Suvi on. Väljas on suvi. Toas on suvi. Palav suvi. Lõpuks ometi on saabunud palavusest unetud öö(d), mil pärani lahti aken ei paku mitte mingit leevendust. Mil raudkindlad hommiku- ning päevainimesed pärast asjatut vähkremist hoopis väärtuslikku uneaega blogimisele kulutavad. Lootkem, et neid öid veel jagub ning et esimene ei jääks viimaseks, nagu viimasel ajal päikseliste ilmadega just juhtunud on. Justkui talongiga käib see soe ilm. 1 talong, pool tundi päiksepaistet päevas. Kui sel ajal juhtud tööl olema, noh, kelle süü see siis veel on?
Sel aastal olen ma täheldanud erilist türklaste ülestõusu. Mässavad teised vast kiire elutempo vastu. Mitte ühelgi varasemal siinoldud aastal ei ole ma näinud nii palju Türgi vanamehi pingsalt lauamänge mängimas. Inglise eesaiad on umbes paar ruutmeetrit, kuhu on pigistatud suur prügikast ning taaskasutuskastid, ning mis on piiratud madala kivimüürikesega. Ikka ja jälle näeb sinna kastide vahele pigistatud õllekõhuga hilises keskeas ja varases vanaduses Türgi papisid seal ääre peal istumas. Või on nad sinna suutnud kaks tooli ja väikse laua mahutada. Või istuvad nad bussipeatuses. Või oma aias kell 1 hommikul. Või kahtlase väärtusega kohvikutes juba hommikul kella seitsmest saati. Või hoopis pargis mahakukkunud puu tüve peal. Kõht on ikka punnis, nägu päikese poole. Kui käsil ei ole pingeline doomino või mõni tundmatu lauamäng, vahitakse täiesti häbematult möödakäivaid naisterahvaid või arutatakse kesteabmida, võimalikult kõvasti ning võimalikult korraga.
Londonis on igasuguseid piirkondi, a la Väike India ja Väike Jamaika ning muud head paremat. Ma kahtlustan, et minu piirkonda hakatakse varsti ametlikult Väikseks Türgiks kutsuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar