Homme hommikul algab esimese ülikooliaasta viimane praktika, mis kestab neli nädalat ning mille lõppedes on vaja vaid praktika-aruanne esitada ja kõik. Kõik siis esimese aastaga. Hommikul rääkisin Brasiilia neiuga ning ta tahtis mulle head praktikat soovida. Saatsin ta kuu peale, sest tunnet ei olnud veel. Et homme olen kõigi silmis tervishoiutöötaja. Homme olen vormikitlis ja terve päeva jalul. Inimestel on õigus minu käest asju küsida. Ja peale seda nelja nädalat ei saa ma enam öelda, et oi, ma olen esimese aasta tudeng, ma ei tea midagi. Olen terve päeva otsinud kokku nimesilte, magnetkaarte, toidukarpe, pastakaid, paberimajandust, sukapükse, kingi, tablette ja muud eluks vajalikku. Aga tunne tuli alles siis, kui veetsin 30 minutit kolme kitlit triikides. Homme.
Täna hommikul ärgates pidin endalt hämminguga küsima, kas ma reedel mitte deliiriumis polnud. Noh, minu mäletamist mööda ma nutsin enamuse õhtust valust ja halvast enesetundest (siinkohal tänud armsale jutuvestjale, kes mu tähelepanu osavasti mujale juhtis. Terve õhtu.). Eile tegin töö juures heategevuslaadal näomaalinguid ning olin valuvaigisteid silmini täis. Tunda andis kogu aeg, aga jalutuks-tujutuks-võimetuks ei võtnud. Ning täna hommikul oli valutu olemine. Kodus ringi liikudes andis vähe tunda, poes käies rohkem - raskete asjade tassimine ilmselgelt mõjutab. Tulin poest taksoga koju. Nüüd loodan ja palvetan, et mu praktika valutult läheks. Sõna otseses mõttes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar