Ja see päev, millest ma tagantjärele rääkida lubasin, oli möödunud neljapäev. Päev, mil mu pisikesed jalakesed esimest korda Brightoni tänavaid mööda paterdasid. Ja vot see on alles linnake! Ausõna, kohe võtaks oma seitse kodinat õlale ning paneks Brightoni poole ajama. Linn on mõnus ja hubane ja armas. Rannajoon on fantast. Ilmaga meil 'vedas'. Ilm oli temperamentne nagu purjus venelanna. Iga viie minuti tagant muutus. Vihma sadas, päike paistis, pilved kihutasid, tuul oli meeletu. Milline elamus! :)
Kuninglik Paviljon oli kui pesuehtne idamaine tempel...
Ma enne minemist ikka unistasin varba vette kastmisest kah, aga kohale jõudes nii väga nagu enam ei tahtnudki...
See kummitusteloss on vana mahapõlenud kai. Väga meeleolukas, ma pean tunnistama.
Ja siis me muudkui jalutasime. Rühkisime oleks vist õigem öelda, kiviklibus ei ole kerge kõndida ning lisaks sellele oli meeeeeeletu tuul ja tujukad vihmahood.
Brightoni kriidikaljud... Nonde pärast ma sinna läksingi. Mitukümmend meetrit kõrged ja täitsa kriidist! Katsusin, käsi oli valge! Joonistasin kriidikaljutükiga asfaldile ka.
Ning pärast miilidepikkust rändamist ronisime kaljude peale. Ja ausõna, päike paistis, vihma sadas ning vaatepilt oli täiesti lummav - justkui udu oleks mere peal. Mida, muideks, viis minutit tagasi muidugi ei olnud.
Ja siin veepeal elavad igast rikkurid. Me sõime kah kirvehinna eest taevalikku juustukooki...
Meri oli kui elav maal, mis iga veidikese aja tagant värve ja kuju muutis.
Iga kell läheks tagasi. :)
PS. Prantslase asemel kolis üks Itaalia neiu sisse. Pärast viieminutist jutuajamist on minu hinnang - TEMPERAMENTNE! Hästi nunnu iseenesest, aga ma olen ikkagi eestlane, khmm. Liigsed emotsioonid tekitavad minus hämmingut ja ebamugavust. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar