Vahetevahel on kahju, kui kellelgi miskit juhtub. Või on halb, sest kellelgi kallil on halb. Kõige nutusem on asja juures fakt, et mõnikord ei saa aidata. Aga niimoodi abituna on ju eriti näkane olla. Nii üritadki lihtsalt võimalikult vähe jalus olla ning aegajalt sooja sisuga sõnumeid saata. Missest, et teha tahaks nii palju rohkem.
Ja siis need vahepealsed juhtumised panevad oma elu üle mõtlema. Mis siis, kui juhtub mulle veel lähedasematega... Mis siis, kui mind ei ole seal, kus mind vajatakse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar