Internet!

Mul on internet! Jehuuu!
To Sapphic: olen ilusam kui kunagi varem ja veidikene elus ka.
To Kaidi: Mus synna on t6epoolest 8ndal, mitte 7ndal, ja sellest ei ole absoluutselt mitte midagi, et sa smsi varem saatsid. V2hemalt ei unustanud 2ra! Samas nad ytlevad, et ette 6nne soovimine toob halba 6nne. Nii et tegelikult hakkan ma igas oma elu eba6nnes sind syydistama. =D
To Liina: Sorry!

Igatahes, asume nyyd asja juurde. Ma ei ole ju niiii ammu kirjutanud. V6ibolla pyyaks asjadele veidikenegi kronoloogilisest vaatevinklist l2heneda. Oeh. See SAAB raske olema.

No niipalju ma igatahes olen maininud, et v2ljas olen k2inud ysna mitmeid kordi. Et h2sti tore on olnud (issand kui sisukas). Ahaa, sellest te veel ei tea, et k2isin peenes ja popis kesklinna klubis nimega Chinawhite. Olevat kunagi hull kuulsuste koht olnud. Sissep22s maksab 20 naela, kuna me olime questlistis, saime tasuta. Et siis neiu Evely pidas oma synnip2va paari inimesega. Noh, klubi on ikka sigavinge disainilt, aga muusika ja inimesed ei olnud kohe ikka yldse minu teema. M6ttetu tymakas ja igavad inimesed. Nii me siis eriti kaua seal polnudki. Aga no lihtsalt informatsiooooni m6ttes, et olen sellises poshis kohas ka 2ra k2inud. Megalt oleks muideks kahetsenud, kui oleks pidanud sissep22su eest maksma. Aga jah.

Nii. Vahepeal on palju m2luauke jadijadijadi ja j6uame toa otsimiseni. Seda ma mainisin, et see Golders Greeni tuba oli elamus. Nyyd siis hetk sellest pikemalt r22kida.
Pidin Rochelle'iga kokku saama, et ta mulle seltsi kaasa tuleks - London igast v22rakaid pervosid t2is, ikka turvalisem kahekesi minna (hkhmm, ilus blond neiu nagu ma olen, hkhmm). Kuiv6rd Rochelle aga j2i nii palju hiljaks, siis ma ei jaksanud teda 2ra oodata ja hakkasin maja poole astuma. Telefonis olin r22kinud majaomanikuga ja nii palju teadsin, et on mees. Natuke imeliku jutuga mees. L2hen siis ukse taha ja lammutan veits, tyyp tuleb avama. T6mbas ukseketiga seina kyljes asuva jublaka 2ra (noh, et mis nagu seda ketti seina kyljes hoiab), ja aeg, mis kulus tal selle jublaka j6llitamisele, tekitas minus veidi imelikku tunnet. Ja siis l6puks tyyp ytleb, et 'Oh, it happens sometimes'. Ookei. Majja sisenedes l6in omale risti ette (ilma liialdamata) ja m6tlesin,et Rochelle juba k6nnib siiapoole, et kui midagi juhtub, siis v2hemalt tema teab, kus ma olen. Tyybi kirjeldus n2ks v2lja umbes selline: 6udusfilminohik. Pikk, kiitsakas, kartulikoorekarva juuksed pysti peas, h2sti paksud prillid, totter kampsun, kukekad teksad, kogelev k6nelemine. Maja oli seest tumepruun, tuba iseenesest oli normaalne. Aga toauksel seistes m6tlesin kyll, et mis siis saab, kui ta selle ukse mu selja taga kinni lykkab ja lukku keerab... Igatahes, tyyp oli t6siselt kahtlane ja juba kujutlesin, kuidas ta mind nillima hakkab ja et ma ei julgeks taga yhes majas elada ja 88siti magada. K88k oli nagu sitanikerdis, pesumasin ei t88tanud ja lihatooteid ei lubatud majja tuua. Nii et ma jooksin sealt minema. V6ibolla kirjeldusest ei tundu yldse imelik, aga uskuge mind, see tyyp oli ilgelt kahtlane ja see maja nagu kummitusloss.

J6udsin uuesti k6hutantsutrenni. Nagu et mina l2ksin 6ppima, mitte 6petama. Suuresti t2nu Rochelle'ile, kes mind sinna vedas. 6petaja on selline naljakas tegelane, midagi uut tehniliselt ei 6ppinud, meelde tuletasin aga kyll. Ja Maarikale m2rkuseks, et Planet Egyptil olid Hossam ja Serena Ramzy kohal, niisama tsillisid publikus. =P Eks ma l2hen vist sel teisip2eval j2lle. Trenni, mitte Planet Egytpile. ;)

Neljap2eval k2isin teatris. P 2 r i s teatris. Muusikali vaatamas. T88l jagati tasuta pileteid. Tundus kohe kummaline, et mulle ei meeldi selle hotelli juures paljud asjad (alustades mu enda t88st), aga sellegipoolest on ta v6imaldanud p6him6tteliselt tasuta kaks v2ga vinget asja, mida ma olen tahtnud Londonis olemise ajal 2ra teha - paadis6it Thamesi peal ja teater. Teater oli fantastiline. Muusikal nimega 'Billy Elliot Show' ja see oli absoluutselt nii kuradima hea, et vahepeal pisar niriseb silmanurgast, siis naerad k6va h22lega, siis t6usevad ihukarvad pysti v6imsate laulu- ja soolo-tantsustseenide peale, suu vajub kogu aeg ammuli lavadekoratsioone ja nende liikumist vaadates jne. T2iest mega ja Eestiga ei anna v6rreldagi. Mitte, et ma miskit halba 8elda tahaks. =P Etenduse l6ppedes l2ksime Rochelle'ga jalutama keset 8ist Londonit, kakerdasime Big Beni juurde, sealt yle silla ja istutasime oma ahtrid j6e kaldal London Eye juures asuvale pingile. V6i pigem et yhele neist pinkidest. R22kisime niisama ja omaette m6tlesin, et kunagi ammu, vanalkaugel ajal sai kogu aeg 88siti ja 6htuti jalutatud. M88da sygisesest lehtedest kahisevat P2rnu linna... Liisuga... Ja k6iki maailmaasjad 2ra r22gitud...
Nyyd istun ma 8ises Londonis. Kes seda kunagi uskunud oleks?

Synnip2v =D Synnip2ev oli t2itsa 2ge. Tahaksin muideks sydamest t2nada k6iki inimesi, kellele ma saatsin reede 6htul ahastavaid smsse ja kes sellele vastata ei suvatsenud. Kamoon, mul oli ju ainult synnip2ev ja koduigatsus ja masendus ja mitte kedagi p 2 r i s s6pradest siin. Ilgelt hea ja tore oli olla ja tunda, kuidas k6igile l2heb mu k2ek2ik korda.

Laup2eva hommik algas siiski roosilisemalt, sest Sapphic helistas ja laulis (v6ibolla ei laulnud ka, aga see ei ole oluline, est tema laulmist ei saaks nagunii v2ga laulmiseks nimetada. ;) :* ), s6numeid tuli nagu synnip2vale kohane ja t2itsa 2ge oli. Ettevalmistusmaraton algas sellega, et mina ja Erkin vallutasime k88gi ning kartulisalatitalgud algasid. Kypsisetordi olid minu usinad k2ed ja soe syda eelmisel 6htul valmis teinud. Salat valmis, jooksin trenni. Ma ei tea, kas ma olen juba ise arenenud v6i mis, aga dancehalli trenn ei tundu enam yldse nii eneseyletamisena (heas m6tes) ja raskena. Peaks uue tunni leidma v6i tantsu6petajaga eratundide teemal vestlema, muig, ehkki oma palga juures ei suudaks ma neid omale eales lubada. =D Nojah, peale trenni siis koju, koristama, dushi alla, meiki tegema. Siinkohal suured t2nud Erkinile ja Liisile, kes aitasid viimased asju 2ra koristada ja yldse toale toa ilmet anda sel ajal, ki ma yhe k2ega telefoni hoidsin ja Evelyile/Liinale teed juhatasin ning teise k2ega silmi joonistada yritasin. K6ik sai valmis viimasel hetkel. =) Nii tore oli Liinale meeletut r66mu kuivanud musta leivaga valmistada. =D
Synnip2vakingitused olid k6ik h2sti head ja asjalikud, eriti minu armsate korterikaaslaste poolt kingitud 3 dancehalli cd-d. =). Aga ka voodipesu ja p2rismesi ja roosa k2ekott ja k6rvar6ngad ja villased sokid kuluvad marjaks 2ra. =D Tsillisime ja s6ime-j6ime niisama, klubituurile l2ksime siiski Rochelle'iga kahekeisi. Tantsu6petaja lubas ka klubist korra l2bi hypata. Mida ta ka tegi, aga samah2sti oleks v6inud tegemata j2tta, sest ta k2itus suht ebaviisakalt. Klubiks oli Club Moonlighting, musa minu maistele vastavalt hiphop. r'n'b, soca, dancehall. Tantsisime niipalju kui meeletu palavus ja puuduv konditsioneer puupysti t2is klubis v6imaldas ja mingi nelja ajal t6mbasime leelet. R66mustasime, et j2rgmisest n2dalast alates saame yhe bussiga koju s6ita, sest ta elab ka Hammersmithis. St et mina pidin ka Hammersmithi kolima.

Eilne hommik algaski nii, et Erkini lahkudes mina enam uinuda ei suutnud ja hakkasin siis oma uusi cd-sid n2ppima ja koristama ja telefoni otsas rippuma ja mitte asju pakkima. Eile oli minu kolimise p2ev. Asjade kronoloogilisest ja loogilisest j2rjestamisest ei tule mitte essugi v2lja, krt. Et siis mingi aeg peale seda Golders Greeni tuba l2ksin vaatama yhte tuba Hammersmithis. Toast sain teada yhe t88kaaslase kaudu, sest see on tema naaber, kes tuba yyrib. Umbes neljakymnendates naine ja 10 aastane poiss. P2rit on Kariibidelt ja v2hemalt alguses tunduvad normaalsed olevat. H2sti kena korter on, minu tuba on ka okei. Internet, sky TV (sat), h2sti hea asukoht, metroole l2hedal, peat2nav ymber nurga, Rochelle elab siin ja t88kaaslane ka, tagatist ei tahtnud ja yyr ka soodne selle rajooni kohta. Miinusteks need, et loeti s6nad peale, et mehi ei tohi 88seks tuua ja p2ris suvalt ilmselt ei v6i yldse kedagi 88seks tuua ning see, et ema ja pojaga koos elamine on ikka selline perega yheks saamine j2lle. No ma ei tea, ma ei usu, et ma siin v2ga kaua vastu pean. Aga eks aeg n2itab.

Aga eilse juurde tagasi. Murakas tuli linna, tsillisime niisama, Muraka abivalmite k2te toel saime mu asjad pakitud ja Hammersmithi tassitud. Ta on v2ike, aga usin! =P Nii ma siis nyyd olen oma saja asja otsas, asju lahti pakkida ei saa, sest eriti pole ruumi. Aga p2rast l2hen kysin m6nest poest riidepuid ning siis saab riided kappi panna ning siis ongi okei. Praegu veic laga igal pool. Muig, hommikul l2ksin t88le, jooksin veel, sest unustasin kella helisema panna ja magasin sisse, ning tuli v2lja, et mul on t2na vaba p2ev. Siis tulingi tagasi ja yritasin asju lahti pakkida. Hea on olla siin yskinda alguses. Nendel on selline kindel koolirytm ja kellaajad, nii et paari tunni p2rast on nad tagasi. Aga jah, v2sinud olen. Magada tahaks enne 6htust trenni.

T88d ei ole j6udnud otsida, sest netipuudumise t6ttu ei ole lihtsalt v6imalik olnud. Aga ma kavatsen ennast parandada, sest mu otsus ei ole absoluutselt muutnud.

;*

Oh Lord...

... would you buy me a Mercedes Benz?

Igatahes. Praegu k2ib hirmus toajaht. Selles m6ttes, et 12ndaks tahan v2lja kolida. Yleleile k2isin yhte tuba kaemas seal rajoonis, kus k6ige laguses esimese pere juures elasin ning see oli t6sine elamus, muig. Homme l2hen yhte tuba vaatama. T2na olen paari kuulutuse andmed maha kirjutanud ja helistan, kui netiputkast jalga lasen. Uus t88 tuleb kohe otsida, sest nyyd j6udis see viimne piir kohale. Nyyd. Nyyd on muutuste aeg.

Olen meeletult pidu pannud, k2isin Rochelle'iga Kariibide karnevalil (umbes nagu street rave'i laadne asi - iga 20 meetri tagant mingi musaga rekka (dance hall ja soca p6hiliselt)) ja meeletult poolpaljaid tagumikke v2ristavaid ja vuhvelkostyymides tshikke. Ning umbes 2 miljonit kylastajat. Sinnasamasse klubisse ronisin (kainena) tagasi, kus eelmine kord dringiga sain ja mega2ge oli, hulllult sai tantsitud. T2na l2hen yritusele nimega Planet Egypt, ilmselgelt k6hutantsupidu, homme (just praegu tuli sms, irw) l2hen veel yhte tuba vaatama ning kui veab, siis ka Salvador Dali kunstin2itusele (minu lemmikkunstnik). Seltsiliseks Rochelle. Yay!

Kuiv6rd eksole netti ikka ei ole ja hetkeseisuga on siin aega alles j22nud loetud minutid, siis annate ehk kirjavead andeks ja usute mu lubadust, et stabiilse pysiyhenduse korral hakkan j2lle korralikult kirjutama. =)

Häiriv teadmine,...

... et Mõmmi on kadunud. Ju ma pean siis kuskile kohvrisügavustesse kaevuma vms. Häiriv, häiriv. Ma siiralt loodan, et ma leian ta üles.

Igatahes. Oeh. Täna tõin Kay juurest viimased asjad ära. See, et Pips minuga kaasas oli ja pakkida aitas ja üleüldse oma matkakotti laenas, päästis ilmselt päeva. Muidu oleks ehk koledaks läinud. Kay hoidis suu kinni ja mina eriti ei torkinud ja nii. Alguses oli nagu naljakas selle ränkraske matkakotiga mööda tänavaid taaruda, esimese hooga oleks selili käinud, muig... Aga metroos läks tuju ära. Ja nüüd on paha. Kuulan Anouki, kellega muideks meenub Merili kogu aeg... Sitt on. Et see lugu on nagu nüüd läbi. P ä r i s läbi. Nagu... Noh... Läbi, noh, saate aru? Et nagu... Enda sees hüvastijätmine ja värki. Ma kusjuures ei usu, et me kunagi enam läbi saama hakkame. Jah... Need esimesed hetked... Need seal lennujaamas, päevalilledega ja see ilusilus särav naeratus... Minu blogi esimesi sissekandeid... nagu... otsas on. Imelik on mõelda. Ma olen juba tükk aega ju eemal elanud ja ise ma tahtsin sealt jalga lasta ja ma ei tahaks mitte mingil juhul enam temaga koos olla, aga i k k a g i. Tramaivõi. Nutta tahaks.

4 da love of da dance hall

Et siis.

Mul on ütlemata hea meel, et Pips Tikrile külla tuli. =) Nii ägekas on kogu aeg. Üleeile õhtul läks Tikker magama, meie Pipsiga aga sisustasime aega nagu Tõelised Naised (loe: tibid või Ameerika koolinoored). Alustuseks hullult igast riiete proovimist, siis istusime peegli ees ja tegime näomaski, seejärel jalavanni ja pediküüri, kulgesime Brixtoni öös burgerit otsides ringi, jõime dzinni toonikuga ning lõpetuseks vaatasime Kreisiraadiot, mida tsiteerides hommikul ka ärkasime.

Eile vedasid Tikker ja Pips mind shoppama – andsin Londonile alla ja ostsin omale need papukujulised kingad. Valged. =)

Eilne õhtu kulges aga hoopis äkilisemat rada. Rochelle (üks kohalik kõhutantsijaneiu) otsis välja koha, kus saaks mingit hiphoppi, dance halli ja r’n’b’d kuulata. Minu soovil muidugi. Picadilly Circuses asuv Bar Rumba tundus jube sobilik olevat. Tegelikult oli plaan Brixtoni ööelu avastama minna, aga kõik klubid tunduvad siin vaid technot, hard ja funky house’i mängivat... No ma ei tea, tänaval põhilist kontingenti vaadates ei oskaks nagu uskudagi, et dance halli muusikat peab kesklinna otsima minema. No igatahes. Ettevalmistused algasid booli ja riietuvate tshikkidega. Maalisin Pipsile sõjamaalingu (einoh, tegelikult vist tuleb sõjamaaling täna teha ja eilne ikkagi meigi alla liigitada), soengu, riputasin tütarlapse oma ehteid täis ning sõit metroos värske puuviljabooliga võis alata. Dzinn ei ole üldse hea. =P (Oioi, aga see ka ei ole üldse hea, kui sa jood rummikoolat, tequilat ja oh-vaata.kui-ägedad-värvilised-pudelid-joome-seda’t, kui põhjaks on Liivimaa balsam ja muu hea Eesti alkohol... Jutt käib siis tollest kergelt vallatust nädalavahetusest, kui ma Eestis olin)

Kohtusime Rochelle’iga Trocadero ees (to Liina and Ave: Bar Rumba on Trocadero all või noh, keldrikorrusel) ja marssisime iseteadlikult sisse. Noh, me olime ehk veidi šnapsised ja värki, ja noh, paranoilisedki võibolla, aga hetkeks tundus, nagu meid ei tahetaks sisse lasta. Aga probleeme üldiselt nagu ka ei tekkinud. Baaris jõime usinalt edasi.

Mingi hetk olin mina igatahes jumalast purjakil.

Mingi hetk tuli hästi palju dance halli järjest.

Mingi hetk tšillis Pips kuskil omaette ja meie möllasime Rochelle’iga.

Mingi hetk hakkas mingi valge pipi mu peale karjuma, et ‚who da fuck do you think you are’ ja viskas oma kokteili mulle selga. Õnneks olin ma see mingi hetk nii merry omadega, et ma ei pööranud ümbergi ning sealt ei arenenud enam midagi.

Mingitel järgmistel hetkedel sain kahe musta pipi käest möliseda. Et ma eemale hoiaks ja tagasi tõmbaks.

Mingi hetk sain ma selle peale oluliselt kainemaks ja üritasin (tulutult) meenutada, kas ma tõesti laiasin üle tantsupõranda või unustuslikus joobeastmelises tantsuhoos (noh, mul paraku on see oamdus, et kui ma tantsin, siis täiega ja muud midagi ei ole olemas) üritasin mingite kõrvalhööritavate sistadega õestuda või midagi. Mina ei suuda midagi meenutada. Ma siis ei tea. M i n u l oleks küll hea meel/naljakas/poogen vaadata, kui mõni must kaerajaani üritaks karelda. Mitte ei läheks teda Sakuga üle kallama vms. Kuum veri vist...

Pips ei märganud muideks kolmest intsidendist ühtegi.

Egas midagi, kell juba omajagu tiksunud, minu tööpäev oluliselt lähemale jõudnud, istusime bussi ja sõitsime Brixtonisse. Jube naljakas oli terve tee ja meeeeeletult metsik nälg oli. Jooksime bussist maha saades McDonaldsisse. Kell oli minu meelest mingi 3-3.30 ringis. Istusime sinnasamma maha ja hakkasime õgima. Seljaga inimeste poole istumine ei takistanud aga kahte kuni kolme jorssi meid sebima tulemast. Me ei lasknud ennast aga eriti häirida, sõime Big Maciga verevendlust (baaris enne jõime ka), ja naersime jubejubepalju. Ja ei, ma ei tea, mille peale. Üleüldse oli kohutavalt naljakas kuni uinumiseni. Praeguse seisuga olen maganud kuskil kaks tundi, aga ei ole üldse nii vässu kui peaks. Veel.

Aga noh, ega sellega siis kõik ei piirdunud. Hommikul kohvitassi abil ennast riidesse toppides ja sellega ilmselgelt müra tekitades äratan tahtmatult oma voodikaaslase Pipsi, kes lükkab oma silmaluugid vaevaliselt kergelt irvakile ja lausub tõsise mõnutundega hääles ’Tere hommikust, peksukott’. Aint that lovely, huh? Et ühesõnaga oleme selle klubiõhtu peal jube palju saanud naljaliugu lasta. Aga jah, jutt jäi pooleli. Et tuigun siis bussipeatusesse. Ootan jumalast rahulikult omaette bussi, kuulan empekat ja-nii-ja, kui minu juurde astub mingi jorss, kes küsib mingi pubi asukoha kohta. Ma ausalt ei teadnud, eksole, ja tüüp mõõdab mind pealaest jalatallani ja lausub siis põlglikul häälel ‚Where are you from? Poland?’. Minu sama põlgliku EI peale kostus sealt midagi sellist, et ‚Yeah right’... No ma ei tea, mis ma sellele maailmale nüüd teinud olen. Siit muidugi ilus selgitus minu ja Tikri kunagisele arutlusele, et miks siis ikkagi on iga kord nii sitt tunne, kui keegi meid poolakateks peab.

No vott siis.

Olen märganud, et ei võrdle enam Londonit ja Eestit. Olemine on kuidagi kergemaks läinud. Õigem tunne on kui enne.

PS. Tegin tunnikese tagasi nii maitsva õhtusöögi (magustoidu eest hoolitses Erkin) – riis, aeviljad sojaga, kana tikka masala – et päris ausalt pani päris vanduma. =D Ahjaa, Erkini küüslaugukaste oli ka väga oluline. =)

PS.1. Ära mainimise mõttes ostsin omale uued läätsed siit. 55 naela 6 läätse. 16 naela sellest oli nö visiidi-regamise-uuringute tasu. Päris kallis.

Vaadake

pilte Tikri blogis (sest ma satun kogu aeg ta piltide peale =P):

SIIN ja pilte meie eilsest 6htust saab vaadata S IIT

Vaadakem siis. =)

Sunshine, sunshine reggae...

Reggage on niiiiiiii p2ikesepaiste ja sooja ilma muusika. =) Eriti kui astud toast maja sisehoovi ja parajasti s6idab m88da lahtiste akendega auto, kust kostab sellist m6nusat p2ikesepaiste reggaet. =)

Vahepealsest niipalju, et k2isin Brasiilia klubis yhe k6hutantsija 2rasaatmispeol. Govent Gardenis selline koht nagu Guanabara. Tulemusena oskan nyyd veidi sambat. Samba on teate kyll see karnevalitants, kus poolpaljad s2ravates riietes h2sti v6imsate sulekuhjadega kaunistatud naised mingeid puusan6kse teevad. Ma tean nyyd ka, kuidas seda teha. Enda kiituseks ytlen, et meie suhteliselt suurest seltskonnast olin ma ainuke, kes sellega hakkama sai. =D

Eile sai ennast absoluutselt t2is joodud Pipsi ja Tikriga. Hommikul oli pohmell ja puha, aga Pipsi imeline hommikus88k parandab ka hullemaid asju, kui kole pohmell. =P

Nyyd aga hakkan otsima Brixtoni klubisid, sest see nv tahaks paari neiuga t88lt v2lja minna. =)

Ja lihtsalt 22rem2rkuse m6ttes, et hirmsasti tahaks seksida. =P Anyone? (A)

Reede hommik

Üks korralik ja õige reede hommik algab sedaviisi:

• kl 6 hakkab trepikojas röökima ülevalt korruse neiu. Kui ma ütlen röökima, siis ma mõtlen seda kõige otsesemas mõttes – täiest kõrist, nutab ja lihtsalt kärjub niimoodi ääääääää.
• Kohevarsti on selge, et ülaltnaabritel on kodutüli käimas. Reede hommikul kell 6.
• Varsti kaob neiu hääl ära, hakkab poltergeist minu lae peal.
• Magada nagunii ei saa, istud silmad punnis, õõnes tunne kõhus voodiserval, vahid punnis silmadega valget seina ja mõtled, et miks keegi politseid ei kutsu, miks see naine nüüd korraga vait on, äkki peaks mina hoopis politsei kutsuma, misasja see jamaika aksendiga mees seal lõugab – mitte ühtegi sõna ei saa sellest aru ja ikkagi, kas selle naisega nüüd juhtus midagi, et ta vait on ja mis mööbli (naise?) lärmakas ümberpaigutamine seal toas küll käia võib.
• End pingutusega tardumusest välja rebides lähen kööki hommikusööki tegema.
• Olen hommikusööögiga juba poole peal, kui töölt helistatakse ja selgub, et ma ei peagi tööle minema.
• 6.45 on ülaltnaabrid kas üksteist maha tapnud või ära leppinud.
• Pesen igavusest ära kõik nõud. Vahetan prügikoti, pühin köögipõrandat, panen tööle pesumasina, pesen käsitsi pesu.
• 7.40 ei jõua ära oodata, millal Erkin ärkab, sest jube igav on.

Äge, onju?

EDIT:
Praegu istun hoopis oma maja nurga juures, kus Tikri sõnutsi juba ammu oleks pidanud olema... No oma viga, et varem siia ei tulnud, vaid pool Brixtyon Hilli läbi kõmpüisin ja närve sõin.

Arlington Lodge

Well well well Arlington Lodge, nüüd on ka minul sinuga omad mälestused. My very own ghetto story. Arlington Lodge on meie maja nimi, muideks. Rohkem ma seda siiski ei kommenteeriks. Väga ilus ghetto story, pileteid müüvad naabrid, jalgratas, asjad, mida ma varem teinud ei ole ja mis kummalisel kombel vägagi meeldisid. Nii erilised hetked ja selline kergus pärast.

Aga räägiks veidi printsidest valgetel hobustel. Kui ma siiani ei jaksanud ära oodata, millal mõni mu ukse ette kablutab, et ma saaks siis dramaatiliste ohete saatel talle kaenlasse tormata, siis nüüd peale seda selgust toovad ööd meie maja ees ja sees, tänasin õnnest jumalat, et mul lubati üksinda magama minna, üksinda tööle minna, üksinda töölt koju tulla ja üksinda väsinult torssis olla. Prints valgel hobusel my ass. Ma ei taha mitte kedagi oma ellu. Jah, neli tundi rutiinivaba seksi igal ajal, aga midagi kellegagi jagama hakata... Njääähh. Ei jaksa. Hetkel naudin ma seda üksiolemist sajaprotsendiliselt. Jube hea on olla. Ja otseloomulikult olen ma kindel, et armastus lööb ühel hetkel jälle puuga pähe, aga sinnamaani – jahihooaeg on alanud! =D

Viimased päevad on möödunud shoppamise tähe all. Ja mis veel kõige ägedam – töökaaslastega. Eile läskime Slovakkia neiu Eva ja Somaaliast pärit, ent Soomes üleskasvanud piiga Yasminaga Victoria Stationis asuvasse kaubanduskeskusesse, sõime Subways võileibu, ning siis tulid poed. Paha-paha =P Mina olin kõige paham. =P Ja mina olin täna üksinda ka veel paha. Kaks väga seksikat musta toppi ja sätendavate kivikestega valge vöö, mustad viikarid ja kaks paari kõrvarõngaid, paar peavõru ning BodyShopist kookoselõhnaline dushigeel. =) I’m a lady you see =P Jätkuvalt.

Et tegelikult on mul süümekad, et ma ei saa blogida üldse, aga kui netti ei ole, siis ei ole ja kuivõrd ma ei suuda väsinuna kuskile putkasse istuma minna (ja ennekõike seda putkat otsida), siis nüüd tuleb majanurga juurde levima minna. Tikri ja Erkini võtan julgestuseks kaasa.

Hmm, aga Brixton ikka tõsine geto. Nagu päriselt. Ei ole nii, et me siin niisama räägime Tikriga, et geto on. See ONGI geto. Seda rääkis mulle tantsuõpetaja, kes on ise siin üleskasvanud ja roppumoodi vaeva näinud, et sellest getost minema pääseda. Et ongi nagu sellised klubid, kus vale tüdrukuga tantsides riskid eluga jne. Autojuhtide sõidustiilierinevust märkasin juba isegi – Põhjas lasevad juhid alati sind üle, isegi kui kuskil suvalises kohas tahad üle tee ronida. Siin vaata aga ikka kogu aeg ette, juhid sõidavad jumala pohhuilt, ühe käega kurvis ja muidu, võeh, nagu Tallinnas oleks. =D Üksõhtu jalutan mina mööda Brixton Hilli ehk siis rajooni peatänavat pidi kodust 4-5 minuti kaugusel oleva kiriku juurde, et tantsuõpetajaga sööma minna, kui minu juurde astub üks must neiu, kellel on silmaalused rämedalt musta laineriga ära võõbatud ning ette-taha vabandades uurib, ega mul ei ole peenraha baby milk’i jaoks. Ja kui peenraha ei ole, kas siis on äkki pangakaart kaasas. Ei olnud mul midagi kaasas, millele ta vastas, et ‚but you are beautiful though’. Ee, tänks. Tantsuõpetajaga oli viis mintsa hiljem sama juhtum... Mitte küll sama neiuga, aga mingi vanamehega. Muig.

Ajalehest võib üle päeva lugeda, kuidas mõni Brixtonist pärit tegelane kellelegi peksa andis, maha lasi, ära tükeldas või mida iganes. No ma ei tea. Kusjuures naljakal kombel mulle meeldib siin. Ma ei räägi seda juttu kirumiseks. Lihtsalt olustiku kirjeldus.=P

Hmm, sain üks öö peaaegu kolme tunni pikkuse kõne. Irw, väga tore kõne oli, igasuguseid huvitavaid asju tuli välja ja mille kommentaariks ütleks ikka, et kahju, et Sa nende võileibade, unejuttude ja muude mängudega siin voodiäärel ei istunud. =P

Aga võibolla pean ma Tikril paluma oma jutt netti üles riputada. Ma ju tahaks teile pilte panna, aga ma ei saa. Eestireisist ja niisama. Kurat küll! Aga et ai lav ju ool ja järgmise korrani!

Ehh

Laptop kaenals marsin sisse Itaalia kohvikusse ja kysin, kas teil wifit on. Neiud jajaa-jajaa, muidugi on. Ostan siis kohvi ja neiud kysivad, kauaks ma wifit tahan. Ma vaatan natuke imelikult, m6tlen ja ytlen siis, et noh, tunnike 2kki. Maksan 2ra ja neiud juhatavad mind akna alla arvuti taha. Ma protesteerin, et eiei - ma tahan wifit, noh, oma l2piga noh. Nemad vaatavd, et mis l2piga ja misasja? Kusjuures, ma kasutasin s6nu wireless internet, mitte wifi...

Nii ma siis istun oma lattega pooletunnise 'wifiga' ja ootan mil see l2bi saab, et edasi otsima minna. Kuradi idikad. Mul on teile kaks postitust l2pakas ootamas. =)

Kes otsib, see ei leia

Selle tõdemuseni jõudsime ka Liinaga eile õhtul.

Ja et tegelikult käisin ma neljapäeva Thamesi peal paadiga sõitmas. Meie hotelliketi töötajate pidu oli siis paadi peal grillimine ja mööda Thamesi ringi uhamine. Väga vahva oli. Müstilisi hooneid oli igal pool ja DJ mängis nii head mussi kogu aeg, et vaatamata sellele, et ma sinna üksinda kakerdasin, tantsisin ma hästi palju. =) Mingite suvakatega. =) Oma hotellist siiski. ;)

Tegelikult tahtsin teha ääremärkuse teemal, et ma babast kirjutaks ükspäev. Baba oli minu 'korterikaaslane' Kalamajas elamise ajastul...ja tema kohta ikka on, mida kirjutada. =)

Nädalavahetus

Eile käisin kohaliku Liinaga Canary Wharfis dringitamas. See on pilvelõhkujate ja kontorite rajoon, täiesti surnud koht looduse mõttes. Aga oioi kui elust keev inimetse mõttes. Kuidas kõik need tuhanded kontorid on tühjenenud peale-tööd-õllele... Äge oli. Hääl oli ära. Jõin siis teed konjaki ja sodruniga ning hiljem ühe kuuma viski meega otsa. Täna igatahes andsin kahetunnise workshopi ilma probleemita ära. =) Suhteliselt tore oli. Meeletult palav ainult. Isegi üks vanamees oli trennis, puusavööga ja puha. Naljakas veits.
Peale treeni läksin lõunale ühe Kariibidelt pärit neiuga, kes on ka pikk ja tantsib jumalast hästi. Ehkki ta ei ole nagu väga kaua teinud, on tal ometigi selle peale annet, et nagu pehme ja plastiline. Aga tundub selline vaikne neiu olevat. =) Otsustasime koos mõnele workshopile minna tulevikus. =)

Huvitav, mis ma oma sünnipäeval tegema peaks? Paar inimest isegi oleks kutsuda, muig. =P

Huvitav, kas ma täna õhtul teen ka midagi või mitte? Minu tänane horoskoop ütles, et kell 20.00 saan ma smsi inimeselt, kellelt see tuleb ootamatult, aga et see on mingi love of my life või igatahes saab selleks vms. Ootan huviga. =P

Tüdruk

Tüdruk istus voodis, sinise tekikotiga paks tekk ümber jalgade. Toas oli hämar, hommikukiired keerlesid aeglaselt läbi akende sisse ning vaikides tõrjusid hallust eemale. Päiksekiir veikles aeglaselt suitsuvinel, mis vingerdas justkui siidist sall tuule käes. Tegelikult Tüdruk ei suitsetanud, aga ta mõtles, et kui keegi kirjeldaks sellist hommikut, kirjeldaks ta seda justnimelt keerleva halli suitsusalliga. See käib mõtlike hommikute (või pärastlõunate) olemusega kaasas. Aken oli lahti. See pani kardinad veidi mässumeelselt tuulega võitlema. Aga võibolla see ei olnud võitlemine, võibolla nad tantsisid koos.

Täna tahtis Tüdruk olla Tüdruk. Täna ei tahtnud ta Naine olla. Täna ei tahtnud ta Oma Elu eest vastutada, sirge seljaga Elust läbi kõndida. Tahtis hoopis teki alla end kägarasse tõmmata, põlved lõuani, ning oodata, et keegi teine teeb, keegi teine vastutab. Tüdruk keeras naisele otsustavalt selja ning puges teki alla. Kägarasse ei keeranud, jäi hoopis avali silmi lage silmitsema.

...see lagi ei meenutanud üldse seda lage, mida ta eile joogaklassi ajal vaatas. See siin oli üleni valge ja sile ning üks juhtmekühm oli ka, aga seal, selili iseendaga kontakti otsides, ribisid tunnetades ning üle õla püüdlikult juhendajat piiludes, seal oli lagi... ruuduline, suurtest ruutudest, ja lambid olid ka. Konditsioneer puhus külma õhku täpselt Tüdruku peale. Tüdruk mõtles, kui naljakas on see, et pikalt-pikalt ning kaua aega on teda õpetatud diafragma kaudu hingama ning nüüd korraga hakka aga rindkere jälle täis pumpama... Aga aeg iseendaga tegelemiseks kulus ära. Halvad mõtted leidsid kõik uue kodu stuudiopõrandas. Või igatahes kusagil mujal kui Tüdruku sees.

Tüdruk meenutas järjekordset õhtut Sõbratariga Türgi pubis. Vesipiibul polnud üldse maitset seekord ning suitsetamiskeelu tõttu ei saanud nad oma lemmikdiivanil lebotada, vaid istusid õues vaimustavalt pehmetel punastel toolidel. Sõbratar oli nii päevitunud... Pubi menüü ei vedanud neid seegikord alt. Kuidas saabki mojioto või ilusas kõrge jalaga kumeras klaasis kokteil nimega belly dancer alt vedada? Jah, Tüdruk mäletas neid mõtteid tollest õhtust. Mäletas neid vaime ja nõidumisi ning kaheks kasvavaid puid ning preestrit ja last ja Vigala alleed ja päevitust ja lapsi ja segadust ja seda sumedat õhtut, kus isegi selles Linnas vahelduseks soe oli ja seda oivalist magustotiu ja seda tunnet, et jah, nii just peabki olema ja et kui kogu aeg nii oleks, ei oleks üldse kahtlusi ning et sellised õhtud ongi elamist väärt ning et nii harva tunneb seda, et kõik on õige koha peal. Mäletas valusat mõtet sellest, et kuidas Elu ei koosne ainult sõpradest, vaid koosneb Sinust endast ja raholust ja paljudest paljudest muudes asjadest... Jah, üheks õhtuks ei tundud Tüdruk ennast kaheks rebituna.

Tüdruk kohendas tekki. Tõmbas kohe peaaegu ninani. Lagi jätkas jutustamist.

Tüdruku mälusoppidest joonistus lae valgele krohvimustrisele pinnale jalutuskäik Türgi pubist Teise Sõbratari töö juurde. Töökoht, kus joonistatakse kohvi peale südameid. Läbi udu möödus teekond sealt Kohaliku Sõbratari juurde, kellega sai Tornisilla juures koledaid friikartuleid söödud. Tegelikult ei tahtnud Tüdruk enam meenutada seda udu, mis tekkis meeletust, meeletust torkivast ja uimaseks tegevast peavalust. Kohalik Sõbratar oli veel murelik, kui Tüdruk koju suudab minna, jah, Ta mäletas küll Sõbratari muret. Ent ta läks siiski. Hambad ristis, õõnsa tundega kõhus. Ei, see ei olnud pohmelus kahest kokteilist, see oli midagi muud. Kodus suutis Ta küll hambad ära pesta, ent meigi eemaldamine oli liiga koletu. Tüdruk lõpetas oma piinad wc-s päevasööki tuldud teed tagasi saates, jah, istus seal põrandal, hoidis kahe käega peast, ilma igauguse mõtlemisvõimeta ning ainult halises, silmad pisaraid täis. Peale sellist etteastet suutis lõpuks uni võimust võtta ning Tüdruk sai oma sinise tekikotiga teki all puhata.

Tüdruk võdistas õlgu ning otsis pilguga kapiäärelt valuvaigist pakki. Jah, see paistis sealt juukseõli pudeli kõrvalt. Uni, uni tuli jälle. Tüdruk mõtles, et ta tukub veidi, ainult veidikese ja siis läheb. Läheb teeb neid asju, millest Ta tunneb rõõmu, aga mis teevad temast Naise. Naise, kes Vastutab, kes Teab. Aga ainult veidikene, eksole, paar minutit?

Appdeiti veits

Täna oli üks nendest hommikutest. Tõusin üles, rääkisin Erkiniga (palusin öösel, et Erkin mind hommikul üles ajaks, niimoodi hellalt ja õrnalt nagu linnuke toanurgas siristades, mitte nagu lakku täis koomajoodikuid ärkvele röökides ja nii ta siis ärataski mind Prodigy ‚Smack my bitch up’’iga, kõlar minu padja juures) juttu ja tema lahkudes vajus selline tühi tunne peale. Ma tegelikult ei viitsi üldse enam halada sel teemal, aga... No ma ei tea. Mina teie järgi igatsen, mida teie teete, sellest pole mul aimugi. Küllap on enamus ikkagi arvamusel, et näed, läks välismaale hea elu peale ja nii edasi... It fucking breakes my heart, et isegi Liisu on nüüd Tallinnas ja mina olen siin... Okay, let’s not go there...

Minu viimase aja tegemistest annab Tikker päris hea ülevaate. Kuna te linke nagunii klõpsida ei viitsi, toon mõned lõigud siin ära. =)

..... hesõnaga välja nad läksid ja mina vahutasin tükk aega iirisele oma raskest elust. rahunesin lõpuks maha ka. koristasin poole ööni, pakkisin pea kolm nädalat pärast sisse kolimist lõpuks oma asjad lahti. jah, KORISTASIN. tõepoolest. selle eest läheb küll kõik au iirisele. minul lihtsalt polnud jõudu üksi midagi suuremat ette võtta, sest kaspar on oma kipsis käe tõttu mängust väljas (ja olgem ausad, tal oleks nagunii pohhui) ja see vähene aeg, mis ma erkiniga koos olla sain, tahtsin ma lihtsalt OLLA, mitte koristada. aga tänu iirisele saime kahe päevaga enamiku jamast likvideeritud. ja tõele au andes, tema tegi vist kolmveerand kogu tööst... ....

... ostsime iirisega viis siidrit ja jõime ennast mingil suvalise brixtoni umbtänaval täis. tegin esimest korda elus ilma avajata pudeleid lahti - neli tükki teise pudeliga ja viimase mingi ääre vastu. lahti sain kõik, ehkki mõned veidike pritsisid... kuradi uhke olen enda üle : P ...

... igatahes... jõime siis seal tänaval ja täitsa lõbus oli. aga lõpuks hakkas rämedalt vihma sadama ja pidime koju tagasi minema. mina olin oma kolmest siidrist juba piisavalt sassis (ja rääkisin vist kasparile selle tagajärjel mingit täiesti ebaadekvaatset juttu), iiris koukis koju jõudes veel oma liivimaa palsami välja. kuna mina seda ei joo, võttis ta kaspari seltsi, erkin oli vahepeal magama jäänud. nii nad siis hävitasidki kahepeale terve pudeli ära. ....

..... praegu istun tööl netis, iiris tuli ka siia, kuna mina hommikul võtmeid ei võtnud, aga tema arvas, et need on minu käes (ilmselt tegelikult siis kodus) ja poisse pole kodus. .....

Selline see elu on - korterkaaslased on mugavad .=P Ja nagu näete, on London mulle hästi mõjunud. Vähemalt üks kasutegur muude hulgas - igatahes olen oluliselt korralikum. Kes oleks võinud vanasti uskuda, et m i n a koristan kolmveerandi mingist jamast ära ja värki. Ma ei ole kunagi mingi eriline korraarmastaja olnud. =P Kay ja hotell on mulle ilmselt niimoodi mõjunud. =D

Ahjaa. Hea uudis ka. Alates 8ndast septembrist (armas kingitus) hakkan kõhutantsu õpetama ka laupäeviti kell 2 oma stuudios. Et siis juhataja andis teise trenni juurde. Tore =)

Hetkel istun muidu Tinderboxis Tikri juures. Sees on mingi ängistav tunne. Aeg annab arutust... Eile sorteerisin Eestiskäigu pilte ja, krt küll, ei ole need asjad nii, nagu nad peaks olema. Okas on hinges nii mõnegi koha pealt. (Ei liigitu koduigatsuse rubriigi alla, pigem südameasjade). Nojah siis. Tikker lõpetas töö ja eks me siis kurdame teineteisele oma rasket elu veits ning karta on, et seejärel kakerdan vähemasti mina koju ära. Pean uue korteri ja uue töö otsima. Üldse ei ole motivatsiooni. Kurat küll, Iiris, võta ennast käsile ja ära hala kogu aeg... Homsest hakkan paremaks.

Uus number

Kallid kaaskondsed!

Olles uue ja uhke telefoni õnnelik omanik, olen ka mitteniiõnnelikult uue numbri omanik.
Vana numbri jätan alles ikka, sest uuelt numbrilt smsse saates või helistades maksan rõvedalt palju. Aga kuivõrd mu uus telefon on absoluutselt tühi, siis palume lahkesti saata mulle ilusaid ja hingele mõeldud smsse. =D


Uus number on: ************ =)



Tõenäoliselt vastan küll vana numbri kaudu, aga ärge teie ennast sellest segada laske. =P

Kallistan!

EDIT: Poolteist aastat hiljem kustutasin numbri ära. Kel vaja, kõüll saab.

Nii.

Niimoodi siis. Tundub nii, et suuremat sorti masendus on selleks korraks möödas. Mitte küll täielikult ja päriselt, aga eile päeval oli mul isegi vahepeal hea tuju. Inimesed ei häiri enam, bussid ka mitte. On jätkuvalt tühi tunne ja teie kõigi järele meeletu igatsus, aga seda tunnet ei ole, et päev otsa nutta tahaks. Mida ei saaks aga õhtute kohta öelda. Olles asjade üle järele mõelnud, sain ilmselt ka oma masenduse põhjustele jälile. Tulin Londonisse sellepärast, et mul oli Eestis igav, siiber jne. Tahtsin maailma näha. Ma ei tulnud Londonisse raha teenima, nagu enamus. Jah, armastus oli ka. Enam ei ole. Ja see panigi mõtlema, et mis mind ikkagi siin hoiab. Pool aastat on täpselt see aeg, mille sa veedad rõõmsalt ilma mõtlemata. Mõtlemata, et miks. Miks ma siin olen ja mis ma siin teen. Nüüd on see niisama veedetud aeg möödas, olen jälle üksi ja seisangi järjekordselt teelahkmel - mis edasi? Kodus on sõbrad ja ema ja kindel-turvaline keskkond. Erilise boonusena kolis Liisu Tallinnasse ja kuna ema astus sisse Tallinna Ülikooli, töllaks ka tema pidevalt seal ringi. Tööd saaks ka kindlasti, ei usu, et väga erilisi probleeme tekiks. Aga tantsimise koha pealt on mul siin rohkem võimalusi. Ise õpetada ja õppida stiile, mida Eestis ei saa (dance hall näiteks) ja kui ka saab, siis ei suudaks ma seda endale ilmselt lubada. Ja tants on väga oluline osa minust ja minu elust. Ja nii ma siis mõtlengi, et veidi peaks veel siin olema, aga kahtlustan, et mitte väga kaua.

Uus (kuid jällegi ajutine) elukoht hakkab peale eilset õhtut ilmet võtma. Koristasime Tikriga ära köögi ja vannitoa ning kõrvaldasime kaks suurt prügikotitäit ebavajalikke asju. =D Tänaseks on plaanitud suur tuba, noorpaari tuba ja põhjalik põrandapesu. =P Küll me oleme usinad. =) Prügikotte peab veel ostma. Kummalisel kombel tunnen, et sealt saab mul küll olema jube kahju lahkuda. Brixtoni kohta veel nii palju, et kunagi kutsuti kohta 'Little Jamaica' - et anda teile aimu kontingendist; ja kui mujal Londonis leiad tänavalt suuri kollaseid silte, kus politsei otsib pealtnägijaid kas õnnetustele või tülidele/kaklustele, siis Brixtoni peatänaval otsiti tunnistajaid tulistamisele. Jess! *ironic smiley*

Paar päeva tagasi sõites metrooga kõhutantsutrenni (läksin selle neiu trenni, kes mu tundi esmaspäeval asendas, kui kodumaad väisasin) juhtus rongis selline intsident. Brixtonis tuli peale üks selline täiesti keskmine mustanahaline mutike, pani oma kotid toolile, köhatas hääle puhtaks ja hakkas laulma ja jumalat kuulutama. Metroo on suhteliselt lärmakas koht, nii et väga teda kuulda ei olnud, aga kogu aeg oli mingi krägin kõrvas. Häiriv. Kuni siis kuskil kesklinna kanti otsustas mingi tüüp temaga vaidlema hakata. Üks seisis ühe ukse juures, teine teise juures ning röökisid vastastikku, teineteist kuulamata. Kõik istuvad reisijad muudkui naersid ja muigasid pihku ja ajalehenurka. Asja huvitav osa on aga see, et m i d a see tüüp kuulutas. Ilmselgelt käis talle see mutt väga pinda. =D Tüüp hõiskas suurel häälel, et tema usk on 'Flying spagethi monsters' ja et nad lendavad ümber maa ja ei lase meil kosmossesse kukkuda. Ja et põhjus, miks meil on globaalne soojenemine:' The reason why we have global warming is that we don't have enough pirates on Earth! If we all dress up as pirates it will stop the global warming!'. Ja nii edasi. Et päris naljakas oli.

Uus telefon on mul ka. Roosa (jesss!) Motorola. =P

Suurlinna yksildus

Ikka on masendus. Olen viimane tund aega nutnud. Ma tahan koju. Ma tahan nende inimeste juurde, kes must hoolivad, nende juurde, kellel on P2ris kallistused ja P2ris s6nad ja P2ris tunded ja samasugused m6tted...

Kolin nyyd Brixtonisse Tikri ja Erkini juurde. Olen kuu aega seal ja vaatan, mis tunne selleks ajaks tekib.

Kurb on ka see, et enam ei saa Kayga r22kida. Noh, s6ber ja partner ikka yhe laksuga, nii see k2ib...

Andke andeks, et mu masendumist siin j2lgima peate, aga nagu ma t2na Liisule seletasin, siis s6braks olemine on yks ytlemata t2namatu amet. Ole muudkui toeks ja m6ista ja kasva inimesega kokku ja armasta ja yhel heal p2eval laseb yks pool s6pradest jalga, ja teine pool ei saa midagi 8elda ega vigiseda, sest ta on ju s6ber... Ja s6ber m6istab, saab aru, on toeks. S6ber saab nii palju 8elda ja m6jutada, ja samas ei saa ta midagi... Kodus tundsin, et olen kuidagi oma s6pru alt vedanud. Peab muidugi iseendale elama, aga siiski.

Head und.

Homme l2hen t88le.

.

Ikka on pask.
Ikka ei taha neid inimesi bussis n2ha, ikka ei taha kellelelgi otsa vaadata, ikka ei taha kahekordset bussi silmata, ikka ei taha v66rakeelset juttu kuulata...
Alati on see reisidega nii. Ma tulen tagasi ja ma olen nagu puuga p2he saanud. Aga praegu tulen ma kodust, eks... Kyllap l2heb yle... Ma lihtsalt ei taha. Ma olen v2sinud ja ma ei tea, mis saab. Jah, teadmatusel ning tundmatusel kahtlemata ON oma v6lu, aga kuidagi lihtsam on praegu mitte tugev olla ja lihtsalt mingis kaoselises mullis ringi h6ljuda.
Ema j2i koju. Kass j2i koju. Mitu olulist inimest j2id koju. Siinjuures t2nud Liisule juustushnitsli, jutuajamise ja v2rskete herneste est, Liinale uue siidri tutvustamise eest, Sapphicule unistustesaia ja kepikandmise eest, Kikule ja Aetile soojade kallide eest, Daisyle fotokalaenu eest, Kaidile 88maja ja seljanka eest, Pillele k6igi eriteenete eest, Avele hommikuse jalutusk2igu eest, Helenale amsa naeratuse eest, yhele 'noormehele' ilusate hetkede eest maapinnal ja paljupalju k6rgemal, Vassilissale margariitade ja hamburgeri eest ja k6igile kallistele suured t2nud, et mu n2dala v6imatult kenaks tegite. Ait2h. Andke andeks, kellega ma ei j6udnud kokku saada. See ei olnud meelega. Ausalt.

Tyhi tunne on. Siin olla. Ma ei tea... Iga asi omal ajal, vist. Pole m6tet liiga palju pead murda, asjad juhtuvad nagunii t2pselt nii, nagu nad parasjagu juhtuda suvatsevad.

Urr

Jah, tõepoolest, eksole. Nagu oleks veel vähe sellest, et mu reedeõhtu lõpp täiesti nässu läks - just tabasin ära mõtte, et ma lähen minema ja kedagi ei tule isegi saatma. Ajee. Ja miks läks õhtu nässu? Sest ma olen piisavalt naine selleks, et kui keegi mu kingad ära lõhub (nagu parandamatult, eks), siis vihastan/kurvastan ennast kaineks ja lähen ära koju. Ei olnud isegi korralikku hüvastijätmist inimestega, sest ma olin tige. Ja siis avastasin ühel inimesel sarnasuse ühe teise inimesega, kellega ma kunagi koos olin - ja see ei ole selline head sorti sarnasus. Üsna nõme on. Nii et ongi hea, et minema lähen.

Jah, ilgelt tore 'koju'sõidu hommik.

Ja mul on pohmell, bljatt.

Hahahahahaaa

Niimoodi kirjutasin ma esmaspäeva hommikul:

Niimoodi siis. Istun mina oma kenas rohelises punaste maasikatega uues öösärgis OMA toas OMA diivani peal, kassipoeg (tuntud ka kui pätt ja shaakal) marutab ringi ning üritab kõigest väest mu kohvri sisu toapõrandale laiali laotada. Lõpetasin just hommikusöögi OMA lepatriinudega tassist petti juues (minu kohvisõltuvus kaob hetkel, kui ma ei pea sunniviisiliselt kell 6 üles tõusma), süües musta leiba korraliku sealihasingiga (seda on kah koju ikka selline käntsakas ostetud, et kena kui külmiku uks kinni annab) ning maiustades veel miskit banaanikooki. Jah, võiks ju nagu eeldada, et kui jutt käib koogist, siis noh, mõistlik kogus kooki oleks nagu mingi ütleme 10x7cm, eksole. Eieiei, siinkohal olete te küll asjadest valesti aru saanud – meie majas on koogikarp terve külmkapiriiuli suurune. Ma ei tea, tagasi lendan vist eralennukiga või pean lisakoha omale ostma, noh...

Tänasest hommikust veel niipalju, et nii kui silmad avasin (kl 9 midagi, olles läinud magama mingi kahest + terve hullumeelne nädalavahetus, mida igatahes magamise peale ei raisatud), oli sihuke energia ülejääk, et ma ei teadnud, mida kõike ära teha. Avastades, et mind on alatult üksi koju jäetud, panin muusika üürgama, tatsasin ringi, helistasin inimestele (kellest ükski minu õnneks ei maganud), üritasin omale õhtuks tegevust sebida ning hakkasin siis pesu pesema. Hkhmm. Jah, ma arvan ka, et see on üks õige viis esmaspäevahommikuid mööda saata.

Siinkohal tänud (helistamisteemaga seoses tuli meelde) Sapphicule, kellele võib ikka absoluutselt iga kell helistada ja kurta talle kurba tuju ja second best’i teemalisi muresid ja olenemata riigist, kellast ja jalanumbrist räägib ta sulle ikka, et sa oled kõige parem. =) Täpselt seda, mida sul see hetk vaja kuulda on. Nii tore. Aitähh! =)

Aga reisigem ajas veidike tagasi .... ermm.... noh, kuskile nädala algusse. =) Teisiba õhtul olid mul käed tegevust täis. Oli kaks kohtingut ja Tikker. Tikriga arutasime pargis niisama aktuaalseid asju ning seejärel suundusin Dalstonisse, et kokku saada Danieliga – selle DJ-ga, kellega Pier One’is tutvust tegime. Noh, on teine maaaaaailma kõige nunnuma näoga vennike, muig. Töllasime ringi ning mina oma kogemuste varal pinnisin juba esimese kümne minutiga välja, et tal on naine ja kaks last. Jajahh, aga nagu mulle esmaspäeva õhtul Plastic People’is selgitati, siis on see ju ainult selles ühiskonnas (Inglismaa ja Euroopa ilmselt üldiselt) niimoodi, et sul võib korraga üks suhe olla. Noh jah, vabandust. Tore oli sellegipoolest. Seejärel sain kokku tantsuõpetajaga, kes oligi see Püha Guru, kes mind mustanahaliste maailmaga veidi lähemalt tutvustas, hkhmm (Kay ei lähe arvesse, tema on selle koha pealt normaalne). Temaga oli ka tore, ehkki mulle kui keskmisele valgele inimesele ei mahu pähe, et mida tra sa mind siin nillid, kui sul kodus naine olemas on... no ma ei tea. Ja kui see nädalavahetus oli kergelt samalaadne teema, muig, siis tekkis mul umbes kaheks tunniks tunne, et ma olengi nagu mingi second best ja meelelahutus, muig. Asja võib samas aga ka teistpidi pöörata ja väita, et ma olen nagu muusa, kelle pärast naised ja lapsed kodus ära unustatakse, irw. Noh, säilitagem postiivsus ja lootkem helgemale tulevikule ja pöörduvale õnnele. =D

Lend ise oli õudusunenägu nagu alati, sest ma lendasin ju EasyJetiga. Kodus lennujaamas olid Liina ja Kaidi vastas. Isver kui soe tunne oli. Suundusime kohvri ja suure kotiga läbi paduvihma ja üle munakivide Texasesse lõunale. Jajahh, noh see on asi, mille võib oma listist südamerahuga maha tõmmata – Liisu tabav märkus seletab ilmselt kõik – nad on vahetanud kas kokka või ülemust.

Juuksurisse (nagu ikkagi päris naine, eksole, kõigepealt teeme end ilusaks ja alles siis hakkame ülejäänud asjadega tegelema), seejärel Anja juurde. Oli siider, oli Anja, oli kaks röstsaia. Õite kiiresti oli ka linnapiiris ootav ema, kes oma esinemiselt poole pealt ära joostes ei hakanud vaeva nägema riiete vahetamisega ning säras seal oma Pärnumaa rahvariietes, nii et pooled autod pidi kraavi sõitma, muig. Kodus ootasid Värske Keedukartul, Emme Tehtud Jahukaste, Värske Kurk, Oma Peenralt Korjatud Till, Kodutehtud Kotletid ja Tass Piima. Absoluutselt kõige parem.

Neljapäevast ei mäleta ma midagi, kui aus olla. Mängiv kassipoeg hommikul voodis, ehk.

Reedel uhasime siis emaga koos Tallinna – tema ülikooli pabereid viima ja mina tsillima. Päev möödus suhteliselt rahulikult, aga õhtu, oohohohohohoooo, õhtu läks VÄGA käest ära. =D Nagu ma juba mainisin – mõni mäletab sellest mõndagi ja mõni teine mitte midagi, hkhmm. Alguse sai see Kaidi juures, kus me siis suurema seltskonnaga kogusesime – ma nii enda jaoks teen nimekirja, et see mulle alatiseks meelde jääks (Pille, Kaidi, Ave, Mari, Liisu, Liina, Iiris =D, Daisy, Helena), ütleme siis nii, et tegime endal olemise hästi mõnusaks ning suundumise siis puhvetisse. Puhvetiralli lõppes ülejäänud seltskonnale kodus magades, minul oli aga vaja kuskile metsaäärde edasi jooma ja grillima minna. Mitte, et ma kurdaks, ilgelt vahva oli. =D Kella 11 paiku laupäeva hommikul võttis lahke Pille mul kratist kinni ning lohistas ära koju. Või noh, vähemalt kuskile sinnapoole. Läksin mina aga hoopis pohmakaga Kaidi poole (ses mõttes, et temal oli pohmell ja minul siis veel ei olnud), tukkusin seal poolkogemata pool tunnikest, suundusin siis Anja juurde (arusaadavalt kergete kordinatsiooniraskuste, kuivava kurgu ning ringikäiva peaga), vahetasin riided ning suundusin Raekojaplatsi ema esinemist vaatama. Oh jah. Olen ikka nii tubli tütar, onju? Valgustasin ema oma hetkeliselt seisundist ja andsin talle viisaka, tsenseeritud ja pealiskaudse ülevaate viimase 24 tunni jooksul toimunust, mille peale ema ostis mulle tsebureki ja saatis koju välja magama.

Õhtul olid vaprad peale minu veel ainult Liisu ja Liina, teised andsid alla ning jäid koju magama. Meie, kolm vaprat, läksime aga Riffi, kus sai parajalt jalga keerutatud. =) Söögiplatsi hamburgerist sai juba juteldud.

Pühapäeva hommik oli ka hästi armas. Hea toit, hea seltskond - mida sa hing veel ihaldad? Pühapäeva päeval hakkas aga graafik tihenema – Liina, Raul, Liisu, Anja. Anja juures muidugi jälle mõned siiderid, palju ‚Umbrella’ ja ‚Beautiful Liar’i’ lugu, pähkleid, juustu ja toredat Tädi Marist. =D

Läbi öise Eestimaa koduse Pärnu poole veeredes kuulasin ma sunniviisiliselt röökivate sommide meeldivat ajaveetmist, kuniks nad mingi hetk ära kustusid ja minugi silm sai siis paariks hetkeks kinni vajuda. Kuna minu söögi- ja unerütm nagunii täiesti sassis oli, ei lasknud ma ka seekord ennast südametunnistusehäältest segada ning asusin kell 1.30 öösel frikadellisuppi näost sisse ajama. Tegija. =D

Ma ilgelt loodan, et mul saan õhtuks omale need plaanid, mida ma üritasin tekitada ja kui ka mitte, siis hommikul panen nagunii Tallinna poole ajama jälle, et veeta üks meeletult hektiline, aga sigatore päev. =)

Tänan tähelepanu eest!

.

Nii hea on. Nii nii nii hea on. Erilised tänud tädi Marisele keeduviinerite, hapukapsa ja keefiri eest; tervele reedeõhtusele seltskonnale vinge eelpeo eest Nabras ja ägeda peo eest puhvetis (kellest mõni mäletab ja mõni ei mäleta midagi...) ning eriliselt kenade hetkede eest puhveti kõrval ja linnaääres metsa sees ühe väga konkreetsele (ja kenale, olgem ausad) tegelasele. Riffis annab täiesti rokkida (või siis hiphoppida) ning Söögiplatsi hamburgerist ei ole naljalt ikka midagi üle. =)


Ülejäänust hiljem, sest Anja tuli dushi alt ning me jätkame minu väga meeldivat nädalavahetust siidriga (noh, hea küll, sellega alustasime juba ammu enne dushi) ja õhtusöögiga vanalinnas.

Ajee!

Welcome to Estonia!

Täna kummitas laul : tean millal olen rahul, pihku kui maailm mahub, hoida kinni võin tuult....