Mida tund edasi, sest raskem on kõrvalseisja rollis olla. Tahaks kuidagigi aidata, midagigi teha. Süda on nii raske ja muret täis. Vaatamata tungivale püüdmisele olla tugev ja rahulik, võtta asja mõistusega, olla teisele kindel kalju - löövad hirm ja mure iga natukese aja tagant pisarapaisu lahti. Mis aitab sellise olukorra vastu kõige paremini? Kudumine ja Futurama uus hooaeg. Eile lõpetasin seljatüki ära, nüüd varsti alustan esitükiga. Viib mõtted mujale.
Selg on ikka pe*ses. Täna hommikuks oli juba parem ja ma idioot kablutasin siis kohe ju aiamaale. Ma vihkan mõttetult kodus istumist. Ei plaaninud miskit suurt teha ja ei teinudki, aga kõige lõpus, siis kui tünnis käsi pesin, käis jõnks läbi ja jälle 'korras'. Hea, et jalgsi koju sain. Olen ohmoon, raisk, ma tean, aga ma lihtsalt ei suuda niimoodi kodus tegevusetult passida. Sest peale kudumise, lugemise ja netis passimise ei saa suurt midagi teha ju. Nojah, eks ma ise maksan oma vigade eest. Käisin eile muide perearsti juures sama murega. Too saadab mind mind millalgi MRI skänni tegema ning peale seda füsioteraapiasse, et seljalihaseid tugevdada. Mingi mõttetu geeli kirjutas ka välja. Olen seda usinasti peale määrinud, aga Vietnami salv kärab mu meelest paremini.
Aiamaal on aga imeline võime sellist suurt rahu sisendada. Seal olles olin palju rahulikum kui kodus. Rukkililled ja saialilled ja kummel ja mesilased ja lillelõhnad ja tomatitaimedest erituv lõhn ning uued redised ja üksik maasikas ja nälkjad kompostitünnis ja teine kartulisaak ning tärkavad porgandid jne. Kohe kogu olemine läheb teise rütmi, positiivsus justkui voolab jalataldade, silmade, kõrvade, käte ja nina kaudu sisse.
Oh jah, otsin omale ühe Ibumaxi ja siis võib kudumine alata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar