Ma olen ilgelt v2ssu ja Kay juba magab, aga lubasin endale hommikul, et t2na ma selle blogi 2ra l6petan ja seda ma ka teen. Nagu n2ha, olen ma Kay arvutis ja Tikker, kui sind h2irib, korista need t2pitud t2hed 2ra. ;) Igataes jutt, mida alustatud sai paar hetkeseisundiga m22ratlematut ajahetke tagasi, algas siis nii:
Oi oi. Nüüd jäi küll pikk vahe sisse. Katsume siis tasa teha ja sündmustest korraliku ülevaate anda. Nädalavahetuse suursündmuseks kuulub pretensioonitult minu kolimine. Reede öösel istusin keskööni jutukas ja hängisin niisama, pärast ei jäänud magama ja mingi kell väga hilja öösel tuli siis ma minu armaskallis perekond puhkuselt tagasi. Üllatavalt vaikselt kadusid nad ära magama. Hommikul ärkasin üles ja hakkasin asju pakkima. Müra järgi ärkasid teised ka mingi aeg ning otse loomulikult ilmus minu ukse taha isa, kes kombekohaselt kandis vaid liibuvaid boksereid ja eest lahtist triiksärki. Kopp-kopp-sisse! Muljetas viisakalt reisist ja tegi veidi suured silmad, et oioi sa ikka lähed täna ära ja kui sa ei taha minna, siis sa ei pea minema ja anna meile vähemalt aega uus au pair otsida jne. Ma teatasin kõrgilt, et mul on esmaspäevast uus töö olemas, et ma ei saa jääda. Jah, et ta ükskord minu tuppa ööbima saaks tulla või? Mine ka seenele. Aga kõhus keeras. Mida aeg edasi, seda rohkem keerama hakkas. Mis siis, kui ema ei taha raha ära maksta? Mis siis, kui ta hakkab vinguma, et ma ei ole midagi teinud? Mis siis, kui ta hakkab mölisema, et ma täna ära lähen? Jne, jne, jne. Kööki koristades nõudepesumasinat tühjendades tuhises ema kööki ja uuris, et vanem plika ütles, et ma lahkun täna ja et kas see vastab tõele. Oli heas tujus ja küsis vähemalt sada korda üle, kas ma ikka tean, mis ma teen ja et ta teab küll, et meil oli kole tüli, aga et ta hakkas pärast muretsema. Ma jäin oma seisukohale ja pakitud kohvrile kindlaks ja nii ma asusin siis vihmasajus ja pereema tellitud taksoga Kay poole teele. Raha andis ka kenasti ära, mingit probleemi ei olnud.
Oi oi. Nüüd jäi küll pikk vahe sisse. Katsume siis tasa teha ja sündmustest korraliku ülevaate anda. Nädalavahetuse suursündmuseks kuulub pretensioonitult minu kolimine. Reede öösel istusin keskööni jutukas ja hängisin niisama, pärast ei jäänud magama ja mingi kell väga hilja öösel tuli siis ma minu armaskallis perekond puhkuselt tagasi. Üllatavalt vaikselt kadusid nad ära magama. Hommikul ärkasin üles ja hakkasin asju pakkima. Müra järgi ärkasid teised ka mingi aeg ning otse loomulikult ilmus minu ukse taha isa, kes kombekohaselt kandis vaid liibuvaid boksereid ja eest lahtist triiksärki. Kopp-kopp-sisse! Muljetas viisakalt reisist ja tegi veidi suured silmad, et oioi sa ikka lähed täna ära ja kui sa ei taha minna, siis sa ei pea minema ja anna meile vähemalt aega uus au pair otsida jne. Ma teatasin kõrgilt, et mul on esmaspäevast uus töö olemas, et ma ei saa jääda. Jah, et ta ükskord minu tuppa ööbima saaks tulla või? Mine ka seenele. Aga kõhus keeras. Mida aeg edasi, seda rohkem keerama hakkas. Mis siis, kui ema ei taha raha ära maksta? Mis siis, kui ta hakkab vinguma, et ma ei ole midagi teinud? Mis siis, kui ta hakkab mölisema, et ma täna ära lähen? Jne, jne, jne. Kööki koristades nõudepesumasinat tühjendades tuhises ema kööki ja uuris, et vanem plika ütles, et ma lahkun täna ja et kas see vastab tõele. Oli heas tujus ja küsis vähemalt sada korda üle, kas ma ikka tean, mis ma teen ja et ta teab küll, et meil oli kole tüli, aga et ta hakkas pärast muretsema. Ma jäin oma seisukohale ja pakitud kohvrile kindlaks ja nii ma asusin siis vihmasajus ja pereema tellitud taksoga Kay poole teele. Raha andis ka kenasti ära, mingit probleemi ei olnud.
Maandusin Kay juures, pakkida igatahes ei viitsinud. Kell oli ka piisavalt palju, et trenni liikuma hakata. Pakkisin oma ägedad uued valged trenniriided kotti ja olin megasuur rõõmurull, et lõpuks ometi on laupäev ja lõpuks ometi on dance halli tund. Kihutasin stuudiosse ja hip hopi lõppedes tuli välja, et dance halli sellel hooajal ei ole. Hooaeg on nagu kuus nädalat. Vahtisin juhatajat absoluutselt tühja pilguga ja ütlesin talle, et ta murdis mu südame. Mille peale tema vastas, et numbrid on need, mis loevad – jäeti ära just sellepärast, et piisavalt inimesi ei reganud. Hiphopi treener sai riielda juhataja käest (kes ilmselgelt oli pahas tujus) ja kui moraalilugemiseks läks, kutsus minu‚ kui ‚ka noore õpetaja’ kuulama. Egas mööda külgi maha ei jookse ja loeti sõnad peale, et ma oma õpilaste numbrit üleval hoiaks. Aga jah, nii palju siis minu dance hallist eksole. Niu niu. Ja see tüüp ei õpeta kuskil mujal. Täielik ikaldus. Ainus lootus sellest trennist veel maitsest suhu saada on järgmine hooaeg, mis on ka tema jaoks viimane, sest ta lahkub Basementist. Oeh.
.
Praegu on esmaspäeva öö ja ma väsisin justpraegu jalapealt nii naksti ära, et ma vajun kohepraegujalamaid teki alla tuttu. Homme jätkan.
.
Nii. Nüüd ongi juba homme. Jõudsin järjega laupäeva õhtuni. Sain Saffikuga Victiorias kokku - tõi mulle ära mu ehted, mis novembrist saati tema käes olid - küll oli hää tunne. =D Murakas lohistas ka oma ahtri sinna ja istusime siis kolmekesi mingis pubilaadses asjad, jõime head Kopparsbergi siidrit ja pläkutasime niisama. Igatahes on lootust 10ndal Vana Tallinnat ja kartulivahvleid saada. =)
.
Kärutasime Murakaga siis Kay juurde ja peale kiiret riietevahetamist panime klubi poole ajama. Uganda klubi poole. Edith muidugi ütles ära, mis sest, et ma talle ise ka helistasin ja üritasin teda ära moosida. Kahju oli. Aga nalja sai sellegipoolest mehiselt. =D Klubi on Kay kodule hästi lähedal, mõned busspeatused aint. Ukse peal sellised suured mustad mehed turvamas. Mul oli küll tunne, et mõõtsid meid pealaest jalatallani, aga noh, Kay oli meie sissepääsupilet ilmselt, irw ja mina olen lihtsalt paranoiline ka. =D Kuna Kay ühte turvat tundis, saime veidi odavamalt sisse - 3 tükki 20 naelaga. Jee! Klubi oli alles tühi, aga vana raisk! Jumala kena disainiga! Pole tükk aega Londonis mingi kena disainiga kohas käinud, mitte, et ma üldse oleks märkimisväärselt palju oleks kuskil käinud. Aga istusime maha ja jõime siidri puudumise tõttu Uganda õlut, mis Muraka sõnutsi maitses nagu Saku Originaal. Noh, palju õnne! Tunni aja pärast oli rahvast juba päris palju ja neiud otsustasid siis ennast tantsupõrandale vedada. Hiiihihihihihihi! Ütleme nii, et kell 3 vaatasin esimest korda kella. H2sti-h2sti palju sai tantsida. Kuna Murakas otsustas syndmuste kulgmise kirjelduse minu the j2tta, siis syydistagu iseennast, kui r2paseid detaile avalikkuse ette tiritud saab. Mu eesti keel on allpool arvestust. Nii. Aga jah, igasugu kenad shokolaadipoisid vihtusid tantsida, nii et maa must. Mitte nii kenad loomulikult ka. Ja nagu ikka, tavatses eba6nn just tollel 6htul naeratada ja need mitte nii kenad poisid tiirutasid meie ymber rohkem kui ilusad. Irw. Tegelikult n2gi asi v2lja nii, et nii kui ma tagumikku keerutama hakaksin, siis leidus kohe ka mitu jorssi, kes tahtis ennast sinna tagumiku vastu h66ruma hakata. Nii et nalja sai nabani. Nt Murakas, kes 6htu otsa k2rakat pani sydamerahuga, embles l6puks mingi tyybiga (koleda tyybiga of koors), kes teda 6htu otsa nillinud oli, tantsida. Noh, vaatamata alkoholikogusele veres j2i Murakas oma ... ee... p6him6tetele kindlaks ja saatis poisi l2henemiskatsed pikalt-laialt v2idetega, et tal ei ole telefoni jne. Mina seevastu koperdasin mingi nigeerlase otsa, kes tantsis nagu lainetades ja andis mulle p2rast oma numbri, et tema tahab mind ikka kuskile klubisse viia. Hell yeah, irw.. Kay s6ber, ka Ugandast ja ka nyankole, t8llas ka s22l ringi ja avastas, et vohh, mulle vaja silm peale panna. Ega muud ei olnudki, kui et s6na otseses m6ttes ajas minema mingi jorsi, kellega ma enne jutlesin ja kes mind tuli tantsima kutsuma, ostis syya, sest neiu teatas, et tal on n2lg ja 88sel kell pool neli klubis kanakoiba kapsasalatiga on v2ga naljakas mugida. Eriti kui mingid seksikad beibed ymberringi mingit sensutantsu teevad. =P Ja siis muidugi tantsis minuga ja kysis kogu aeg, kas ma tahan mindagi ja p2rast maksis taksoarve ka koju. Kuigi meil oleks vaid paar peatust minna olnud. 6nneks numbrit ei kysinud.
Kell viis olime Kay juures, ootasime niikaua, kuni Kay t88le l2ks 5.45 ja siis keerasime magama. Minul nagu jobul kl 10 uni l2inud. Murakas ei last end sellest segada, Kay tuli koju, andis k2su mune poest tuua ja keeras ka magama. Mina siis tippisin varahommikul poodi, k6ik oli nii vaikne nii vaikne, irw. Ostsin siis mune ja v2rki ja tegin syya ja ajasin nood matsid yles ja l2bi h2da sai see hommikus88k ka s88dud. Kay j2i veel magama, meie Murakaga panime Wood Greeni. Selline pooletoobine magamata olek p22dis mitte millegi ostmisega. V6i noh, jah, McDonaldsi Big eine. N2mmi oli. No vott. Pyhap2ev sai siis otsa.
Esmasp2val oli trenn, neiukesed tahtsid vana koreot tantsida, nii armas.
Olen vahepeal kolmel t88intekal k2inud, millest ykski pole jopanud. K6ik mingi receptionist-administrator kohad. No ma ei tea. Tikker on juba yhe jalaga ukse taga. Ma ei kujuta ette ka, mis saama hakkab.
Yldises plaanis veel nii palju, et s6itsin t2na Sparist m88da. Ja Spariga seostus P2rnu ja Liisu ja mai ja udune/vihmane ilm ja Liisuga jalutamine ja Sparist ostetud toit ja Liisu juures kokkamine ja ymber ajatud teetass ja hall vaip ja suur s6naraamat ja v2ike riidekapp ja tulbid ja lilled ja l2hn ja… Muideks. Liisu on ka ainuke inimene, kes on suvatsenud mulle kirjutada. Liina kirjutas ka alguses paar kirjakest, ja KC saatis p2riskirja ja kaardi. Mugav on minu kohta blogist lugeda (r22gin Liisu s6nadega), aga mina ei tea teist ju midagi. Minu blogi ongi minu kiri teile, millele te ei vasta. Aga vahet ei ole. Minu halamine teid kirjutama ei pane ja mina kedagi ei syydista ka. Lihtsalt mul ei ole aega, et k6ikidele inimestele eraldi kirjutada, t2pselt sedasama juttu. Ma ei tea isegi, miks ma sellest siin nyyd kirjutan. Ehk sellep2rast, et m 6 n e inimese kirjast tunnen puudust.
Ahaa, naljakas oli veel see, et n2gin t2na pintsaklipslast turbaniga. Noh, vaata, ylikond ja valge p2hekeeratud viiemeetrine voodilina ei tundu nagu kokkukaivat. Jan ii ma siis bussis muigasingi. 2ri v6id teha ja oma dhottist ja kurtast loobuda, aga turbanist ei iialgi. Irw.
Nojah siis. Ma siis 2ra magama.
Esmasp2val oli trenn, neiukesed tahtsid vana koreot tantsida, nii armas.
Olen vahepeal kolmel t88intekal k2inud, millest ykski pole jopanud. K6ik mingi receptionist-administrator kohad. No ma ei tea. Tikker on juba yhe jalaga ukse taga. Ma ei kujuta ette ka, mis saama hakkab.
Yldises plaanis veel nii palju, et s6itsin t2na Sparist m88da. Ja Spariga seostus P2rnu ja Liisu ja mai ja udune/vihmane ilm ja Liisuga jalutamine ja Sparist ostetud toit ja Liisu juures kokkamine ja ymber ajatud teetass ja hall vaip ja suur s6naraamat ja v2ike riidekapp ja tulbid ja lilled ja l2hn ja… Muideks. Liisu on ka ainuke inimene, kes on suvatsenud mulle kirjutada. Liina kirjutas ka alguses paar kirjakest, ja KC saatis p2riskirja ja kaardi. Mugav on minu kohta blogist lugeda (r22gin Liisu s6nadega), aga mina ei tea teist ju midagi. Minu blogi ongi minu kiri teile, millele te ei vasta. Aga vahet ei ole. Minu halamine teid kirjutama ei pane ja mina kedagi ei syydista ka. Lihtsalt mul ei ole aega, et k6ikidele inimestele eraldi kirjutada, t2pselt sedasama juttu. Ma ei tea isegi, miks ma sellest siin nyyd kirjutan. Ehk sellep2rast, et m 6 n e inimese kirjast tunnen puudust.
Ahaa, naljakas oli veel see, et n2gin t2na pintsaklipslast turbaniga. Noh, vaata, ylikond ja valge p2hekeeratud viiemeetrine voodilina ei tundu nagu kokkukaivat. Jan ii ma siis bussis muigasingi. 2ri v6id teha ja oma dhottist ja kurtast loobuda, aga turbanist ei iialgi. Irw.
Nojah siis. Ma siis 2ra magama.
2 kommentaari:
jajah, ma olen juba ühe jalaga ukse taga ja see jalg on rõvedalt pikk ka veel kõigele lisaks (6) aga mina arvan küll, et sa jõuad järgmise 27 päeva jooksul töö leida ja mina vähemalt paar intervjuud kokku leppida. ma olen ju see lootusetu optimist :P
ja ma loodan, et sa minu kirjadest puudust ei tunne, ma kirjutan sulle ka blogi iga päev, nii et higi voolab.
a sa ikka kirjuta tihemini, muidu mul on imelik :P neid täpitähti ma veel vaatan, praegu küll ei viitsi.
PS. vana, mitte vanat. no norin noh :P
Selle vana koha pealt ma m6tlesin jah tykk aega... Irw. Kohe n2ha, et kunagine eesti filoloog, irw... Aga sina kirjutad ju blogi, sinu kirjast ei saagi puudust tunda! =P Lihtsalt enamus inimesi on nii mugavad, et tihtipeale ei v6ta vaevaks lugedagi ja pirtustavad ja teevad n2gusid, kui ytlen, et loe blogi, mul ei ole aega rohkem kirjutada. Blaah! Sihuke asi ajab n2rvi. R22kimata sellest, et keegi ise midagi kunagi kirjutada viitsiks.
Elagu blogipidajad!
Postita kommentaar