Iiiihihihihihihihiii. =)
Alustagem sellest, et eilne õhtu ei hakanud päris nii peale, nagu oleks pidanud hakkama. =) Esiteks eksole olin ma pooleldi haige, aga tunne, et ma p e a n siit majast välja saama vahepeal, osutus tugevamaks. Ja pealegi polnud ma juba tükk-tükk aega väljas käinud, viimati enne aastavahetust.
Kokkusaamine kl 20.30 Tottenahm Court Roadi metroopeatuses. Plaanijärgselt pidime enne 21-te Candysse jõudma, et tasuta sisse saada. Mis aga juhtus, oli see, et Candysse jõudsime me 22.30. Ja seda üldse mitte sellepärast, et me oleks kuskil hirmus toredasti aega veetnud. Iiris, vana tuulepea, ei suutnud omal jõul Candyt üles leida. Jah, ma mäletasin küll, et näed siin oleme kokku saanud ja Candysse läinud ja siin ja siin ka. Aga k u s see baar reaalselt asub jäi müsteeriumiks hetkeni, mil väsinud jalad ja vaikselt tigedaks kiskuv tuju sundisid teed küsima. Kuna mina olin juba mitu korda teed küsinud sinna ja tänna, siis seekord oli Muraka kord ja mingid suvalised turvamehed suvalise baari ees said meile öelda, et 'otse edasi ja neljas vasakule'. =) Äge!
Es ole hullu. Maksime oma õnnetud 5 naela sissepääsuks ära (muideks meil oli alguses plaan umbes 23 ringis koju minna, sest ma ikkagi tõbine ja nii), lasime turvanaisel kotte kontrollida (Muraka kott oli kahe päeva jaoks vajalikke vidinaid täis, mida too turva ka kommenteeris lausega, et 'Sul on siin paar puhtaid sokke!'=P) ja marssisime sisse. Hämmastavalt vähe rahvast oli. Mitte, et seal oleks iseenesest hõre rahvastatus olnud, aga Candy ja reedeõhtu kohta oli algus kuidagi lage. Viskasime asjad garderoobi ja kobisime alla tantsupõrandale.
Soojenduseks ring tekiilat. Hakkas soojem ja ägedam. Hammas läks verele.
Teine ring - tekiila. Jube lahja teine raisk, raudselt lahjendavad veega.
Kolmas-neljas-viies ring - siider mustsõstrasiirupiga.
Vastavalt joobeastmele hakkas tekkima ümberringi huvitavaid inimeste kirjeldusi. A la 'Kõhutüdruk' (mingi plika nabapluusiga, kellel oli hästi armas kõht. Tegelikult ei olnud armas kõht - tegelikult oli kena vaadata tagantpoolt, aga 'Kena alaseljatüdruk' kõlaks natukese kahtlaselt =P) ja 'Kõrrenaine' (mingi väga kole hispaanlanna, kellega Murakas maid jagas kõrte ulatamise teemadel). Krt, miskid olid veel, aga ei tule meelde enam...
Igatahes, Murakas saab kaks plusspunkti - alles õhtu lõpus sain aru, et me oleme terve õhtu tantsinud ja Murakas pole kordagi vingunud, et ta ei jaksa/viitsi/taha tantsida. Vott see on klass, kui keegi jaksab minuga võidu tantsida. =D
Oi, kuidas see mind nüüd piinab, et mul ei tule meelde. AAAAA! Meelde tuli! =D 'Metroonaine' . =D Nägin metroos mingit tshikki - terve tee istusime vastakuti. Piltilus naine, tõesti, sihuke tõmmu ja hirvesilmadega ja nii. Ja kõht ütles üsna pea, et seda tshikki ma täna näen. Candys või kus iganes me lõpetame. Ja mul oli niiiiiii õigus! Ta oligi pärast Candys, hehehee =D
Aga MC-ga saime ka tuttavaks. Või noh, tegelikult rohkem tuttavaks sai taga Murakas (sest MC Brandyl hakkas meist kahju, et me vaeseked pidime oma armsaid kotikesi valvama leti ääre all ja tõstis need omale pulti. Info mõttes, et kes veel ei tea, siis DJ on see, kes mussi laseb ja MC on see, kes mikrisse musaga kaasa räägib), kui ta kotist suitsu tahtis ja seda siis sinna leti taha otsima läks. =) Mina ja MC tutvusime ainult nimeliselt. =)Aga tore oli, MC Brandy andis meile miskid flaierid kuskile üritusele 14ndal veenruaril. Nii et me mõtleme, et võiks ehk täitsa minna. =) Sest me mõlemad ju poissmehed (kes 16ndani, kes kauem) ja Sõbrapäeva muidu veits niru veeta. =)
Koju Kay jurde saime kenaste, Murakas sõi bussis burgerit ja mina lugesin tasuta ajakirja. Voodis ei saanud kuidagi vait jääda, muudkui tegime õhtu kokkuvõtet ja arutasime, et vaatamata pikale jalutuskäigule oli ilgelt äge Candys ja et millised inimesed meile meelde jäid jne. =) Hommikul 7st panin mina ajama - Murakas ei liigutanud oimugi selle peale, kui ma laelambi põlema panin, Vaevalt, et ta mu äratuskellagi kuulis. =D Nüüd ta igatahes kondab kuskil linna peal ringi ja kuna mul ei ole krediiti, et helistada ja küsida, mida ja kus ta teeb, siis jääb üle vaid loota, et ta ühes tükis on ja oma vaba aega naudib. =)
Vott siis. =) Aga tundub, et haigusele see lahja tekiila ja rohke siider ikkagi mõikasid, sest vaatamata kolmele tunnile unele ei tunne ma ennast üldse halvasti. Ses mõttes, et palavikutunnet ei ole ja Kay juurest üles leitud eestimaine nohurohi taruvaiguga mõjus paremini kui ükskõik mis träni pereema medkapist. Nii et helge tulevik on käeulatuses. Oska vaid haarata. =)
Alustagem sellest, et eilne õhtu ei hakanud päris nii peale, nagu oleks pidanud hakkama. =) Esiteks eksole olin ma pooleldi haige, aga tunne, et ma p e a n siit majast välja saama vahepeal, osutus tugevamaks. Ja pealegi polnud ma juba tükk-tükk aega väljas käinud, viimati enne aastavahetust.
Kokkusaamine kl 20.30 Tottenahm Court Roadi metroopeatuses. Plaanijärgselt pidime enne 21-te Candysse jõudma, et tasuta sisse saada. Mis aga juhtus, oli see, et Candysse jõudsime me 22.30. Ja seda üldse mitte sellepärast, et me oleks kuskil hirmus toredasti aega veetnud. Iiris, vana tuulepea, ei suutnud omal jõul Candyt üles leida. Jah, ma mäletasin küll, et näed siin oleme kokku saanud ja Candysse läinud ja siin ja siin ka. Aga k u s see baar reaalselt asub jäi müsteeriumiks hetkeni, mil väsinud jalad ja vaikselt tigedaks kiskuv tuju sundisid teed küsima. Kuna mina olin juba mitu korda teed küsinud sinna ja tänna, siis seekord oli Muraka kord ja mingid suvalised turvamehed suvalise baari ees said meile öelda, et 'otse edasi ja neljas vasakule'. =) Äge!
Es ole hullu. Maksime oma õnnetud 5 naela sissepääsuks ära (muideks meil oli alguses plaan umbes 23 ringis koju minna, sest ma ikkagi tõbine ja nii), lasime turvanaisel kotte kontrollida (Muraka kott oli kahe päeva jaoks vajalikke vidinaid täis, mida too turva ka kommenteeris lausega, et 'Sul on siin paar puhtaid sokke!'=P) ja marssisime sisse. Hämmastavalt vähe rahvast oli. Mitte, et seal oleks iseenesest hõre rahvastatus olnud, aga Candy ja reedeõhtu kohta oli algus kuidagi lage. Viskasime asjad garderoobi ja kobisime alla tantsupõrandale.
Soojenduseks ring tekiilat. Hakkas soojem ja ägedam. Hammas läks verele.
Teine ring - tekiila. Jube lahja teine raisk, raudselt lahjendavad veega.
Kolmas-neljas-viies ring - siider mustsõstrasiirupiga.
Vastavalt joobeastmele hakkas tekkima ümberringi huvitavaid inimeste kirjeldusi. A la 'Kõhutüdruk' (mingi plika nabapluusiga, kellel oli hästi armas kõht. Tegelikult ei olnud armas kõht - tegelikult oli kena vaadata tagantpoolt, aga 'Kena alaseljatüdruk' kõlaks natukese kahtlaselt =P) ja 'Kõrrenaine' (mingi väga kole hispaanlanna, kellega Murakas maid jagas kõrte ulatamise teemadel). Krt, miskid olid veel, aga ei tule meelde enam...
Igatahes, Murakas saab kaks plusspunkti - alles õhtu lõpus sain aru, et me oleme terve õhtu tantsinud ja Murakas pole kordagi vingunud, et ta ei jaksa/viitsi/taha tantsida. Vott see on klass, kui keegi jaksab minuga võidu tantsida. =D
Oi, kuidas see mind nüüd piinab, et mul ei tule meelde. AAAAA! Meelde tuli! =D 'Metroonaine' . =D Nägin metroos mingit tshikki - terve tee istusime vastakuti. Piltilus naine, tõesti, sihuke tõmmu ja hirvesilmadega ja nii. Ja kõht ütles üsna pea, et seda tshikki ma täna näen. Candys või kus iganes me lõpetame. Ja mul oli niiiiiii õigus! Ta oligi pärast Candys, hehehee =D
Aga MC-ga saime ka tuttavaks. Või noh, tegelikult rohkem tuttavaks sai taga Murakas (sest MC Brandyl hakkas meist kahju, et me vaeseked pidime oma armsaid kotikesi valvama leti ääre all ja tõstis need omale pulti. Info mõttes, et kes veel ei tea, siis DJ on see, kes mussi laseb ja MC on see, kes mikrisse musaga kaasa räägib), kui ta kotist suitsu tahtis ja seda siis sinna leti taha otsima läks. =) Mina ja MC tutvusime ainult nimeliselt. =)Aga tore oli, MC Brandy andis meile miskid flaierid kuskile üritusele 14ndal veenruaril. Nii et me mõtleme, et võiks ehk täitsa minna. =) Sest me mõlemad ju poissmehed (kes 16ndani, kes kauem) ja Sõbrapäeva muidu veits niru veeta. =)
Koju Kay jurde saime kenaste, Murakas sõi bussis burgerit ja mina lugesin tasuta ajakirja. Voodis ei saanud kuidagi vait jääda, muudkui tegime õhtu kokkuvõtet ja arutasime, et vaatamata pikale jalutuskäigule oli ilgelt äge Candys ja et millised inimesed meile meelde jäid jne. =) Hommikul 7st panin mina ajama - Murakas ei liigutanud oimugi selle peale, kui ma laelambi põlema panin, Vaevalt, et ta mu äratuskellagi kuulis. =D Nüüd ta igatahes kondab kuskil linna peal ringi ja kuna mul ei ole krediiti, et helistada ja küsida, mida ja kus ta teeb, siis jääb üle vaid loota, et ta ühes tükis on ja oma vaba aega naudib. =)
Vott siis. =) Aga tundub, et haigusele see lahja tekiila ja rohke siider ikkagi mõikasid, sest vaatamata kolmele tunnile unele ei tunne ma ennast üldse halvasti. Ses mõttes, et palavikutunnet ei ole ja Kay juurest üles leitud eestimaine nohurohi taruvaiguga mõjus paremini kui ükskõik mis träni pereema medkapist. Nii et helge tulevik on käeulatuses. Oska vaid haarata. =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar