Minu stressitaluvus on paari pügala võrra madalamale vajunud. Ma ei ole kunagi olnud eriti hea stressitaluja, töötingimustes ka - mulle meeldib, kui on kiire, molutamist vihkan, aga väga suure pinge all kipun olema kannatamatu, tõsine ja tunnen end suhthalvasti. Võibolla on see perfekstionism - kui hull tamp taga on, ei saa ju kõike korralikult teha... Ma ei tea... Igatahes täna, kui eksamile läksin, juhtus selline väike lugu, et nimelt peale pooletunnist ootamist polnud ikka veel ühtegi bussi tulnud (Londonis, eks, sealt peatusest pidi muidu 4 bussi minu soovitud suunas minema), kell oli 11.30, eksamiks pidi kohal olema 12.00, plaanisin kohal olla 11.15. Õige bussiga oleks kohal olnud 12 minutiga, samas suunas bussidega oleks saanud õigesse kanti 7-8 minutiga pluss 15 mintsa jalgsi. Oleks buss tulnud, oleks jõudnud, eks. Aga bussi ei paistnud. Siis üks kaasootaja rääkis, et näed, kuskil oli õnnetus ning bussid ei saagi sinna suunda sõita... Oh jumal, mul oli paanika. Ma hoidsin vaevu-vaevu pisaraid tagasi kui kablutasin taksoputkat otsima. Õnneks leidsin ühe kohe ümber nurga ning õnneks oli neil takso käepärast ning kohale jõudsin kümme minutit enne kahteteist. Täiesti mõttetu asi, mille pärast endast välja minna, eks. Aga hiljaks jäämine o l u l i s e l e asjale on minu jaoks õudusunenägu.
Ma ei tea, võibolla mängis rolli see, et eksamiootusest olid närvid enivei püsti. Eksam ise... Kainelt mõeldes polnud kõige hullem, ehkki palju raskem, kui me grupiga arvasime. Emotsionaalselt võttes värisesin nagu haavaleht kuni kõige viimase küsimuseni ning tundsin ennast murust madalamana, kui vastata ei osanud. Koju jõudes nutsin pingelanguse mõttes ning tegin tunniajase zumbatrenni ja siis oli jälle hea olla. :)
Ma ei tea, mul hakkab mingi häire vist tekkima, muig.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar