katsun nüüd siis tööd edasi otsida. Homse kohtumise ütlen ära - maksab liiga vähe ja ma ei leiaks seda kohta ise üles.

Ja sügis jõudis Londonisse ka.

Sädelev vesi

Nagu ma olen täheldanud, ei ole ma kuigi järjepidev kirjastiilide osas. Ma lihtsalt unustan iga jumala kord ära, mida ma eelmine kord kasutasin.

London siis. Esimene ja suurim mulje on see, et siin raisk ei saa poest normaalselt mullivett! Gaseeritud mineraalvett või kuidas iganes te soovite seda nimetada. Väikseid pudeleid pole üldse ja eile Kay leidis mingi suure rohelise pudeli, mille peal oli silt Highland Spring, sparkling water. Mis minu jaoks kõlab õllenimena ja pudeli värviline välimus viitab suleselgele limonaadlusele. Aga maitse on normaalne.

(Kaidi just msnis ütles, et tal on kõver kahvel laua peal ja ta ei tea ikka veel, kuidas ta selle ära lahendab. Eee. hea küll siis.)

Kinos käisin üleeile. Kayga. Angel Stationis asuvas 'Vue' kinos. No kuidas kurat peaks üks normaalne inimene inglise hääldusreeglite järgi hääldama sõna 'vue'?! Aga 'Vue' all on väikest sorti kaubanduskeskus. Sihukene piiisikene. Hilpe igale maitsele ja raamatupood, kuhu ma kohe pea ees sisse hüppasin, kui olin läbi akna märganud lisaks raamatutele ka läikivaid karpe, kirjaplokke ja muud sarnast träni. Mida ostmisväärset siiski silma ei torganud. Eriti kui arvestada fakti, et tööd mul veel ei ole ja Eestist kaasa vahetatud raha hakkab nagu otsakorrale jääma.
Ahhaa, Eestist veel rääkides - äkki nüüd tuleb see jutt kuidagi loogilisemalt üles ehitatult. Lennujaamas maksin pea üheksa sotti oma seitsme lisakilo eest. Kuradi ****rattad. Ma olen nii palju kuulnud, kuidas lastakse järjest inimesed läbi mingite hullude ülekilodega... Ma ausõna ostan omale pugejanäo kui võimalus avaneb. Aga lennujaamaneiul oli sigailus meik vähemasti.
Sõit oli okei, maiustasin Liina tehtud lahkumiskingitust Kass Arturi kooki, (mille ülejäänud pani Kay peaaegu üksi nahka, sest tema polnud enne midagi sarnast saanud ja see oli nii roppumoodi hea. =D), kohale jõudes tundus Stansted kodune, väike ja armas. Võrrelda paluks minu eelmise Londoniskäigu sissekandega, kus ma tundsin, et Stanstedist midagi suuremat annab otsida. Kay korjas mind üles, vurasime tema juurde, õhtul läksime välja ka. Enne välja minemist saabus mulle laksaki! kohale teadmine, et täitsa-kannis-siin-ma-ju-olengi-täitsa-üksinda-ja-siin-on-Kay-sõbrad-kellega-ma-kokku-saan-ja-mitte-minu-enda-omad. Et valus moment oli. Ja eks see oli ülepaisutatud ka minu hullust väsimusest tingituna. Aga Candy poole me oma sammud siiski seadsime (ma ütlesin teile reedel, et homme õhtul olen ma igastahes samal ajal Sohos!=D) ja kohtusime Maria (Brasiilia või Portugal, ei mäleta) ja Maryga (Makedoonia). Muusika oli jama. Mina tahtsin koju minna. Hehee - ostsin teisipäeval Liisuga Kaubamajas kolades omale huuleläike - panin naljapärast Kayle ka seda mokapeale - damn girl! Täielik glämmitibi! =D Jumalast hästi sobis. Ja kõik ta tuttavad Candys kommenteerisid seda ja ütlesid talle, et ta näeb hea välja. Juudash. Tal kohe ON mind vaja. =D

Pühapäeva kohta ma ei mäleta midagi. Ei, mul ei olnud pohmakat, ma lihtsalt ei mäleta. =D Aaa, käisime süüa kokku ostmas. Sainsburys. Sainsburyl on üks marumaitsev rosinakeeks. No NÄMMI! =) Õhtul läks Kay juuksurisse ja mina siis omapead kolama sel ajal. Lihtsalt jalutasin Hammersmith Road'i ja imetlesin. Täiesti eranditult on kõikide majade esimesed korrused poed. Või noh, mingid avalikud asutused, ütleme siis nii. Kebabid, juuksurid, chickenid, off ja full licenced toidupoed, ... ja rohkem nagu silma ei jäänudki. Hästi palju orientalsöögikohti. Ja seda täheldasin ka, et kõik vaatavad. Ma alguses mõtlesin, et noh, pikad ja blondid naised ei ole siingi just kõige tavalisem vaatepilt, aga Evely ütles mulle, et siin vahitaksegi sind niimoodi kogu aeg. =)

Evelyga käisime Finsbury Park'is jalutamas. Sihuke armas park - aedades on sihukesed meganunnud lontkõrv-jänkud ja teises suures aias on hirved. Pargile ringi peale teha ei jõudnud, sest Evely pidi tööle minema ja mina Victoria's Station'isse Safikule vastu. Sest Safik tõi veel mulle mu kola järele veits.=D Kahed kingad (mille eest ma tänasin küll vaikselt jumalat seal jaamas, sest mu hommikust saati jalas olnud kingad olid mulle kenad villid kanda hõõrunud, ja vahetasin tänulikult need teiste vastu), minu lemmikluulekogu ja armas sünnakink 'Armastuse valgel' ja ema kasvatatud ja meie aiast korjatud pakk kodust piparmünti teekeetmiseks. Tõmbasin seda piparmündilõhna ninna ja mõtlesin, et terve maailma võib jala käia, mul on jumalast savi. =)

Eile hommikul käisime ka Evelyga kolamas, tahtsime Thames'i äärde jalutama minna, aga vihma sadas ja otsustasime vahele jätta. Saime kokku Finsbury Park'i rongijaamas ja sealt sõitsime jällegi Angel Stationisse, kus me oleks pidanud bussi vahetama. Aga vihma ja veel paari asjaolu tõttu ei läinudki me sealt kaugemale, vaid kõigepealt pugisime punud mõnusat Chicken Donor'it täis ja siis läksime 'Vue' taha (või ette, oleneb kustpoolt vaadata) turule kolama. Kaubavalik on siin mõnus. Ma ei tea, kuidas numbritega lood on, aga kaup on hästi ilus, isegi turul. Hästi naiselik, kena. Mulle meeldis. Aga jõulukraami on küll kõik kohad juba täis.
Õhtul peale üheksat läksime veel Kayga mingisse Tiki's Chicken'isse ja keset ööd pugisime siis kõhud megarasvast kana ja friikaid täis. Mõtlesin,et ühel päeval kebab ja rasvakana, et täna peaks veepäeva tegema, icc. =D

Täna ei olegi midagi teinud. Tööd olen otsinud. Homme kell viis on kuskil pärapõrgus intekas (õigemini on kõik kohad peale Victorias Station'i, Angel Station'i ja Finsbury Park'i pärapõrgus, sest mul pole halli aimugi, kus need asuvad!) ja laupäeval kell 12 ka, mustade linnaosas, mustanahaline üksikema. Kõige vähem pakub palka ka. Mitte, et ma tahaks vihjata, et mustad on vaesed, vaid et üksikemal on raskem nanny'dele palka maksta kui peredel. Vott. Katsun täna siis veel jalutada veic ja lähen kella kuueks Kayle vastu tööle. Ma olen terve päeva voodis olnud hommikumantliga, et oleks nagu aeg ennast juba liigutama hakata.=D

Bye-bye darlings!

Viimane õhtu

Viimane õhtu siis. Oehh. Jah.
Istun siin oma voodis ja... mõtlen. Ja olen ilgelt väsinud ja tüdinud. Kardan, et homme minust küll Kayle eriti head naist ei saa. Aga homme olen võibolla just eriti hästi vormis. Milles ma millegipärast siiski kahtlen. =P Ja kui ma veel rohkem järele mõtlen, siis polegi sõna ‚tüdinud’ see õige sõna. Lihtsalt väsinud on olla. Sellest lõputust ringi jooksmisest. Sellised pisikesed asjad, mis eraldi võetuna ei tähenda prakitliselt mingit aja- või energiakulu. Aga kui sa pead neid päevas umbes miljon ette võtma, siis lõpuks oled naaatukese väsinud, irw. =D Jaaaaa, ma halan konkreetselt! Aga ma tahan halada ja see on minu blogi, nii et teen mis tahan, irw.=D Hää küll-hää küll.
Poole tunni pärast jõuab siia (minu juurde siis) Raulito. Tema tuleb minu poole elama niikauaks, kui ma ära olen. Teda tuleb siis babale ja korteriomanikule tutvustada. Baba nagunii magab hambad laial, nii et pärasool paistab. Kuna mingid toolid või pool elamist on ukse ette lükatud, siis me võiks politseiorkestri ta ukse taha mängima tuua ja ise samal ajal püüda ust lahti kangutada – ei midagi. Ei saaks ust lahti ja tema magaks jumalast rahus edasi. Hämmastav kui hea uni mõnel on. Halb kuulmine võib mõnel juhul häirivalt kasulik olla. Jah. Aga eks ma siis nüüd pean ennast vaimselt ette valmistama, et ma kuulen järgmised pool tundi mõtetut halamist, mis kaasab ka teemat noor-naine-majas-ja-kõik-on-koristamata. Jess! Just seda ongi mul praegu niiiii vaja kuulda. Blaaahh! Pärast lähme Raulitoga välja – jätan siis puhvetitega hüvasti. Nii öelda. =P Või vähemasti tsau-pakaa.


Telefonikõne. Oodake nüüd üks hetk-jaaah-aitääh.


Nii. Aga suur tass kohvi ja kohvrist näpatud kartulivahvlid on oma töö teinud. Väike Shakira ja elu tuleb sisse tagasi. =D Hakkaks kohe nagu möllu tegema, irw. =D Viisin puhuri ära Daisy juurde ja toas on juba jahe. Voodipesu ka ei ole. Irw. Midagi ei ole. Tüüühjus. Nojah, tolmurullid absoluutselt igal pool on, kui need millekski liigituvad. Juudash, ma ajan ikka eriti mõttetut iba... Bäähh, irw, nagu laksu all oleks.=D Ma teen aega parajaks, saage aru. =D Ja see telefonikõne oli täpselt nii pikk, et kohvi hakkas mõjuma ja mu sentimentaalse kalduvusega väsimus üle läks.

Külm on juba.

Peaks selle kuupäeva ka siia kuskile panema. 10 november on täna. Õhtu. Kell on 21.44. Jee.

Ei aitab. Täna ei tule siit midagi asjalikku. Minge lugege parem mõnda raamatut. =D Järgmine reportaaž siis juba Londonist. Ja kui Kay arvutist, siis ilma täpitähtedeta. Mööö.

Kõhutantsufestival 3-5.11

Nii. Hakkab lausa halvaks harjumuseks saama, et netti pole käepärast või mingi pagana „raamat”-u nimeline nett levib täpselt nii kaua, kui sa hakkad ennast kuskile sisse logime. Jutt käib Pirita Majandusgümnaasiumi raamatukogu wifist, mis ülejäänud koolis ei levi. Kahjuks. Või noh... Tegelikult teoreetiliselt pidi see veel natsa aega lahti olema, ja kuigi mul on paus, ei viitsi ma oma tantsususse saabaste vastu vahetada ning üle õue raamatukokku kakerdada.

Anyways. Tähtsatest ninadest on siis kohal Zahra Mujunen(Maroko), Ashraf Mahdy(Egiptus), Julia Holodovna(Läti). See on see nimekiri, kelle tundides ma käin. (A) Ashraf on muideks meestantsija. Ilgelt karmi käega. Hehee. Venekeelt oskab ka ja vahel röögatab tunnis ras-twa-tri-jne ja siis tekib tunne nagu oleks kehalise kasvatuse tunnis. Paras staar on ta ka. Ta tahab kohvi ja seda ja teist ja kolmandat. Mul on hea meel, et ma korraldaja ei ole. Läbisaamine on mul temaga üldiselt hetkel hea – päeval, mis Ashraf saabus, helistas mulle Iris (minu tantsutreener ja festivali peakorraldaja) ja küsis, ega ma ei tahaks Mahdyt shoppama viia. Et tüüp tuli just Brasiiliast ja et tal pole umbes jakki. Ee, okei, milles küssa. Läksin siis talle hotelli järele, tüübil kena paks jakk seljas. Jalutasime siis niisama Viru keskuses – ta ei tahtki shopata, vaid niisama ringi vaadata. Texases käisime söömas ka. Irw, rääkis mulle tähtkujudest. Mmm, täiesti kriipi oli see, et ta luges mind nagu raamatut ainult selle põhjal, et ma olen Neitsi tähtkujust. Kas tõesti on Neitsid nii sarnased või oli see juhus või on ta lihtsalt väga hea inimestetundja? No vahet pole. Ütles, et ma olen „very sweet” ka. Kõlas nii Kay moodi, nii armas. Mulle ilgelt meeldib see aafriklaste aktsent – just helistasin Zahrale ka, et talle tuleb auto järgi kell kaks ja niiiiiiii Kay aktsent oli... Kay on küll Ugandast ja Maroko ja Uganda vahele jääb ikka ilgelt pikk maa, aga no oli sarnane noh. =D

Käisime eile siis Maarika, Võtsi(üks Tartu tantsija), Läti ja Egiptuse õpetajatega Havannas. Möllu oli nabani. Päriselt ka. Trennis ei tantsinud pooltki nii palju. =P Pärast saatsid nad mind neljakesi baltani ja sealt panid nemad edasi hotelli ja mina koju. Läksin tšeburekki ostma ja nägin seal putkas kedagi, keda ma ei ole tükk aega näinud. Mmm, üllataval ja kuradima heal kombel ei löönud see mind absaoluutselt rivist välja – no jumalast savi oli. Noh, kes midagi asjast teab, siis see keegi oli see, kes peaks minu juurest oma asjad ära viima. Jahaa.

Õhtul on kõhutantsuetendus ja ma võtan sinna kaasa kena tütarlapse nimega Merili. Huvitav, kas ta tunneb ennast kuidagi isiklikult puudutatuna, et ma ta nime siia ära trükin ilma temalt luba küsimata? Samas, ma ei ole mitte kellegi käest küsinud, kas ma võiks nende nimesid siin avalikult mainida. =D

Jah. Äraminek on siis ilmselt ikkagi laubal, 11ndal. No lihtsalt ei ole aega enne... Muude asjadega veel ehk jõuaks, aga ei jõua ära pakkida. Ma ei tea... No vaatab.

Hmm, huvitav mõte veel... Assisteerisin täna hommikul Mahdy milaya-tundi kesktasemele ja edasijõudnutele. See assisteerimine tähendab seda, et paned workshopi alguses kõik nimed kirja ja siis teed tunni kaasa. Igatahes. Ma olen ennast kogu aeg kesktasemeks pidanud, aga tund, mis on kesktase ja edasijõudnud koos, on mulle paras. Et kuidas ma olen nagu sinnamaale jõudnud, kus ma kaldun juba kõige osavamate poolele? Sest edasijõudnutest on tegijam veel ainult masterclass ja Eestis minu meelest polegi masterclassi. Või on see inglise keeles – beginners, advanced, masterclass? Mmm, sellisel juhul olen ma küll tegija, icc. =D Väliskurustel siiski mingit edasijõudnute kursust võtta ei julge... Egiptuse õpetajad on ikka teise taseme ja teise temperamendiga kui meie omad siin. Homme on mul viimane workshop sellesama ülalmainitu Julia juures – floorwork. Kardan juba ette – lihastemöll on vägev... – põhimõtteliselt tantsid istudes või pikali maas olles, nii et kujutage ise ette. ;) Aga ma siis nüüd lähen. Fuajeese. Vaatan, mis bazaaril antakse ja räägin niisama kellegagi juttu.

Aidaiga!=D